Teine kuu (hirmutav)

Arsti juures tekkis korraga nii palju positiivseid emotsioone. Tema oli esimene, kellega oma suurt uudist jagasime ja jagatud rõõm on ilmselgelt alati topelt. Eriti rasedana. Kõigile paistab hirmsasti meeldivat kui inimesed lapsi saavad!

Kuna aega oli, otsustasime kohe ümber nurga asuvas laboris ka ära käia, et vere- ja uriiniproovid tehtud saaks. Jällegi - kõik kohe nii rõõmsad, et oh kui vahva, palju õnne, kas see on teil esimene jne. Vabandati ette ja taha, et nõelatorge on nüüd korraks valus. Ütlesin, et pole hullu midagi, see laps peab lõpuks ju kuidagi välja tulema ja see saab ilmselt veits ebamugavam olema kui nõelatorge. Seejärel vabandati veelkord, et raseduse esimene verevõtt on päris suur, kaheksa ampullitäit läheb vaja.

Kui vereproov tehtud, anti uriinitops, millega ma uhkelt vetsu kõndisin. Nii tore päev - okserohtude retsept olemas, täitsa kogemata sai oma arsti ka nähtud, nüüd vere- ja uriiniproovid tehtud, rase olemine polegi nii keeruline!

Pissisin topsi, seejärel pühkisin... ja paber oli täiesti verine! Mitte lihtsalt natuke määrdunud, vaid konkreetne erepunane veri. Võite ette kujutada, mis tunne see oli...

Sõitsime vaikuses koju. Matt küsis, et kui palju verd täpselt ja mis värvi ja kas kuskilt valutab. Ei valutanud. Aga kuidas sa seletad vere hulka paberil? Punane näeb valgel taustal ka väikeses koguses dramaatiline välja, rääkimata natuke rohkemast.

Matt pakkus, et lähme arsti juurde tagasi, arst saab läbivaatuse teha ja siis on teada, kas emakakael on kinni või mitte. Kui peaks lahti olema, polevat enam midagi päästa. Kliinikus aga ultrahelimasinat ei ole, mis tähendab, et me ikkagi ei teaks, kas embrüo on kinnitunud emakaseinale või jäi kuskile munajuhasse kinni ja areneb nüüd vales kohas. Kui läheks EMO'sse, peaks ilmselt mitu tundi järjekorras istuma, aga vähemalt saaks kõik vastused kätte.

Mina ei tahtnud mitte midagi teha. Tõmbasin dressid jalga ja viskasin voodi peale pikali. Mõtlesin, et kui rasedus ei taha püsima jääda, pole sellest võimlemisest nagunii mingit kasu, parem olen siis juba kodus, puhkan ja lihtsalt vaatan, mis saab. Lõpuks otsustasime, et lähme ikkagi arsti juurde tagasi.

Arst rääkis täpselt sama juttu, mida juba kodus kuulnud olin, pinnis verekoguse täpse hulga kohta (vandusin endale, et kui veel peaks juhtuma, teen sellest kuradima paberist pilti), vaatas mind läbi ja kinnitas, et emakakael on ilusti kinni. Huu, kergendus! Veel ütles, et üleliia ei maksa siiski rõõmustada, sest fakt, et hetkel kõik hästi on, tähendabki ainult seda, et hetkel on kõik hästi. Ühtlasi arvas, et kuna mul valusid ei ole, pole vähemalt esialgu põhjust kahtlustada, et rasedus emakaväline oleks ja ultrahelisse pole tingimata vaja minna. Ootame ja vaatame.

Aga et me mõne nädala pärast Euroopasse pidime lendama, tegi muidugi meid kõiki murelikuks. Reisi ära jätta me ei tahtnud. Emakavälise raseduse tõenäosus ei ole kuigi kõrge, pealegi kui suur on võimalus, et mul just lennukis suurem verejooks ja valud algavad? Matt oli natuke rohkem mures ja ütles, et kõige kehvemal juhul suren ma sinna lennukisse lihtsalt ära, sest ookeani kohalt ei ole kuskile hädamaanduda ka.

Samas valusid mul ju polnud. Ja vabalt võis kõik kõige paremas korras olla, lihtsalt väikese veritsusega. Ei pea tingimata alati nii olema, et kogu sitt just mulle kaela langeb!

Ja mis juhtus, oli see, et järgnevate nädalate jooksul toimus samalaadset veritsust veel neljal korral. Juhtus Kanadas, juhtus lennukis ja juhtus Eestis. Minu roosiline plaan, et saan kodumaal pere ja lähemate sõpradega beebiuudist jagada ning kasutada oma ainsat võimalust neile näost näkku öelda, sai ilmselge ja fataalse tagasilöögi. Ma ei öelnud mitte kellelegi. Eestis õnneks keegi ei teadnud, et üritasime last saada.

Kanadas elavatele sõbrannadele olude sunnil valetasin. Küsimise peale ütlesin, et ei ole uudiseid. Ja tundsin ennast seejuures jube sitasti. Ma olin tahtnud neile kohe öelda kui teada saan, aga enne kui kellegagi rääkima juhtusin, oli esimene draama juba toimunud.

Teate, kuidas raseduse viimastel nädalatel kõik helistavad ja küsivad, et noooh, kas varsti minek? Ja nii iga päev! Minu meelest kõik rasedad kurdavad selle üle... Aga pinnimine ei ole ainult lõpuprobleem!

Kui beebit planeerid, hakkavad kõik, kes olukorrast teadlikud, pidevalt küsima, et kuidas läheb/mis uudist/oled juba rase? Esimesel kuul on tore, teisel kuul enam-vähem, aga kuskil kolmandast kui asi juba endale ka muret hakkab tegema, muutub natuke tüütuks. Sest iga sõber küsib korra nädalas. Ja ütleme, et viis tükki teavad. Mis teeb iga nädal viis korda seletamist, et veel ei ole rase, vot ei tea, miks see nii kaua aega võtab. Kõigil on ju huvitav kaasa elada - täitsa arusaadav!

Pärast esimest veritsust sain aru, et kui raseduse avalikuks teeksin, tahaksin ka muret jagada, sest vastasel korral peaksin vähemalt osaliselt ikkagi valetama! Ja kui teised verejooksudest teaksid, toimuks pidev küsimine veel suurema intensiivsusega, sest siis oleksid ka nemad mures! Mul endal oli väga raske peast välja saada, et midagi võib pahasti olla ja arvestada pideva võimalusega, et rasedus võib katkeda. Ma ei oleks suutnud iga jumala päev seda veel teistega arutada. Ja see oli miski, mida ma enne rasedaks jäämist üldse ette ei osanud kujutada.