Kõik-kõik on uus septembrikuus. Ma olen sügist juba ammu oodanud, et saaks tenniseid ja kampsuneid kanda, aga mälu on teadagi lühike ja nii oli mul meelest läinud, et sügisega kaasneb ka lõputu nohu-köha-kurguvalu, mis kestab kamba peale umbes maikuuni välja. Nii jäigi üks laps nohuseks ja varsti teine ja lõpuks ma ise ka. Imelikul kombel jääb Matt alati puutumata. Ebaõiglane.
Ja kool algas. Esimene nädal olid poolikud päevad pooliku grupiga. Iga päev harjutati midagi. Esimesel päeval soovitati vanematel kaasa tulla, saime vajalikke vorme täita ja niisama oma võsukesi klassiruumis jälgida. Teisel päeval paluti snäkk kaasa saata, et harjutavad koos söömist. Kolmandal päeval jõuti selleni, et käidi grupiga kooli mänguväljakul. Iga päev tehti mingit joonistamist, raamatu ettelugemist, laulmist, igasugu asju. Lapsele meeldis.
Ahjaa, mingeid koolivahendeid ise ostma ei pidanud. Koolile tuli kanda 50 dollarit (35 eurot) ja nemad hankisid terveks õppeaastaks kõik vajalikud tarvikud. Koju midagi kaasa ei veeta, ainult üks kiletasku käib edasi-tagasi, seegi enamasti tühi.
Teisel nädalal alustati täisajaga ehk 8:40-14:20. Süsteem on selline, et hommikul ootavad vanemad koos oma koolijutsidega ilusti ukse ees (ja sotsialiseeruvad omavahel nagu õiged kanadalased kunagi), punkt kell 8:40 teeb õpetaja ukse lahti ja lapsed lähevad sisse. Algkoolid on siin ühekordsed ja kõik klassiruumid avanevad õue. Kooli sisse muidugi ka, sest võimlas-raamatukogus-tualetis on samuti vaja käia. Aga riided-jalanõud on omas klassiruumis nagis ja snäkid-lõuna süüakse samuti oma klassis üheskoos (moonakott tuleb kodust kaasa panna).
Päeva jooksul on kaks vahetundi - lühike (15min) ja pikk (35min). Mõlemad vahetunnid veedetakse aastaringselt ALATI õues, sadagu või pussnuge. Null-klassid on ühel mänguväljakul, kuhu suuremad ei tohi minna, esimesed klassid teisel mänguväljakul, kuhu suuremad ei tohi minna ja kõik ülejäänud siis igal pool mujal, palliplatsidel jne. Kõige väiksematel on kõige tihedam järelvalve, aga ka suurematele lastele on õues töötajad, kes olukorral silma peal hoiavad.
Ma ei tea, millal nad ükskord koju õppimist hakkavad kaasa saama, lähiaastatel kindlasti mitte. Kodu ja kooli vahet liigub üks klade, mille vahelt olen mõnikord Oscari joonistusi või kirjatöid leidnud ja korra nädalas tuleb raamatukoguraamat, mille nad ise on valinud.
Hindeid ei panda siin muideks enne gümnaasiumi algust üldse! Mis on ehmatav, eksole?! Algklassides ehk mitte nii väga, aga sürr on mõelda, et näiteks 8. klassis hindeid ei saa. Ma olen selle üle nüüd juurelnud ja jõudnud tõdemuseni, et ega ausalt öeldes see hinne nüüd küll midagi rohkemat ei näita kui kirjeldav tagasiside, mida siin antakse. Elame-näeme.
Eripära, millest ma varem teadlik ei olnud, on see, et igal aastal mängitakse klassid ringi ja terve kool toimib täis- ja jagatud klasside süsteemis, mis võimaldab lapsi tasemete järgi eraldada. Näiteks su kolmanda klassi laps käib kas 2/3. klassis, 3. klassis või 3/4. klassis. Kedagi istuma ei jäeta, aga läbi veetakse tasemele vastavalt. Mis on ju jällegi nii loogiline, sest täpselt nagu täiskasvanud ei ole kõik täpselt sama võimekusega, ei ole seda ju ka lapsed. Ja kui igal klassil on sisuliselt kolm taset, leiab igaühe vajadustele midagi.
Minu jaoks on uudne, et algusest lõpuni sama klassiga ei olda, aga samas on hea, et kõik lapsed omavahel tuttavaks saavad ja segunevad. Siis ei teki koolis ka nii väga neid "meie versus nemad" gruppe. Igal aastal oled uuenenud seltskonnas ja kõik kaasõpilased on meie. Muide, ka õpetajad vahetuvad igal aastal! Vist? Igatahes õpetavad null-klasside õpetajad ainult null-klasse, järgmisel aastal saab Ossu juba uue õpetaja.
Erivajadustega lapsed on samuti tavakoolis ja neid jagatakse klasside vahel siis vastavalt sellele, et kes kellega kokku sobib (nt kui ühe eripära on tüütult häälitseda ja teise eripära on tundlikkus helidele, siis neid kahte ei panda samasse klassi kokku). Ja näiteks Oscari klassis on üks ratastoolis tüdruk, mis on laste silmaringi avardamise mõttes ju tore.
Ahjaa, klass ei ole neil üldse väga suur, ainult 17 last. Ja õpetajal on vähemalt üks abiline iga päev, mõnel päeval olen ka kaht näinud.
Kui tunnid läbi saavad, on jällegi kõik vanemad õues ukse taga ootamas. Punkt kell 14:20 tehakse uks lahti ja õpetaja laseb lapsi ühekaupa välja, iga lapse puhul eraldi kontrollides, et teda on täiskasvanu ootamas. Ja mitte ükskõik-mis-täiskasvanu, vaid enne kooliaasta algust tuli täita vorm, et kes on need inimesed, kes lapsel järel käivad ja mis päeval keegi tuleb. Näiteks Ossut võtab korra nädalas lapsehoidja ja osad lapsed käivad pikapäevarühmas, aga seda teenust pakub jällegi mitu erinevat ettevõtet, nii et õpetaja peab teadma, kellega laps kaasa läheb.
Kui tundmatu nägu järele ilmub, küsitakse dokumenti näha (lasteaias oli sama süsteem) ja dokumendil olev nimi peab vanema poolt täidetud vormil kirjas olema.
Aa, mis mulle veel meeldib, on see, et koolid on siin piirkonnajärgsed. Ei ole nii, et ise valid, kus su laps käib. See tähendab, et kõik õpilased elavad mõneminutilise sõidu kaugusel ja paljud käivad koolis üldse jalgsi või rattaga (suurematel ei pea enam vanemad käekõrval olema). Ühtlasi toimuvad kõik klassikaaslaste sünnipäevapeod omas naabruskonnas ja sõpradele külla minna on kiviviske kaugusel. Kogukonnavärk. Mulle meeldib.
Nii et vähemalt väikeste laste koolisüsteem on (siiamaani) tore, eks näis, kas suuremate laste kõrvalt hakkan tulevikus kurtma, et mis neist niimoodi ilma hinnete ja kodutöödeta saab - väga võimalik.
Elu näitab!
Kanada on ju statistiliselt maailma kõige haritum riik - kõige rohkem ülikooliharidusega inimesi elanikkonna kohta. Võib-olla tuleb lihtsalt süsteemi usaldada...
Kas kooli eest tuleb lapsevanemal midagi maksta ka? Õppevahendid?
VastaKustutaEi, kool on täiesti tasuta. Õppevahendite eest pidime 50 dollarit maksma, aga see tähendas seda, et vanematel polnud endal vaja ühtegi vihikut, pliiatsit, plastiliini ega muud osta. Kõik asjad osteti selle raha eest kooli valmis. Vanemana on see küll super mugav.
KustutaJa koolis käib laps küll seljakotiga, aga kotis on ainult veepudel ja lõunasöök + snäkk (pärast lühikest vahetundi söövad snäki ja pärast pikka vahetundi lõunasöögi). Ja siis see üks kiletasku, millele iga laps sai ise suure kleepeka peale valida ja seal on siis mõnikord mõni paber vahel olnud (ja saab õpetajale kirjakesi saata kui vaja).
Aga kui mõlemad vanemad töötavad täiskohaga, st nt 9-17, kas siis on pikapäeva rühm vms? Või nt üksikvanem? Peab ju tööl käima, kuidas siis on?
VastaKustutaPikapäevarühm on jah. See teenus ei ole jällegi kooliga seotud, vaid eraettevõte. Meie linnas on kolm pikapäevarühma ettevõtet, neist üks rendib kooliruume, teistel kahel on omad ruumid koolist eemal ja väike buss korjab lapsed koolist peale, viib nad pikapäevarühma ja vanemad lähevad neile sinna järele. Pikapäevarühma saab panna kas kõigiks viieks päevaks või ainult paariks päevaks, kuidas kellelgi vaja on. Ja lisateenusena on enne-kooli-rühm (before school care), mis avatakse vist seitsmest? Ma ei teagi täpselt. Et kel tööpäev varem algab, saab lapse hommikul sinna viia, nemad viivad õigeks ajaks jällegi oma väikese bussiga kooli (ja pärast kooli lähevad järele).
KustutaPikapäevarühma järjekord on kuskil aasta-poolteist pikk, olen ma teistelt vanematelt kuulnud. Mina muidugi ei teadnud midagi ja Ossu panin alles suve alguses nimekirja. Aga hetkeseisuga meile sobib, et tal sel aastal veel kohta pole, sest igasugu trenne ja ringe ja teraapiaid on palju vaja ära mahutada pärastlõunatesse.
Aga paljud käivadki 9-14 tööl ja tööandjad teavad, et kool saab 14:40 läbi (kõikides koolides samal ajal). Või on vanematel vahetustega töö ja omavahel ära jagatud, et kes mis päeval läheb ja mõnipäev on siis vanavanem vastas või lapsehoidja või on klassikaaslase vanematega kokkulepe, et kindlatel päevadel võtab teine pere nende lapse nendeks paariks tunniks.
KustutaMeil käib näiteks naabritüdruk sama kooli esimeses klassis ja kuna neil alati samal ajal ja samas koolis tunnid läbi saavad, saame omavahel jagada, kui vaja.
Kui sa kirjutasid, et hindeid ei panda vaid sõnalisi hinnanguid siis hindamine iseenesest ju siiski toimib. Meie hinne "3" tähendabki, et tulemus on keskpärane ja tuleks veel harjutada ning "5+" tähendab suurepärast tööd. Kui seesama sõnadega kirja panna siis tegelikult on see ju samamoodi hindamine? Lihtsalt detailsem ja informatiivsem. Vähemalt meil siin kujundava hindamise puhul tuuakse välja valdkonnad/teemad millele oleks vaja rohkem tähelepanu pöörata ning ka need, mis väga hästi.
VastaKustutaMa ei tea, kui üksikasjalikult nad üldse hindavad. Ilmselt on seal mingi süsteem, et mida vanemaks lapsed saavad, seda rohkem antakse detailsemat tagasisidet. Null-klassis on see veel üsna üldine ja üldsõnaline (sellepärast tean, et naabritüdruk oli eelmisel aastal null-klassis ja nägin vahetult pealt, mis koolis toimus). Aga mulle meeldib, sest ma ise käisin koolis ajal, mil pandi spordi, muusika ja kunsti eest kah hindeid ja see on ju ilmselgelt absurd. Ma pigem pooldakski pehmemat stiili ja mitte jäika lahterdamist, et kellele mis hinne.
KustutaTuleb meelde kunagine telelavastus "Sõda algas homme", kus pandi ka lapsed niimoodi korrustele ära, et esimene esimesel, teine teisel jne, ja ükski korrus omavahel läbi ei käinud. Selle peale tollane direktor Romahhin (Ain Lutsepp) imestas, et kool kihiline nagu pirukas. Laps on elav, arenev olend ja teda ei tohi mingitesse imelikesse raamidesse suruda - tolle aja kohta väegagi revolutsiooniline mõte. Ja jaotas nad siis ringi, et need ja need klassid koos, need ja need koos - ja ikka nii, et vanemad klassid hoidsid noorematel silma pea. Ja et "kõik on segi ja algabki sõprus". Aga et sisuliselt eakaaslased peavad olema rangelt eraldatud ja omavahel suhelda ei tohi, see on minu arvates absurd. Ma mäletan, meil oli majas alati palju lapsi, nii ühe- kui eriealisi ja see just oligi tore.
VastaKustutaEraldatud ongi ju ainult null-klassid ja esimesed klassid. Null-klasse on sel aastal kaks (ehk kokku umbes 40 õpilast) ja esimesi klasse kolm (ehk kokku umbes 60 õpilast). Null-klassis on need, kes selle algamise aastal viieseks saavad, mis tähendab, et mõni neist sai juba jaanuaris viieseks, aga mõni saab alles detsembris ehk on hetkel veel neli aastat vana. Minu meelest on hea süsteem, et null-klass mängib ainult koos teise null-klassiga, sest 40 last on 4-5-aastastele piisav kamp. 60 last on esimese klassi õpilastele ehk 5-6-7-aastastele igati piisav seltskond.
Kustuta2-7. klass mängivad kõik koos tervel kooli õuealal, neid ei eralda keegi.
Äh, läks kogemata anonüümse alt.
VastaKustutaMa võin kinnitada, et seoses klasside segunemisega jääb laste omavaheline suhtlus pealiskaudseks ja ei teki pikaajalisi koolisõpru, ainult aastaks ja siis järgmised. Eesti koolisüsteemi läbinuna mulle väga harjumatu aga meie lapsed said suht hästi hakkama. Sünnipäevad suvel ja neil käisid eesti sõbrad. Paljudel siinsetel eestlastel kaks sünnipäeva: eesti ja kanada sõpradega eraldi.
VastaKustutaMis hinnete panemisse puutub siis tekitas see paraja probleemi osadele. Kohusetundlikud õppisid niikuinii (meie lapsed seda õnneks olid), mitte nii kohusetundlikud käisid koolis kohal aga õppimisega üldse ei tegelenud, kuna sundi ja tagasisidet polnud. Tõmbasid kooliõues kanepit (siis veel keelatud), hängisid ostukeskustes jne... Shokk saabus kui äkki "ootamatult" selgus, et viimase kahe klassi hinnete alusel võetakse ülikooli. Osa lõi kohe käega, osa natu punnis ja siis loobus, neile kes olid varemgi õppinud polnud üleminek nii raske.
Ehk siis kool hinnete panemise läbi õppima ei sunni. Kui oled ise tubli või vanemad kodus sunnivad (enamus aasia päritolu tänu sellele keskmisest kanadalasest algul pikalt edukamad) saad hakkama. Aga noh, tublid saavad niikuinii hakkama. Nagu Eestiski on sõpradel määrav osa, meie lastel kummalisel kombel enamus sõpru aasia päritolu. Kodus me õppima ei sundinud aga ... hea õppimise autasuks võtsime neid koolist ära suusareisideks, matkadeks, Eestis käimiseks, ... jne ... Prääniku meetod töötas ideaalselt, piitsast polnud vaja isegi juttu teha ;)
Aga ka klasse vahetades ringlevad ju samad näod kuni gümnaasiumini välja, sest vanusegrupp on klassides ikka sama. Nii et kui kellegagi klapp tekib, siis ühes koolis (ja aegajalt samas klassis) käiakse ikka pikka aega. Minul näiteks ei tekkinud ka koolist mingit püsivat sõpruskonda, aga ülikoolist jällegi tekkis. Nii et alati ei ole see ka samas klassis käimisega seotud. Aga klassikaaslaste sünnipäevad on jällegi siiamaani pähe kulunud, nii et selles mõttes on side muidugi tugevam.
KustutaMis hinnete panemisse/mittepanemisse puutub, siis tulemus jaguneb ju mõlemal juhul normaaljaotuse alusel - on väga tublid, kes õpivad no-matther-what; on keskmised; on need, kes kooliõues kanepit tõmbavad ja ostukeskustes hängivad; ja lõpuks need, kes kuidagi hakkama ei saa, ei koolis ega hiljem eluga. Kõik ei jõua nii või teisiti ülikooli.
Ja näiteks meie klassist on see, kes juba väga varakult hakkas kolmesid saama ja kuidagi õppimisele pühenduda ei suutnud, klassi kõige edukam vilistlane. Ja ülejäänud jagunevad tegelikult samamoodi - on neid, kes õppisid viitele, aga ei jõudnud omadega suurt kuhugi; on muidugi ka neid, kes õppisid viitele ja said ka edaspidi elus tublisti hakkama (aga neist kellestki ei tulnud silmapaistvalt suurt ettevõtjat vms); siis olid need, kes õpitulemuste ja õpetajatega alati sõjajalal, aga pärast kooli lõppu leidsid oma tee ja lõid särama; nende kõrval muidugi need, kes end alati väga vaevaliselt läbi vedasid ja ka täiskasvanueas seda vaevalist läbivedamist jätkavad.
Ahjaa, tuleb vaadata ka seda, et mis paneb aluse edukaks tulemuseks:
Kustuta- Alustuseks geenid: IQ on päritav. Kõige aluseks on see, et kaks piisavalt hea IQ-ga inimest saavad lapse ja juba ongi sel lapsel palju suurem tõenäosus edule kui sellel lapsel, kes madalama IQ-ga perre sündis. Alles järgmiseks tuleb mängu:
- Keskkond. Et kui hästi need geenid avalduda saavad. Kaasasündinud võimekust kõrgemaks treenida ei saa, aga madalamaks võib see küll jääda kui potentsiaali oleks. Nii et toetav-arendav keskkond on väga oluline.
Mõnes kodus on vägivalda, tühja kõhtu, segaseid peresuhteid ja kes teab, mida kõike veel. Need pered on sageli (aga mitte alati!) ka madalama vaimse võimekusega ja kokkuvõttes on sealt tulnud lastel keeruline omadega kuskile kaugele jõuda. LIhtsalt juba sellepärast, et traumasid tuleb lapsepõlvest palju kaasa.
Sinu lastel on toetavad vanemad, stabiilne pere. Te olite motiveeritud neid aitama ja arendama, te tagasite neile armastuse ja tegelesite nendega. Täpselt seda kõike ongi vaja, et laps saaks oma kõrgeima potentsiaalini areneda.
Näiteks lastekodu (ja tugipere) lapsed on kõige suurema tõenäosusega läbikukkujad, sest neil on terve elu see turvaline keskkond ja tugi puudu olnud.
Kui aus olla siis mul kooliajast vaid üks püsisõber siiamaani. Ülejäänud kolm lapsepõlvesõbrad, üks vanemate suhtlusringkonna kaudu teised kaks suvituskohast. Ülikoolist kah päris mitmed aga need sellised pidutsemise ja jämmisõbrad. Seega vaatamata kaheksa ja siis kolm aastat koos koolis ühes klassis käimisele on koolist vaid üks sõber.
KustutaHinnete alusel saab suht hea tõenäosusega hinnata kuidas hiljem elus läheb. Loomulikult on koolist või ülikoolist väljakukkujate hulgas vägagi edukaid inimesi, Musk ehk parim näide. Samas on see pigem erand kui reegel. Need tüübid olid lihtsalt nii andekad, et oleks koolis käimisest sõltumata edukad olnud. Kaldun arvama, et inimeste haridustase ja edukus on päris heas korrelatsioonis, ehkki mitte üks-üheses.
Laias laastus jaa, hinded peegeldavad kahtlemata seda, kui intelligentne, püüdlik ja motiveeritud keegi on. Sama annab tegelikult kirjaliku tagasisidega ja ilma hinneteta edasi anda. Ja enamik nendest, kes terve kooliaja järel lohisevad, jäävad seda ka täiskasvanueas tegema, AGA on väike osa neid, kel on lihtsalt mingi kitsas erihuvi, millele keskenduda ja mis neid tulevikus tippu viib ilma, et nad muudest ainetest suuremat jagaks. Või on aktiivsus-tähelepanuhäire, mis on õpetajatele kahtlemata frustreeriv ja koolikeskkonda sobimatu, aga mis võib jällegi positiivselt kaasa mängida hilisemas elus kui inimene milleski väga hea juhtub olema (näiteks minu klassivenna puhul mängis just see rolli).
KustutaJa nende õpilaste puhul, kes terve elu (neljadele-)viitele õpivad, võib olla see asi, et nad on lihtsalt väga kohusetundlikud ja saavad kõige etteantuga hakkama, aga neis ei pruugi endas seda ettevõtlikkust ja ambitsioonikust olla, mis tippu viiks. Mul on paar sellist sõpra-sõbrannat, kes on kõik oma koolid parimate tulemustega lõpetanud, aga töötavad lihtsalt oma etteantud rea peal ja ei oska ega julge sealt ülespoole murda. Mis on samuti okei.
Hinnete kõrval mängib hilisemas elus ju isiksus ka väga suurt rolli ja seda ei saa me jällegi suurt ise valida ega mõjutada.
Eks on nii ja naa. Kokkuvõttes leian, et kõige tähtsam kas inimene ise õnnelik sõltumata kui edukas või mis ühiskond temast arvab. Vähemalt seni kui ta ühiskonna kaelas oma abituse ja õnnega ei ela.
KustutaJään huviga ootama. Nagu TT, siis mulle isiklikult ka see rotatsioon ei sobi. Ma vajan sõbrunemiseks min 5 aastat. Aga lapsed on erinevad. Samuti see tasemete värk. Minu kooliajal tekitas väga paksu verd. Lapsed pole ju lollid ja saavad aru.
VastaKustutaEesti koolides on ka kujundlik hindamine st numbreid ei panda ja oma tuttavatelt olen saanud aru, et siin sõltub õpetajast kes teeb copy-paste ( mu õe laps sai lausa vale nimega hinnangu :)) kes süveneb ja annab tõesti tagasisidet, mis arendab.
Edu ja jaksu igatahes !
See tasemete värk on Kanadas ilmselt natuke lihtsamini "seeditav" kui Eestis. Ma ei kujuta ette kui hästi ma oma mõtet edasi anda suudan, aga no proovime!
KustutaEestis on ajalooliselt palju enda tõestamise ja naabrist-parem olemise mentaliteeti, välised näitajad on väga tähtsad, nt see, kuidas riides käiakse, mis autoga sõidetakse jne. Suuresti ka sellepärast, et väga pikalt polnud meil midagi saada ja kui "välismaa asjad" siis lõpuks tulema hakkasid, oli nende omamine suuresti staatusevärk. Kanadas ei ole kunagi sõda ega okupatsiooni olnud, inimesed on saanud rahulikult elada ja tunnevad palju vähem vajadust midagi teistele tõestada. Keegi pole siin erilist puudust kannatanud.
Kunagi küsis Kanada eestlaste FB grupis üks värskelt Kanadasse kolinud ema, et mida kuueaastasele kooli üleriieteks võiks osta, et narrima ei hakataks ja mainis hiljem, et Eestis on selles vanuses juba oht, et kombekaga õue ilmudes oled kohe sihtmärk. Tookord olid kõik siinsed eestlased talle vastu kirjutades ühel nõul, et absoluutselt mitte mingit vahet pole, mida selga panna, kedagi ei huvita. Ja sama kehtib muu kohta, inimesed on palju-palju sallivamad kui Eestis (mis on minu jaoks kõigi nende kümne aasta jooksul üks lemmikumaid Kanada plusse olnud).
Klasside jaotust ei tehta rangelt ainult õpitulemuste alusel, vaid võetakse arvesse ka sotsiaalseid aspekte. Näiteks kui on parem mingid lapsed üksteisest eraldada, et nad paremini keskenduda saaks. Ja need, kes on jagatud klassis vanemad, saavad palju juhtimisoskuseid ja eeskujuks olemist harjutada, neil lastakse noorematele asju õpetada. Siinses koolis on kõik palju mängulisem ja aktiivsem, lauad-toolid on küll olemas, aga sellist kuiva laua taga istumist ja tahvlile vaatamist, mida mina omal ajal terve dekaadi tegin, ei ole vähemalt algklassides küll üldse.
Nii palju kui ma sõprade laste pealt olen näinud, et huvita lapsi endid karvavõrdki see, mis numbriga klassis nad on, vaid pigem see, kas eelmisest aastaks lemmikuks saanud sõbrad on samas klassis ja kes selle klassi õpetaja on. Sest igal aastal on uus õpetaja ka.
Nii et eks näis, mis edasi saab ja mida kool endast kujutab. Plussid-miinused on igal asjal, loodame, et plusse tuleb kokkuvõttes rohkem. Hoian teid edaspidi kah kursis, mida siinne koolielu endast kujutab!
Rotatsiooni kohta. Oleneb. Mul on vanem tütar, kelle puhul mul on nii kahju, et nende imetore klass peale üheksandat enam koos jätkata ei saa ja mul on noorem, kelle puhul ma ainult ootan seda viiendat klassi, kus klassid segi lüüakse.
KustutaOn ikka kanadas seda naabrist parem olemise mentaliteeti. Üks mu tuttav põliskanadalane kurtis, et elades viisakas rajoonis on kirjutamata reegel millist marki autot ja kui vana sobilik maja ees parkida. Lisas et teil immigrantidel palju lihtsam võid rahulikult aias golfimuru asemel tomateid kasvatada ja naaber ei vaata viltu, sest immigrandid ongi kiiksuga. Seega on immigrandiks olemisel omad eelised😉
KustutaSee on natuke teine asi kui see, mida mina silmas pidasin. Aiailu on siin küll oluline aspekt. Ma juba ammu pole seda tähele pannud, aga mäletan, et kui Kanadasse kolisin, olin väga üllatunud, et kui hoolitsetud puud-põõsad-haljasalad siin on. Ja kui ilusad on inimeste enda iluaiad. Praegu tundub see... normaalne? :D
KustutaAutode osas ma niimoodi linnaosa lõikes ei oska öelda, võib-olla tõesti, et kui mingis eriti peenes linnaosas keegi oma roostetanud panni pidevalt Kareni akna alla pargiks, võiks sellest ütlemine tulla. Aga muus osas ma olen tähele pannud, et autod ei ole üldse teemaks. Igaüks lihtsalt sõidab millegagi. Auto ei ole uhkustamise asi, vaid lihtsalt tarbeese. Ja näiteks riietuse osas - inimesed käivad sellega, milles mugav on. Eestis ikka ei lähe naljalt suvalistes dressides-plätudes hommikul isegi piima järele. Noh, mina nüüd juba läheks, olen Kanada kommetega ära harjunud. Aga minu meelest on Eestis endiselt palju seda põdemist, et "jumala eest keegi ei arvaks, et mul RAHA ei ole".
Kultuuride erinevus ongi miski, mida me märkame ainult siis kui need vahelduvad (ja seda aastateks, mitte üheks turismireisiks). Näiteks kui ma pärast 30 aastat Eestis elamist Kanadasse kolisin, siis esimesed... ütleme kolm aastat märkasin PALJU. Edasi hakkasin vaikselt harjuma ja nüüd märkan sageli ainult siis kui keegi teine tähelepanu juhib (nt ema imestas, et varbavaheplätudes käiakse tänaval???) Ma ise ei pane enam tähele selliseid asju.
Sellepärast on ka siin sageli keeruline oma mõtet edasi anda, sest näiteks sina, Tom, oled väga pikalt Kanadas elanud ja Eestis küll väga sageli käinud selle aja jooksul, aga see on ikkagi selline segatud kultuur. Ja paljud lugejad ei ole kunagi välisriigis elanud.
Ühest kultuurist teise kolimine on selles mõttes väga silmiavav olnud, et mitmeid asju, mille peale ma esimestel aastatel silmi pööritasin, hakkasin ma aastate jooksul mõistma ja hindama (Halloween näiteks). Ja väga huvitav on Eestit sellise "peaaegu välismaalase" pilguga vaadata. Ma näen ja märkan täiesti teisi asju kui vanasti.
Meie kõigi kogemus on erinev ja eks sellepärast on ka vaatenurgad erinevad. Ja see on okei! Ma lihtsalt püüan blogis enda omasid nii hästi-halvasti edasi anda kui parajasti välja tuleb.
Ma tahaks Eesti koolide kaitseks öelda, et enamikes koolides ei ole ka siin enam kuiva tuupimist ja laua taga istumist. Õppimine on ka Eestis mänguline, liikuv ja põnev. :)
KustutaKindlasti on Eestis asjad muutunud võrreldes selle ajaga, mil mina koolis käisin. Aga erinevused Kanadaga on endiselt sees, mul on ju Eestis ka sõpru, kelle lapsed seal koolis käivad ja aeg-ajalt ikka kuulen muljeid. Nii positiivseid kui negatiivseid.
KustutaKanada koolist kirjutangi selle mõttega, et see on praegu minu kogemus ja võib-olla on teistel huvitav teada, kuidas siinmail asjad käivad. Aluseks polegi võrdlus, et siin peab tingimata parem olema. Omad plussid-miinused on ilmselt igas riigis.
Toredat esimest kooliaastat!
VastaKustutaSinu Kanada algkooli kirjeldus on peaaegu üks ühele Inglismaa algkoolisüsteemiga ja eks nende kahe riigi süsteemid olegi, vähemalt alghariduselt, üsna sarnased, sest ühiskonnad ju ka sarnased. Koolimaja ülesehitus ja mänguväljakute süsteem samuti täpselt sama siin. Inglismaal ei pea lihtsalt koolitarvete eest midagi maksma, vaid ainult koolivormi ostma (põhikoolis peab küll endal oma pinal ja kalkulaator olema, aga kõik vihikud ja muu kraam on kooli poolt). Koolis saab ka lõuna ajal sooja toitu ja koolipäeva algab iga päev kell 9 ja lõppeb 15-15.30 vahemikus.
Kas Kanadas on ka põhikoolid algkoolidest täiesti eraldi või on nad koos samal territooriumil?
Ma olen tihti leidnud, et Inglise koolisüsteemi on raske seletada neile, kel puudub kogemus teistsuguste koolisüsteemidega, sest paljud inimesed hakkavad üksikuid detaile, mis esile tuuakse, automaatselt siis Eesti koolisüsteemis ette kujutama või sinna mõttes paigutama ja loomulikult need ei istu seal siis 'mugavalt' või tekitavad nii palju küsimusi ja kõhklusi kuna kogu süsteem seisab ju püsti hoopis teistsugusel platvormil. Samuti unustatakse tihti, et esimesel kooliaastal ei ole Inglismaal/Kanadas lapsed 7 aastased nagu Eestis, vaid 4-5sed, kuigi ka 7-aastaste laste puhul on süsteem ja õpetusmeetodid teistsugused kui Eestis. Ehk siis Kanada/Inglismaa kolmas klass ei tähenda sama, mis Eesti kolmas klass jne.
Samas ma olen märganud, et ka Eesti on aastatega toimunud palju muudatusi ja et koolisüsteem liigub vaikselt meiega sarnase süsteemi poole. Minu arvates on suurim erinevus hetkel see, et Eestis tegutsevad õpetajad tihti omakeskselt ja igaüks nii nagu oskab või jaksab. Eriti energiliste õpetajate klassitunnid näevad välja nagu Pinterest seinad ning iga uus idee võetakse kohe kasutusele ja mida rohkem seda uhkem, samas kui jälle mõni teine õpetaja on täiesti igasuguste uuenduste vastane. Sellest sõltuvalt siis üsna suur ebaühtlus.
Sama lugu näiteks ka kujundava hindamisega. See ei toimi päris nii, et võtame hinded ära ja asendame lihtsalt sõnadega, vaid see põhineb laiema ja põhjalikuma süsteemi peal millest kogu koolisüsteem, kui tervik, lähtuma peab.
Mu laps alustas just Inglismaal 11-ndat kooliaastat (läks Eesti mõistes 8.klassi). Ma olen ka ise oma töö kaudu siinse koolisüsteemiga üsna palju seotud olnud ja ausalt ikka veel toob iga uus aasta endaga uusi positiivseid üllatusi ja vaimustust kaasa. Väga raske on leida midagi, mille kallal norida. Loodan, et nüüd need viimased 4 aastat samas rütmis kulgevad.
Loodan, et sul/teil saab ka see teekond suuremalt osalt ikka positiivne ja põnev olema! Sa ei usu, kui ruttu see aeg lendab! :)
Meil ju Inglismaaga ühine kuningas ka :)
KustutaAga aitäh kirjutamast, mulle väga meeldib kuulda, kuidas erinevates kohtades asju tehakse.
Kas Inglismaal on kõikides koolides koolivorm? Siin on erakoolides tavaliselt koolivorm, tavakoolides ei ole. Ja lapsed käivad palju vabamalt riides kui Eestis. Minu kooliajal olid veel ka mingid reeglid, et mida tohtis ja mida ei tohtinud kanda, Eestis on praeguseks ainult kirjutamata reeglid jäänud, olen ma aru saanud. Aga Kanadas pole neidki ja lapsed käivad selles, milles kellelgi mugav on. Palju on dressides, tüdrukud on mõnikord printsessikleitides, mulle meeldib. Ma ise olen eluaeg selline mugavus-eelkõige-riietuja olnud.
Ja seda, et koolis sooja sööki saaks, tahaks ma küll väga! Lasteaias sama. Sellel, et igaüks ise saadab, on suured miinused. Paljudele saadetakse lihtsalt pitsalõik või külmad kananagitsad kaasa ja selles mõttes saan ma muidugi aru, et kui vanemad täiskohaga tööl käivad, siis see lõunasöögi pakkimine ongi ju täielik peavalu igal õhtul. Mina enda omadele saadan bento-boksid, kus on siis võileib, köögiviljakangid, puuviljad, juustu/singitükid, jogurt kõrvale. Teengi sellise tervislikupoolse snäkivaliku sisuliselt, aga selle jaoks läheb igal õhtul vist pea tund aega! Lõunasöögile lisaks Oliverile kaks snäkki ja Oscarile üks (sest tema on pärastlõunal juba kodus tagasi). USA sõbranna ütles, et nende lasteaias ja koolis on toitlustamine, aga kvaliteet on allapoole igasugust arvestust, ikka burksid ja friikad ja nagitsad.
Ebaühtlusest - jah, mina olen ka tähele pannud, et kui Eestis on süsteem sageli rohkem killustatud, siis näiteks Kanadas on mingid kindlad standardid igal alal. Näiteks arstidel sama, et kõigil on teadusandmebaas, millelel tuleb tugineda, ei saa päris nii, et "mina olen harjunud aadrilaskmisega ja seda ma ka teen". Ja koolid on siin piirkondade kaupa, näiteks meie koolipiirkond on terve meie linn (100.000 elanikkonnaga) pluss üks kõrvallinn. See tähendab, et kui kool on lume tõttu suletud, on kõik koolid mõlemas linnas suletud. Kooli algus ja lõpp on samadel kellaaegadel. Kõik asjad on ühtlased, ei ole suurt vahet. Sellepärast ei ole ka koolide tasemes nii suurt ebaühtlust.
Aga mida ma näiteks Eestist igatsen, on see, et seal on visuaalselt kõik vähem kirju. Siin on klassiruumis nii palju asju, ma tahaks kohe natuke organiseerida ja silma alt ära panna, kui ainult saaks :D
Eestis on arstidel samuti ühesugune kõrgharidus ja raviotsustes lähtutakse tõenduspõhisusest ravijuhistest, valdavalt Euroopa omadest. Meil ei ole nii, et iga arst teeb mis pähe tuleb. Millest selline mulje tekkis?
KustutaTugineb sellele, et tihtipeale on nii ajakirjandusest kui sõpruskonnast läbi jooksnud infot, kui erineva tasemega võib arstiabi Eestis olla ja kui iganenud vaateid aegajalt kohtab. Kanadas on arstidele järelvalve väga palju tugevam, alustades tunnustatud raviskeemidest ja lõpetades sotsiaalsete aspektidega. Lihtsalt teistsugune süsteem.
KustutaSorry, ma jõudsin lõpuks ka siia vastama. Ma ei saa telefonist kommenteerida, aga arvuti taha satun harva.
KustutaJaa, Inglismaal on kõikides koolides koolivorm, välja arvatud gümnaasiumis. Erakoolide koolivorm erineb selle poolest, et näeb tavaliselt uhkem välja ja koolivormi sisse kuuluvad peaaegu kõik riideesemed peale aluspesu, (ka kotid ja sallid/mütsid) ning spordiriiete vorme samuti mitu vastavalt spordialadele (kriket, jalgpall, tennis, rugby, ujumine jne). No ja muidugi hind ka igal asjal palju, palju kallim :)
Mina aga jälle ei suuda koolivormi ära tänada! Säästab nii palju raha ja närvirakke ning koolivormis lapsed näevad nii smart välja :) Õpilastel ka kergem koolilainele saada ja pigem kooli asjadele keskenduda kui iga hommik mõelda mida jälle selga panna (eriti tüdrukute puhul :) No ja kui sa mainisid kuidas sind härib kirev klassiruum, siis ma jälle olen märganud, kui väsitav ja kirev on koolipäev koolis siis, kui õpilastel on lubatud mõnel päeval ilma vormiriietuseta tulla. Üldse ei saa aru kes on kes ja õpilaste näod ei tõuse selle kireva massi sees samal viisil esile kui koolivormi kandes.
Sooja söögi eest koolis olen samuti tänulik. Ise söögi kaasa panemine on ikka täielik orjus (vähemalt minu jaoks :). Mul laps üks aasta algkoolis suveveerandil tahtis koolilõuna asemel packed lunch, sest sõbrannadel oli ja siis nad said söökla asemel õues piknikut pidada ja no see oli ikka täielik piin. Iga päev pidin mõtlema mida tervislikku talle kaasa pakkida, need asjad siis ka varem kappi valmis ostma ning vaatama, et kui kooli paned võileiva kaasa, siis hommikusöögiks midagi muud oleks. Nii, et ma tunnen sulle südamest kaasa :) Nüüd, põhikoolis, langeb tal viiuligrupi tund kord nädalas lõunatunni peale ja siis ka vaja söök kaasa anda, aga noh selle elan veel kuidagi üle, sest see vaid kord nädalas :D
Koolitoit ei ole neil loomulikult mingi restorani söök, aga minu arvates täitsa normaalne ja minu lapsele on alati maitsenud. Inglismaal on algkoolis kolm esimest aastat koolisöök tasuta ja sealt edasi maksuline, aga madalamate sissetulekutega peredele ka ülejäänud aastad tasuta. Põhikoolis (alates siis Eesti mõistes 5.kl) saavad nad koolis juba ise menüüst sööki valida ja osta mida soovivad ja neil on ka sööklale lisaks snack bar kust saab ka söögitunni välisel ajal midagi söödavat vajadusel osta (ma küll ei tea, kas see snack bar on iga kooli juures või vaid meie lapse koolis).
Koolivormi ma isegi pooldaks (eriti kui oleks kõikides koolides nagu teil seal, siis ei tekiks mingit kobisemist, et "aga miks mina pean"). Samas meil on siin üks eralasteaedade kett, mis on selline uhkem ja pakub toitlustust ja kõike. Omal ajal uurisin seda teiste hulgas, aga jäi valikust välja sellepärast, et neil on vormiriietus ja ma ei tahtnud, et mu kaheaastane peaks iga päev vormis käima. Seda enam, et ei tundunud ülemäära mugav vorm ka.
KustutaLõuna kaasa pakkimise osas võtan kaastunde vastu, see on tõesti maru aeganõudev kohustus igal õhtul.
Ma küll käin enamasti jumalast suva riietega poes aga saan aru, mida mõtled. Eesti koolis on minu meelest endiselt liiga palju tuupimist ja vähe päris eluga seostamist. Ning mida ma tahaks muuta - kehalise, kunsti, muusika hindamine. Peaks petitsiooni algatama:)
VastaKustutaMa kehalise ja kunsti koha pealt kaasa rääkida ei oska. Pole nende ainete õpikuid näinud. Kui neid üldse on. Aga muusikaõpetuses on Eesti kooliõpikud alates 5. klassist gümnaasiumi lõpuni puhtalt muusika- ja kultuuriajalugu. Mille teadmisi hinnatakse nagu igas teises õppeaines. Laule on õpikutes ka, aga minu teada kasutatakse neid vaid klassis ühislaulmiseks. Algklassides on nagunii sõnaline hindamine, kus kõik kitsaskohad annab lapsevanema südamerahuks ilusaks sõnastada.
KustutaMa ei tea, kui paljudes Eesti koolides tänaseks päevaks muusikat-kunsti-kehalist-käsitööd hindeliselt ja kui paljudes arvestuslikult hinnatakse, aga õpiku olemasolu ei mängi selle juures küll erilist rolli. Minu kooliajal hinnati kõiki neid aineid hinnetega. Kehalises olid normid, hinne pandi olenevalt sellele, kui kiiresti joosta või kaugele hüpata suutsid. Kunstiõpetuses hinnati seda kui hea kunstnik olid. Minul on null kunstiannet. Ja no päriselt NULL! Aga meil oli selline õpetaja, kes lasti aegajalt kaarte teha ja need võisid olla kollaažid, ma vihtusin siis neid mingi 10 tükki ja sain kõikide eest viie, samas kui päris kunstitööde eest laoti ainult kolmesid. Seega kunstiõpetus oli mul tavaliselt 5, mis ei näidanud sisuliselt mitte kui midagi. Laulmises hinnatigi seda, et kui hästi keegi laulda oskab. Laulad liiga palju mööda, siis saad kolme või nelja. Jällegi - on see enda teha? Ei. Muusikaajalugu ja kunstiajalugu olid meil täitsa eraldi. AGa näiteks muusikaajaloos mängiti ette sümfooniaid ja kontrolltöö ajal pidi ära tundma, et mis sümfooniaga tegu on - minu jaoks võimatu ülesanne. Kodus seda harjutada ju ei saanud, internetti polnud veel.
KustutaJa kui võtta muude ainete hindamine, siis ma jällegi leian, et oluline on hinnata seda, et õpilane kuulab, paneb tähele ja püüab kaasa teha. Täiskasvanute puhul me ei eelda, et kõik on matemaatikas head ja lisaks võimekad emakeeles, pluss jagavad hiilgavalt bioloogiat. Kuidagi aktsepteerime, et igaühel on omad tugevad ja nõrgad küljed.
Teisest küljest võib muidugi küsida, et kui hindeid ei panda, siis kas tagasiside ikka on piisav. Ja sellele ma tegelikult veel vastust ei tea. Aga ma jään selle juurde, mis ma siin varasemalt Tomile vastasin, et osad lapsed lihtsalt pingutavadki ja teine osa lihtsalt lohisebki, täiskasvanueas tegelikult sama. On neid, kes lähevad kasvõi läbi seina ja on neid, kes ei ole üldse mitte millekski motiveeritud.
Mnjah, mul oli kah nii kunsti kui muusikaga täielik ikaldus ja on siiamaani. Nende alade hindepõhilisus õpetas kombineerimis ja nihverdamisoskust, mis hilisemas elus vägagi ära kulus. Ehk siis kunagi ei tea, mis millekski hea. Pole kummastki kunagi puudust tundnud. Võib muidugi kuuluda selle kategooria alla, et ei tea mis on hea kui ei proovi ... nagu surströmming😋
KustutaInglismaal on muusikatunnid kohustulikud kõigile vaid kuni 7.klassini. Sealt edasi käivad muusikatunnis vaid need lapsed, kes seda on ise valinud ja kes selles aines põhikooli lõpus eksami tahavad teha. Muidu ei mainita muusikat ja kehalist isegi mitte veerandi lõpu 'reports' lehel (mis on natuke nagu tunnistus, aga ilma hinneteta ja teistsuguse ülesehitusega kui Eestis).
KustutaMuusikatunnis lauldakse, pillimängule lisaks, vaid algkoolis. Vanemates klassides luuakse ise palju muusikat erinevate muusikariistadega (neil näeb pool klassi üldse välja nagu arvutiklass kus arvutite keyboardideks on hoopis süntesaatorid), õpitakse erinevaid muusikastiile jne. Minu arvates on see alandav ja ebaaus sundida teismelisi, kes veel ka viisi ei pea või muidu laulmist ja muusikat ei armasta, klassi ees laulma ja seda veel ka siis hindele :0.
Käiakse meil ka palju plätudega linna peal. Ise ma pole neid kunagi sallinud, see vastik tunne, et midagi on varvaste vahel, lisaks ohtlik ka - et võib tagurpidi minna või sootuks ära laguneda. Eredaim mälestus on mingist 10-15-aasta tagusest suvest, kui oli meeletult kuum, niiet "asfalt sulas linnas", nagu laulusalm ütleb. Ja siis minust umbes 50 m eemal hakkas kaks tšikki üle tänava minema, teisel neist plätud jalas, ja ta jäi selle vedela asfaldi sisse kinni. Tegi sihukest spagaati seal, üks jalg juba teepervel, teine jalg plätuga keset teed, ja kätte seda ei saa. Tükk aega nikerdas. Hiljem oli võimalik kuskilt veebikaamerast tagantjärele vaadata, mismoodi ta seal kangutas.
VastaKustutaMina ka ei salli varbavaheplätusid, ainult basseini ääres kannan. Aga siin on need tõesti üsna populaarsed mingil imelikul kombel.
KustutaOn ka olemas sihukesed sussisorti sportlikud "käimad" ilma varbavahe stringita, väga mugavad jalga lükata ja koduaias kasutada, linna peale ei läheks, pikka maad ebamugav läbida.
KustutaPalju äratundmist, kuna meie tütar ka alustas kindergartenis see aasta! Me ei pidanud lisaraha kooliasjade eest maksma, aga samuti käib enamasti tühi mapp kooli vahelt. Koolikott pidi ka päris suur olema, et raamatukogust potensiaalselt võetavad suured raamatud ikka ära mahuksid :D
VastaKustutaAlbertas on null-klass ainult 2.5 tundi päevas ja võimalik valida kas hommikune või “pärastlõunane” klass (ehk algus kas 8 või 11.30). Mõnes koolis, kuhu linnast väljas elavad lapsed kokku viiakse, on täispikad päevad aga siis 2-3 päeva nädalas.
Ma olen aru saanud, et õpetajate abide arv klassis sõltub sellest, kui palju on erivajadusega lapsi klassis ehk lisaraha. Meie tütre klassis pole hetkel ühtegi abiõpetajat 18 lapse kohta.
Klassid jagatakse laiali jah igal aastal, kuid küsitakse lastelt/vanematelt, et kes oleks üks laps kellega laps väga tahaks kokku jääda (või vastupidi - kindlasti ei saa koos olla) ning võimalusel austatakse soovi.
2.5 tundi tundub nii vähe! Selle kõrvalt pole lootustki, et vanemad tööl saaks käia. Aga lapsesõbralik jällegi! Abide arv sõltub lisarahast jaa.
KustutaKlasside komplekteerimise kohta ma küsisin õpetajalt, et kas saab valida, kellega ühte klassi pannakse (sest Oscari lasteaiaõpetaja poeg, kes elab kõrvaltänavas ja kellega nad aegajalt on koos mänginud, läks samuti Kindergartenisse). Ta ütles, et direktor teeb vajadusel neid otsuseid, juhul kui talle kirjutada. Nii et ju ikka saab kui vaja. Ma ei viitsinud seda asja ajada, polnud nii oluline, aga tulevikuks hea teada, sõbrad on ju tähtsad. Aga ma arvan, et ju nad ise vaatavad ka selle pilguga, et kui mingid kindlad lapsed omavahel väga hästi klapivad, siis võimaluse korral viiakse sama pundiga edasi.
Meie lapse koolis ei segatud klasse igal aastal, vaid peale esimest, ja siis iga kahe aasta tagant. Algkool kestab Inglismaal kokku 7 aastat. Esimene aasta andis hea ülevaate millised lapsed kokku on sattunud ja milline klasside dünaamika välja näeb ning peale aastat siis tasakaalustati kõik klassid ära. Kahe aastaga oli siis taas näha mis pundid on tekkinud või kus mingid konfliktikolded, mis samuti lahutamist vajavad või kus taseme poolest oleks vaja paremat tasakaalu. Õpetajad vahetusid igal aastal.
KustutaMeie lapsel vedas, ta sai kõik 7 aasta oma parima sõbrannaga koos olla. Ühel korral mainisin ma sellest soovist ise õpetajale ja teisel korral mainis sõbranna ema. Aga õpetajad tegid kas ise sellise 'salajase' küsitluse klassis, et näha kes omavahel kõige paremad sõbrad on et nad siis võimalusel kokku jätta kui see võimalik on. Nad näiteks palusid lastel kirjutada 'All about me', kus nad pidid kirjutama mis on nende lemmik värv, toit, loom, mis on nende lemmik asi koolis, mis mitte nii lemmik, kes on paremad sõbrad/sõbrannad jne, ehk siis peitsid selle küsimuse muu jutu sisse ära, et lapsed õigest põhjusest aru ei saaks :)
Põhikoolis toimub see segamine aga veelgi keerulisemal moel ja seal on üldse kõigil oma isiklik tunniplaan.
Ma olen kindel, et sa saad ka seda segamist Oscarile kasulikul kujul mõjutada, kas siis kellegiga kokku või hoopis lahku, eriti tema tagatausta arvesse võttes, kuigi päeva lõpuks teavad õpetajad üsna hästi mis kellegi jaoks parim variant on :)
See küsimustik on tõesti kaval lahendus.
KustutaMinu poolest see täitsa tore, et pole sellist hindamist nagu meil eestis on. See hindamine tekitab ikkagi sellise tunde, et näe ma olen parem kui sina oled. Olen sellise tunde ise koolist kaasa saanud ja kui aus olla see suht kurnav päris elus ka. Ikka tunne,et tee paremini, ole tubli jne. See tekitab suht suure trauma isiklikus elus. Selletõttu, et olin koolis parim ja lõpetasin viitega. Oma elus ka hetkel, tunnen, et olen hetkel liiga nõudlik aga kuidagi teisiti ka ei oska. See ikka häirib mind. Ma ei jää kunagi hiljaks, ma ärkan õigel ajal. Kõik kodutööd tehtud nagu koolis oli alati kõik tehtud. Pole kunagi hiljaks jäänud. Pigem alati varem jõudnud.
VastaKustutaMulle tundub ka, et vähemalt põhikoolis ei ole hindamine küll vajalik, saab ju ka teistmoodi.
Kustuta