Ettevalmistused kolimiseks

Kolimine on alati palju keerulisem kui pealnäha paistab. Minu osas oleks iseenesest lihtne - riided jätan riidepuudele ja tõstan tahaistmele, kogu ülejäänud kraam läheb pagasnikusse. Ainult voodi ja tugitool tuleb kolimisautosse panna.

Aga noh, siis on vaja veel terve Matt'i elamine kokku pakkida ja sellega läheb juba keerulisemaks. Alustuseks leppisime kokku, et igaüks teeb seda, mis paremini välja tuleb, mis tähendab, et Matt istub arvuti taga, kirjutab koodi ja teenib raha, samal ajal kui töötu Anu pakib-sorteerib-koristab. Esimene tund aega tuli selline jaotus väga hästi välja, kuniks palusin Matt'il erinevad riidehunnikud kiirelt läbi vaadata, et ma kogemata midagi olulist taaskasutusse ei viiks.

Ilmnes esimene takistus - mina viskaks hea meelega peaaegu kõik ära, Matt ei viskaks peaaegu mitte midagi ära. Ja noh, Matt'i nodi, nii et tema sõna maksab. Tal on hullult palju asju (kaheksa vihmavarju räägivad vist iseenda eest).

Ühtlasi selgus, et kukk, kelle üle ma juba paar aastat nalja olen teinud, kolib samuti kaasa (vähemalt saime kokkuleppele, et ta hakkab Matt'i kabinetis elama ja ei pea minuga väga tihedalt kokku puutuma):

Matt ütles, et kõige suuremasse kasti tuleb raamatud panna. Kui valmis sain, palusin tal see seina äärde lükata. Tekkis küsimus, et kui kast on nii raske, et Matt seda vaevu lükata suudab, siis kes selle autosse kannab? Ja ega vist ei kannagi, sest põhi ei peaks vastu, nii et peame leidma mingi ratastel aluse. Vist nagunii oleks pidanud leidma, sest näiteks šeif, kuhu isegi mina sisse mahun, poleks inimjõul tõstetav.

Ühtlasi tuli ära otsustada, mis päeval kolimisautole järele minna ning millises järjekorras asju peale sättida. Mina tahan oma voodi ja tugitooli esimesena panna, et nendega lõpuks mingit jama poleks. Viimased ööd saan ju Matt'i pool magada (nagunii magan kogu aeg seal). Ülejäänud asjad pean alles kõige viimasel päeval oma autosse laadima, sest ma ei saa seda kuskile suvakohta õue seisma jätta kui terve mu elu ja olulised asjad sees on.

Matt'i asjadest oleks mõistlik mööbel esimesena panna ja kastid sinna peale/vahele mahutada, ainult et kõige suurem asi on 2x2m voodi koos kolme kõrge madratsiga ja seda ei saa me enne viimast päeva kuhugi viia, sest kus me siis magaksime? Või noh, vähemalt ühe madratsi peab viimase hetkeni tuppa jätma. Selle viimase hetke osas on teatavad piirangud:

- majja saame kolida kolmapäeval
- teisipäeva ennelõunal peab Matt vanematekodu lähedal (ehk linna teises otsas) pangas viimaseid pabereid allkirjastama
- kuna korteriomanik tuleb teisipäeva pärastlõunal kohta üle vaatama, peavad asjad selleks ajaks kolitud ja põrandad pestud olema (mida teen mina, kuniks Matt pangas on)
- see tähendab, et madratsid tuleb autosse tõsta teisipäeva hommikul enne panka minekut, et Matt saaks kolimisauto juba vanemate maja ette jätta.

Kui kõik eelnev veel piisavalt keeruline ei tundunud, lisame siia fakti, et tarkvarainsenerist Matt'il on mitu suurt arvutikasti, kolm hiiglaslikku kuvarit ja ilma igasuguse liialdamiseta miljon juhet, mis tuleb eriti süsteemselt ja ettevaatlikult kokku panna ja kohe kindlasti ei saa arvutikraami ööseks tänavale autosse jätta (Matt'i tundes võin ennustada, et ta teeb ilmselt veel hommikul nelja-viieni tööd ja ei alusta pakkimisega enne kui… noh liiga hilja on). Õnneks ei juhtu midagi kui ta öösel ainult paar tundi magada saab, sest arstide värk - nad ju ei magagi. Ta on harjunud.

Vahepeal tuli meelde, et teise külalistetoa voodi ja madratsid on veel ostmata. Alguses arvasime, et põhimõtteliselt pole sellega kiiret, sest ega esimesel nädalal nagunii kaht toatäit külalisi ei tule, aga siis jäime mõtlema, et saarel pole Ikea't ja hiljem pole meil jällegi kolimisautot, kuhu kõik järjekordsed madratsid mahutada ja… juba jookseb juhe kokku. Voodit ei saa hästi ühestki teisest mööblipoest ka osta, sest see massivne ja kole Kanada/Ameerika stiil ei lähe minule isiklikult kohe üldse mitte peale.

Ühesõnaga. Kõigepealt paneme autosse minu asjad, siis sõidame Ikeasse ja ostame veel ühe voodi ja madratsi; seejärel pakime Matt'i elamise peale ja lõpuks maandume ta vanemate juures, sest nende garaažis seisavad kõik eelnevalt ostetud lauad-toolid-riiulid-kummutid-voodid. Ja muidugi see hiiglaslik varjualune, mis õue läheb. Mööbel on õnneks küll kompaktselt pakendites, aga pakendid on pehmelt öeldes üsna kogukad. Kõige pikemates kastides on varjualuse jalad, mis on pea kolm meetrit kõrged. Kokkupandult näeb välja selline:

Kui nüüd kellelgi juhtus tekkima mõte, et huvitav, kas meil selleks hetkeks autos üldse mingit üleliigset ruumi on, siis… mul on sama mure.

Kogu muu kupatuse juures ei saa kõrvale jätta fakti, et keegi peab kõiki neid kaste tõstma ja normaalsed inimesed on teisipäeviti-kolmapäeviti tööl, mis teeb abiliste leidmise veidi keeruliseks. Lisaks on meil liiga palju autosid ja liiga vähe juhte, mistõttu koostas Matt lõpuks lausa kirjaliku ajakava, et kes mis kell kuskilt midagi peale võtab ja kuhu seejärel sõidab ning kuidas minu-tema-kolimisauto lõpuks korraga Nanaimosse jõuavad.

Õnneks on Matt'il väga tore isa, kes oskab absoluutselt kõiki asju teha, nii et tema kolime esimese hooga endaga kaasa ja ei luba enne linna tagasi kui kõik mööbel-varjualused-kanamajad kokku pandud, helisüsteem paigaldatud, telekas kamina kohalt allapoole installeeritud jne.

Vahepeal tuletas Matt meelde, et peame kanad ära tellima ja küsis, kas võiks nad äkki Vancouverist osta, sest Nanaimos on ilmselt väiksem tõuvalik. Kanad?! Kas kellelegi tundus pärast eelnenud teksti läbilugemist, et kuskile jääb liiga palju tühja ruumi, et sinna kastitäis tibusid sättida?

Mulle tundub juba eos, et sellest kolimisest te veel kuulete...