Mu ellu on viimasel ajal väga omapärasel moel mitmeid toredaid inimesi sattunud. Mõni aeg tagasi kurtis Katerina oma blogis, et tal pole sõpru. Mina kirjutasin kommentaariks, et aga tekita mingi blogilugejate chat? Marju ütles seepeale, et tema oleks samuti käpp. Mul endal oli vahepeal juba vaimustus üle läinud, sest kui suur on tõenäosus, et võõraste inimestega üldse millestki rääkida oleks?
Selgus, et eksisin. Meil oli kohe algusest peale väga huvitav! Ühtlasi jõudsime aruteluga sinna, et meie kõigi lastel on välismaalasest isa, mispeale tuli omakorda jutuks, et Maarjal ju ka, äkki peaks temagi kampa kutsuma?
Sest kui juba võhivõõrastega sõprust sobitada, võib ka täiesti ajuvaba kriteeriumi kehtestada. Kellelgi juhtus tema telefoninumber olema ja nii see läks. Maarjale me muidugi ei öelnud, et kuule, meil oleks sind sellepärast sõbraks vaja, et sul on välismaalasega lapsed!
Praeguseks on grupp end hästi sisse töötanud ja nii huvitavaid vestlusi pole mul vist isegi nende sõpradega olnud, keda päriselus tunnen. Nalja on palju saanud, targemaks olen saanud, enda sisse olen vaadanud, teiste eludesse piilunud. Tagantjärele on hea meel, et selle kommentaari omal ajal jätsin ja täiesti kogemata niivõrd lahedasse kampa sattusin.
Aga nagu teleturus - "see ei ole veel kõik" - ükspäev ütles Maarja, et "mul on üks sõber, kes plaanib Kanadasse kolida ja sa peaks temaga ühendust võtma". Kuna ma vanasti väga intensiivselt Kanada kohta blogisin, kirjutas mulle pea iga nädal keegi, kes tahtis nõu küsida, nii et selles osas olen juba vana kala. Ütlesin, et vabalt!
Ja mis selgus! Jumala äge inimene jälle!
Sõpradega (kui nüüd hästi lühidalt kokku võtta) on muidu nii, et alustuseks kolisin ühest linnast teise, seejärel ühest riigist teise ja seejärel jälle ühest linnast teise. Kogu aeg jääb keegi kuskile maha. Elu.
Aga näiteks parima sõbrannaga läks nii, et ülikoolis käisime koos (esimesel päeval saimegi tuttavaks), välismaale (kuigi erinevatesse riikidesse) kolisime enam-vähem ühel ajal ja täiesti kogemata saime oma MÕLEMAD lapsed kahekuulise vahega. Ehk meie neljastel on kaks kuud vahet ja meie beebidel on kaks kuud vahet. Vot see on sünkrooni tipp.
Ahjaa, tal on ju ka välismaa mees!
Ja mu siinsest kolmest põhilisest eesti sõbrannast on kahel välismaalastega lapsed.
Kui ma nüüd järele mõtlen, siis... sain vist aru, mille järgi edaspidi sõpru pean valima hakkama! Kes oleks võinud arvata?!
Kuidas teil muidu uued sõbrad tekivad?
Ma olin Brüsselis vahetusüliõpilane ja üks blogilugeja kirjutas, et tal üks sõbranna kolib ka Brüsselisse ja et saage sõpradeks. Saimegi ja oleme tänaseni (15 aastat hakkab täis tiksuma), kuigi ma ammu Eestis tagasi ja tema endiselt seal. Veider, kuidas inimesed oskavad kõrvalt hinnata, et vot just need kaks võiks omavahel sobida. Hakka või arvama, et arranged marriage võib ka mingi thing olla :D
VastaKustutaViimasel ajal mul uusi lähedasi sõpru ja sõbrannasid tekkinud ei olegi. Aga kui tunneks, et nüüd oleks vaja tekitada, siis olen ka veendunud, et blogi on selleks parim võimalus. Sarnaselt mõtlevad inimesed saavad kokku ja kui blogides-kommenteerides nagunii suheldakse, siis miks mitte juba ka rohkem sõnumeid vahetada või suisa päriselus kohtuda :)
Ma olen seda ka mõelnud, et olen vist ise palju muutunud täiskasvanuea jooksul, eks see on samuti tinginud, et osade sõpradega suhted soiku on jäänud ja uued asemele on tulnud. Aga mul mängib kindlasti asukoht ka rolli, sest kaua sa jaksad ainult virtuaalsel teel suhteid hoida kui need varem reaalsel suhtlusel on põhinenud...
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaNagu ei tekigi viimasel ajal. Vbla on asi selles, et ma passin päevad läbi kodukontoris tööd teha�� Üldiselt minu vanustel tekib ilmselt tööl uusi tutvusi ja kui künnad kodudiivanit päevad läbi, ei teki võimalusi. Trenni minna ei viitsi ja no nii ongi siis suht põuane olemine tutvustega.
VastaKustutaMa olen oma viimase aja kogemuse taustal avastanud, et selline virtuaalne kirjasõprus on veel eriti mugav. Ei pea diivanilt püsti tõusmagi. Isegi ukse avamiseks mitte.
KustutaSeda muidugi ka. Ei pea tuba koristama ja võib ilmselt täiesti vabalt juuksed ka kammimata jätta :)
KustutaSee on täiesti arvestatav boonus.
No pole just välismaa värk, aga poolteist nagu "meretagune asi" küll. Eelmisel aastal oli mul seoses perekonnaga üks suurem jama ja hakkasin seepeale rohkem suhtlema oma ema täditütrega, noh, ütleme siis ka, et tädiga. Ja ta on uskumatult vahva inimene, ja muuski suhtes meil on väga palju ühist, lisaks veel osalt perekonnaasjadele. Ta on nüüd peaaegu 80, ja ma tunnen ühelt poolt siirast kahju, et temaga juba varem ei olnud tihedamalt suhelnud, teisalt aga on hea meel, et nüüdki sellise toreda inimese avastasin. Mis näitab, et tegelikult võib ka perekonnas olla inimesi, keda sa õieti ei tunnegi, kuni saatus nagu rohkem kokku viib, olgu või virtuaalselt. Temaga me ainult helistame, kokku saame harva, meiliaadressi tal ka ei ole, aga õnneks elab mul sõbranna ka samas linnas ja naabermajas, siis tema kaudu oleme vahel teineteisele mõne asja saatnud ja nii.
VastaKustutaSee on tõesti eriti tore veel kui omaenda perekonnast selline vahva suhtlus välja sulab!
KustutaOi, ma olen natuke kade selle teie kamba peale, millest nüüd siit ja sealt loen. Ports mu lemmikblogijaid koos. Ma muidugi ise pole mingi popp blogija. Hetkel peamiselt emme ju ja seda emmendust voolab igast august välja. Aga eks te andke teada, kui sisseastumiskatseid peate. Mul ka täitsa välismaine mees :D
VastaKustutaKasutan räigelt teemat ära ja küsin, kas keegi teab midagi blogijast, kes peab Kassiplika päevaraamatut? Kas temaga on midagi juhtunud, viimane postitus oli 26.veebruaril ... Loodetavasti pole koroona haardes(se läinud ja jäänud) ...
VastaKustutaMina olen elanud USAs juba 20 aastat ja mul pole mitte ühtegi sõpra siin. Lootusetu juhtum.
VastaKustutaKäin Eestis kord aastas ja suhtlen seal sõprade-sugulastega, sellest piisab.