Elamisluba on mul tegelikult juba mõnda aega olnud, aga see pole päris see. Justkui kehtiksid peaaegu samad õigused, aga kui asi kriitiliseks läheb, pole sa mitte keegi. Näiteks tõi Kanada hiljuti koroonaviiruse koldest ära kõik oma kodanikud, aga ei võtnud pardale elamisloa omanikke.
Ükskord unustasin reisile minnes elamisloa kaardi koju ning sain teada, et ilma selleta ei lubata Kanadasse tagasi lennata. Turistina ka ei saa, sest süsteem näeb, et sul on elamisluba. Lendasime tookord siis Kanadale kõige lähemasse USA linna, kuhu Matt'i isa autoga vastu tuli ja meid lihtlabaselt üle piiri sõidutas. See on lubatud. Aga lennata ei saa.
Nüüd ei ole vahet - isegi kui kõik dokumendid reisil olles ära varastataks, aitaks Kanada mu ise koju tagasi. Ja Eesti aitaks Eestisse kui oleksin sinnapoole teel, sest Eesti kodanik olen ju ka.
Eesti seadused on vastuolulised ja nii palju kui guugeldades aru olen saanud, on see peamiselt selleks, et takistada venelastel massiliselt Eesti kodanikeks saamast. Praegu peaksid nad selleks Vene kodakondsusest loobuma, mida vist väga teha ei taheta. Igatahes ütleb kodakondsuseadus, et topeltkodakondsus ei ole lubatud, samas keelab põhiseadus sünnijärgset Eesti kodakondsust ära võtta (ja põhiseadus on teadagi kõvem). Nii ongi mul mõlemad. Nagu väga paljudel teistelgi eestlastel. Ja kaks kodumaad ka.
Samas ei koosne teisele poole maakera kolimine ainult lilledest ja liblikatest (kuigi neid peab arusaadavalt ülekaalus olema, muidu poleks asjal mõtet). Ohverdused on samuti suured. Näiteks pole keegi peale mu ema Oscariga kohtunud. Isegi mitte vanaema.
Sama lähedasi sõpru kui mul Eestis on, pole siin tekkinud (kui kohalikud eestlased välja arvata). Kuigi mulle kanadalased väga meeldivad, on kultuurid piisavalt erinevad, et päris sama head klappi ei teki, kriipsuke jääb puudu. Ma saan neist mitmeid küll sõpradeks nimetada, aga kui tunnen, et tahaks midagi jagada või niisama loba ajada, helistan pigem mõnele eestlasele.
Matt räägib kogu aeg, et otsigu ma ometigi kohalikke sõpru juurde, aga sõprus ei ole minu meelest midagi sellist, et lihtsalt otsid. Ma pole enam viieaastane, et piisaks kui kellelgi on kummikeksunöör või ägedad liivavormid. Kas inimesed üldse leiavad lähedasi sõpru kui nad on pea neljakümnesed? Noh, defineeri "lähedane", eksole. Mul ju mõned on ka, aga...
Õnneks olen ma nii eraklik inimene, et väga ei põe. Matt on ka eraklik, seega sobime. Hoiame omaette. Aga kuna Matt'i eluaegne parim sõber kolis paar aastat tagasi meist veerandtunni kaugusele, mõtlen sageli, et kui äge oleks kui minu parim sõbranna minuga samas linnas elaks.
Mul on hästi kihvt naabrinaine ja kuna tal on kolmeaastane tütar, siis me vahel ikka hängime koos. Viimase aja uued sõbrad baseeruvadki rohkem sellel, et neil on kah väikesed lapsed. Igatahes - naabrinaise ema elab kõrvaltänavas ning õde kaks tänavat eemal. Õel on samuti kolmeaastane tütar ja terve nende pere on hästi lähedane. Täna jooksin naabrinna ja ta õega linna teises otsas mänguväljakul kokku ja kui oli aeg minema hakata, hakkas üks tüdrukutest nutma. Ema küsis, et kas sa tahad tädi juurde minna, tüdruk tahtis ja nad lihtsalt vahetasid lapsed ära. Kumbki viis õetütre oma koju lõunale ja uinakule. Sellele ei eelnenud isegi mingit arutelu! Naabrinaine ütles, et nad kogu aeg vahetavad lapsi.
Vot sellistel hetkedel mõtlen, et pekki, tahaks ka! Mõtle kui äge on lastel niimoodi koos kasvada!
Aga noh, õde pole mul isegi mitte Eestis ja parim sõbranna elab üldse New Yorkis, nii et mulle tegelikult sobib Kanadas päris hästi!
Juuhuu, palju õnne! :)
VastaKustutaMa ka ei tea, mis hull vedamine see peaks olema, kui kohalike seast mõne ülihea sõpsi leiaksin. A vbolla tuleb tõesti keksunöör hankida :D
Ma proovisin 10 aastat tagasi sõbra lastele kummikeksu õpetada ja tuleb välja, et selle jaoks peab ikka VÄGA heas füüsilises vormis olema. Kusjuures vanasti sai hommikust õhtuni hüpatud ja ei võtnud hingeldamagi!
KustutaOoooooo, PALJU ÕNNE!!!!!
VastaKustutaJa see on NII päevakohane postitus minu jaoks, mul seesama tee jalge all. Et siis USA kodanikuks, läbi paberivirnade ja rahamägede. Miska saab minustki topeltkodakondne, kuigi, nagu osutad, Eesti seadusandlus on ses osas mudane. Põhiseadus ei keela topeltkodakondsust, aga kodakondsusseadus ei luba. Nii et meie, väliseestlased, tegelikult sõidame „põhiseadus on ülene“ laineharjal. Loodetavasti ühitatakse kodakondsusseadus põhiseadusega. Vastupidisel korral... millest sina loobuksid? Immigratsioonivaenajad, pange nüüd näpud kõrva =) – mina loobuskin eesti kodakondsusest.
Ning väga nõus, et immigrandielu pole ainult lilled ja liblikad. Samas, kus ja kelle elu on ainult lilled ja liblikad? Oma kogemuste põhjal ei nimetaks ma inimeste, olude, asjade mahajätmist ohverdusteks, pigem valikuteks – see kõlab mu kõrvus paremini ja annab tunde, et ma ise suunan oma elu.
Uutest ja vanadest sõpradest. Ma (ja Paul), nagu sina ja Mattki, oleme üsna eraklikud, tihedat seltsielu nagunii ei elaks, isegi kui kõik sõbrad naabermajadesse koliksid. Aga samas on mul hirmsasti vedanud (või olen siiski alateadlikult ses suunas töötanud, sõpru „otsinud“?), et mul on ameeriklaste hulgas tekkinud väga lähedasi inimesi. Eestlane ja ameeriklane muidugi kasutab sõna „sõber“ erinevalt, nagu sa tead, eestlane peab inimesega koos kolm puuda soola ära sööma ja kolmkümmend aastat tihedalt suhtlema, enne kui teda oma sõbraks nimetab. Ameerikane kohtub sinuga kolmel korral, meeldid talle, ja juba kutsub sõbraks. Puhtalt semantikaküsimus mu meelest, mitte rohkem või vähem pealiskaudne olemise.
Veelkord – palavad õnnitlused!
Aitäh :)
KustutaMina loobuksin samuti Eesti kodakondsusest kui just peaks ühest loobuma. Loogiline on ju olla selle riigi kodanik, kus päriselt elad. Mul pole Eesti kodakondsusest tegelikult mingit kasu, ma saaks kõik asjad seal tehtud ka turistina. Oscaril oleks näiteks see kasu, et Eesti kodanikuna saaks ta (alaealisena) Eestis tasuta arstiabi, aga ma pole talle Eesti kodakondsust taotlenud ja ausalt öeldes ei tea, kas üldse taotlengi.
Sõprade definitsioon on siin, jah, erinev. Ma arvan, et mind peavad siin lähedaseks sõbraks rohkemad inimesed kui mina neid pean. Kanadalastest siis, ma mõtlen.
Palju õnne! Ma pean veel paar aastat ootama, enne kui USA kodakondsuse taotlemise tee ette saan võtta.
VastaKustutaEpuga olen ka nõus, et ameeriklased kipuvad iga tuttavat sõbraks nimetama. Abikaasa ei suuda siiani mõista, kuidas ma töötasin terve hooaja suusakoolis ja ei leidnud sealt selle ajaga ühtegi inimest, keda ma sõbraks kutsuksin. Patrullis on õnneks teine lugu ja olen leidnud mitu inimest, kes liginevad sinna "eestlase sõber" kategooriale ja üks, kellega tõesti väga hästi klapib ja keda hea meelega juba peale nelja kuud (!!) sõbraks kutsun.
Jaa, sama siin. Meil, eestlastel, on latt nii kõrgel.
KustutaLapse eest nii tort ära võtta��
VastaKustutaElu on ebaõiglane :)
KustutaP.S. Väga stiilne seelik!
VastaKustutaKusjuures minu jaoks see sõpruse teema lööb ka täpselt naelapea pihta. Konkreetse ütlemisega eestlasena oli mul raske smalltalk kultuuris sõpru leida. Veetsin Kanadas ja USAs aega 20ndate alguses ja suurem osa mu eakaaslasi oli nii hullu suhkruvati sees kasvanud, et ei leia ühist keelt - ellusuhtumine ja probleemid on lihtsalt niivõrd erinevad. Muidugi võis asi olla ka minus :)
VastaKustutaMul on hästi hea meel, et oled Kanadas enda õnne leidnud ja kõik tõestamised on ka lõpuks seljatatud.
Osaliselt on harjutamise asi ka, small talk tuleb mul juba palju paremini välja kui aastaid tagasi, aga no ikka pikk tee on vele minna. Ja nii palju väikeseid nüansse tuleb mängu suhtlemisel, näiteks sarkasmi siin lihtsalt ei eksisteeri, jube ettevaatlik peab olema oma tavapärase sarkasmi osas. Ja paljudest teemadest räägitakse siin palju vabamalt kui näiteks Eestis, kogu see võõrastega avatud olemine jne, aga samas paljudest asjadest räägitakse kas väga vähe või üldse mitte, näiteks pereprobleeme ja suhteprobleeme üldiselt ei arutata üldse, see on hästi privaatne. Ja tervise osas ollakse palju privaatsemad, keegi ei küsi, et mis haigus sul oli, et töölt puudusid vms.
KustutaPalju õnne jah!
VastaKustutaJa Ossu nagu Rootsi lipp :)
Tegelt ma saan aru, et pole ilus niiviisi öelda, aga see viimane pilt iginaeratava sinuga ja röökiva Ossuga on tegelikult väga lahe pilt! Nagu teatud mõttes kahe näoga Janus - tead küll, see teatrimärk, et üks pool naeratab ja teine pool on torssis. Selline energeetiliselt hästi ja jõuliselt laetud momentvõte.
VastaKustutaMinu meelest on ka väga lahe pilt :D
KustutaKirjutad, et Oskarit on näinud ainult su ema (eeldan, et ainult siis, kui ta külla sõitnud on). Sa ei ole mõelnud, et võiks Oskariga Eestisse tulla natukene pikemaks ajaks ja talle lähedasi tutvustada?
VastaKustutaEma on mõned korrad meil siin külas käinud, jah. Ja selles mõttes on lihtne, et tema on alati valmis uuesti tulema, mis on meile ju mugav.
KustutaEks oleme ikka mõelnud, et Eestisse minna, aga see on päris suur ettevõtmine, sest Oscar on VÄGA aktiivne laps ja ma konkreetselt ei kujuta lihtsalt ette, kuidas ta 12+ tundi lennureisi üle elab (õigemini, kuidas ta vaesed vanemad selle üle elavad), et siis veel paar tundi lennujaamas passida ja veel mõned tunnid lennata. Ja ajavahe on 10h, mis ei tee just asju lihtsamaks.
Matt töötab väga suure koormusega ja kui ta siis aega vabaks võtab, et saaksime kuskile minna, on ju nii palju uusi ja huvitavaid kohti, mis on lähemal ja kus ma veel käinud ei ole. Ja siis tulebki pigem mängu see, et pooleldi kohusetundest peaks ikkagi minema. Muidugi oleks ju tore, aga samas pean ma ikkagi ka leppima, et kui juba nii kaugele kolisin, siis väga tihedaid sidemeid ma Eestis elavate sõprade/sugulastega pikas perspektiivis ikkagi hoida ei jõua. Minust ei ole kahe koha vahel elajat nagu mitmed mu siinsed sõbrannad, kes igal aastal mitmeks kuuks lastega Eestisse lähevad. Mina tunneks, et mul polegi siis kodu.
A meitel nüüd paks lumi maas ja isegi aknad on täis tuisanud :)
VastaKustutaParem hilja kui mitte kunagi :D
KustutaMul küll lapse-takistust pole =), aga muidu on mul Eestis käimisega seotud täpselt samasugused tunded kui sul, Anu.
VastaKustutaJa samas teeb see võõrsil elamise palju lihtsamaks. Mul on mitu sõbrannat, kes käivad igal aastal mitmeks kuuks Eestis, mõni lausa mitu korda aastas. Lapsed on veel väikesed, eks niikaua saab käia kui nad kooli pärast Kanadas peavad püsima. Aga neil ongi konkreetselt kaks elu, üks Eestis ja teine Kanadas ning sõbrad kipuvad pea kõik Eestis olema. Mina ei saaks niimoodi. Siis oleks ju kogu aeg omadega vales kohas?! Kogu aeg igatseks kellegi järele.
KustutaOi, see on sul hästi öeldud - "Siis oleks ju kogu aeg omadega vales kohas?! Kogu aeg igatseks kellegi järele." Ma pole osanud enda jaoks nii tabavalt sõnastadagi, miks mullegi sobib pigem ühes riigis paigal püsimine. Ja ausalt öelda olen ma "kahe elu" jaoks lisaks ka liiga laisk =)
KustutaOnju, noh!
KustutaKodakondsus on põnev teema. Mul on ja ilmselt ka jääb see üks, mis sündides kaasa tuli. Ma ei hakanud nüüd päris seadust kammima, aga Oscaril peaks siiski by default Eesti kodakondsus olema ja taodelda pole seal midagi. Sa oma kodakondsusega oled ta juba eestlaseks sünnitanud. Ta saab täisealiseks saades valida kumma riigi kodanik ta olla soovib. Aga nüüd tekkis mul jälle küsimus, et miks ta siis valima peab, kui tal on tegelikult sünniga mõlenad kodakondsused. Näed, ongi põnev, mulle sellised teemad nii väga meeldivad.
VastaKustutaAga sulle palju õnne! ;)
By default on minu kaudu sünnijärgne eestlane, jah. Ja seadus ütleb tegelikult, et 18-aastaseks saamiseni võib olla topeltkodakondsus, seejärel peab valima, kumma alles jätab. Aga kuna ta on sünnijärgne, siis tegelikult ei saa talt eeesti kodakondsust ka ära võtta, mis teeb jälle asja segaseks. Palju suuremat rolli mängib selle nö valiku juures rolli see, et Eestis on sõjaväekohustus ja vaevalt ta tahab sundkorras teisele poole maakera sõjaväkke minna. Kanadas on sõjavägi vabatahtlik ja seal osalemise eest saab väga head palka.
KustutaJa hetkel taandub palju ka sellele, et Eesti riigil ei ole Oscari olemasolust aimugi. Ja sellest, et ma ise minema olen kolinud, ei tea samuti Eesti midagi. Ilmselt saab kuskil neid asju teatada ja vormistada, aga ma ausalt öeldes pole viitsinud sellega tegeleda, et välja otsida, kus. Ainult siis tuleb meelde kui kuskil avaldatakse statistikat, et kui palju inimesi on Eestist lahkunud - ma ei tea, kust nad need numbrid võtavad? Arvestavadki ainult neid, kes on ametlikult teada andnud, et on lahkunud? See oleks ju ainult murdosa nendest, kes tegelikult mujal elavad.
Kusjuures päris paljud võõrsil sündinud poisid on Eestis ajateenistuses käinud, USA-st igatahes küll on. Ja nad on isegi õppustel käinud hiljem. Mine tea, mis Oscar pähe võtab selleks ajaks. :) Küll aga kui ta juba Kanada sõjaväes on käinud, siis Eesti ajateenistusse vist enam ei lubata, liitlased või mitte.
KustutaEks see statistika on veidi hinnanguline tõesti ja ilmselt ka maksuametile laekuvate maksude põhjal avaldatud. Sest on kaks võimalust kas sa passid töötuna ja tervisekindlustuseta kodus või oled sääred teinud. Seda infot riik siiski omab, et su pealt keegi makse ei maksa ja töötamise registris sind ka pole.
Kusjuures see võõral maal kohalike sõprade leidmine on tõesti keeruline. Mu sõbranna elab perega Austraalias ja neil asussiedest sõpru polegi rohkem kui mõndade teiste eestlaste elukaaslased. Sõbrad ollakse ikka eestlaste või teiste sisserännanutega. Siis on mingi ühisosa. Austraallasega on erinevus väga suur nii kultuuriline kui vaadete ja põhimõtete poolest.
Jaa, see ühisosa on tegelikult nii oluline. Tegelikult ju natuke imelik ka, et kui ma saan siin mingi uue eestlasega tuttavaks, võib juba esimese õhtu lõpetuseks tunduda nagu teaks üksteist juba pool elu, aga samas on kohalike sõprade puhul ka aastaid hiljem nagu mingi klaas vahel. Ma ilmselt suhtlen sellepärast kohalikega natuke rohkem kui paljud teised eestlased, et ma olen läbi Matt'i selles seltskonnas sees, muidu võib-olla polekski ühtegi kohalikku sõpra. Ja see on sellepärast ka imelik, et mulle kanadalased väga meeldivad, aga lähedasi sõpru meeldib hoopis eestlaste seast korjata. Mingi äraspidine loogika.
KustutaNo ma tulen taas kord selle jutuga, et mul küll uue kodumaa päriselanikega mingit klaasseina vahel pole, ega lähedaste suhete loomisel probleeme, nimetagem seda siis sõpruseks või tutvuseks või mismoodi tahes. Kusjuures ma pole mingi social butterfly =), pigem armastan omaette olla.
KustutaMu meelest lääne kultuur ei pakugi nii drastilisi riikidevahelisi erinevusi, et sein vahele tuleks. Ühesuguse mõtteviisiga, huvidega, perekondliku vms taustaga inimesi leidub minu kogemuste põhjal nii Eestis kui USAs. Aga täitsa võimalik, et kui elaksin näiteks Jaapanis või Indias vms, siis oleks lugu teine.
Ma olen siin Torontos näinud päris mitmeid Eesti juurtega noori, kes võtavad Eesti passid välja. Ei mingit valimist, kumba kodakondsust hoida, sest Kanada lubab topeltkodakondsust ning nagu nimetatud ei saa Eesti kodakondsust ära võtta =) Aga nende noorte juurde tagasi tulles... Eesti pass on "kõvem" sõna Euroopas kui Kanada pass. Nii paljude riikide uksed valla, kus soovi korral pikemaks peatuma või tööle võid jääda.
KustutaSõjaväekohustuse osas... Eesti ei nõua seda oma kodanikelt, kui nad elavad alaliselt mujal. Soome jälle minu teada nõuab. Tean kahte noormeest, kes käisid sõjaväes Soomes. Samas oli vist Torontost pärit Veiko Parming- kolmanda põlve eestlane, kes esimesena väljastpoolt Eestit vabatahtlikult sõjaväkke läks. Ütles mulle, et süda käskis seda teha. Minu vanem tütar kaalus ka mingi hetk sama teha, aga hetkel on tööga nii hõivatud, et ilmselt jäävad need plaanid katki. Mille üle ma väga ei kurvasta =)
Õnneks on vist nii, et kodakondsus ei aegu, Oscar saab Eesti passi kasvõi kolmekümneselt taotleda kui seda vaja peaks olema. Ma veel ei ole viitsinud sellega tegeleda, sest hetkel pole vaja.
KustutaOkei, mul hakkas seda lugedes just hulga kergem ja ehk ma siis polegi mingi imelik luuser, kellega keegi sõber olla ei taha, kuna 1.5 aastat pärast kolimist ikka väga lähedasi sõpru, kellega lobiseda, tekkinud pole.
VastaKustutaKultuuride erinevus, lohutan end edasi.
Kultuuridevaheline erinevus on tegelikult päris huvitav teema. Ma olen juba 7 aastat Kanadas elanud, aga ikka veel märkan mingeid täiesti uusi asju ja detaile "suhtlemismängudes". Et kui pikalt või sügavuti mingist teemast räägitakse, millest üldse ei räägita, millest palju räägitakse jne. Kui hästi laialt kokku võtta, siis tundub, et suhtlemine on Eesti kommetega võrreldes täpselt vastupidine - kanadalane räägib väga vabalt võõrastega ja suva asjadest (nt poes vaatad midagi ja siis lambist jagad oma mõtteid võõra inimesega, kes läheduses juhtus seisma) ja eestlane on selles osas väga kinnine, võõrale on keeruline isegi "tere" öelda. Aga sõprussuhted on minu meelest eestlastel palju sügavamad ja jagatakse rohkem isiklikke detaile, sh muresid kui näiteks Kanadas tuleb mingi sügavuse pealt pigem piir ette ja ei ole viisakas viriseda.
Kustuta