Väljasõit

Töö ja kodu vahel tiksudes on nii lihtne ennast argipäevarütmi ära kaotada. Samal ajal tuleb endale aru anda, et kolmandik meie siinveedetavast aastast on juba läbi ja kui tahame veidi ümbrust näha, tuleb sellega kohe peale hakata, sest juuli ja august on kõige soojemad ning ühtlasi täiesti vihmavabad kuud. Detsembris, mil siin iga päev sajab, pole ju kuigi lõbus ringi sõita.

Victoriasse tahtsime tegelikult juba ammu minna. Esiteks räägivad kõik, et see on väga ilus väike linnake, teiseks asub Vancouverist ainult 100 km kaugusel. No ja kolmandaks on ikkagi tegemist British Columbia pealinnaga, nii et kui juba siin elame, oleks viisakas läbi astuda.

Juhtus nii, et Triin ja Mosu jõudsid USA ringreisilt tagasi, otsustasid nädalakese Victorias veeta ning kutsusid meidki külla. Nimelt on neile seal kohalik sõbranna tekkinud, kel polnud midagi selle vastu, et kahe eestlase asemel nelja majutada. 

Bussiaegu guugeldades avastasin, et Victoriasse saab ka ühistranspordiga, pealegi tuli seda kasutades hind üle kahe korra odavam. Kiiruses ei kaotanud suurt midagi, sest praamisõit ise võttis 1,5 tundi. Ühistransport on Vancouveris üleüldse nii loogiliselt korraldatud, puhas ja kiire, et auto järele ei tunne me siin mingit vajadust. 

Meie lemmikkohaks osutus Fisherman's Wharf - väike sadam, kus elati ujuvates majades. Suvekoduks oleks selline koht väga armas, ainus häda, et mingit privaatsust küll ei ole - turistid saalivad edasi-tagasi, samas asuvad mitmed söögikohad, elu keeb. Nagu piltidelt näete, võib kohale minna ka vesitaksoga.

Ükspäev kolasime pargis, leidsime sealt uhke puu ja otsustasime nagu õiged turistid kunagi oksa peal istudes pilti teha. Meie Kustiga saime esimesena poseerida, teise foto tarvis pidid Triin ja Mosu kah üles ronima. Oksa peale jõudmine oli omaette pingutus, sest päris nii madalal see kah ei asunud, et oleks võinud vabalt jala üle visata.

Tegime veel nalja, et tuleb hüpata nii nagu Nukitsamehes - teate küll, see nõiamaja stseen. No ja Mosu, vana spordimees, siis hüppaski. Korraks oli kõik tore, istusime kenasti rivis... ja siis läks tasakaal ära, Mosu pudenes selg ees alla ja rabas Triinu endaga kaasa, et oleks lõbusam kukkuda.

Oli päris õudne hetk, aga õnneks jäid mõlemad peaaegu terveks. Triin korjas kotist plaastrid välja, teipis kriibitud küünarnuki kinni, viilis murdunud küüne maha ja elu läks edasi. Pildi tegin neist kah, aga kuna puu otsa ronimise isu oli kõigil läinud, seisti selle tarvis kindlalt maa peal.

Viimasel päeval pidid Triin ja Mosu varakult Vancouveri poole startima, et auto koos kõige selle juurde kuuluvaga maha müüa. Üks saksa tüdruk ostis kogu kupatuse - lisaks sõidukile ka madratsi, mõlemad jalgrattad, matkanõud ja muu taolise. 

Enne koduteele asumist käisime veel Miniature World'is, mis meile nii väga meeldis, et unustasime end sinna kohe mitmeks tunniks. Minimaailmas oli kujutatud lahinguvälju, maastikke, nukumaju ja stseene muinasjuttudest. Mitme väljapaneku peal sõitsid pisikesed rongid, ühe mäe otsa viisid mõne millimeetri suurused gondlid ja ühel peoplatsil, kus ka autod seisid, sai nupuvajutusega avada nende kapotte või panna nukkudele teleka käima. 

Nüüd veedavad Triin ja Mosu mõned päevad meie juures Vancouveris ja lendavad järgmisel nädalal Eestisse. Nende pagasit vaadates tuleb hirm peale, asju on kaks korda rohkem kui siia tulles - mis tähendab meie puhul seda, et Kustav peaks tagasi minnes juba nelja kitarriga liikuma...