Arutasime ükspäev sõbrannaga, et Kanadas tundub nagu pingutaks mehed naiste tähelepanu pärast, samas kui Eestis on vastupidi - hoopis naised peavad rohkem vaeva nägema. Ja täna juhtusin lugema mingeid fakte Eesti kohta ning sain teada, et Eestis on 100 naise kohta 87 meest, samas kui Kanadas on neid tervelt 98! Mõni ime siis... Aga ikkagi - kuhu eesti mehed kaovad? Poisse ja tüdrukuid sünnib ju peaaegu võrdselt (poisse natuke rohkem).
Surfasin siis natuke juba ka statistikaameti lehel ja leidsin terve rodu huvitavaid artikleid. Näiteks toodi seal välja, et meeste hulgas on rohkem neid, kel on lapsi rohkemate partneritega ja loomaökoloog teadis selgituseks rääkida, et loodus soosib isastel võimalikult paljude partnerite himustamist, samas kui emastel on kalduvus ihaldada pigem väheseid, aga see-eest konkurentsivõimelisemaid isaseid - kõige elujõulisemaid, vapramaid, targemaid, elukogenumaid (sh endast vanemaid), dominantsemaid ja rikkamaid, kes pärandaksid oma võimekuse ka emase järglastele.
-
Teine asi, mida teada sain, on see, et Eestis lahutatakse 50% abieludest (Kanadas ainult 38%). Eestis olevat ka väljapaistvalt palju üksikemasid. Kanadas on muideks nii, et peale aastast kooselu loetakse varad ühiseks, selleks ei pea üldse abielus olemagi. Ja kui suhtes on lapsed, läheb lahkuminek meespoolele juba eriti kulukaks, sest üldiselt peab lastele ka nende kodu alles jääma. Muideks, siin ei ole lubatud lahusoleval vanemal lastest kaugemale kolida kui 30 km (vastastikusel kokkuleppel muidugi võib) ja muidugi loogiline ka, sest lõpuks on ju lapsed need, kes peavad edasi-tagasi sõitma.
Ma siin ainult oletan, eksole, aga mulle isiklikult tundub, et see paneb ehk suhtesse ka tõsisemalt panustama võrreldes Eestiga, kus naistel on küll kõrgem haridustase kui meestel, aga mehed teenivad rohkem. Ja kus kooselu korral ostab mees kinnisvara ning naine tasub toidu-riiete eest (ehk jäävat väärtust ei ole). Uurimuse kohaselt on eesti meestel vara 45% rohkem kui naistel ja netovarade erinevus on suurim alla 35-aastaste seas, kus mehed on kolm korda jõukamad kui naised.
-
Muide, sissetulekutest - Eesti keskmine brutopalk on 1397 eurot. Sellest lähevad ju veel maksud ka maha! Mina sain Eestis enam-vähem keskmist palka ja minu jaoks oli müstika, et sellest peaks maksma üüri (mis toona oli poole odavam kui praegu), toidu, riided ja kõik muu vajamineva ning lisaks veel isikliku kodu ostmiseks sissemaksu koguma. Arvasin, et vahepealse ajaga on ehk asjad paranenud, sest näiteks Perekooli foorumis ei teeni keegi alla kolme tonni kuus. Väidetavalt.
Statistikaameti andmete kohaselt elab Eestis suhtelises vaesuses 22% elanikkonnast (ehk sissetulek alla 569 euro kuus). Peaaegu VEERAND!
-
Aga veidi helgematel teemadel - kas te teadsite, et "Sofia" on seitse aastat olnud Eesti kõige populaarsem tüdrukunimi, mis sai alles eelmisel aastal troonilt tõugatud (küll mitte kaugele - teiseks) "Mia" poolt. Seega kui mänguplatsil Sofiat hüüda, tulevad pooled lapsed korraga? Sophia oli muideks eelmisel aastal ka Kanada kõige populaarsem tüdrukunimi.
Näiteks Oscar on Kanadas üsna vähelevinud nimi, aga kummalisel kombel sai ta lasteaias ühe teise Oscari koha, nii et kapi peal ei olnud vaja isegi nimesilti ära vahetada!
-
Igaks juhuks mainin, et meil on Eestiga ajavahe 10 tundi, nii et ma ei hakanud varavalges lambist statistikas sobrama. Meil on alles õhtu, nii et head ööd teile sinna kohvitassi kõrvale! :)
Sa võid kujutada ainult ette, kui palju isasid on isadepäeval (Lõuna-Eestis siis) lasteaias kohal.. 60-70% on välismaal tööl. Käisin ühel kokkusaamisel, kus üks TÜ lektor ütles,et Lõuna-Eestis on kõige suurema potensiaaliga naised, kuna nende mehed on kas joodikud, välismaal tööl või metsaärikad ☺☺☺
VastaKustuta:D
KustutaMõni aeg tagasi vastasin ühele küsitlusele (üliõpilane tegi lõputööd) ja seal oli küsimus kärgperenduse, lahutuse jms kohta - kui palju oli mul kokkupuudet sellega lapsepõlves. Mõtlesin ajas tagasi, kõigepealt oma klassi-ja eakaaslastele: 80ndatel olid peresidemed tugevad, meil oli klassikaaslaste seas vaid üks laps, keda kasvatas üksikvanem, ühel lapsel oli ema surnud ja isa abiellunud uuesti, seega olid tal poolõed. Uurisin õelt, et kuidas nende klassis oli (tema noorem) - ka 90ndate alguses olid peresidemed tugevad. Ta ütles, et ühe klassikaaslase vanemad olid lahku läinud (põhjuseks alkohol).
VastaKustutaMillal siis peresidemed lõdvaks muutusid, 2000ndatel? Kas koos vabaduse saabumisega? Huviga ootan nüüd lõputööd, mida lubati jagada, ehk saab vastuse.
00-ndatel käisid lapsed samas lasteaias, kus ühe rühma vanemad oli nö vanemas eas, st kas oli tegemist pesamunaga või siis esimese lapsega - rühm oli ühtehoidev ja sarnaste vaadetega kasvatusmeetoditele (lasteaia õpetajad ütlesid, et nad ei ole oma 30 aastase töökogemuse juures veel sellist rühma näinud), teise rühma vanemad oli noored - seal oli kärgperesid, üksikvanemaid ja mõned pikema-ajalised abielulises suhtes olevad paarid - oli rohkem mina ja maailm suhtumist, kus lapse huvid olid tagaplaanil, pigem oma isiklik heaolu. Miski oli vahepeal muutunud, so 10-15 aastaga - aga mis?
Muutunud ongi see suhtumine, et on enamasti mina ja maailm. Ei panustata enam nii palju, sest vabadust on palju rohkem, arvatakse, et alati leiab midagi paremat. Kedagi ei kõiguta eriti enam see, kas oled üksikvanem, vabaabielus vms. Vanasti oli suhtumine neisse palju negatiivsem ja siis ehk üritati rohkem suhet koos hoida, sest muidu jäi märk külge.
KustutaSama siin - lapsepõlvest ja varasest kooliajast ei mäletagi, et kellegi vanemad oleks lahus olnud (välja arvatud minu enda omad, hahaa), aga praegu mõtlema hakates on peaaegu kõikide eesti sõprade vanemad lahus. Ja samas peaaegu kõikide kanada sõprade vanemad koos. Vanuseklass on sama. Iseenda tutvusringkonna pealt statistikat teha muidugi ei saa, aga ametliku statistikaga läheb küll ilusti kokku.
KustutaMulle ka tundub, et lahkuminek on Eestis nii lihtne, võtad oma varad ja astud lihtsalt minema - miks mitte siis? Probleeme tuleb ju igas suhtes ette ja suur armumine läheb ju kah nagunii lõpuks üle. Mõni siis pakibki iga kord asju kui suhe enam lihtne ja roosiline ei ole. Kanadas peab mees (sest mees on üle maailma tavaliselt see rohkem teeniv pool) ikka tõsiselt mõtlema, kas tahab jätta poole oma varadest, pluss maja "endisele" perekonnale ja uue pruudiga otsast alata. Siin on veel selline asi ka, et lahkumineku tõttu ei tohi naise elatustase muutuda ehk tema saab iseendale "alimente" nõuda ja seda elu lõpuni - mees maksab siis elu lõpuni kindla protsendi oma palgast endisele naisele (ja see on pärast seda kui varad on juba jagatud). Minu meelest läheb see osa juba täitsa üle piiri, aga seadus lubab. Samas tekitab kogu see paljakskooriv süsteem rohkem motivatsiooni suhte nimel pingutada, ma arvan. Statistika ju tegelikult näitab, et see toimib ka, palju vähem on lahutusi.
Mu meelest toimus ka mingi muutus nii ca 20 aastat tagasi, mil järsku pea kõigi mu sõprade vanemad lahku läksid. Lapsepõlvest mäletan tõesti vaid väheseid, aga siis see muutus kuidagi tuli ja on jäänud.
KustutaSee "leian kellegi parema" toimib mu meelest ainult siis, kui teine pool on tõesti vägivaldne vms, aga muude erimeelsuste puhul sõltub suhe sama palju sinust endast kui sellest teisest. Ilmselt tekivad sarnased probleemid uuesti ka järgmise inimesega.
Kuni vanuserühmani 45-49 (k.a) on Eestis tegelikult mehi naistest rohkem, nii et partneri valimisel pereloomiseks peaks naistel justkui eelisseis olema. Aga tundub, et käärid hariduses on paljude probleemide põhjuseks. Vähemalt kümmekond aastat on räägitud "pruudipõuast" maapiirkondades - seal on üksikute (ka noorte) meeste osakaal suur, samas haritud naistele maal sobivaid töökohti väga ei leidu ning ilmselt on ka ootused elustiili, kultuuritarbimisvõimaluste jm osas teised.
VastaKustutaMa leidsin 2000 aasta rahvaloenduse andmed ja siit on küll näha, et vanusegrupis 20-29 on naisi ja mehi võrdselt, aga alates 30ndast eluaastast on juba mehi vähem ja sealt edasi iga kümnendiga hüppeliselt vähem. Link on siin:
Kustutahttps://www.stat.ee/files/koolinurk/rahvaloendusest/rel2000/rahvaarv.php
Ja maapiirkondade pruudipõuast pole ma ka kuulnud, statistika näitab, et naised on rohkem haritud ja see erinevus tuli minu meelest juba pärast põhikooli taset sisse, praegu otsida ei viitsi. Ma eeldan, et ka maapiirkondades on sel juhul pigem naised rohkem haritud, aga võib-olla on tõesti vastupidi kui sa nii väidad. Kust sellest lugeda saab?
Naiste haridustase on jaa kindlasti kõrgem, ka maal, ma üldse ei väitnudki vastupidist. Pruudipõud tähendab lihtsalt pereloomiseas ehk 20-34 aastaste naiste vähesust võrreldes sama vanusegrupi meestega ja see on reaalne enamikus omavalitsustes, eriti maapiirkondades. Kasvõi guugeldades leiab päris palju artikleid, konkreetne termin on juba aastaid kasutusel.
KustutaJa ma vaatasin täitsa värsket statistikat (selle andmebaasi link tuleks jube pikk ja kahtlane) aga siit https://www.stat.ee/rahvastikunaitajad-ja-koosseis valisin paremast tulbast "statistika andmebaas", edasi "rahvaarv ja rahvastiku koosseis" ja sealt see esimene "rahvastik soo ja vanuserühma järgi".
Ehk siis 2019. a seisuga:
20-24 mehi 33 049; naisi 31 643
25-29 mehi 46 208; naisi 41 925
30-34 mehi 52 137; naisi 47 437
35-39 mehi 48 129; naisi 44 816
40-44 mehi 46 483; naisi 44 218
45-49 mehi 46 055; naisi 45 292
~
50-54 mehi 40 588; naisi 42 517
Mina sain suhteliselt noorelt emaks, 21 aastaselt. Rasedusest teada saades kolisin lapse isa juurde. Lapse isa ehk siis üldse mu elu esimene suhe üldse, rasedaks jäin ka kogemata :D ja siis kui laps poolteist sai, hakkasime me elukaaslasega üha enam tülitsema, pidevalt nähvasime üksteisele. Ma tundsin, et ma üldse ei taha enam temaga koos olla. Aga nüüd tagantjärele mõeldes ma saan aru küll, kust see tunne tuli. Mul pidevalt vasardas peas see teadmine, et kui ma tahan, siis me läheme lahku ja ma leian kellegi parema asemele. See on minuarust suht tavaline mõtteviis tänapäeval. Aga see on mõnesmõttes vale. Sest et jah, me tülitsesime ja nähvasime, aga seda saab parandada. Meid aitas pereteraapia. Ja see, et ma mõtlesin selle lahkumineku just lapse seisukohalt läbi. Pärast seda otsustasingi, et annan endast 100%, et uuesti endas tunded üles leida ja olla ise parem kaaslane, sest uue elukaaslase otsimine ei tohi olla variant niikaua kui vana annab parandada. Samas mõnesmõttes on see ju positiivne ka, et tänapäeval lahkuminek enam nii tabu pole.
VastaKustutaSelles mõttes on tõesti hea, et enam ei pea hambad ristis vägivaldset kaaslast või joodikut kannatama nagu vanasti kui lahkuminek tegelikult oli suht tabu. Aga samas on nüüd asjad omadega juba pigem teises äärmuses, et kohe kui natuke ebamugavaks läheb, minnakse laiali.
KustutaEestis elavad paljud koos ametlikult abielus olemata ja ma ei ole kursis, kuidas seadusega naised kaitstud on. Kuidas inimesed seal nii vähese rahaga toime tulevad on müstika. Toit on poes suhteliselt kallis, üürihinnad kerkivad, bensiin EL rikkamate riikidega samas hinnas. Kino ja teatri-kontserdi piletid on kallid. Väljas söömine kallim kui paljudes Euroopa riikides. Ei tea jah.
VastaKustutaMinu meelest on ka näiteks üür, kütus ja riided Eestis väga kallid ja kohee üldse mitte keskmise palgatasemega tasakaalus.
KustutaMe elame ka allpool vaesuspiiri ja no üldse ei tunne ennast vaesena, kogu aeg jääb raha üle. Samas ilmselt oleme me palju soodsamas seisus, kui enamus selles kategoorias inimesi. Peres neli alla kümneaastast last. St kui mees saab kuskil 1500 kuus kätte ja ma saan 600 euri lastetoetusi, siis pereliikme kohta on sissetulek 350 euri kuus. Samas meil on oma maa ja uus maja (kusjuures kuulub see mulle, mitte mehele), laene pole, riided ja asjad tulevad enamast meie juurde ise, autod on vanad, reisida ei meeldi, mees remondib ja ehitab enamasti ise. Kõige suuremad kulud on sõidukulud, sest maal elades on autodega kärutamist kõvasti. Söögi peale läheb ka. Kuna meil rahaga ei pigista, siis selles osas ostan kõike mida tahan, samas väga palju ei taha (kui loen, mis seal sees on, siis läheb isu ära) ja igapäev poodi ei satu ka. Peale selle pole kohalikus poes kõiki neid asju, mida võib-olla hing ihaldaks kui saada oleks.
VastaKustutaNatuke muretsen selle aja pärast, kui lapsed kõik korraga kodust välja õppima lähevad ja neid kõiki korraga üleval tuleb pidada. Kujutan ette, et see saab olema kulukas aeg. Olen mõelnud, et võiks Tartusse laenuga korteri osta. Enne, kui see oma laste poolt kasutusse läheks, saaks välja üürida ja osaliselt laenuraha tagasi.
Kui ise maale kolisin, siis elas siin küll üks noor talunik üksinda. Aga nüüdseks on ta juba ammu omale kaaslase leidnud. Väga seda pruudipõuda ei paista (ma ei arvestaks joodikutest üksikuid mehi nende hulka, kuigi ka nendest leiab enamus endale kuskilt kaastlase - müstika). Mulle tundub, et see probleem ei olegi ainult maa piirkonnas vaid üleüldiselt. Kui naine on omale juba kõrghariduse saanud, siis kipub tal olema pisut laiem silmaring ja enam keskharidusega jorss ei rahulda mehekandidaadi nõudmisi.
Seega ei ole muud varianti, kui oma tütardele soovitada kõrgharidus vahele jätta - siis on mehekanditaatide valik suurem ja poistele tuleb soovitada kõrghariduse omandamist ja potentsiaalseid naisi peaks olema jalaga segada :).
Maal elades on ilmselt sellevõrra lihtsam, et kinnisvara on odavam kui linnas. Aga ilmselt pidi sul enne laste saamist korralik sissetulek olema, et jõudsid maa ja uue maja osta. Või siis tuli see osa päranduse/kingitusena.
KustutaKorterid on minu meelest Tartus üsna kallid ja ilmselt peab sissemaksu osa endal olemas olema. Olemasoleva maja saab muidugi tagatiseks panna, aga minu jaoks on endiselt müstika, et kuidas selliste sissetulekutega ja nii paljude ülalpeetavatega laenu saaks. Aga ma pole ka Eestis kunagi laenu taotlenud, nii et mul pole tegelikult aimugi, kuidas see päris täpselt käib.
Aga jaa, see, et iga poetagune ilma hammasteta padujoodik omale Eestis naise leiab, on minu jaoks samuti müstika. Aga paistavad leidvat!
No seda ma silmas pidasingi, et meil pole ilmselt päris võrreldavad teiste sarnases seisus elavate peredega. Elasin enne pere loomist 10 aastat üksi ja üle poole palgast jäi koguaeg üle, sama laste isal, niiet kokku oli meil piisavalt vaba raha, et ehitada maja. Maa ostu raha sain emalt. Ja kui eluase on olemas, siis on elu nagu lillel.
KustutaNäen ka noori lastega peresid, kes elavad korteris, tahaksid majas elada. Teevad laudatööd ja tundub, et armastavad seda. Väljapääsmatu olukord. Kõik ei pea ju olema kõrgelt haritud, aga kuidas siis oleks võimalik omale sellist kodu lubada, mis südame järgi oleks - lihtsalt oma kohta. Maamajade ostuks pangad laenu ei anna või siis peab olema üüratu tagatis ja laen väga kehvadel tingimustel. Panga jaoks puudub sellel kinnisvaral väärtus, kuigi nende inimeste jaoks, kes seda omada tahavad, on väärtus suur. Ja ega maale kinnisvara soetamine polegi nii odav. Talukoha saad küll ehk paarikümnetuhande euroga, aga et vana ja lagunev maja elamiskõlbulikuks saada, kulub ilmselt kaks korda rohkem. Kui tahad lisaks õuemaale ka mõnda põllu või metsahektarit tuleb kohe summasid mingi arvuga korrutada.
Veidi rumal küsimus ehk - kes sul seal juukseid lõikab? Või lõikad ise otsi? Ja kas Oscar ka juba juukselõikust on vajanud ja kes seda teeb? Äkki räägiksid mõne sõnaga Kanada juuksuritest ka - nii vähe-palju, kui sul nendega kokkupuuteid on olnud, ja kuidas, milliseid soenguid seal üldse kantakse.
KustutaMa mäletan, et lugesin kunagi kuskilt, et umbes 70-ndate lõpust ja 90-ndate keskpaigani, eriti aga 80-ndatel, olnud USAs soengud staatuse näitaja. No et mida rohkem juukseid vahu ja fööniga võimalikult suurde kohevasse saadu laiali aetud, seda rikkam ja võimukam naine. No nagu need Santa Barbara ja Dallase-Dünastia naised seal olid. Kuidas praegu sellega on?
Mul lõikab ikka juuksur ja Oscaril olen juba üle aasta aja korra kuus isee lõiganud, tal kasvavad juuksed väga kiiresti.
KustutaSoengute ainus erinevus Eestiga on see, et siin eelistatakse veidi loomulikumat joont, rohkem on päris värvimata juukseid, aga ka värvitud juuste puhul on pigem loomulikumad toonid. Eestis on näiteks noortel naistel massiliselt lumivalgeks blondeeritud pead, siin seda ei näe. Mida mu ema tähele pani (endise juuksurina), et siinsetel inimestel on palju paksemad juuksed. See ilmselt tuleneb sellest ka, et siin on läbi aegade rahvused rohkem segunenud ja paljudel rahvustel ongi loomupäraselt väga tugevad juuksed.
Meeste puhul on suurim erinevus see, et esiteks on neil pea kõigil habe, paljaks raseeritud lõuga näeb vähem. Teiseks on neil pigem mingi soeng, mitte masinaga üle pea lühikeseks aetud nagu sõjaväes. Aga ma olen tähele pannud, et üha enam on ka eesti meestel juba natuke pikemad soengud ja natuke habet. Ja ma ei mõtle pikki juukseid, vaid ikka meestesoengut, lihtsalt natuke pikemaid karvu.
Vahu ja fööniga ei aja keegi oma juukseid üles, see jäi ilmselt nii siin, USA's kui Eestis 80ndatesse. Mida näeb rohkem kui Eestis, on see, et vanaprouadel on korralik juuksuri juures tehtud rulli/föönisoeng, mis laki abil kenasti paigas püsib. Käivadki korra nädalas tegemas ja ise ei puutu oma pead. Aga see tuleb juba sellest, et Kanada pensionär on kõvasti paremal majanduslikul järjel kui Eesti oma ning saab selliseid väljaminekuid lubada. Ja loomulikult ei käi nad kõik sellises soengus ringi, aga seda näeb ikka üllatavalt palju.
Eestis on hoopis noortel naistel massiliselt süsimustaks värvitud pead ja siis kas lambist või pudelist pärit ülitugev päevitus, mis annavad kokku mulje nagu mingitest eriti kõrbelistest araabia naistest ja eestlase heledate silmade ja muu üldise plaani kõrval näevad ikka väga jubedad välja. Isegi mitte nagu vampiirid või goodid, kes peaksid olema luikvalge nahaga, vaid justnimelt mingid ärakaranud beduiinitarid. Väga õudne mood, eriti kui on aru saada või teada, et näitsik ise tegelikult heleblond on. Iga kell eelistaksin neid valkjasblonde, mis läheb meie loomuliku konditsiooniga ja ilmastikuga paremini kokku kui need vase- ja pronksikarva ja mustapäised tüübid.
KustutaMa juuste teemal torkaks vahele, et meil siin USAs on selle asjaga täpselt nagu Kanadas, ehk siis täpselt nagu Anu kirjeldas. Eelistatakse loomulikkust, inimestel ilusad paksud juuksed, meestel hästi hooldatud habemed, vanaprouad rullisoengutega. Vahtu ja fööni olen paaril korral siin-seal kohanud, aga kindlapeale pole see domineeriv.
KustutaNojah, ilmselt see suundumus jäi siis sinna 20 aasta takka :)
KustutaHiljuti Eestis käies märkasin noortel samuti musta juust ja tugeva "päevituse" kombinatsiooni, krooniks vildikakulmud ja diskoripsmed. Mis habemesse puutub, siis mu meelest olgu see korralikult pügatud tihe lõuakate, mitte selline hõre paar päeva pügamata hõrendik. Eriti inetu on selline halli värvi, mis lõuavoltide vahel, jätab kasimatu mulje.
KustutaJuuksed on Eesti noortel, jah, kas süsimustad või lumivalged. Ma mustad olid juba täitsa ära unustanud!
KustutaPäevituse osa ka õige - siin ei ole päevitus moes, erinevalt Eestist. Mulle tundub, et Eestis on nii päevitus kui parfüümipilv staatusesümbolid. Kanadas on inimesed kas väga vähe lõhnastatud või üldse mitte lõhnastatud. Väga paljudes kohtades ei tohigi parfüümi peal olla, nt haiglad, polikliinikud, ametiasutused, enamik kontoreid jne.
"Ja kui suhtes on lapsed, läheb lahkuminek meespoolele juba eriti kulukaks, sest üldiselt peab lastele ka nende kodu alles jääma." Miks just meespoolele? Kui lahku minnakse naise soovil, siis peaks hoopis naine need kulud kandma (mehele uues kodu näiteks muretsema)? Või kui lahku minnakse kahepoolsel soovil, siis miks peaks kahet võrdsest osapoolest ühte rohkem "karistama"? Või on Kanada reegel ka, et lapsed on naise mure ja jäävad alati lahku minnes emaga?
VastaKustutaMeespool on see, kes enamasti rohkem teenib, aga lahku minnes, ükskõik kumma soovil, jagatakse varad võrdselt või siis natuke ebavõrdselt laste kasuks, et lastele jääks ka endine kodu alles (kui võimalik). Kui lahku minnakse ühisel soovil, võib varasid muidugi ükskõik kuidas jagada. Aga kui kohtusse minna, ei tule selline asi nagu Eestis üldse kõne allagi, et mehele jääb kinnisvara ja naisele mitte midagi. Vabalt võib ka erinev teenistus olla, sest kui üks on rohkem tööl rüganud, siis järelikult oli teisel rohkem koormust kodus jne.
KustutaOtsest reeeglit ei ole, kellega lapsed jäävad, paljud jagavad hoopis enam-vähem pooleks. See, et üle maailma lapsed pigem emaga jäävad ei tulene niivõrd mingist seadusest kuivõrd sellest, et emad on tavaliselt rohkem huvitatud sellest, et lapsed põhikohaga nende juures elaks. Naised on rohkem orienteeritud suhetele ja hoolitsusele, mehed rohkem asjadele ja tehnilisele poolele. Sellepärast on enamik insenere mehed ja enamik med õdesid naised.
Eesti ja Kanada on ju täiesti erinevates "arenguetappides" riigid – eks ka Eestis liigutakse ju tasapidi näiteks võrdsema naise-mehe suhte suunas (vähemalt mina julgen seda küll enda kogetu pealt väita), aga arvestades, et tegu on post-kommunistliku riigiga, siis see on ju küllalt selge, et kogu ühiskond ei ole veel sinna jõudnud. Nagu ei ole veel ka mitmed muud asjad meil n-ö päris heaoluriikide tasemel. Nii et selles mõttes mulle tundub, et selline võrdlus ei saa päris asjakohane olla. Edumeelsemates seltskondades ja nooremate inimeste puhul on kindlasti juba palju rohkem seda, et ka mehed panustavad laste kasvatusse, peretegemistesse jms rohkem. Nii on ka näiteks minu suhtlusringkonnas.
VastaKustutaJa niisamuti tundub mulle natuke naljakas lugeda, kuidas väidetavalt on Eesti noored mustade või lumivalgete juustega, võltspäevitusega ja muude taoliste tunnustega :D Eks ole muidugi ka selliseid, aga seda ei saa ju kuidagi üldistada – enda ülikoolikaaslaste ja üleüldse omavanuste noorte seas näen küll pigem maitsekat ja loomulikku riietamist ning neoonsed värvid ja kriitvalged juuksed on minevikku jäänud.
Saan muidugi aru, et kõike ei ole siin blogipostituses ja kommentaariumis surmtõsiselt mõeldud, aga mida ma kokkuvõttes öelda tahan, on see, et arusaadavalt on Eesti alles arenemas ja eks tasapisi liigutakse sinna, etappi, kus heaoluriikide elu- ja perekorraldus on täitsa tavaline. :) Ning uuem generatsioon pigem ongi juba oma mõttemaailmas selles etapis kohal.
Täiesti nõus - ei olegi võrreldavad riigid. Võrdlesin ainult sellepärast, et olen ainult neis kahes elanud.
KustutaOlen 01.13 anon nõus, et enamus Eesti neide on oma loomulikus ilus kenad ja tuunimata. Linnapildis torkavad paratamatult silma viimsed trendid, milleks parajasti on süsimust juus ja kulmud jms. Kahtlemata on naised Eestis üldiselt paremas vormis ja saledamad kui nn heaolu lääneriikides.
VastaKustutaTõesti, pole ka märganud neid süsimusti ja lubivalgeid juukseid ja võltspäevitusi nagu Anu mainis.
VastaKustutaAga ei liigu ka sellises seltskonnas.
Kanada puhul peab lahutuste arvu vaadates meeles pidama ka seda, et siin on väga paljud rahvused koos, kellel kõigil on oma kultuuritaust ja tõekspidamised abielu osas. Minu teada on siin samasugused probleemid nagu Eestiski seoses üksikemade ja suure lahutuste arvuga. Võib-olla on see ka provintsiti erinev (ma Albertas, mis hetkel endiselt kannatab finants-õlikriisi tõttu).
VastaKustutaLisaks see, et seaduse järgi tundub meeste jaoks lahutus kulukam olema, ei tähenda, et see ka päriselt nii on... oma varasemas töökohas, hetke praktikakohas ja beebigruppides puutu(si)n pidevalt kokku naistega, kes püüavad meestelt alimente (enamasti väga väiksed summad) kätte saada, kuna tulusid võib mitut moodi raporteerida või lihtsalt mitte raporteerida.
Nõustun aga täielikult, et Eesti keskmine palk ja elukallidus ei lähe kohe kuidagi kokku. Me endiselt soovime Eestisse tagasi minna, kuid selleks peame siin kõvasti eelnevalt raha koguma ;D sest, et iga kord kui Eestis käime, imestame, kui kallis kõik on (toidupoes, pubis-restoranis, riidepoes, kontserdid-etendused) ning mõtleme, kuidas küll inimesed toime tulevad. Lisaks on korteri hinnad pea sama kallid kui siin ja üürihinnad on vaat, et kõrgemad. Samas jah, telekommunisaktsioon ja teatud teenused on endiselt tunduvalt odavamad, ning ikkagi tasuta haridus kuni doktorikraadini välja!
Lahutuste ametlik statistika on internetis avalikult üleval nii Eesti kui Kanada kohta. Aga elatisega on ilmselt üle maailma nii, et kust võtta ei ole, sealt ei võta surm ka. Samas ei õnnestu enamike ametite puhul sissetulekut varjata, kohalik maksuamet on ikka palju karmim asutus kui Eesti oma. Kui sissetulek on sularahas (igasugu töömehed jne), siis on muidugi teine asi. Ja kui varasid ei ole, ei saa neid ka jagada. Samas mulle meeldib, et riik/provints toetab neid, kel seda rohkem vaja on - mida madalam sissetulek, seda suuremad toetused ja seda rohkemate asjade pealt saab soodustust (või üldse tasuta teenust).
KustutaTasuta hariduse võimalus on Eestis hea, jah, samas ei pakuta seda muidugi kõigil erialadel ja kõigile soovijatele kah ei jagu. Minul õnnestus kõik viis aastat ise maksta ja kui õigesti mäletan, ei olnud tasuta kohti üldse. Ja see on ka tõsi, et näiteks telefoniteenused on Eestis väga palju soodsamad, mu emal on siiani sama pakett, mille ma kümmekond aastat tagasi välja kauplesin, maksab kuskil 2 eurot kuus, mis on ulmeliselt vähe! Siin maksan kuskil 60 dollarit kuus.