Nutt ja hala

Paar viimast päeva on ilm täiesti nässus olnud. Külm, vihmane ja pime. Jalutasin õhtul läbi saju koju, jalad märjad, varbad kui jäätükid. Mõtlesin, et söön natuke jogurtit, aga leidsin külmikust hoopis Kadri šokolaadiküpsised. Oiiiii. Teepott läks tulele, kerisin end pleedi sisse ja varsti oli elu jälle ilus.

Järgmise nädala prognoos on õnneks selline:

Aga ärge laske end teemast kõrvale juhtida, ei tule siit mingit tilu-lilu, mul on plaanis ainult halada!

Nii. Tööl on täielik hullumaja. Nagu täiskuu oleks või midagi... Äkki ongi? Igal juhul ei peaks täiskuu mitu nädalat järjest kestma, eksole! Üks segadus teise otsa - ma enam ei jaksa! Kopp on ees. Vahelduseks võiks jälle mingi muhedam periood tulla, kus saaks diivanil istuda ja raamatut lugeda, selle asemel, et nagu tumm leilis paberitööd vehkida, meilidele vastata, fakse saata, kõnesid teha, maalreid juhendada, kardinapuid üles panna ja segaste lapsevanematega suhelda.

Ükspäev panin uut kontorilauda kokku ja avastasin, et pole vist terve elu jooksul ka nii palju kruvisid keeranud kui nüüd, remondi käigus. Aga noh, tulemust on ju endal tore vaadata ja teised kiidavad. Peaks "enne/pärast" pildid tegema, saaks teile ka näidata. 

Ja uus laps kolis majja, nüüd hakkab siis rohkem töötajaid ka olema ja üleüldse rohkem sagimist. Saan lõpuks ometi inglise keelt harjutada! Viimasel ajal toimuks justkui taandareng - üha hullemaks läheb! Mõnipäev räägin kõik asjad lõdvalt ära ja teinekord on lihtsalt... blöblöabaloaäää. Keel ei väändu järele, noh.

Elamisloa paberid jõudsid 30. juunil immigratsiooni, aga sealt pole kippu ega kõppu. Jube tobe on niimoodi oma saatust oodata. Aasta aega. Vaikuses. Teised räägivad hirmujutte, et "jajaa, mu tuttavatel juhtus, et immigratsioon kaotas nende paberid ära ja siis tuli kõike otsast peale alata..."

Vahepeal ütlesin Kustavile, et kui tööl rahulikumaks ei lähe ja palka juurde ei anta, tulen Eestisse peitu, kuniks elamisloa vastus käes. Istun talv otsa ahju taga, ei taha kedagi kuulda ega näha. Kusti lõi muidugi juba särama, aga no ma läheks ju hulluks seal! Talv, külm ja pime... Ei-ei, tuleb end ikka positiivse mõtlemise lainel hoida. Vancouveris on vähemalt soe.

Ükspäev oli mul enesevihkamise hommik. Lambist. Muidu meeldin endale väga! Ja kui siis kord aastas viha tekib, on see nii ootamatu, et ei oska kohe kuidagi olla! Mõtlesin, et tahaks ukse suure kolakaga kinni virutada ja midagi katki lüüa. Käisin toast tuppa, aga ühtegi asja ei jäänud silma, mida lõhkuda raatsiks. Vannitoa ukse lõin natuke kõvemini kinni, aga niimoodi tagasihoidlikult, et naabreid ei segaks. Kustav arvas, et see polevat õige stress kui arutelu säilib.

Läksin ostsin Daniels'st ühe kaneelirulli ja kohe muutus tuju heaks! Tädi hõikas jälle ukselt, et hohoo, mandli-croissant?! Mina vastu, et hohoo, ei tea sa midagi! Kaneelirull hoopis. Peab natuke jälgi segama...

Sel nädalavahetusel kavatsen ainult nautida. Ostan omale midagi ilusat, sest mitte-midagi-pole-selga-panna, söön ainult rasvast ja magusat, loen "Eesti Naise" lõpuni, alustan uue raamatuga ja väldin internetti. Okei, internetti ei väldi. Aga vähemalt üritan väheke asisem olla ja mitte kaks tundi järjest tuimalt ekraani passida ilma, et hiljem mäletaks, mis sellest tolku oli... Õnneks on paar küllakutset ka soolas ja kui vähegi viitsin, olen seltskondlik ning vean end kodust välja.

Ahjaa, koju tulles sain postkastist pakiteate. Sedelil on kirjas, et "kollane ümbrik". Kätte saab alles hommikul. Teen nüüd une-eelseid panuseid, kas ema saatis mu vastuväidetest hoolimata kommi ja lugemist või tuli immigratsioonist elamisloa taotlus kogu täiega tagasi... Oeh, ma olen ju optimist ise!

Hea küll, uneaeg! Homme on reede.