Esmaspäevadest

Nädalavahetused on alati kreisid, sest Oscar on kaks päeva järjest kodus olnud ja Matt ainult ühe, seega olen pühapäeva õhtuks läbi nagu läti raha (muuseas, miks läti raha "läbi" on?). Esmaspäeva näol paistab tunneli lõpus valgus - Ossu läheb lasteaeda, minul on hingetõmbepaus (koos beebiga, aga asi seegi) ja kuna ma sassis kodus puhata ei oska, on traditsiooniks kujunenud, et koristan pühapäeva õhtul terve maja ära. Päeva jooksul teen vannitoad ja köögi, õhtul aitan Ossul mänguasjad kokku panna ja siis mahub juba tolmuimejaga liikuma. Magamaminekuajaks kõik särab!

Esmaspäeval naudin rahu, vaikust ja puhast kodu. Laen akusid. 

Matt siin ükspäev pakkus, et kuule, võta päev või paar vabaks, mine tšilli sõbrannadega Vancouveris või kuskil. Küsisin vastu, et mis ma tissidega teen? Või võtan pooled lapsed kaasa? Ei saa, noh! Maiu on piimaauto. Aga tahaks küll. Unistustes läheks kohe nädalaks, lihtsalt lamaks hotellis, telliks söögi tuppa ja vaataks hommikust õhtuni Netflixi. 

Kujutate ette, jah? Õndsus. 

Reaalsuses näeks see muidugi niimoodi välja, et esimese päeva õhtuks küsiks juba lastest pilte ja järgmisel päeval tuleks vabatahtlikult koju tagasi. Aga unistada ju võib.

Sõbrannadega tuli jutuks, et kuidas väikeste laste kõrvalt ellu jääda? Ja kuidas üldse on võimalik, et kodu võiks korras püsida või et jaksaks mõnikord filme vaadata või raamatuid lugeda? Igaühel on mingi asi, mida lihtsalt ei jõua. Mul on näiteks selline sõbranna, kel on kõik sarjad nähtud, aga raamatuid pole aega lugeda. Mina loen (või kuulan audioraamatuna) päris palju, aga sarjade vaatamiseks ei jää aega. Kuigi tahaks. Igaühel on meelelahutuseks oma eelistus ja ülejäänud võimalused kannatavad selle käes.

Tegelikult valetan - ma olen juba maailmatuma kaua Seinfeldi vaadanud. Iga põhja-ameeriklane on seda näinud, püüan massi sulanduda ja vaatan nüüd järele. Probleem on selles, et seal on 9 hooaega ja igal hooajal pea 30 osa! Ma JÄÄNGI seda vaatama! Aga ma olen põhjalik, eksole. Kõigepealt tuleb üks asi ära teha, siis saab järgmise ette võtta. 

Mul käis eelmisel nädalavahetusel sõbranna oma perega külas. Järgmisel päeval olid nad meie teise ühise sõbranna juures. Mõned päevad hiljem rääkisin selle teisega ja ta mainis, et: "Kuulsin, et olid kõvasti kokanud neile?". Mina vastu, et ei kokanud ju midagi, lihtsalt õhtuks tegin süüa. Ja siis jäin mõtlema, et... aa, no ma tegin eelmisel päeval makroonid valmis... sest lõunaks küpsetasin pirukaid ja makroonid olid siis lõunasöögi magustoit... ja õhtul tegin risottot, kana ja salatit ning magustoiduks oli lemon meringue. Ning pidin tunnistama, et kui nii vaadata, siis vist ikkagi kokkasin midagi...

Tõde on see, et me oleme iseenda puuduste osas pimedad, aga iseenda tugevuste osas ka. Elus on kõik tasakaalus. 

Ma tegin mõned aastad tagasi üht väga head isiksusetesti. See on inglisekeelne ja tasuline, aga VÄGA soovitan, kel huvi (ja keeleoskust). Sain isegi vanas eas enda kohta veel miskit uut ja põrutavat teada. Näiteks, et mul on nii entusiasm, töökus, kohusetunne kui korraarmastus väga kõrged, mis seletab, miks mul alati kodu puhas ja toiduhunnik laual on. Ma lihtsalt ei saa pidama! Nagu Seinfeldiga. Kusjuures ma ise arvasin, et olen laisk nagu lohe. 

Olengi tegelikult nende asjade osas, mis mind ei huvita.

Kokkamine on selles mõttes hea hobi, et mulle endale ju ka meeldib hästi süüa! Täna just tegin mõnusa koorese pasta ja lihtsalt ruigasin rõõmust. Nii hea oli. Komme sõin ka terve hunniku. Võib-olla poleks pidanud, sest ükspäev proovisin huvi pärast neid pükse jalga, mis mulle enne rasedaksjäämist nõks suured olid ja... no tere kiles viiner! Ei mängi veel välja. Aga jalga panna pole midagi ja vaikselt hakkab see piiratus ära tüütama. Ma olen aasta aega kahe püksipaariga hakkama saanud. Lihtsalt keeldun neid suuri juurde ostmast, sest kohe-kohe hakkab ju kogu endine garderoob jälle mahtuma. Hakkab ju?

PS! Oskab siis keegi öelda, miks läti raha "läbi" on?