31 detsember, 2015

Änn-nänn

Kanadasse kolides häiris, et keegi ei osanud mu nime hääldada. Vahepealsete aastatega on nii palju muutunud, et kui hiljuti küsiti, kuidas ise oma nime hääldan, ütlesin esimese hooga, et ei tea ning teiseks venitasin Anjuu või midagi sellist, mis ilmselgelt ei ole, kuidas seda ise hääldan (vaju või maa alla!). Ma olen nii palju kordi pidanud seda tähthaaval ette lugema (õnneks on vähe tähti, hahaa), et nüüdseks on juba täiesti ükskõik, kuidas mind kutsutakse. Starbucks'is ütlen tavaliselt, et olen "änn", mispeale igal teisel korral küsitakse, et kas kas topelt n-ga (Ann) või e-ga (Anne). Järgmine kord peaks jälgede segamise mõttes ütlema, et algusest ä-ga. Enne jahtub kohv maha kui nime sirgeks saab.

Ahjaa, meil oli eile maavärin! Korraga hakkas kõik liikuma ja telekas tegi kapi peal väikse klobiseva tantsu. Minul muidugi hirmus põnev, ikkagi elu esimene maavärin! Matt ei jaganud üldse mu vaimustust ja arvas, et kui hommikuks oleme rusude alla maetud, polevat üldse lõbus. Mis on muidugi kah tõsi.


Eile käisime autojahil. Selgus, et naiste ja meeste kriteeriumid on sõiduki ostmisel absoluutselt erinevad. Minule meeldiks kui oleks musta värvi ja ei haiseks lõhnakuuse järele. Esimene kohe sobis! Küsiti, kas tahan proovisõidule minna, aga ma ei taht. Küll pärast ostmist sõidan! Nii ilus/uus/puhas oli. Matt küsis kõiki dokumente näha, vaatas kapoti alla, uuris põhja, näppis uksetihendeid, küsis miljon küsimust. Ning teatas siis, et aitäh, nägemist ja kõndis minema! Mina vastu, et aga… mu auto?

Siis käisime mingit teist vaatamas, aga istmed olid vale värvi ja kriimud plastiku peal. Mina tõusin kohe püsti, et aitäh, nägemist! Matt vastu, et oota, kus sa lähed, vaatame ikka lähemalt ka! Turu-uuringu mõttes.

Lõpuks jäi nii, et mulle see esimene ikka väga meeldis, aga pidin tööle minema ja aeg sai otsa. Täna käisin koolitusel ja jälle päev kinni. Homme hommikul tuleb tõehetk, kas auto on alles ja kui on, viime ta ülevaatusele. Juhul kui öeldakse, et täitsa pekkis, ärge seda küll ostke, siis… no siis on pahasti. Ma laotasin mõttes juba oma tavaari istmetele laiali.

-

Ja mis mõttes on homme (teil juba täna) aasta viimane päev?! Nii palju pöördelisi muutusi on olnud, tööloa sain ja haigekassa ja kohalikud load ja uue kodu ja uue peika ja uusi sõpru ja karusid nägin ja…

Ainult auto ongi ju puudu! Palun, aitäh!

9 kommentaari:

  1. Niii äge!! Mis mudel see lemmik oli siis?
    Meenub kohe kuidas mina siin autosid ostnud olen- Auto24 otsingusse panen vaid läbisõidunr valiku ja auto värvi :D
    Imeilusat aasta lõppu teile sinna ja mõnusat-edukat-õnnelikku uut aastat Sulle Anukene!!
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Peamiselt olen Hondasid vaadanud. Jaa, läbisõidunumbrit vaatan ka, no ja aastat eksole. Kuna ma ei tea autodest midagi, tahaks midagi sellist, mis igal teisel nurgal juppideks ei laguneks :)

      Kustuta
  2. On jah lihtsam neil lasta siind hyyda mis tahes nimega, kui pidevalt seletada ja parandada. Mina sain endale tool nimeks Ikea :) vahel olen ka Kia. Aga parim Eesti nime käsitlus tuli mu sôbralt kelle nimi on Siiri aga Starbuckis kirjutati topsile Seaweed :) Ilusat aasta lôppu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaa, see on küll vägev nimi :) Muuhulgas olen kuulnud, et Tiit ("tiss") ja Ants ("sipelgad") ei ole inglisekeelses keskkonnas head nimed, mida kasutada.

      Kustuta
  3. Selle nimevärgiga tuleb meelde kadunud vanameister Arvi Kork, kes ka seal Kanaadamaal rahvast jaburdas oma hääldamatu nimega - Kork oli Cork ja sellega polnud probleemi, aga eesimega oli ikka kuri karjas. Ei hääldand ontli vahtraleherahvas seda nime mingit pidi. Viimaks taandus see Harvey peale ja asi sealtmaalt :)
    https://et.wikipedia.org/wiki/Arvi_Kork

    Masina suhtes ütleksin, et jah, tehnilised näitajad ja sõidumugavus on üks asi ja mitte paha, aga eeskätt tuleks usaldada oma kõhutunnet. Tavaliselt esimesena meeldinud asi on õige. Peale selle on ka masinatel mingi oma hing või iseloom (tell me about!) või siis gremlinitel, kes selles elutsevad (siinkohal ei või pead anda, kummaga on tegu), niiet masin, mis igasuguste peenikeste näitajate poolest on esirinnas, ei pruugi olla seda kokkusobivuselt omanikuga. Vahel sa lihtsalt tunned, et - SEE konkreetne asi on SINU. Very YOU. Mis salapärane fluidum seal on, ma ei tea, ilmselt midagi sinu ja tolle asja vibratsioonides kõlab harmoonilisemalt kokku kui mõni muu.
    Seega - jah, võib kindluse mõttes tõesti vaadata ka teisi autosid, vahel juhtub ime ja leiad mõne, mis endast veelgi rohkem seda SINU-tunnet välja saadab. See on nagu minnes loomapoest rotipoegi ostma, kus kõik see piikskaagindus nagu jalgpallihuligaanide kamp puurivõrel ripneb ja kogu kehakeelega ja särasilmadega innukalt mõista annab: VALI MIND, VALI MIND, VALI MIND! Keda sa seal võtad, keda jätad... Et mitte süümekaid tunda, olen ma viimasel ajal puhta vuugi teinud ja kõik võtnud. Põnnidel isekeskis lõbusam ka. Selle asja nimi on GMR-syndrome ehk Get more rats :) Peaegu iga tõelist rotipidajat tabab see akuutselt varem või hiljem.
    Autodega sa ilmselt sarnaselt toimida ei saa, et akkad kõiki meeldivaid viheekleid kokku ostma :D (a võiks ju ;P). Niisiis jõuame tagasi sinna, et pead usaldama oma kõhutunnet, sest see enamasti ei valeta, rääkigu kõik peenikesed Kanaadamaa väljaõppind autospetsid mida tahes.
    Nali kuubis - räägi Matt'ile, miks on Eestis osades autodes roheline vahtraleht akna peal ;P Kapi-kanadalased või mis?
    Igatahes jaksu ja meeldivaid sõiduhetki, ning tänan sind selle ülimalt meeldiva ja laheda aasta eest, mis ma su blogi lugedes veetsin ja kaasa elasin. Head vana-aasta lõppu ja tujuküllast uut aastat!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohh, ma olen nii nõus selle kõhutunde osaga! Paraku läks kõnealuse auto ostmisel niimoodi, et müüjateks olid nii ebameeldiva suhtumisega tropid, et kõhutunne muutus õige kärmelt vastupidiseks. Muuhulgas tõstsid nad arutelu käigus hinda, mis on täiesti ennekuulmatu ja ühel hetkel ma juba küsisin Matt'ilt, kas ma võin seda meest lüüa, hahaa :) Aga nüüd on õnneks juba järgmine auto sihikul, sedapuhku otse omanikult, nii et eks näis, mis saab!

      Head uut aastat sulle! Tule ikka kommenteerima, ma arvan, et pooled lugejad käivad juba ainult sinu kommentaaride pärast blogi vaatamas :)

      Kustuta
  4. Oh, tulen ikka :) Aga ma arvan, et asi ei ole niivõrd minus, vaid on ka igavesti vahva blogi, mis paneb kaasa mõtlema, arutlema, ja huumorisoolikas on sul ka õige koha peal. Lisaks avardab silmaringi - niiütelda otsesest allikast :) Mulle meeldib teada saada erinevate rahvaste ja rahvuste kohta, ja mis oleks veel parem, kui kohapeal elav inimene, kes oskab lisaks analüüsida ja ei võta kõike liiga tõsiselt.
    Pluss lahedad pildid ja Matti lahedad filmiklipid veelgi lahedama taustamuusikaga. Ma pole üldiselt blogidelugeja, kaua aega hoidsingi neist eemale, nagu eelarvamus oli või nii, aga sinu oma tsekkan küll iga päev ja Remo Savisaare oma ka (tal on loodusfotod):
    http://blog.moment.ee/

    VastaKustuta
  5. Anonüümne8/1/16 15:48

    Aga sa küsi hindudelt, et kuidas nemad su nime hääldavad. Neil on Anu suht levinud nimi ja äkki nende hääldus on kanadalase kõrvale loogilisem? :) Samas, eks sellega on vist nii, et mingist hetkest on juba suva, kuidas keegi su nime välja ütleb. Ma ise ka üritasin Kanadas alguses oma nime nii hääldada, nagu ma ise harjunud olen. Nojah, selgus et see on siiski suur viga - ma nimelt ei tahtnud Morris olla :D
    Maris

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ÜKspäev tuli Matt'iga juttu, et Eestis on suht levinud mehenimi Peep. Ta ütles, et see on konkurentsitult kõige absurdsem nimi, mida kuulnud on, tükk aega ei tahtnud uskuda, et ma nalja ei tee.

      Hindud ütlevad kusjuures üsna eestipäraselt, ei venita u-d kolm korda pikemaks kui peaks. Kusjuures Indias on mul mitu nimekaimu, kel on samad nii ees- kui ka perekonnanimi.

      Kustuta