12 detsember, 2015

Lamp reede

Alustame siis sellest, et sõidueksamil kukkusin muidugi läbi, mingid tobedad vead ja no üks shoulder check ka ikka puudu. Mis sitasti, see uuesti.

Tööl oli selline seik, et üks klientidest vaatas tükk aega laua peale, muudkui piidles ja piidles tühja kohta ning küsis lõpuks: "Kes see on?" Mina vastu, et mis mõttes kes? "See beebi". Ee, mis beebi? "See beebi, kes nutab". Ah, see beebi! Sest noh, ikka juhtub, et mõni nähtamatu beebi lauanurgal nutab...

Tükk aega põrnitses sedasama kohta ja küsis, et miks ta nutab? Ma ei osanud kahjuks vastata. Natuke hiljem tõusis püsti ja kõndis laua kõrvale ning jäi niimoodi vaatama nagu seal seisaks keegi. Täpselt samamoodi astub ta meile kõigile nina alla ja siis piidleb hästi süvenenult. Ainult et meie oleme nähtavad. Küsisin, et kas beebi on üksi? "Ei". Selles mõttes on nähtamatud inimesed mugavad, et ei võta vähemalt palju ruumi.


Õhtul helistas ühe teise maja juhataja ja küsis alustuseks, et kus ma oma töötelefoni hoian? Et mingi mees võttis vastu. Ma naersin, et pole vaja suvalistele numbritele helistada siis. Ei, temal päris kindlasti minu number, sada aastat sama olnud ju. Aga telefon on juba mitu päeva üleval minu toas istunud ja laadinud, uks on lukus, kellelgi võtit pole ja mehi selles majas üldse ei tööta. Ma eriti ei kasuta seda telefoni, mulle meeldib isiklik rohkem ja kahte on tüütu kaasa vedada.

Asja teeb imelikuks see, et eile oli töötelefonil vastamata kõne ja kui tagasi helistasin, väideti, et mina helistasin talle ja hoopis tema helistas tagasi, et kuulda, mis ma tahtsin. Jumala võõras inimene. Seletasin, et peab eksitus olema, sest telefon on juba mitu päeva hardas üksinduses kapinurgal passinud ja kellelegi helistanud ma pole. Tema ütles, et olenemata sellest, mille nurgal see telefon seisab, keegi talle sellega igatahes helistas. Nojah siis. Äkki nutva beebi vanemad? Nad võiks mul dokumente kaustadesse klammerdada või millegi muuga kasulikud olla, mis nad tolknevad niimoodi kasutult seal…

Õhtusöögiks tegime lõhet ja ma ei jõudnud oma tükki ära süüa ning mõtlesin, et panen karpi ja võtan koju kaasa, hommikul hea leiva peale panna. Jõudsin koju, istusin laua taha, et emale meili saata, tõstsin korra pilgu ja ämblik jalutas risti üle vaiba! Ma pole juba mitu kuud ühtegi ämblikku näinud, arvasin, et nad on talveunne jäänud või siis lõpuks ometi mõistnud, et siin majas halastust ei tunta. Panin plastkarbi peale, lasin törtsu mürki sisse ja tegin ukse lahti, et rõve hais välja läheks. Eemalt kostus koppadi-koppadi-koppadi, mõtlesin juba, et huvitav, kas nähtamatu mees tuleb telefoni ära tooma... aga ei, kass hoopis.

Kass on meil nii peen tegelane, et kui süüa ei anta ja jagamatut tähelepanu ei osutata, on kohe kadunud. Lasin ruttu peast läbi, et mis mul külmikus on… kui korraga meenus, et hah, mul on käekotis kala! Jumal tänatud, et meenus, sest muidu oleks see kala sinna jäänudki. Ükskord unustasin värske lõhe külmkappi kui mõneks nädalaks reisile läksin. Tagasi tulles oli hais nii rõve, et vaheta või külmik välja.

Ütlesin siis kassile uhkelt, et oota! Mul on sulle midagi! Otsisin kohe ilusama taldriku ning serveerisin talle pidulikult oma homse lõhe. Kass astus juurde, ütles näu ja jäi mulle otsa vaatama. Mida veel?! Ahjulõhe ei kõlba! Diskuteerisin temaga sel teemal veits ja lõpuks soostus pool portsu ära sööma.

Seejärel avastas ämbliku! Hullult põnev! Aga ämblik oli ikka veel elus, nii et mul oli korraks kaks kodulooma. Kass ja ämblik. Istusin maha ja lasin kassil endale sülle pugeda - kaks ühes - saab oma silitamise kätte ning ei aja ämblikukarpi ümber.

Selline reedeõhtune romantika siis, nurruva kassiga surevat ämblikku vaadata…

4 kommentaari:

  1. Huuh kui hirmus! Mul tõusid selle loo lugemisest juba kuklas juuksed püsti. :D

    VastaKustuta
  2. Seiklused ja ÕUDUSjutud ;P

    VastaKustuta
  3. Palju oenne suennipaevaks, nagu vanasti telegrammidele kirjutati :) :) :)

    VastaKustuta