Lumevangis

Tere tulemast Alaskale! Igatahes palju puudu ei jää… Sahk pole siiakanti veel jõudnud ja autot pole ma juba viimased kolm päeva garaažist välja saanud. Iga kord kui nädalavahetusel aknast õue juhtusin vaatama, oli kellegi auto tänaval lumme kinni jäänud ja rahvas lükkamas/kaevamas.

Reede õhtul tabas mind trennituhin ja keset ööd panin end järgmiseks päevaks mingisse asja kirja. Sest noh, keset ööd on alati selline tunne, et ossa kus homme tuleb vägev päev! Hakkan tervislikult sööma ja trenni lähen ja ei passi pool päeva internetis. Hommikul ärkasin üles ja kuna lund oli jube palju, sain aru, et võin kohe alustuseks pool kausitäit küpsiseid süüa, sest lumekühveldamine on ju raske töö. No ja edasi läks samas vaimus. Trenni muidugi ei jõudnud.

Kanadel on eriti peen värk, sest osa lund jäi aeda katvasse võrku kinni ja nii tekkis sinna katus. Nii et neil ei saja enam midagi. Kuna nad enamiku ajast kiige peal tšillivad ja sellel kah katus on, peaks nad ilusasti üle elama kui see lumi sealt võrgu pealt lõpuks alla kukub. Kiik on muideks sööginõuga varustatud, nii et mingit mõjuvat põhjust sealt lahkumiseks iseeensest ei ole.

Täna hommikul oli VEEL rohkem lund kui eelnevatel päevadel ja erandkorras otsustasime tööl uksed suletuks jätta. Mul on vaba päev, jeeeiii! Kella seitsmest alates oli küll telefon punane, nii et natuke tuli ikkagi tööd ka teha, aga üheksaks rahunes olukord maha. Tegin Matt'ile hommikusöögi, kaevasin teerajad lumest puhtaks, käisin kanu patsutamas, saatsin doktori tööle ja sättisin end väikse einega laua taha mõnulema. Kuna mul nüüd ootamatult palju vaba aega on, võiks ju õhtuks midagi huvitavat süüa teha (khm, olemasolevatest vahenditest, sest poodi ma ju ei pääse).

Kui ma veel ei teadnud, et kuskile minema ei pea, uurisin lähemalt bussiliiklust, sest see, et ma autoga kuskile ei pääse, oli juba mitu päeva tagasi selge. Selgus, et Nanaimo on nii autokeskne koht, et kõige tihedama ühendusega piirkondades käib buss iga 15 min tagant ja ülejäänutes veel harvem. Ainus variant olnuks kuskil 15-20 min lumes mütata, et bussipeatuseni jõuda, siis pool tundi sõita, sest otse ei lähe siit midagi ning siis veel natuke jalgsi minna. Autoga on muideks 7 min. Takso leidmine on sellise ilmaga pehmelt öeldes keeruline.

Esmaspäeval on millegipärast palju toredam kodus olla kui nädalavahetusel. Kohe täitsa teistsugune tunne! Külmikus polnud eilse suure küpsetamise tulemusel enam ühtegi muna (õigemini kaks tükki oli, aga need sai Matt endale), seega jalutasin isiklikku munavabrikusse ja õnnekombel juhtus ajastus nii hea olema, et kana just tõusis pesast püsti. Kuuma muna lõin kohe pannile, vot nii värske hommikusöök oli.