Esimesest kahest aastast, kus peamiselt teooriat tuubitakse, ma väga palju ei tea, sest ei tundunud teda veel, aga kooli sissesaamine on suure konkursi tõttu keeruline; ametlik statistika ütleb, et üle 10 inimese ühele kohale. Kindlasti peab eelnevalt olema vähemalt üks kõrgharidus, hunnik vabatahtlikku tööd, mõned publitseeritud teadusartiklid ja no hinded kõikidest koolidest muidugi ainult puhtalt maksimumid. Vastuvõtu-intervjuul küsitakse muuhulgas selliseid küsimusi, millele alati õiget vastust polegi, näiteks "kui töötad arstina Aafrika riigis, kus abort on seadusega keelatud, aga sinu vastuvõtule tuleb naine, kes on vägistamise tulemusel rasedaks jäänud ning ei soovi seda last sünnitada - mida teeksid?"
Arstiteaduskonna kahel viimasel aastal käiakse erinevates haiglates praktikal, nn clinical clerkship (natuke on teooriat ja grupitöid ka, lisaks iga mõne aja tagant eksamid). Praktika saab kokku panna oma isiklikest huvidest lähtuvalt (kes tahab tulevikus silmaarstiks saada, vehibki rohkem silmaasju teha, pikkides muud kasulikku jupikaupa vahele, sest eksamitel küsitakse kõikide valdkondade kohta ja kedagi ei huvita, et su tulevases karjääris ei mängi kardiogrammi lugemise oskus suuremat rolli).
Matt lihtsalt armastab kardioloogiat! Tal on hirm-paks raamat, mis on tihedalt erinevaid kardiogramme täis ja ma tunnen ennast alati padulollina kui ta õhinal näitab, et vaata kui huvitav konksuke siin selle triibu ees on ning seletab pool tundi, mida see tähendab ja mis juhtuks siis kui konksuke oleks millimeetri võrra kõrgem. Ja siis ta ostis omale selle masina, mille nime ma ei mäleta, aga mis näitab südame tööd, prindib välja neid konksudega pabereid ja millega saab elektrišokki anda kui peaks juhtuma, et oled kuskil pärapõrgus ja keegi hakkab ära surema. Minul olevat väga ilus südamefilm. Muuhulgas olen meie suhte jooksul teada saanud oma maksa täpse asukoha, et mul ei ole siseelundite vahel rasva, mul on puhtad kõrvad ja omapärase kujuga kurgukaar.
Praktikad on erineva pikkusega, varieeruvad 2-6 nädala vahel ning toimuvad mitte ainult erinevates haiglates, vaid ka erinevates linnades. Igal erialal on omad tööajad, näiteks psühhiaatrid ja perearstid lähevad pärast 8-tunnist päeva koju puhkama, samas kui sisehaiguste arstid, kirurgid, traumatoloogid ja lastearstid lasevad 24-30 tundi jutti. Nii et päris hea pildi saab sellest, milline su tulevane elu hakkab välja nägema ja kui õnnelikuks see sind teeb. Näiteks ajukirurg on päris prestiižne olla ja pappi saab ka meeletult, aga kool kestab mitu korda kauem kui ükskõik millisel teisel arstil ja tööajad on sellised, et eraelust pole üldse mõtet unistada.
Kirurgia praktika ajal oli Matt'il näiteks kätenahk pideva kemikaalidega hõõrumise ja desinfitseerimise tõttu kogu aeg katki. Opilaua kõrgus pannakse muideks paika selle järgi, mis peakirurgile sobib, teised kirurgid ja opiõed kas küünitavad või kummardavad, nende mugavus ei huvita kedagi. Matt on kaks meetrit pikk, võite ise ette kujutada, mida selg pärast 10-tunnist järjestikust opereerimist teeb… Pole vist vaja lisada, et operatsiooni ajal ei jäeta vahepeal patsienti lauale magama, kõht lahti lõigatud, et arstid saaks lõunat süüa. Küll homme sööd. Või millal iganes aega tekib, sest vahel tuleb mitu oppi järjest teha.
Ahjaa, patsiendile muidugi ei öelda, kas teda opereerib/intubeerib arst või tudeng. Õmblemise osa teevad peaaegu alati tudengid. Muuseas, mina olen terve elu arvanud, et keisrilõike puhul lõigatakse kõht risti lahti - tegelikult lõigatakse pealmine kiht risti, aga lihased pikkupidi ja emakas jälle risti.
Günekoloogias saavad mehed kehvema väljaõppe kui naised, sest paljud patsiendid ei ole nõus, et meestudeng läbivaatuse ajal isegi samas ruumis on. Noored naised ei taha üldse tudengeid, vanematel on täiesti ükskõik kui mitmed nende peal õpivad ning mida rasedam naine, seda rahulikumalt taolisi asju võtab (eriti kui juba mitmes rasedus käsil).
Sünnitus käib Kanadas nii, et igal sünnitajal on isiklik medõde, kes algusest lõpuni kõrval istub ja kõige eest hoolitseb. Epiduraali saab absoluutselt igaüks, kes seda soovib (enamik soovivad). Kui kõik on hästi, lubatakse isal beebi vastu võtta; mu sõbrad näiteks kasutasid seda võimalust ja mees räägib siiani suure vaimustusega kuidas tema ise oma tütre välja aitas.
Eraldi treening on näiteks selle jaoks, kuidas raskeid uudiseid teatada. Matt läheb filme vaadates alati hullult närvi kui mõni arst umbes möödaminnes keset koridori ütleb, et sul on mingi eriti haruldane vähk ja kuu aja pärast sured ära, aga sorri, praegu on kiire, hiljem räägime. Muideks, kui nad koolikeskkonnas teooriat praktikasse panevad, on abiks näitlejad, kellele roll ette antud (on apaatsed, nutavad, reageerivad teatud kehapiirkonnas olevale valule (kui katsuda), vigastused on kunstverega kehale joonistatud jne).
Mõni eriala on eriti stressirikas, näiteks intensiivravi osakonnas surevad patsiendid nagu kärbsed. Neil, kes (veel) elus, on eriti rasked seisundid, lähedased nutavad voodi ümber, iga päev tuleb paarile perekonnale teatada, et nende lähedast enam ei ole (seda teeb alati arst või arstitudeng).
Üks juhtum oli näiteks selline, et mehel ei töötanud enam neerud ega kopsud, aparaadid hoidsid teda elus. Aga muidu igati vinks-vonks, mõistus selge, istus voodis juhtmete ja torude keskel ning lahendas sudokusid. Selline ravi on meeletult kallis, aga patsienti hoitakse elus nii kaua kui ta seda soovib (või kuniks perekond soovib kui patsient ise enam adekvaatne pole). Doonororganitele lootust ei olnud, sest kahte korraga nagunii ei leiaks ja risk läheks samuti liiga suureks. Kõnealune mees ja tema lähedased otsustasid, et see pole mingi elu ja panid paika kuupäeva, mil aparaadid välja lülitatakse. Paar päeva oli neil siis veel jäänud koos veeta.
Ma ei kujuta ette, kummas olukorras oleks raskem olla, kas teada, et sa ise sured ja näha lähedaste emotsioone või teada, et su lähedane sureb ja näha tema emotsioone?
Sünnitusosakonnas on seevastu palju helgem töötada, sest kuigi sealsed traagilised juhtumid on veelgi kurvemad, tuleb ikkagi iga päev palju rõõmu ka. Ja psühhiaatrias on veel eriti huvitav, seal saaks lausa iga patsiendi kohta põneva raamatu kirjutada. Psühhiaatria oli näiteks üks Matt'i suurtest lemmikutest, aga see on kahjuks ainus ala, kus ei saa päris arstitööd teha, seega jäi lõplikust valikust kõrvale.
Mis juhtub pärast kõikide praktikate läbimist ja kuidas kandideeritakse residentuuri, saab teada järgmisest postitusest!
Kkkui põnevad teil mõlemal erialad on. Ja kui hästi sa ikka kõike kirjeldad! Anonüümne cheer Eestist :).
VastaKustutaAitäh anonüümse cheeri eest!!! :)
KustutaJuhuslikult leidsin su blogi ja ohsa kui huvitavalt kirjutad! Uus lemmikuid :). Mann
VastaKustutaNii hea kuulda, et meeldib!
KustutaMa väga harva kommenteerin kuskil midagi, aga praegu küll. Nii põnev postitus. Muu blogi on ka väga lahe, aga praegu närin küll järge oodates kodus sõrmeküüsi.
VastaKustuta