Ruumilisest mõtlemisest

Sel ajal kui mina Eestis olin, käis Matt Ikea's ja ostis peaaegu kogu nimekirjas olnud mööbli ära. Kuna magamistoa sisustus oli sel ajal soodushinnaga, otsustas külalistetuppa ka ühe kummuti võtta. Esialgses listis seda ei olnud, sest tahtsin voodi paika panna ja alles siis vaadata, mis nägu tuba jääb ning millist mööblit nõuab. Aga noh, tal polnud meeles. Võttis siis mingi. Mulle muidugi üldse ei meeldinud! Tahtsin pigem laia ja madalat, tema valis kitsa ja kõrge. Õnneks on meil mööbliteemalised arutelud suhteliselt rahumeelselt kulgenud ja otsustasime seegi kord ilma suurema draamata, et kummut läheb lihtsalt tagasi, no big deal.

Eile õhtul ütles Matt, et peab natukeseks kodust välja saama - lähme võtame vanemate juurest kummuti peale ja toome ühtlasi Ikea'st toolid ära. Kui pea tund aega hiljem kohale jõudsime, meenus, et tšekk jäi koju. Otse loomulikult! Aga hea küll, võtame ikkagi emalt suurema auto ja ostame vähemalt toolid. 

Muuhulgas valisime väiksemasse külalistetuppa voodi välja, aga kodu sisustamine on teatavasti nagu mitme peaga lohe - võtad ühe maha, kasvab kolm asemele. Kui voodi on olemas, on vaja madratsit. Kui madrats on olemas, on vaja tekke-patju. Ja linu. See ahel ei lõpegi ära!

Siis meenus, et meil endal on ka uut tekki vaja. Või no mis "meil meenus" - Matt küsis alustuseks üldse, et mis praegusel tekil viga on? Tal on hullult paks tekk ja väga soe korter. Magama jäädes on justkui okei, aga paar tundi hiljem ärkan läbimärjana ja otsin teki asemele lina. Ja nii iga öö! Matt seevastu lükkab teki läbi une maha ja magab ilma. Mul millegipärast pole võimet läbi une mõistlikke otsuseid vastu võtta.

Lõpuks oli kärusid kolm, sest lisaks kuuele toolile saime voodi, madratsi, kattemadratsi, kummuti, Matt'ile kontorimööbli, tekid-padjad-linad-klaasid-vaibad… Autoni jõudmise hetkeks olin valmis omaenese pea peale kihla vedama, et isegi pool sellest kraamist ei mahu autosse ära. Matt ütles, et see olevat teaduslikult tõestatud, et naiste ruumiline mõtlemine on meeste omast kehvem ja pani pool majatäit mööblit niimoodi autosse, et ühtegi sentimeetrit vaba ruumi küll ei jäänud, aga kõik mahtus ära ja ma ei pidanud isegi midagi sülle võtma. Hämmastav! Mul paistab selle ruumilise mõtlemisega tõesti veits halvasti olevat…