Töömesilane

Täpselt pärast seda kui ütlesin, et tööst ei ole midagi kirjutada, kõik kulgeb kui lepase reega, hakkas selline show pihta, et anna olla. Iga paari päeva tagant tuli mõni uus klient, üks noortest peksis kontori ukse sisse ja uutest töötajatest osutusid kõige paljutõotavamad kandidaadid kahe esimese nädalaga lausa nii vähetõotavateks, et pidime neil minna laskma, samas kui need, kes algselt nii väga säravat muljet ei jätnud, üha paremaks ja paremaks muutusid.

Mõnel ei ole näiteks absoluutselt stressitaluvust! Kohe kui mingi vähegi kriitilisem situatsioon tekib, tardub ära. Mõni unustab oma võtmeid iga jumala nurga peale, kuigi need peavad alati paelaga kaelas olema. Ja lukud on meil ju ainult moepärast, eksole! Ühes kapis ravimid, teises noad... kapinurgal võtmekimp. Ja selle kõrval klient, kelle diagnooside loetelu halvimal juhul lausa mitu rida haarab. "Oiii, aitäh, et meelde tuletasid!" ja paneb võtmed kaela tagasi. Hea, et sul pea kaela küljes kinni on, muidu unustaks selle kah kuskile maha. Aga ettevaatust, mõni meil siin võib aidata sul sest tülikast peast vabaneda - jäta ainult võtmed välja.

Ja paljudel on suur probleem paindlikkusega, kohe kui mingi väiksemgi muutus tuleb, kaob mõtlemisvõime täiesti ära. Noortegrupis on pärastlõunati korraga kuni kümme klienti. Töötajaid peab olema kolme kliendi kohta üks. Nad käivad kolmes erinevas koolis, üks tuleb kodust peale korjata ja ühe toob isa sinna, kus iganes tema grupp sel päeval aega veedab, sest meil on tegevustegraafik. Enamasti püüame kahes grupis toimetada, sest kuskil pooled on sellised suht teravad pliiatsid, kes tahavad lugeda, arutleda ja vaielda ning ülejäänud pigem lõbusad aktivistid, kes muudkui ujuks, matkaks ja hullaks. Aga eranditult kõigil on sotsiaalsed oskused nõrgakesed, mis tekitab omavahelist nääklemist kui liiga erinevad inimesed ühte gruppi panna.

Kui ma siis ajude raginal kogu logistika paika olen saanud, võiks asi ju iseenesest toimida. Aga siis selgub, et üks töötajatest on haige, keegi klientidest tuleb erandkorras poole päeva pealt kuskile viia, üks autodest on rehvivahetuses ja ei jõua õigeks ajaks tagasi, uuel töötajal on algaja load ja ei saa üle ühe kliendi peale võtta, aga unustas seda varem mainida jne.

Viimased kaks nädalat on võimatult palju paberitööd olnud, selle kõrval uute töötajate koolitamine, kahe uue maja avamine, ülepäeviti tööintervjuud, koosolekud sotsiaaltöötajatega, graafikute tegemine, uute klientide peredega kohtumised jne. Õnneks olen lõpuks ometi suutnud kõigile töötajatele ja lapsevanematele selgeks teha, et nad mulle sõnumeid saadaks, mitte helistaks. Esiteks ei ole mul pooltel kordadel võimalik kõnesid vastu võtta ja teiseks on sõnumite puhul lihtne asju hiljem üle kontrollida kui juba kõrvadest auru tuleb ja enam ei mäleta, mida keegi tahtis.

Reedel tuli selline lumi maha, et panime nii täiskasvanute- kui noorteprogrammi kinni, küll aga on grupikodud iga ilmaga avatud, aaghhrgh. Osad kliendid tuli veel kuskilt kokku vedada ja töötajad ei julgenud lumes sõita, nii et pidin paariks tunniks oma paberihunniku ootele jätma ja mööda linna ringi tiirutama. Kuna olen viimased kaks nädalat pea igal õhtul kodus ka veel tööd teinud, nädalavahetustest rääkimata, olin tegelikult lootnud reedel varem ära minna, aga sellest ei tulnud loomulikult mitte midagi välja. Ma pole isegi kanu juba ma ei tea mis ajast näinud!

Tänaseks (laupäeva) hommikuks oli VEEL rohkem lund sadanud, paksud hanged maas. Töötaja helistas, et tema piirkonnas on bussiliiklus tühistatud, autot ei saa mingi nipiga välja (mina enda oma ka ei saanud, saani oleks vaja olnud), küsis kolleegi numbrit, et talle teada anda, et võib natuke hiljaks jääda. Vähemalt selline hakkaja inimene, et sumas poolteist tundi lumes, kuniks jõudis lähima bussiliinini, mis käigus oli (kuna Nanaimo on küklik, ei saa bussid osades piirkondades paksu lumega liikuma) ja kaks tundi pärast kodust teeleasumist jõudis ilusasti tööle, jäädes ainult kolm minutit hiljaks. Vot see on pühendumus!

Vastukaaluks ütles teine uus töötaja mulle paar päeva tagasi nõks enne oma 12-tunnise vahetuse algust, et ei leia autovõtmeid üles, nii et ei hakka tööle tulema. Mängleva kergusega. Ilma ühegi vabanduseta. Pakkusin, et lähen talle järele, aga siis selgus, et tal on vist ikka muud tegemist ja hästi ei sobi. Sellele eelnevalt oli ta jõudnud meid praktiliselt iga päev negatiivselt üllatada, nii et viimase nalja peale lasin ta viisakalt lahti ning palusin võtmed tagasi tuua, mispeale ta mulle eriti vihase sõimukirja saatis! Tulise teismelise tasemele küündiva lameduse koos rohkete hüüumärkidega. Issanda loomaaed on ikka kirju.

Aga ei ole hullu, vaikselt hakkab olukord maha rahunema ning veebruari lõpus saame oma uued ägedad noorteka ruumid kätte. Täna oli muuhulgas aega kanasid nunnutada ja stressitase hakkab jälle vaikselt alla minema.

Hommikune lumevaade: