Beebi on omakorda muidugi hoobilt emasse, juba raseduse ajal õnnehormoonidega nakatunud, magab kui ingel, nutab ainult siis kui kõht tühjaks läheb ning kakab hõljuvaid roosasid lumehelbekesi. Idüll.
Ma saan aru, et iga rasedus on erinev ja iga laps on ka erinev, aga no jumala eest - aidake nendel, kel veel lapsi pole, natuke realistlikumas toonis vaim valmis panna!
Esimene nädal peale triipude avastamist oli üsna sürr. Mitte midagi polnud teismoodi, aeg-ajalt pidin endale lihtsalt meelde tuletama, et olen nüüd rase. Sellest järgneval nädalal oli kogu aeg janu, ühtlasi võtsin tööle lisasnäkke kaasa, sest kõht läks kiiremini tühjaks. Ja voila! Esimene raseduskuu läbi nagu naksti!
Oma arstile olin beebiplaanist juba rääkinud (Kanadas tegeleb raseduse jälgimisega perearst ja paljud neist võtavad oma patsientide sünnitused ise vastu) ning teadsin, et enne 8-9. nädalat ta mind näha ei taha. Ei mõõdeta siin rasedushormoonide kasvamist veres ega tehta varajasi ultrahelisid, et vaadata, kas täpike on näha või mitte. Esiteks ei ole nii vara otseselt vaja ja teiseks katkeb suur osa rasedusi esimese kahe-kolme kuu jooksul nagunii lihtsalt ära, kas testid või ei testi. Statistika on bitch, ma tean!
Ma olin algusest peale leidnud, et raseduse planeerimist ei pea salajas hoidma. Need sõbrannad, kellega tihedamalt suhtlesin, teadsid, et triipe püüame ja ma ei arvanud, et peaksin lapseuudist nende eest kuude kaupa varjama. Kui lähebki midagi pahasti, ei tahaks ju murega üksi olla, vaid pigem jagaks ja saaks lohutust. Tegelikult läks nii, et päris kohe pärast uudise teadasaamist oli kuidagi kiire ja ma ei juhtunud kellegagi rääkima ning varsti enam ei tahtnud. Aga sellest juba hiljem.
Juuni lõppu oli planeeritud Eesti reis ja hakkasin muretsema, et mis siis kui mul reisi ajal enesetunne kehvaks läheb? Matt valgustas, et arst saab mulle mingi spetsiaalse rasedatele mõeldud iiveldusrohu (Diclectin) välja kirjutada, see pidavat väga hästi aitama. Eestis vist mingeid retseptiga asju väga ei anta, nii palju kui guugeldades teada sain, soovitati ikka ingveritablette ja muud looduslikku. Eluaegse merehaigena tean täpselt, et mulle ei tee sellised asjad absoluutselt mitte midagi.
Kanadas on nii, et tavalist vastuvõtuaega peab perearsti juurde mitu nädalat ootama, aga kui on midagi erakordselt kiiret, pannakse samaks-järgmiseks päevaks muude vastuvõttude vahele. Ja kui on selline mure, millega keegi muu kui sinu oma arst aidata saaks, lähed lihtsalt walk-in kliinikusse, kus toimub vastuvõtt elava järjekorra alusel, ootad nats (või käid tunnikese kuskil ära kui sinu ees juba palju inimesi nimekirjas on) ning saad oma retsepti või muu abi lihtsa vaevaga kätte.
Selles kliinikus, kus minu arst töötab, tehakse walk-in'i ka. Vancouveris olid walk-in kliinikud tavaliselt täiesti eraldi, aga Nanaimos on neid ainult kaks ning mõlemad toimetavad suurte arstikeskuste osana. Otsustasime siis ühel laupäeva hommikul, et toome igaks juhuks selle retsepti ära, siis on hiljem muretu ja kui lähebki vaja, on kohe võtta. Küsisin registratuuris, kes täna walk-in'i teeb ja selgus, et minu oma perearst! Eriti mugav!
Walk-in'is kasutatakse korraga kahte-kolme kabinetti, mida arst siis kordamööda külastab. Kui asjad aetud, lähevad nii patsient kui arst välja, registratuurineiu viskab ruumile korra pilgu peale, kohendab kui vaja ning saadab järgmise patsiendi sisse ootama. Walk-in'is tegeletakse ainult kiirete asjadega, nii et 5-10 minutiga on asi aetud, arst astub kõpsti teise kabinetti, kus juba patsient ees ning asub kohe tööle. Õendusteenust ei ole walk'in'is üldse.
Istusime siis lõpuks seal kabinetis ja ootasime arsti. Arst näeb patsientide nimekirja, nii et tema juba teadis, et meie järgmised oleme. Kohe kui uksest sisse astus, küsis: "Kas sa oled rase???" Arstil oli vaat et parem meel meie üle kui meil endil, hahaa! Sain oma oksetablettide retsepti ja lisaks pakkus, et kui juba seal olen, võime põhimõtteliselt need esimesed vere- ja uriiniproovid ka lasta ära teha. Einoh nagu päris!
Järgmine peatus - labor.
Millal siis beebi ilmavalgust näeb? Kas Kanadas on olemas ka emapuhkus või on nagu Ameerikas. Laps on kuue kuune ja tuleb lapsehoidja võtta. Kui tahad rohkem kui ühte last ,siis soovitan lapsed saada väikese vahega. Minul oma noorema vennaga vahet kuusteist aastat. Me suhtleme aga pole eriti omavahelist kontakti. Tal on teised huvid ja puberteet ka veel. Vanema vennaga olen väga lähedane. Räägime kõigest.
VastaKustutaVeebruaris peaks sündima.
KustutaKanadas on emapuhkus üks aasta ja selle aja jooksul makstakse 55% palgast, aga kuna ma juba esimese lapse sündimise ajaks 35 olen, on plaanis järgmised kohe otsa saada (no vaatame muidugi kõigepealt, kuidas selle esimesega läheb). Oleme mõelnud, et ma võiksin ikka esimesed aastad lapsega ise kodus olla, ei kujuta ette, et üheaastase võõra inimese hoolde jätaks ja ise tööle tagasi läheks.
Palju-palju õnne teile!
VastaKustutaMa muidugi su esimestele lõikudele vaidleks nõks vastu, sest nagu sa ka ise ütlesid - iga rasedus on erinev. Minu tutvusringkonnas on kordades rohkem neid, kel sünnitus olnud kiire ja hõlbus (samuti taastumine), kui neid, kel pikk ja raske. Ehk siis miks see realistlikum toon peab ilmselgelt olema negatiivsema stsenaariumi järgi?
Ja kui blogidest rääkida, siis mul on jälle vastupidine tunne. Pigem jäänud mulje, et enamikel on rasedus siiski täis erinevaid vaevusi jne.
Üldiselt on aga nõnda, et ei tasu üldse võrrelda/kõrvutada. Lõpuks on su isiklik kogemus ikkagi just su enda isiklik kogemus. Ja mul võib muidugi olla kerge öelda, et mõtestatud valu aga samas on mul olnud ka väga lühikesed sünnitused. Sellist väga suurt ja aktiivset valu pole ühelgi korral olnud üle paari tunni. Kui peaks sääraseid valusid juba üle kümne tunni taluma, siis ei arvaks ma ise ka sellest mõtestatusest enam midagi. Vist. Ma ei tea, mul on võrdlemisi hea meel, et ma ei pea kunagi teada saama :D
Ja loodan, et sinust jääb ka see teadmine kaugeks! :P
Oo, ma väga loodan, et sünnitus mingi täielik piinalaager ei saa olema. Kõrvaltvaatajana jääb küll natuke selline mulje, et midagi ülearu meeldivat ei ole mõtet oodata. No välja arvatud fakt, et kõige selle tulemusena päris oma nuntsik beebi saab olema :) See osa mulle juba meeldiks! Noh ja siis ma mõtlen, et näe, enamik teevad seda kõike täiesti vabatahtlikult uuesti ja uuesti läbi, ju siis on üleelatav.
KustutaPalju palju õnne Teile! ☺
VastaKustutaMul oli ka pm ilma valuvaigisiteta sünnitus (kasutasin mingi hetk naerugaasi aga no mingit mõju sellel küll polnud), aga no lillelisest sünnitusest oli küll asi kaugel, õudne valu ja kurnatus ja lõpupoole juba allaandmise tunne, aga no mingi hetk sai läbi ja kui laps rinnal siis on nii hea kergenduse tunne, et kõik nüüd läbi ja no rääkimata siis lapse nägemisest esimest korda. Ausalt öeldes tekkis mul ka epiduraali soov mingi hetk peas, aga siis oli juba hilja seda tahta... ����
Praegu polegi kindel kumb oli hullem kas rasedus või sünnitamine. Kuigi see rasedus möödus ilma probleemideta, siis tundusid need 9 kuud lõputud. Samas sünnitus oli 8 tundi piina, aga sai kuidagi kiiremini läbi. ����
Palju õnne:) Raseduse blogid kõhtude silitamisest on ilmselt juba päris reaalsed :D Esimesed 3 kuud, kus kõhtu ei ole, võivad olla aga paras piin. Siis just need oksendamised ja muud hädad toimuvadki. Kogemus ja ka teiste jutt on jätnud mulje, et üldiselt ongi nii, et esimene kolmandik võib olla paras piin, teine kolmandik tuleb mingi hullem energia ja mõõdukas ilusti kleitide alla mahtuv kõht on ka ülinunnu, raseduse lōpus aga on lihtsalt juba füüsiliselt päris raske ja tüütu olla ja nii ootadki lõpuks pikisilmi seda sünnitust. Sünnitus võib minna nii või naa, aga lõpuks on läbi ja kogu see asi vajub unustusse ja saad aru, et eelnev oli marginaalne võrreldes käesoleva ja edaspidise toimetamisega, kus selgub, et iga laps on omaette isiksus koos oma rõõmude ja muredega. Suures plaanis ikka hunnik rõõmu perele. Ilusat uue elu algust :)
VastaKustutaPalju õnne ja ilusat ootuseaega!
VastaKustutaPalju õnne ja kaksikuid! :)
VastaKustutaMina olen Eestis saanud iivelduse vastu retseptirohtu, huvitav, kas sama.
VastaKustutaDiclectin on selle nimi siin.
KustutaSelleks ongi viimane kolmandik ja lõpp nii rasked, et sünnitus nii hull ei tunduks :p Tegelikult ei maksa aga selle üle väga muretseda, ise suurt midagi muuta nagunii ei saa - laps sünnib siis kui tahab ja ega keegi oska nüüd ennustada, kas on kerge või raske sünnitus.
VastaKustutaMinu kolm last on kõik väga erinevate sünnilugudega aga ometi on neid kolm ja ei meenuta ühtegi sünnitust kui ülirasket.
Lihtsalt küsimus, mis tabletid need oksevastased olid, ega mitte Zerucal? Sest viimane on täismürk. Ma ise võtan seda vahel harva, kui migreen on, aga nüüd pole õnneks võtnud. Rasedana aga ei tohiks seda kohe kindlasti võtta.
VastaKustutaDiclectin. Need on spetsiialsed rasedate tabletid, isegi raseda naise pilt on iga tableti peal.
KustutaPalju palju õnne teile! Ise olen sama teekonna alguses. Nüüd on eriti tore jälgida Sinu teekonda :)
VastaKustutaPalju õnne! Meie pisike preili peaks jaanuaris sündima.
VastaKustutaOo, lahe! Sa tunned ilmselt juba liigutusi ka :)
KustutaOk, minu realistlik lugu: rasedus oli füüsilises mõttes täiesti muretu. Ei iiveldanud, ei valutanud, ei olnud raske, ei olnud ühtegi muret. Kõndisin täitsa lõpus veel vabalt igapäevaselt 10 km, ujusin ujulas sportlike meestega võidu, jne :D Ok, tegelt tuleb meelde, et kõrvetised olid küll lõpus ja need olid täitsa valusad. Ja kuna mul on migreen, siis vahepeal kimbutas ka peavalu, mis oli raseduse ajal eriti karm, sest ei saanud kangeid tablette võtta. Aga muidu oli ikka väga kerge ja lihtne. Ühtegi venitusarmigi ei saanud. Keha oli nädal peale sünnitust tagasi algkaalus ja kuu pärast sünnitust oli kõht täitsa lame :P
VastaKustutaSünnitus oli õudus kuubis. Ikka väga, väga õudne. Nii õudne, et ma ei suutnud sellest algselt rääkidagi. Aga kõik oli/on õnneks lapsega korras. Ja ise tulin ka ikka elusalt asjast välja :D Valuvaigisteid ei kasutanud ja pärast sünnitust oli jube suur kergendus. Et hakkama sain, aga peamiselt selle pärast, et lapsega midagi ei juhtunud. See oli minu jaoks peale talumatu valu ja kõige muu...khmm... rõvedusega, mille sünnitus kaasa tõi, just see kohutavaim osa. Et kartsin lapse pärast. Ja õudne oli vist see ka, et ma olingi täiesti kindel, et ei saa sünnitamisega hakkama ja/või et see ei saagi MITTE KUNAGI läbi.
Laps mul ei olnud rahulik, ei maganud terve öö või isegi mitte kolm tundi järjest. Nüüd on juba üle kahe aasta vana ja endiselt ei maga väga hästi :D Aga aina paremaks läheb!
Kokkuvõtteks: rase võiksin iga kell uuesti olla, aga sünnitada - ei iial enam. Lapsi ka väga juurde ei taha õnneks, sest see esimene on endiselt veel ülemõistuse väsitav, kuigi loomulikult maailma kõige imelisem tegelane üldse :)
Palju-palju õnne teile, see on ikka väga äge uudis ja olen kindel, et teist saavad vinged lapsevanemad! Jään huviga uusi jutte ootama!
L
Sünnituse osa kõlab jubedalt küll! Miks sa valuvaigisteid ei kasutanud, tahtsidki ilma või kkuidagi juhtus nii?
KustutaMa siin hullult loodan, et kuna rasedus ei ole siiamaani midagi ülemäära nauditavat olnud, siis ehk on sünnitus vähemalt normaalne (kuigi halloo, kuidas arbuusisuurune laps sidrunisuuruses avausest ilma suurema draamata välja peaks mahtuma, ei ole ma küll kunagi aru saanud).