Riided olid vanusegruppide kaupa kastides, aga kevadel on igal pool soodusmüügid (terve pood -60%) ja korraga tekkis vajadus üle vaadata, et mis mul Oliverile järgmiseks talveks olemas on ja kas oleks kaval mingid joped-saapad ette osta? Ehk ma pidin kõik kastid ja kotid lahti tegema. Põhjaliku inimesena tegin uue süsteemi - kirjutasin igale kastile täpselt peale, et mitu pluusi-püksi-pusa ja mis suuruses selle sees on.
Aga jalanõudega on keerulisem. Need lähevad ju iga aastaga üha suuremaks. Euroopa numbrisüsteemi järgi kannab mu viieaastane juba nr 32 jalanõusid (ehk palju ei jää puudu, et varsti võime jalavarje jagama hakata). Kus ja kuidas sa neid hoiustad nii, et iga kord ei peaks ülevaate saamiseks poolt garaaži lahti pakkima?
Täna hommikul olin usin, vedasin kõik väikeseks jäänud jalatsid elutuppa, kirjutasin suuruse paberi peale ja ladusin vastavad jalanõud selle kõrvale. Nüüd saan mitu aastat järjest lihtsalt pildi avada, vaadata, mis olemas, mis puudu ja asi vask. Olen enda üle uhke.
Uus hobi on mul ka. Matt hakkas Oscarile malet õpetama. Aga ükspäev polnud teda kodus, Oscaril oli abi vaja, andis mulle IPad'i koos maleprogrammiga ette ning ma olin sunnitud süvenema. Seal on mängud, et iga nupu liikumist ükshaaval õppida ja väike roheline dinosaurus nii ilusti seletab.
Alguses olin nagu pime kana, kes polnud isegi mitte lähedal tera leidmisele, aga mida rohkem süvenesin, seda huvitavamaks läks ning kaks tundi hiljem istusin endiselt dinosaurustega malet mängides, samas kui laps oli juba ammu alla andnud ning omi asju tegema läinud.
Ma olen alati arvanud, et male on üle mõistuse raske. Noh, ongi - kui ma Matt'iga mängin, sest tema on proff. Aga Oscariga oleme praeguseks üsna ühel tasemel ja õhtuti teeme enne magamaminekut snäkivaliku ning mängime kahekesi malet. Ja siis lähen voodisse ning mängin telefonis omaette edasi. Parem kui tiktok'i vahtida, aga üldse mitte vähem sõltuvusttekitav. Soovitan soojalt.
Mis veel? Matt on mind viimase nädalaga kaks korda jalust rabanud. Üks kord sellega, et oli meile spa-päeva organiseerinud, kõik ette ära korraldanud, lapsehoidjaga läbi rääkinud, oma megatihedas graafikus vaba päeva leidnud. Ta ei ole üldse mingi üllataja tüüp muidu. Teine kord sellega, et ütles lambist, et meil võiks veel mitu last olla. See oli NII šokeeriv üllatus, et ma ei saanud päev otsa ehmatusest (ega ärritusest!) üle.
See mõte tuli tal nii, et pärast nädalatepikkust non-stop töötamist pikutas ta ükspäev poistega voodi peal ja see oli nagu mingi stseen Bullerby`st, kus kõik oli maksimaalselt idülliline. Lapsed olid nii naljakad ja armsad üheaegselt, et sellist hetke polegi vist varem olnud.
Ja siis ta ütleski. Mis oli äärmiselt üllatav, sest me oleme aastaid ainult sellest rääkinud, kuidas tunneli lõpus paistab valgus ja varsti läheb kergemaks. Lapsi kasvatada poleks ilma igasuguse kõrvalise toeta isegi kahekesi lihtne, aga Matt'i töökoormust arvestades on see kõik sisuliselt ainult minu õlgadel. Ja ma võin julgelt omale mõlemale õlale patsutada, sest olen hästi hakkama saanud (Matti õlale ka, sest tänu temale on meil katus pea kohal ja saapad jalas). Aga see kõik on olnud INTENSIIVNE.
Ja nüüd on lõpuks see aeg, kus ma ei pea enam kunagi rase olema, saan peaaegu igal ööl hästi magada ning kahest lapsest üks on juba igati asjalik seltsiline (teine on küll väga nunnu, aga näiteks reisida temaga veel tore ei ole).
Nii et ma olin šokeeritud, et mis mõttes veel? Me oleme ainult selle nimel elanud, et meil on varsti suuremad lapsed, tervemad närvid ja rohkem vaba aega. Meist kumbki pole beebi-tüüp. Rase olemisest näen ma siiani mõnikord õudusunenägusid. Matt'i ennast pole enamasti koduski.
Aga paar tundi hiljem oli kohe reality check - mõlemad poisid röökisid täiest kõrist, tuba nägi välja nagu oleks seal mänguasjad plahvatanud ning Matt'il tuli kõrvadest tossu ja virtsavett korraga. Vaatas mulle ahastava näoga otsa ja...
...mina ütlesin, et sa tahtsid ju paari veel?
Matt naeris, et ei tea, mis tal arus oli. Mõni päev hiljem istusime hommikul kell 11 spaas tulikuumas vannis, jõime šampust ja ootasime massaaži. Kiitsime, et küll on tore mõnikord argielust paus võtta. Ei rääkinud päev otsa lastest mitte kordagi ja veetsime kaks tundi segamatult lõunat süües. See on ühtlasi ka telefonivaba spa, nii et me ei teadnud isegi seda, mis kell on. Kulus ära.
Ja lapsi on meil õnneks täpselt ideaalne arv. Lõpp hea, kõik hea.
Mõistan Sind. Meil on neli last aga oleme ka (naljaga) arutanud, et kui oleks lapsed vastupidises järjekorras (ehk enne poisid, mitte tüdrukud) sündinud, oleksime kahelapseline pere 🫣
VastaKustutaMeil sündis hästi intensiivne tûdruk, 1,3 aastaselt ronis üle 2,5 meetrise plangu ja kui korraks juhtusid kõrvale vaatama, siis oli juba kadunud. Nüüd on 16, aga õed-vennad jäidki sündimata, sest ma olin pärast rasket sünnitust ja ilma abivõrgustikuta sisuliselt kokkukukkumise ääre peal. Juba mõte teisest lapsest tekitas paanikahoo.
KustutaLydia
Minu kogemus nii enda kui tutvusringkonna lastega näitab samuti, et poisid on üldjuhul intensiivsemad ja aktiivsemad kui tüdrukud, aga eks erandeid on ka.
KustutaMeil sündis kohe super intensiivne poiss ja aitäh, rohkem ei soovi, ta on väga äge aga rohkem ma ei jaksaks. Rase ei taha ka olla, sünnitada ka ei taha aga erakorraline keiser oli imeline 🤣 Rääkimata sellest, et see üks tuli ka IVF abiga 😆See aga on omaette keeruline ettevõtmine. Olen tänulik ja rahul, et meil see üks on, terve ja tubli 💜
VastaKustutaHahaa, ühinen sellega, et keiser oli imeline!
KustutaMa tegin oma Eestis asuvatest jalanõudest ja riietest pildid, et ei veaks iga aasta sporditossusid ja muud riidekraami kaasa, parem viin juba siin Kanadas uuskasutusse.
VastaKustutaMale on päris lahe vaheldus kui enam-vähem võrdse vastasega mängida. Viimati tütrega mängisin vaevu võitlesin viigi välja. Kaks last päris hea arv - üks oleks nagu ainult üks muna mida peab hoidma kui silmatera, kümmet tänapäeval enam ei jaksa kasvatada. Kui kõik kahega piirduks hakkaks tasapisi ka maailma ülerahvastuse probleem lahenema.
Kuni nad väikesed on, on kaks ka sellepärast hea, et vajadusel jagub kummalegi üks vanem, nt lennukis vms.
KustutaNojah, meil on neli - järjest. Esimene oli tõeline väljakutse ja tagasi vaadates on esimese lapse esimene aasta nagu must auk. Ilmselt kui mul ei oleks juba ammu ideefiksi olnud, et ma tahan nelja last, siis oleks ta jäänud ainsaks. Aga kuna plaan vajas täitmist, siis tulid teised ka. Loomulikult oli kohutavalt raske (tugivõrgustik puudus, mees oli palju ära ja kui kodus oli, siis ehitas maja) elasime 30 m2 (*). Ise olin kaheksa aastat jutti kas rase või imetasin ja unepuudusest valmis kõigil lähedal olijatel kõrid läbi närima. Aga nüüd läheb noorim kohe kooli ja muudkui vaatan ja imestan. Loomulikult on igasugu probleeme ka ja õiendamisi ja tülisid, aga sinna kõrvale mahub palju koos mängimist.
VastaKustuta* Riietest: Mitte ainult erinevad suurused ei pea ära mahtuma vaid ka erinevate aastaaegade ning tüdrukute ja poiste asjad (neil on siiski hulga spetsiifilisi asju). Lisaks tuleb nad ka üles leida vajadusel. Päris hull.
Mul oli kinnisidee, et peab olema rohkem kui üks ja ma arvasin, et saan nad järjest. Aga kui esimene kohe nii maksimaalselt intensiivne oli, läks neli aastat, enne kui teiseks valmis olin. Ja päris valmis muidugi ei olnudki, võtsin lihtsalt südame rindu ja otsustasin, et vean ennast sellest esimesest aastast lihtsalt tahtejõuga läbi. Õnneks on teine laps väga hea magaja olnud ja muidu chill ning kannatlik. Mäekõrguselt lihtsam.
KustutaSeda tahtsin ka küsida, et kuidas te küll omavahel selle kaose kõrvalt kokku jäite? Me oleksime teoreetiliselt võinud kolm-neli last järjest saada, aga me oleks lihtsalt üksteisel kõrid läbi närinud selle kõige kõrval. Rääkimata sellest, et väikesel pinnal veel!
KustutaJa teine küsimus - kus sa lasteasju hoidsid nii väikeses kohas elades? Keldris?
Mul on 3 järjest ja kõik poisid ja suht intensiivsed. Viimase beebiga mõtlesin, et tuleb lebo, asi ju käpas. Aga siis sain lõpuks selle koolikubeebi kätte. Asi läks lihtsamaks kui selgus, et mina ei tohti teatud asju süüa, kuna siis saab rinnalaps gaasid. Tal on mingid toidutumatused. Ma enne isegi ei uskunud, et sellised asjad päriselt olemas on. Lisaks on beebi saanud kõik haigused, mis lasteaiast koju tassitakse, ja sain hiljuti ka temaga haiglas olla. Niiet laps on igati kinnitanud, et viimaseks ta jääb. Beebi esimene eluaasta ongi kõige raskem mu meelest, surume mehega lihtsalt hambad ristis end sellest läbi. Suuremate peal on juba ka näha, et lõpptulemus on ikkagi vahvad tegelased, kellega vahel ka tore vestelda ja kes aegajalt isegi omavahel kaklemata mängitud saavad. Eyes on the prize.
VastaKustutaAga riietega on kerge: liiguvad väikse vahepeatusega kastis ühelt poisile teisele ja siis kolmandale. Palju neid muidugi on ja hoiustame kastides kapi otsas. Õnneks on kõrged laed.
Ma vahel mõtlen, et vauuu kui palju tühja ruumi kunagi panipaikadesse ja garaaži hakkab tekkima kui laste riiete- ja jalanõude varu seal enam pole. Mul poleks midagi selle ruumiga tehagi :D
KustutaHaigustest - mu esimene laps oli esimest korda haige vist kaheaastaselt. Teine on algusest peale kõik nohud-köhad-palavikud-oksendamised-kõhulahtisused vanema vennaga kaasa teinud. Kogu aeg lohutan end, et arendab immuunsüsteemi ja hakkab ehk lasteaias vähem haige olema tulevikus. Aga täditütar ütles, et tema mõtles ka ja vale puha - lasteaiatõved korjab noorem laps, kes sünnist saadik on haige olemist harjutanud, täpselt sama efektiivselt üles kui vanem, kes enne lasteaeda minekut kunagi haige ei olnud. Novot siis.
Nojah, siis viimane lootus läinud, et sellest jantimisest ka suurem kasu tõuseb :-D. Kuigi kas mitte uuringud ei näita, et immuunsus (täiskasvanuna?) on tugevam neil, kellel vanemad õved ja sealjuures just vennad, sest stereotüüpselt poisid on mustemad.
KustutaPerearst just lohutas tuttavat, kes enda kolmandat võsukest ootab, et ehk on vanemad lapsed juba piisavalt asju läbi põdenud lasteaias, et ei too kõike koju… Naersin, et ma lootsin sama. Pigem tuleb tormiks valmistuda kui loota, et see pilv läheb mööda.
Aga äkki ongi nii, et alles täiskasvanuna on sellest immuunsuse ehitamisest kasu? Asi seegi!
KustutaKeldris hoiustame ja talveriided pesuköögis. Mul on ainult 2 kasti jalatseid ja riideid enam keldris ei olegi. Kohe läheb ühelt teise selga peaaegu, sest vanusevahe on kaks aastat. Lisaks hamsterdan veel paar numbrit suuremaid riideid vanemale lapsele. Kõik mahub ilusti kappi ära, juhul kui ülesöö kasvab, siis ei pea päris palja pepuga ringi jooksma:p Mölemad poisid.
VastaKustutaKaheaastane vanusevahe aitab vist tõesti asju paremini kontrolli all hoida kui minu poiste nelja-aastane vahe. Ikka maru palju riideid jõuavad lapsed iga aastaga läbi kanda.
KustutaJa mingist vanusest - nii umbes 4 - kantakse näiteks dressipüksid tihti lõpuni. Ma isegi olen seda teed läinud, et kuniks lapsed ei hooli, panen paigad peale, aga see pikendab vahel pükste eluiga vaid paarika kuuks. Riideid kulub ikka kohutavalt palju. Meil laekub üht-teist ka suurematelt sugulastelt, aga ikkagi. Metsik. Jalatsid pildistan jooksvalt üles ja mul on telefonis nende jaoks eraldi kaust. Suurus ja mõõdud juures.
KustutaDressipükstest ei jää tõesti enam midagi väiksemale (seevastu näiteks üheaastase suuruses on mul neid üle kümne paari Oscarist väikevennale jäänud)
Kustuta