Ma olen teistelt eestlastelt korduvalt kuulnud, et Kanada koolisüsteem pole ikka sama hea kui Eestis ning põnevusega ootan, mis arvamuse ma sellest tulevikus ise kujundan. Siiamaani olen igatahes rahul (hea rääkida, sest laps pole veel null-klassiski).
Kokkupuuteid on mul siiani olnud kaks - esiteks tehti igale erivajadusega õpilase perele eraldi koosolek, kus osalesid kooli tugispetsialistid ja lapse senine tiim. Oscari terapeudid ei saanud tulla, aga lasteaia tugitöötaja ja juhataja olid kohal ning üheskoos andsime koolile info, et kus Ossu omadega hetkel on, milles võib abi vajada, millist toetust meie nendelt ootame jne. Väga hea tunne jäi sellest kohtumisest.
Teiseks oli null-klasside tervituspäev. Null-klassi nimetatakse siin Kindergarten, mis on täiesti absurdne saksakeelne laen ja ajab eestlasi sageli segadusse, kuna tõlkes kõlab nagu lasteaed. Kindergartenisse lähevad kõik need lapsed, kes selle algamise aastal viieseks saavad (ehk vanuses 4,5 - 5,5).
Neile lastele oli siis ühel maikuu hommikul tervitusüritus. Kõik tulevased null-klassi õpilased said rinda kleepsu oma eesnimega ja selle kõrval oli mingit värvi tähekene. Selle tähekese järgi jagati nad viie-kuuekaupa gruppidesse ja need grupid liikusid õpetaja juhendamisel ühest kohast teise.
Ühe laua juures oli värvimise leht, kuhu võis kirjutada oma nime (kui oskad) ja tuli joonistada pilt esimesest koolipäevast (Ossu joonistas emme auto - tal ilmselgelt pole kahtlust, kumb vanem teda hommikuti kohale vedama hakkab) ning pöördel värvida üks pilt. Sisuliselt vaadati, kes kui hästi pliiatsit oskab hoida.
Teise laua juures oli igaühele ports erinevaid plastiliine ja vorme, millega seda lõigata. Meisterdasid seal siis miskit.
Kolmanda laua juures oli igaühele kausike igasugu kivide, pulkade ja sulgedega, millest mingi pilt kokku panna. Näe, selline:
Kui muude laudade juures olevatel õpetajatel oli paber, kuhu nad märkmeid tegid, siis selle laua juures olev õpetaja tegi lapsest tema kunstiteosega pilti. Nii kaval lahendus - esiteks on hiljem näha, mida laps on loonud ning teiseks saavad näo ja nime kokku panna (see pilt on muidugi mu enda tehtud, nemad palusid lapsel ikka kaamerasse vaadata).
Siis vahepeal oli (jälle väikeste gruppide kaupa ja ikka vanematega koos) koolituur - alustuseks istuti tulevases muusikaruumis ja õpetaja tegi lastele sallidega mingit ringmängu ja lasi igaühel oma nime öelda, samal ajal rääkis vanematele sellest, millised meie laste koolipäevad hakkavad välja nägema. Siis tuli direktor ning palus endale järgneda ning näitas ette kõik olulisemad kohad, näiteks sissepääsu juures on kohe suur sekretäriruum (lahtine, ilma seinata), tema ülesanne on lapsi kõikide jooksvate probleemidega aidata - kui on vaja vanemale helistada, kui miskit on kadunud, kui on vaja plaastrit, kui on lõunasöök koju ununenud. Tema selja tagant pääseb direktori kabinetti. Direktor ütles, et ta käib iga õpilase sünnipäeval talle klassis sünnipäevalaulu laulmas, nii armas! Koolis on 350 last.
Edasi näidati, kus on tualetid ja siis jõudsime klassiruumideni. Ma veel ei tea, kumb neist Oscari oma saab olema, eks siis sügisel näeb. Esimene oli selline (sinises kleidis on direktor):
Püüdsin pildistada nii, et vanemad peale ei jääks, nii et osa ruumist on puudu. Igal juhul on kõikidel klassiruumidel oma välisuks, kust saab otse õue ning loomulikult ka ühendus ülejäänud koolimajaga. Kõik riided-jalanõud on klassiruumis ja ka söömine toimub sealsamas, sest siin peab ju toidu kodust kaasa võtma. Igal teisel reedel tellitakse kooli lõunaks pitsat ja kes tahab, et tema laps pitsaringis osaleks, maksab selle paar dollarit ette.
Teine klassiruum oli värvilisem ja meeldis mulle isegi veel rohkem (meie naabritüdruk käib praegu selles klassis):
Mulle sümpatiseeris, et õpetaja ja abilise lauad olid ruumi keskel, mitte tähtsalt kuskil klassi ees. Null-klassis on suur osakaal mängul ja lauas istumist väga pikalt veel ei eeldata.
Tunniplaan näeb välja selline (iga päev sama):
Hommikuring - emakeel - snäkk - lühike vaheaeg - numbrid - mäng/muusika - pikk vaheaeg - lõunasöök - kunst - mäng/muusika - klassi koristamine - asjad kotti - kojuminek.
Kool algab kõikidel lastel (ja kõikides sama piirkonna koolides) 8:40 ning saab läbi 14:20. See tähendab, et kõikide koolide juures on täpselt ühel ajal sagimist ja liikumist ning autojuhid teavad neil aegadel ekstra tähelepanelikud olla.
Mõlemad vahetunnid veedetakse õues, sadagu või pussnuge. Koolil on suur mänguväljak (kohe null-klasside akna all) ning veidi eemal rida kiikesid (10-15 üksteise kõrval). Süsteem on selline, et vahetundide ajal on null-klasside mudilased mänguväljakul ning esimeste klasside omad kiikede alal. Suuremaid sinna ei lubata. Suuremad on siis jalka- ja korvpalliväljakul, kooli aias või muudel aladel, sest neid ei pea enam nii pingsalt jälgima.
Koolil on oma väike aed, kus kasvatatakse lilli ja erinevaid aiasaadusi - igal klassil on sellega seotud omad kohustused, iga päev käiakse seal kastmas, nokitsemas, õppimas; saadusi tarbitakse koos. Jällegi, minu meelest nii lahe, et nad näevad, kuidas taimed kasvavad ja kuidas nende eest hoolitseda (suvel käivad vabatahtlikud aeda kastmas ja elus hoidmas).
Kanadas õpivad lapsed elukohajärgses koolis ehk kõik klassikaaslased elavad kodu läheduses ja kui koolil on vabatahtlikke vaja, siis alati leidub vanemaid, kes on saadaval, sest nad elavad kõik ümber nurga (meil on autoga kooli 4 minutit ja jalgsi 20).
Ühest raamatukogu nurgast õnnestus ka pilti teha:
Kui koolituur läbi sai, läks Ossu grupp jälle võimlasse järgmist ülesannet tegema (põrandal olevatel mattidel anti ette hunnik dinosauruseid ja klotse ning vaadati, kuidas nad omavahel mängivad ja mida ehitavad), samal ajal paluti vanematel sinna lähedusse toolidele istuda ning üks õpetajatest andis ülevaate, mida sügisel oodata, et lastel peavad olema sisejalanõud, kindlasti tuleb kaasa saata vihmariided, rääkis, mida lõunaks süüa pakkida; valgustas, et neil on olemas snäkivalik kui kellelgi kõht tühjaks jääb või lõuna koju ununeb. Mingeid õppevahendeid ise ostma ei pea, kool kogub vanematelt kindla summa ja kõigile ostetakse vihikud-pliiatsid-kunstitarbed, sest need jäävad nagunii kooli, midagi edasi-tagasi tassima ei pea.
Kommunikatsioon on elektrooniline ja iga päev saab õpetajaga enne ja pärast tunde juttu ajada. Kui tunnid läbi saavad, ootavad vanemad (või muu autoriseeritud isik või pikapäevarühma töötaja) neid õues ukse juures ja õpetaja hoiab silma peal, et kõik õige inimesega koju lähevad. Ühtlasi saavad vanemad niimoodi omavahel hästi tuttavaks. Kogukonnavärk.
No ma ei tea, siiani oskan küll süsteemi ainult kiita. Oscaril oli väga tore ja huvitav hommikupoolik ja õpetajad said iga lapse kohta palju kasulikku informatsiooni, mille põhjal neid klassidesse jagada.
Aa ja see pole veel kõik. Kool algab septembris poolikute päevade ja pooliku klassiga! Esimeseks päevaks tuli kahe erineva aja vahel valida (kumb iganes paremini sobib), kus laps läheb kooli koos vanema(te)ga. Lapsed saavad omavahel (nüüdseks juba teist korda) kokku, vanematele jagatakse veidi infot ja vastatakse küsimustele. Selline kaks-kolm tunnikest. Järgmised kolm päeva käivad lapsed ilma vanemateta koolis, aga pool klassi korraga ehk ühed hommikupoole pea kolm tundi ja teised pärastlõunal pea kolm tundi. Ja alles viiendast päevast alates on terve klass terve koolipäeva korraga koos.
Vanematele muidugi paras peavalu, sisuliselt peab esimese nädala töölt vabaks võtma, aga laste seisukohast ideaalne!
Lõpetuseks sai iga tulevane õpilane omale kingikoti, kus oli kotike nendesamade sulgede-kivikeste-pulkadega, mida nad ennist kasutasid; see lahe värviline sall, millega ringmängu tehti; plastiliin, pliiatsid, käärid; ports kasulikke pabereid ja infot lapsevanemale ning ma ei mäletagi, mida kõike veel.
Oscar oli muidugi veidi pettunud, et kott ei sisaldanud ühtegi autot, aga oh well...
Ma imetlen tõesti koolivahendite süsteemi, kuidas küll meie ei suuda leida lapse ja seljasõbralikumat meetodit.
VastaKustutaNii halb küsida, aga mis tõttu Oscar erivajadustega laste klassi vajab? Võid jätta vabalt kommentaari avaldamata ning vastamata, kui see ületav Sinu avalikustamise soovi.
Just kirjutan pikemat-põhjalikumat postitust selle kohta. Kohe kui valmis, panen üles!
KustutaKuidas vanemad üldse tööl käivad, hoidja võtab lapsed koolist? Kas seal on tavaline, et mõlemad vanemad (täiskohaga) töötavad? Mida enamasti lõunaks kaasa tehakse?
VastaKustutaAmetlikult ei tohi alla 11 aastast üksi koju jätta tänavale saatmisest rääkimata. Lapsed viiakse või tuuakse koolist kas bussiga või kellegi täiskasvanuga koos. Immigrandid (nüüd juba enamus Kanadas) üldiselt eiravad ja politsei kontrollimas ei käi kui keegi ei kaeba. Aga niiöelda vati sees kasvatatud lapsi on paras ports. Toronto linnas majade vahel mängivad vaid sõnkuulmatute immigrantide lapsed ;)
KustutaKüsimus küll Anule, aga mul on siin 9 aastat kogemust :) Meie koolis on pikapäevarühm kuhu siis lapsed lähevad enne ja pärast kooli. Mina näiteks viisin poja sinna kell 7 hommikul, sealt jalutati kooli kella 9ks, peale kooli jälle rühma kell 15, ja vanemad läksid siis järgi enne kella kuut. Meie elukohas on palju immigrante kes elavad suurte peredena koos (mitu pôlvkonda) ja siis paljusid lapsi tôid ja viisid koolist vanavanemad. Ja muidugi need pered kus üks vanem ei käi tööl, aga ma ei ütleks et neid väga palju on.
KustutaMina saatsin lôunaks tavaliselt eelmise ôhtu ülejäägid termoses, ja siis kas jogurtit, müslibatooni, puu-ja juurvilju jne. Nüüdseks pakib mu poeg ise oma lôunat ja teeb tavaliselt vôileiva (ehk siis sandwitch - sink ja juust kahe sajaviilu vahel)
Pikapäevarühm on odavaim variant (nagu Dagne ütles, on neil ka hommikune vahetus olemas; Oscar on ainult pärastlõunasesse järjekorras ja selle hind tuleks 10 dollarit iga pärastlõuna kohta - vanematele taskukohane, sest miinimumtunnipalk on praegu 16.75). Mitmed mu tuttavad töötavad osalise ajaga (viis tundi iga päev ehk 9-14), mõned töötavad hommikul kontoris ja pärastlõunal kodust. Mõned vanemad on kodused (eriti kui on mitu last, siis lasteaed on üsna kallis ja võib olla mõistlikum, et näiteks ema on üldse kodune). Mõnel on vanavanemad, mõnel lapsehoidja. Mõned vanemad teevad omavahel diili, et ükspäev võtab üks mitu last ja teine päev teine.
KustutaPikapäevarühmasid on mitmeid erinevaid, Oscaril on üks kooli ruumides ja kaks erinevat võtavad lapsed koolist pärast tunde peale ja viivad oma ruumidesse.
Lõunaks kaasa - Oscar sooja toitu järgmisel päeval alati ei taha, seega on nii kujunenud, et saadan bento-box'i pakituna sellise külma kombo, kus on väike võileib, singiviilud, mingid köögiviljakangid ja natuke puuvilju. Väike jogurt kõrale. Pähkleid ei tohi saata, ma muidu paneks hea meelega natuke erinevaid pähkleid ka. Snäkkideks on tal kaheosalised karbid nii hommikuks kui õhtuks, ühele poole panen puuvilju, marju või köögiviljakange, teisele poole mõned kreekerid ja natuke hommikusöögikrõbinaid, nii on tal mõlemal snäkikorral kombo värskest ja mitte nii värskest.
Tähtis on tulemus mitte vahendid, nagu jesuiidid ütlevad: eesmärk pühendab abinõu :D
VastaKustutaIgatahes on Eesti ja Canada mõlemad maailma mastaabis PISA testide põhjal esimeste hulgas vaatamata asjaolule, et koolisüsteemid parasjagu erinevad. Puutudes kokku mõlema riigi noortega jääb teravalt silma, et Eesti lapsed on palju täiskasvanumad gümnaasiumi lõpetades ja ülikooli minnes. Ei maksa võtta kui reeglit, sest ringkond kellega kokku puutun on piiratud. Samas väidavad seda ka laste kohalikud Kanada sõbrannad.
Eesti koolilaste hulgas on suitsiidijuhtumid ühed Euroopa kõrgeimad ja depressiooni esineb samuti statistiliselt väga palju. Ma olen alati mõelnud, et see PISA testide etteotsa jõudmisel on oma hind. Soomes on vist see süsteem (parandage keegi kui täpsemalt teate), et kodutöid ei anta üldse ja ikkagi ollakse oma tulemustega väga kõrgel tasemel. Eesti puhul mind ennast häiribki kõige enam see, et tohutut rabamist eeldatakse kogu aeg, ma ise tahaks, et mu lastel oleks rohkem aega huvide-hobide-sõpradega tegeleda ja selle eest hoolitseda, et koolisüsteemis läbi ei põleks (kuna ma ise põlesin).
KustutaAga Eesti lapsed on iseseisvamad küll, Kanadas juba sellepärast rohkem puhvrit, et inimestel on suuremad kodud ja kõrgem elatustase - täiskasvanud lastel pole ära kolimise ja vastutuse võtmisega suuremat kiire. Väga paljud elavad emme-issi kukil ka noore täiskasvanuna. Eestis on rohkem auasi, et pärast kooli lõppu võtad jalad alla ja hakkad enda eest ise hoolitsema. Ja väikesed lapsed on Eestis sellevõrra iseseisvamad, et juba kuueaastased juntsud lähevad tihtipeale ise kooli ja tagasi, aga Kanadas ei tohi alla 11-aastaseid üksigi jätta. Samas see nagu halb ka pole (kui laste seisukohast vaadata), sest üksi olemise vajadus tekibki neil rohkem teismelisena ja mida tarka see kuuene ikka üksi kodus teeks.
Ja seal on omakorda ilmselt mingi statistika taga, et kui palju see mingeid lolle õnnetusi ära hoiab, et väiksemad lapsed alati kellegi järelvalve all on - ma vähemalt arvan, et on. Samas see muidugi iseseisvust jällegi suuremat ei õpeta.
Kahe otsaga asi nagu ikka.
Ma räägiks paar sõna Soomest. Laps lõpetas just 5nda klassi. Ma olin üllatunud kui sarnased on Eesti ja Kanada koolikorraldused! Nagu üks-ühele. Ainuke erinevus on see, et Soomes on kool tasuta ja see sisaldab siis ka seda, et kõik need kooli poolt ostatavad vahendid on tasuta ning ka söök on kooli poolt ja tasuta.
KustutaKoduseid töid antakse Soomes küll, isegi esimeses klassis antakse, aga mõistlikult. Hindeid pannakse alles alates neljandast. Samuti hakatake kooliasju kooli ja tagasi tassima alles neljandas klassis. Enne seda on kõik koolis ja kui kodune töö jääb, siis võtakse ainult selle koduse töö vihik/raamat kaasa.
Soomes on tegelikult keelatud esimene-teine klass last jalgrattaga kooli saata, aga kõndides võib ise üksi minna küll. Mina seda ei teadnud ja saatsin teises klassis juba jagrattaga kooli lapse. Sain mingil hetkel klassijuhatajalt märkuse, aga lapsele nii meeldis ise käia jalgrattaga, et rikkusin reeglit edasi (sest talvel nagunii kõndis, meil siin libedad "mäed"). Üle 3km kaugusel elavatele lastele on koolitakso transport organiseeritud. Peale kooli on pikapäeva rühm. Siin on probleemiks hoopis hommikud. Kool võib alata ka kell 10 alles mõnel päeval ning siis on tõesti probleem, et kuidas see laps on üksi kodus jne. Riik küll toetab, et kui tahad, siis teed 70% tööaega lapse esimese ja teise klassi ajal ning seda tasustatakse, aga see on selline imepisike tasu. Olenevalt kogukonnast, siis koopereerutakse ning näiteks mul oli igal hommikul, kui kool algas hiljem kui kell 8, üks tütre klassiõdedest hoida, sest olin titaga kodus.
Iseseisvusega on see, et oleneb kui iseseisvaks oma lapse kasvatad.
Elan Soomes ja laps lõpetas 1.klassi. Laps tohib jalgrattaga kooli minna ja tulla kui vanem teab, kas laps saab hakkama, kiivri nõue( kevadel tuli koolist teade, et tavaliselt lubatakse alles 3.kl ). Iga kooliealine laps võib olla kodus päevasel ajal need tunnid kui vanem on veel tööl. Ja no kõigil telefonid või kellad jälgimisäpp. Vanasti oli ju liftides kiri,et alla 12a ei tohi üksi sõita. Rääkisin soomlastega sellest ja nad mälusopis sobrasid ja neil meenus, täna seda pole ja asjad nii ranged pole.
KustutaSee oleks küll keeruline, kui kooli iga päev erineval ajal algaks, eriti veel kui nii hilja. Enamik inimesi läheb ju ikka hiljemalt üheksaks tööle.
KustutaNaljakas, et igal teemal peab tegema võistluse, kus on parem :) :) Eestis on täna niipalju erinevaid koolitüüpe, et rääkida Eesti koolist on juba päris keeruline.
VastaKustutaMis vast Eesti kooli eristab - lastele pakutav soe koolitoit.
Ei olegi võistlust, mul pole ju valikut, et mis riigi kooli ma oma lapsed panen. Kanada ongi ainus võimalik variant ja selles mõttes olen murelik olnud, et mitmed teised eestlased, kelle lapsed siin koolis käivad, on maininud, et pole ikka nii hea kui Eesti koolid. Aga see, mida hea ühe või teise jaoks tähendab, võib olla väga erinev. Minu jaoks on kergendus, et siiani rahul olen sellega, mis pakkumises on. Sooja koolitoitu igatsen küll, siin pole seda ju juba lasteaiaski!
KustutaVäge äge kool tundub :)
VastaKustutaÜllatavalt palju sarnasusi hispaania koolisüsteemiga, poleks uskunudki.
Iseseisvusest, ma näen ka seda kuueselt iseseisevolekut nõukaaegse jäänukina, pigem ikka toredam ja turvalisem vanemaga koos aega veeta.
Kas kooli algus on 1.sept nagu Eestiski? Igatahes toredat kooliteed! 🤓
Sel aastal algab seitsmendal septembril, aga ma ei tea, kas see on ainult sellepärast, et tegemist on null-klassiga või millest see üldse oleneb. Samas kool kestab pikemalt - juuni lõpuni. Sellega olen väga nõus, et kuuene on veel liiga väike, et iseseisev olla ja tundide kaupa üksi aega veeta. Küll on aega seda kõike veel õppida ja harjutada.
KustutaKool algab alati teisipäeval peale Labour Day’d (mis siis on Septembri esimesel esmaspäeval)
KustutaSorry Dagne olen 😊
KustutaIgaks juhuks ikka peame silmas, kes millal koolis käis. Ma usun, et Eestit ja Kanadat või ka Eestit ja Soomet ei saa võrrelda. Jälle see sama vana hea, kes kust taustsüsteemist tuleb. Eestis on veel tänasel päeval väga palju vanu õpetajaid ja seega ka vanakooli metoodikaid, aga see on järjest muutumas. Väga suur küsimus on see, et noori õpetajaid lihtsalt ei ole ega tule. Ja seal ma loobiks rohkem kive lapsevanemate kapsaaeda, sest sageli on lapsi, kes arvavad, et neile reeglid ei kehti. Mina sellest ajast kui koolis käisin, mäletan seda hästi ja soov õpetajaks saada lahtus küll kiirelt ära. Eesti on olnud iseseisev nii lühikest aega, siit ei saa eeldada, et kõik on nii nagu on Kanadas või Soomes. Ma usun, et keegi ei eeldagi, aga ma tundsin, et pean kaitsma. Eesti areneb. Minu vana kool väikeses maakohas oli tehtud nii vahvaks ja nunnuks ja õpilase sõbralikuks. Lapsed on rõõmsad ja rõõsad ja kool on lõbus ja särav.
VastaKustutaAustraalia ja Kanada süsteem paistab üsna sarnane, küllap põhjus peitubki taustsüsteemis. Ja see süsteem ongi väga sümpaatne. Sooja toidu puudumine mind isiklikult segaks, aga samas kõikide toidutalumatuste ja muu kõrval on see sooja toidu pakkumine paras kunst. Andkem Eestile aega atra seada. :)
Minu enda koolikogemus jääb küll 20+ aasta tagusesse aega, aga eesti sõpradelt kuulen tihtipeale ikka igasugu lugusid, sest nende lapsed käivad Eestis koolis. Peamine probleem on see, et lastelt eeldatakse suure hunniku asjade edasi-tagasi vedamist igapäevaselt ja nagu sa mainisid, on paljud õpetajad paraku nendest iidsetest aegadest, kus veel oli okei, et õpetaja suhtumine õpilastesse ja oma töösse võib küsitav olla.
KustutaSooja toidu osas - ma olen siin lasteaia kontekstis ikka nuputanud, et huvitav, kas seda üldse saaks kuidagi läbi suruda, aga võib olla küll, et ei saagi. Osadel lastel on allergiad ja osad vanemad on ökod ja osad otsustavad, et nende laps ei peaks sööma piima-liha-gluteeni. Et mida sa siis pakud? Ja kui pooled nagunii oma toiduga saabuvad, kaob juba mõte ära. Teine, mis seda kõike siin tingib, on see, et juriidiline süsteem on palju tugevam ja lasteaed vastutab saba ja sarvedega kui lapsega peaks midagi juhtuma. Ma ikka uskumatusega kuulan ja loen neid lugusid, kus Eestis lapsed aegajalt lihtsalt minema kõnnivad ja keegi ei pane tähelegi, et laps võib saada kaaslaste poolt liiva alla maetud, ilma, et õpetaja niipea isegi märkaks... Ma alguses mõtlesin, et see on suur miinus, et siin lasteaedade õuealad väiksemad on kui Eestis, aga nüüd vaatan pigem selle pilguga, et tegelikult ei ole üldse paha, vähemalt on kõikidel mudilastel pidevalt pilk peal. Meie lasteaias (ma ei tea, kas igal pool sama süsteem) on veel nii, et õpetajatel on sellised väikesed tahvlid, kuhu krõpsuga laste nimed peale käivad - kummalgi õpetajal on võrdne arv lapsi enda vastutuse all nii sees kui väljas ja see tahvel käib kogu aeg kaasas. Kui laps kasvõi tualetti läheb, pannakse ta nimi vastavasse kohta ja hiljem tagasi, kui keegi koju läheb, rändab nimi teise kohta. Pidevalt jälgivad ja loevad (alla kolmeaastaste puhul tohib ühe õpetaja kohta kuni 4 last olla ja üle kolmeste puhul kuni 8).
Ja noh, eks igal pool omad plussid ja omad miinused, polegi ju võistlus, minu lapsed peavad lihtsalt Kanada süsteemis hakkama saama, nendele pole Eestisse kolimine variant.
Mul tuli selle selle krõpsuga nimede kasutamisega meelde, kui Toronto Eesti Majas oli tulekahju. Kõik tuletõrjujad andsid enda küljest krõosuga nime ukse lähedal seisvale mehele ja välja tulles said tagasi. Nagu kellavärk. Lihtne süsteem kindlaks teha, kas keegi sisse ei jäänud ja abi vajab. Õnneks seekord polnud ju eriti palju tuld ja suitsu, kuid tõsisema tulekahju korral tõesti suurepärane süsteem. Ja miks mitte ka laste puhul kohandatuna seda kasutada :-)
KustutaSee krõpsusüsteem on hea jah. Tuletõrjujate puhul ju veel eriti!
KustutaMina vaatan seda hüsteerilist värvide virrvarri ja mõtlen, et kuidas erivajadustega lapsed sellises keskkonnas toime tulevad.
VastaKustutaMinu jaoks oli ka liiga kirju, ma ise eelistaks lihtsamat ja rahulikumat keskkonda. Aga see mulle meeldis, et ruumi on palju ja ruum on niimoodi üles seatud, et seal oleks palju võimalust liikuda. Et neil on mängumajad, nukumajad, mängupliidid, igasugu asjad. Koolil on eraldi väike rahulik ruum, et kui kellelgi on raske päev ja paha tuju, saab seal aega maha võtta ja kärast-saginast eemal olla.
KustutaVisuaalne külg on, muideks, peaaegu alati Kanadas kehvem kui Eestis. Eestis on peale koolide ka muud asutused, näiteks haiglad, polikliinikud, hambaarstikabinetid jne visuaalselt ilusama ja uuema sisustusega. Kanadas rõhutakse peaaegu alati ainult funktsionaalsusele ja see visuaalne külg ei paista suurt kedagi huvitavat. Sama näiteks kodusisustuse osas - eestlase jaoks on paljud kodud üsna eklektilised ja maitsetud, aga samas on kõigil näiteks ekstra mugavad diivanid, mis siis, et näevad vähem ägedad välja kui Eesti moodsate kodude disaindiivanid jne. Riietusega jällegi sama - inimesi väga ei huvita, mida nad kannavad, riietusega ei püüta midagi näidata ega staatust tõestada, riietus on lihtsalt funktsionaalne. Ühest küljest mulle meeldib, et kui tahad, võid pidžaamapükstes või dinosauruse kostüümis toidupoodi minna ja mitte üks silm ei pilgu, sest mõlemat varianti kohtab seal iga mõne aja tagant. Aga samas igatsen seda, et Eestis saab niimoodi teatrisse minna, et paned ilusa kleidi selga ja sädelevad kõrvarõngad juurde, kotikesega kõpskingad kaasa. Siin ei olegi eriti kuskile nii ilusana minna.
Või kasvõi lihtsam näide - mulle meeldib kleite kanda ja kuna siin on suved väga palavad, siis on kleit minu meelest ainuvõimalik lahendus. Matt kunagi ütles, et ma riietun nagu eurooplane, ma ise polnud märganudki. Küsisin, et mida kanadalased siis kannaks ja tema vastas, et retuuse :D Kusjuures tõsi! Nüüd vaatan ringi ja näen, et ongi naised suuresti retuusides ja suvel on mingid lühikesed püksid. Kleite kantakse palju vähem kui Eestis. Aga samas on niimoodi praktiline.
Otse Eestist tulnuna torkab rohkem silma (näiteks mu ema imestas siin, et tänaval kantakse varbavaheplätusid???), aga ajapikku ei pane seda enam üldse tähele ja lõppkokkuvõttes mugavus maksab. Nüüd on mulle see meeldima hakanud, et tean, et mind keegi siin välimuse põhjal ei arvusta, ma ei pea püüdma kuidagi ekstra hästi riietuda.
Väike vahelehõige Eesti kooli koha pealt :) Õnneks toimuvad muudatused ka Eesti koolides.
VastaKustutaMinu laste kool on selline, et 1.-3. klassis kodutöid ei ole; samuti on algklassides õppeained niimoodi korraldatud, et õppekava täidetakse teemapõhiselt. Lisaks ei panda esimesed kolm aastat hindeid; tagasisidet muidugi saab ning väga detailselt. Õppetöö on hästi lapsekeskne ja vanust arvestav, palju on liikumispause. Julgustatakse iseseisvust ning õpetatakse eesmärgistamist ja planeerimist, samuti koostööd (palju loovusprojekte, gruppidesse loositakse). Õppevahendid antakse koolist, õpikuid ega asju kaasa tassima ei pea (v.a üks õhem raamat ning pinal). Lapsed kannavad koolivormi, nii et selles osas ei ole eristumist ega võrdlemist.
Aus on ära märkida, et tegemist on erakooliga, nii et see lõbu tuleb paljuski lapsevanemate taskust. Aga teisest küljest on seda suunda näha üleüldiselt vähegi edumeelsemates koolides. Päris äge on vaadata ja võrrelda, milline vahe on 1990ndate aastatega, kui mina algklassides käisin.
Seda on hea kuulda! Loodetavasti muutuvad ka riigikoolid tulevikus väikeste laste osas paindlikumaks.
Kustuta