Kuidas me kahtlustama hakkasime, et lapsel võib erivajadus olla

Kõik sai alguse perearsti kabinetist, kus ma toona pooleteistaastase Oscariga korralisel "ülevaatusel" käisin ja arsti küsimuse peale "kas ta räägib 4-20 sõna?" naerma hakkasin, sest sõnu oli toona ainult üks. Sealt edasi hakkasime teda tähelepanelikumalt jälgima ja nägime, et kõne ei taha ikka kohe kuidagi areneda. Esmakordse emana muidugi põhjendasin, et tal on ikkagi kaks keelt korraga ja mõned lapsed lihtsalt hakkavadki hiljem rääkima ja...

Mõned omapärased märgid olid veel. Näiteks huvitus ta ainult ja AINULT autodest. Ja seda väga intensiivselt! Mu ema ütles omal ajal, et ta pole vist ühtegi pilti näinud, kus Oscaril ei oleks väikest mudelautot käes. Neid autosid ladus ta lõputult ritta ja kuigi teised sama vanad lapsed nii ei mänginud, tundus mulle jällegi loogiline, sest ka tänaval on autod üksteise järel reas...

Muus osas oli (ja on) ta väga rõõmsameelne, energiline ja naerusuine laps. Igast päevast poole veetsime mänguväljakutel, sest teisiti ei oleks saanud kogu seda energiat ära kasutada. Seal aga märkasin, et teiste lapsed püsivad vanemate läheduses, minu oma pani aga sirgjoones plagama, mis iganes suunas miskit huvitavat toimus ja teda absoluutselt ei huvitanud, kas ma eksisteerin või ei. Ma ei saanud hetkekski oma lapse pealt pilku mujale liigutada, sest selle ühe sekundiga võis ta juba jänesehaagiga mingis teises suunas joosta ja üldiselt oli sihtmärgiks autotee (sest nagu öeldud, ta lihtsalt jumaldas autosid). Ohutunnet polnud üldse. Seetõttu püüdsin teda välja minnes võimalikult kirevalt riietada - nii oli mul endal teda lihtsam näha ja kui ta mu vaateväljast kaduma oleks juhtunud, oleks paremini teiste tähelepanu äratanud.

Kõne samal ajal ei tulnud ega tulnud. Ja ma lihtsalt PEAN siinkohal mainima, et kõige idiootsem asi, mida mitte-rääkiva mudilase emale öelda, on: "Mina rääkisin oma lastega hästi palju ja sellepärast hakkasid nad varakult rääkima".

Kui te arvate, et mina oma lapsega ei rääkinud, siis...

See oligi kõige frustreerivam, et panuse-tulemuse tasakaal oli täiesti paigast ära. Minu lapsele ei paistnud mitte midagi külge jäävat, ükskõik, kui palju ma ka vaeva nägin. Oscar ei paistnud märkavat, et ma olemaski olen. Ei märganud teisi ka. Tõstis pilgu ainult siis, kui tal midagi vaja oli või miski huvi pakkus. Aga see ei tundunud ka väga imelik, sest tal oli pidevalt midagi intensiivset käsil. Tal on alati olnud väga terane pilk ja loovad ideed. 

Mingil hetkel öeldi lasteaiast, et lisaks kõnepeetusele ei vaata Oscar pooltel kordadel otsa kui temaga räägitakse. Sama olime ise märganud. Sellele lisaks juhtus sageli nii, et ta ei paistnud kuulvat kui teda kõnetati. Näiteks tuli Matt töölt koju, hõikas: "Tere, Oscar!"

... ei midagi

Tere. Tere! TERE! TEREEE!

Lõpuks siis vastas. Kui hästi läks. Vot see tundus küll kummaline, et seisad lapse kõrval ja ta "ei kuule" sind.

Kui kommi pakkuda, siis muidugi alati kuulis, sest nagu juba ütlesin, keskendus ta ainult sellele, mis huvi pakkus. Mingid tühjad teretamised või küsimuse lõppu "palun" lisamised on tema jaoks lihtsalt mõttetu vaht, millele pole vaja aega raisata (seda siiani). Kuulmist, muide, kontrolliti ning see on tal ideaalses korras.

Kuna autism on kõne hilistumise üks peamisi põhjustajaid, siis väike kahtlus meil muidugi oli. Samas on autismile omane, et näoilme on pigem neutraalne ja naeratamist vähe, aga Ossul oli kogu aeg suu kõrvuni ja meri põlvini. Kui aja jooksul lõpuks sõnu juurde tekkis, märkasime, et ta kordab öeldut palju. Kui laps 20 korda järjest sama sõna või fraasi kordab, ajab see lõpuks ikka hulluks. 

Ja päris algusest peale oli selge, et füüsilisest lähedusest ta suuremat ei pea, näiteks ei taha ta siiamaani, et teda kallistatakse ja küljes rippunud pole ta mul kunagi. Ka võõristamise faas jäi täiesti vahele. 

Seda pilti vaadates läheb mu stressitase kohe lakke, sest täpselt nii me "jalutamas" käisimegi. Ossu kandade välkudes ees, mina keel vestil järel. Ainult joostes kogu aeg. Rannas oli veel eriti raske, sest ta armastab väga vett ja asjaolu, et põhi jalge alt ära kaob, ei morjendanud teda karvavõrdki. Otse sisse ja siis kisa taevani kui vanemad teda uppumisest päästa püüdsid... Ja nii sada korda järjest. Teised rannalised ilmselt mõtlesid, et no on alles kasvatamatu laps, üldse ei kuula.

Potitreening oli täiesti võimatu. Laps lihtsalt kategooriliselt keeldus potile istumast. Ei istunudki peaaegu neli aastat! Proovisime piitsa ja präänikuga, suurt ja väikest potti - ei. Mähkmete mittekasutamine ei andnud samuti tulemust, teda lihtsalt absoluutselt ei huvitanud, kui püksid märjaks said. Tal oli kogu aeg midagi olulisemat käsil, millele tähelepanu pöörata.

Tegevusterapeut andis mulle paberi, millele pidin nädala vältel üles kirjutama, millal püksid märjad ja millal kuivad olid. Ärkamisest magamaminekuni tuli iga poole tunni tagant kontrollida ja vastav märge teha. Selle põhjal arvutati välja, kui pikalt ta keskmiselt kuiv on ja tulemuseks saadi 70 minutit. Öeldi, et lapsed on potitreeninguks valmis kui keskmine on 90 minutit. Ta oli siis kolme-poolene... Kui lõpuks asja käppa sai, tuli kõik üleöö ja korraga. Näiteks kogemata voodi märgamist pole tal kunagi juhtunud. Kui päevane värk selgeks sai, hakkas kohe hoobilt ka öösel põit pidama.

Kõneterapeut ütles mingil hetkel, et tuleb hakata pildiprogrammi õppima (PECS). Seda kasutatakse mitteverbaalsete laste puhul, et neil oleks võimalus end arusaadavaks teha. See hetk oli minu kui vanema jaoks vist üks valusamaid. Sellega, et ta praktiliselt üldse rääkima ei hakka, ei olnud ma üldse arvestanud.

Terapeut selgitas, et laste arengus on kõik sammud üksteisega seotud. Iga oskus teeb mõnele teisele oskusele ukse lahti. Kui mõni neist arenemata jääb, liiga hilja või puudulikult areneb, paneb see ka mitmes muus osas põntsu. 

Ma ei mäleta, kui vana ta sel hetkel oli - kuskil kahe-kolme kandis. Mina olin kõik need aastad temaga eesti keeles rääkinud, aga külge oli jäänud ainult üks eestikeelne sõna. Inglise keeles oli paar tükki rohkem. Kogu ülejäänud sõnavara, mida kasutas, oli ta enda poolt leiutatud (aga läks arvesse, kuna kasutas alati sama asja kohta sama väljendit).

Peamine probleem oli selles, et ta ei paistnud rääkimise järele absoluutselt mitte mingit vajadust tundvat. Vabalt ajas asjad niimoodi ära, et osutas näpuga, talutas inimesed sinna, kuhu vaja ning enamik aega toimetas üldse omaette, verbaalset osa vähimatki igatsemata.

Sel hetkel otsustasin, et nui neljaks kahe keele elus hoidmise asemel tuleb keskenduda sellele, et laps üleüldse rääkima hakkaks. Ja läksin inglise keele peale üle. 

Väikelastele väga tavapärane "ei" pole tal kunagi kasutuses olnud. Selle aja peale kui see lõpuks sõnavarasse ilmus, oli pidevast "ei" ütlemise faasist lihtsalt välja kasvanud. "Jah" ei öelnud ta ka. Näiteks kui küsisin, kas jogurtit tahab, vastas "jogurt", mis tähendas, et tahab. Kui ei tahtnud, läks lihtsalt eluga edasi nagu poleks talle mingit pakkumist tehtudki.

Kui siis sõnu lõpuks ikka juurde tuli, avastasime, et tal on väga hea faktimälu. Enne kolmeseks saamist teadis kõiki värve, kujundeid ja tähti, numbreid luges 20-ni. Aga sellega sõnavara suuresti ka piirdus, kõne jäi puhtalt nimetamise tasemele, kuid ainult nimisõnade abil teadagi vestlust üleval ei hoia... 

(järgneb...)