Siin on inimesed nii kenad, et isegi lastekodusid ei ole! Kõik alaealised majutatakse peredesse, ka erivajadustega lastele, kes on vanemateta jäänud, leidub alati uus pere.
Ma tean, et Eestis suhtutakse Halloweeni üsna skeptiliselt. Tõele au andes läheb muidugi natuke paljuks ka kui kuu aja jooksul on lausa kolm päeva, kus suvalised lapsed kommi järele tulevad. Minu meelest on kadri/mardisantimine oma aja ära elanud, sest kogu see pikkade linade ja viljaõnne soovimine ei ole tänapäeva urbaniseerinud ühiskonnas ehk enam kõige asjakohasem. Ja Halloween'ist on üle võetud ainult see üks killuke - kommide küsimine - kui näiteks Kanadas on see ainult üks osa pikemast sügisenautimise protsessist.
Oktoobri teisel esmaspäeval on Kanadas tänupüha, mis on oma tähtsuselt võrreldav jõuludega. Pered tulevad kokku ja mida rohkem rahvast, seda uhkem, sest hiiglaslikku kalkunit juba kahe-kolmekesi nahka ei pista. Kalkuni juurde pakutakse tavaliselt kartuliputru ja ahjujuurikaid, surmkindlalt peab laual olema jõhvikakaste ja linnu enda sisse käib stuffing ehk täidis. See kujutab endast maitseainete ja võiga segatud leivakuubikuid, mis kalkuni sees natuke läbi ligunevad. Kanadalased armastavad seda väga ja kuigi ma alati natuke maitsen, ei ole siiani aru saanud, mille kuradi pärast peaks ligunenud leivasegu sööma kui laual on selline hunnik head ja paremat, et kõhus ruumi nagunii napib.
Magustoiduks on alati pumpkin pie ehk kõrvitsakook, mis tuleb kindlasti rohke vahukoorega üle valada.
Kuskil tänupäha ja Halloween'i vahel tuleks kindlasti käia kõrvitsapõllul müttamas ja maisilabürindis (corn maze) sõpru taga ajamas. Paljud talud on neile kahele spetsialiseerinud ja selle kõrval on kindlasti avatud ka väike sügisandide laat, nii et tegevust jätkub kogu päevaks.
Halloween'ile lähima laupäeva õhtul on absoluutselt igal pool kostüümipeod. Klubides, baarides ja kodudes muidugi ka. Oktoobris on kõik kohad dekoreeritud, mitte ainult inimeste kodud, vaid ka kohvikud, poed jne. Kõigis vähegi suuremates linnades avatakse kummitustemajad ja need on uskumatult populaarsed. Ja kui siis 31. oktoober kätte jõuab, lähevad paljud inimesed kostüümis tööle ja mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et nii on tore.
Vahetult enne Halloween'i lõigatakse kõrvitsale nägu sisse või pilt peale (seda ei saa väga vara teha, sest siis mädaneb kõrvits kiiremini ära). Näoga kõrvitsat nimetatakse Jack O'Lantern. Laterna sisse pannakse küünal ja siis võivadki lapsed kommi järele tulla. See kostüüm, milles hommikul tööle mindi, kulub seega koju jõudes kah kohe ära.
Mis neist kõrvitsatest hiljem saab? Nanaimos on näiteks komme, millest isegi Matt polnud varem kuulnud - nad viivad oma Jack O'Lantern'id ühe konkreetse tee äärde, kus neid on lõpuks sadu! Küünlad pannakse sisse ja igal õhtul käivad vabatahtlikud uusi küünlaid viimas ja neid põlema panemas. Pimedas on eriti kihvt mööda sõita.
Elevantidele maitseks need kõrvitsad ilma küünaldeta. (Meenutades Eesti loomaaiaaktsiooni)
VastaKustutaMulle on alati hämaraks jäänud, mida tehakse nendest õõnestatud kõrvitsatest välja lõigatud sisuga? Kas läheb lihtviisiliselt prükki (milline kohutav raiskamine!) või tehakse sellest pirukat või saadetakse loomaaeda (kui nad salatit nagunii ei tee nagu meie). Või ongi aretatud espetsiell halloweeni-kõrvitsad, et suured on, aga sisu on söödamatu ja võrkjas, et oleks vähem sodi?
VastaKustutaKui on tavaline söögikõrvits ja sisu lihtsalt minema visatakse, siis sellist meeletut raiskamist ei saa ma kuidagi heaks kiita (nagu ka toiduloopimist ja tort-näkku nalju). Kuigi jah, plastikust kõrvitsad jätaks veelgi suurema ökoloogilise jalajälje.
Paljud röstivad seemned ära, aga seda söödavat sisu ei võeta välja kui kõrvitsale nägu pähe lõigatakse. Kui Halloween on läbi, oleneb sellest kui pikalt ja kus on see kõrvits lahtilõigatuna seisnud. Meie oma oli kogu aeg õues ja näo sai alles viimasel päeval pähe. Kaks päeva hiljem lõikasin ta pooleks ja viisin kanadele - õhtuks oli ainult koor alles.
KustutaNeed kõrvitsad, mis on toas seisnud, ei kõlba enam millekski, väga kiiresti riknevad soojas ära, eriti kui on lahti lõigatud. Suurem osa läheb kokkuvõttes komposti. Siin on väga korralik sorteeerimissüsteem, prügikasti ei pane oma kõrvitsat keegi.
Sel aastal oli Torontos veel see häda, et enamus kõrvitsate kallal käisid oravad. Tundub, et neil on toiduga kuidagi viletsam olnud, sest isegi meie aia tomatid läksid neile peale. Varem pole seda kunagi juhtunud! Torontos on ka olnud aastaid komme kõrvitsad kenasti ritta panna päris mitmes pargis ja küünlaid seal sees põletada. Ma ei tea, kui hästi see sel aastal läks, kui oravad nii jultnud on olnud :) Aga vähemalt saavad nemadki kõhuvtäie.
KustutaTegelikult pole need hirmsuured kõrvitsad eriti hea/maitsva sisuga. Müüakse ka väiksemaid, nn pirukuakõrvitsaid (pie pumpkin). Sellest saab palju parema kõrvitsahoidise. Või saia, või kringlit. Mul just kerkimas üks tainas ;)
Me kyll ei ela Kanadas, aga kõrvitsasisust sai kaks suurt potitäit kõrvitsasuppi. Ära kohe kindlasti ei viska nii väärt kraami. Seemned hoidsime ka alles, hea neid näksida teleka ees. Kanu meil pole, muidu oleks neile ka pakkunud:)
VastaKustutaAhah, jälle targem :)
VastaKustutaAga mulle jällegi meeldib, et mardi- ja kadrijooksul lapsed teevad ikka midagi ise - laulavad, ütlevad luuletuse, küsivad mõistatusi või tantsivad, mitte ei nõua lihtsalt kommi nagu Halloweeni ajal. Loomulikult võib see täiskasvanule veidi tüütu olla, aga lastelt nõuab see ikka veidi ettevalmistuste tegemist ja just see teeb asja minu silmis väärtuslikumaks :)
VastaKustutaJõuludega on muideks sama - Kanadas ei pea midagi tegema, et kingid kätte saada. Jõuluhommikul lihtsalt kõik lähevad ja teevad oma pakid lahti.
Kustuta