Tulin tagasi ja Oliver magas ikka veel. Ajaga oli endiselt napp, sest mul oli vaja jalaveene süstima minna (muuseas, soovitan soojalt, mu jalad on praeguseks peaaegu täiesti korras) ja enne seda tuli laps lasteaeda viia. Selleks kõigeks oli aega jäänud 10 minutit. Liiga vähe. Aga vähemalt sai ta natuke lisaund.
Äratasin lapse üles, tundus soojavõitu ja jube viril, mõtlesin, et pekki, ongi haige. Kraadisin - ei olnud. Aga köhis mulle otse näkku ja... Matt ütles, et jäta ta siis täna koju, ma teen esimesed patsiendikõned kodust, saad oma vastuvõtul ära käia ja tagasi tulles võtad üle.
Seega kõik lahenes ja midagi tegemata ei jäänud, laps jäi koju ja kui te arvate, et ta on päeva jooksul kasvõi üht haigusetunnust näidanud, siis te eksite. Aga eks koduseid päevi pole selles vanuses kunagi liiga palju, nii et las olla. Loodetavasti on sellevõrra homme veel tervem ja saab ikka lasteaias ära käia. Lasteaiapäevi on tal nädalas ju ainult kolm.
Muuseas, lugesin Malluka lasteaiadraama kommentaare (ta küsis, et kas on väga imelik laps alles kümnest aeda viia?) ja üllatusin kommenteerijate üksmeelsuse üle. Peaaegu kõik ütlesid, et loomulikult peab laps hommikul vara kohal olema, distsipliin on tähtis, lasteaed on haridusasutus, lapsi tuleb õpetada varakult ärkama, teisi segab kui mõni hiljem tuleb, varajane saabumine õpetab lastele kohusetunnet...
Kuulasin hiljuti üht huvitavat podcast'i, kuidas koolisüsteem treenib tublisid käsutäitjaid ja kastist mitte-välja-mõtlejaid. Pealkiri oli midagi tehasetöötajate teemal. Ma ei leia seda praegu, hiljem otsin.
Minu meelest on ainus aktsepteeritav vastus, et kui vanem peab olema varakult tööl, siis tuleb tal laps varakult lasteaeda viia - siin polegi midagi vastu vaielda. Aga muus osas - mida halba on sellest, kui ei ärata last kukelauluga ega kiirusta hommikul higimull otsa ees?
Argument, et "teisi segab, kui..." - see on elu, tasub harjuma hakata. Mõnda segab naabri koer, teist sõbra vinge auto, kolmandat sõbranna mühakast mees. Kui üldse midagi juba maast madalast harjutada tasub, siis paindlikkust ja kastist välja mõtlemise võimet.
Meil näiteks seda probleemi pole, et lapsed hommikul üles ei saaks. Hiljemalt üheksast õhtul (enamasti varem) magavad mõlemad ja Oscar on kõpsti kell 7 üleval ega lase minulgi suurt kauem põõnata.
Lasteaeda viisin teda esimesed aastad kümneks, sest meil oli see võimalik. Hommikud on alati rahulikud olnud. Viimasel lasteaia-aastal viisin 9-9:30 vahel, sest mu enda päevad muutusid tegusamaks ja tuli varem peale hakata.
Vanasti imestasin, et miks on USA's nii levinud lastele hommikuks krõbinaid sööta? Nüüd, kus Oscar peab kell 8:40 koolis olema, tean täpselt, et pudrukeetmine võtab omajagu aega, seejärel peab selle jahtumist ootama, midagi sinna peale panema, nii lõigun hommikuti veel maasikaid või õunu. Vahel teeme muna, sellega läheb kiiremini, aga munaga on 50/50 šansud, et nad kas söövad väga isukalt või ei taha üldse. Samas krõbinad - hops kaussi, piim peale ja lastelt mitte üks virisev piuks.
Krõbinatel pole paraku toiteväärtust, seega ma neid ise välja ei käi ja harjumust tekitada ei taha, aga vahel kui Oscar küsib, siis annan. Ja tegelikult isegi mõningase kergendusega, sest see teeb mu hommiku palju lihtsamaks.
-
Ja ma tahaks teada, mida nad seal lasteaias siis nii palehigis juba kella üheksast õpivad, et kui kella pealt kohal ei ole, oledki juba kapitaalselt ilma jäänud? Õppida jõuab terve elu. Siinses lasteaias tehakse asju paindlikult, nii väikeste kui suurte rühmas saab ise valida, et kas teed kunstitööd kaasa või tahad hoopis mängida. Seina peale näitust riputatakse ikka, aga seal on suvalised tööd, näiteks viis lehekollaaži ja viis mingit guaššvärvipilti. Ma arvan, et nad küsivad laste käest, et kes tahab oma tööd seina peale panna.
Kui ei ole terve rühma plastiliinist dinosauruseid üksteise kõrval reas, ei teki ka võrdlust, kel parem, kel kehvem. Enda lapsepõlvest mäletan, et vahel olin kurb, et mul sama hästi välja ei olnud tulnud, kui mõnel teisel, sest no kunstianne on mul küll täiesti null (mis on veidi irooniline arvestades, et mu isapoolne suguvõsa koosneb pea ainult kunstnikest ja loominguinimestest).
-
Mis kellaks te ise tööle läheks, kui vabalt valida saaks? Enne laste saamist tundus mulle alati, et üheksast on megavara alustada. Nüüd saan küll varakult üles (mitte ülemäära vabatahtlikult), aga ideaalne oleks asjalikuks hakata mitte enne kümmet. Ja mis varajase ärkamisega harjutamisse puutub, siis terve kooliaja pidin kaheksast kohal olema ja ei harjunud sellega vaatamata igapäevasele harjutamisele mitte kunagi ära.
Inimesed on erinevad.
Misasja, mu vastaskorteris elab kaheaastane, kes läheb juba kell 6 (loe: KUUS) või vahel isegi varem välja. Ema peab ilmselt vara minema, aga kas ta lapse kuhugi hoidu annab või kaasa võtab, seda ma ei tea. See tähendab, et üles peavad nad tõusma hiljemalt pool kuus, et pesta, riietuda, jonnida ja putru süüa. On ikka elu, du meine Güte!
VastaKustutaKui mina peaks nii vara tööpäevaga alustama, siis küllap ma astukski ühes lastega kell kuus uksest välja, sest mis mul muud üle jääks. Aga mõte ongi sellest, et kui ma saan rahulikumalt võtta, siis miks mitte seda teha?
KustutaTöötan lasteaias ja saan öelda seda, et lasteaiagraafik, eriti hommikuti, on väga tihe. Peale hommikusööki on kas võimlemine või laulmine, sealt tulles hakkab õpetaja tundi läbi viima, seletab lastele ära töö sisu, harjutab häälimist vmt. Peale neid tunde on õueminek või õppekäik. Tegelikult segab küll kui laps tuleb näiteks keset laulutundi või võimlemistundi, sõbrad jooksevad vastu, elevust kui palju ja õpetajal on tunni läbiviimine häiritud. Rühmaruumis oleva tunni ajal saabumine häirib ka, sest lapsele peab kõik uuesti seletama, tihtipeale jääb tal töö alustamata, sest ta ei jõuakski seda lõpetada, ta ei suuda koheselt sisse elada, hakkab segama teisi lapsi enda ümber jne. Kell 10 võib olla terve rühm hoopis lähedalasuvas raamatukogus ja lapsevanem näeb lasteaeda jõudes tühja rühma, tõmbab sae käima ja siis siis saab õpetaja riielda, et niimoodi ära otsustas minna teiste lastega. Ühesõnaga kui laps on otsustatud lasteaeda panna, siis tuleks lasteaia päevakavaga ka arvestada, parim aeg on tuua laps kas hommikusöögiks või kui laps sööb kodus, siis hommikusöögi lõpuks. Hilisem toomine häirib tugevalt rühma tööd.
VastaKustutaKas Eestis antakse lapsevanematele mingi kalender sündmustega ette ka? Meil tuleb iga kuu lõpus järgmise kuu kalender, kus on kirjas tavapärasest erinevad sündmused, näiteks mingi väljasõit või jalutuskäik lasteaia territooriumilt välja. Ja lisaks jäetakse neil kordadel alati uksele silt, et "oleme seal-ja-seal".
KustutaÜhest küljest olen ma nõus, et muidugi on lihtsam, kui kõik ühel ajal saabuvad, aga teisest küljest mõtlen, et tegemist on ju ikkagi väikeste lastega. Ma arvan, et näiteks kolmeaastasele võib omajagu väsitav olla selline range päevaplaan, et kõigepealt laulame pool tundi ja siis kleebime-maalime, seejärel tuleb võimlemine ja hiljem kõnnime raamatukokku. Eestis paistab kava ikka kõvasti tihedam olevat kui Kanadas.
Suuremat planeerimist vajavatest õppekäikudest antakse paar-kolm nädalat ette teada, aga tekib ka spontaanseid otsuseid- täna on nii ilus ilm, lähme hoopis kastanimune otsima vmt. Ja siis lähemegi. Uksel võib ju silt olla, aga ma ei usu, et lapsevanem eriti rõõmus on rühma mööda küla taga otsides.
KustutaPäevaplaan ja selle jälgimine annab lapsele tegelikult turvatunde, ta teab, mis saama hakkab. Ning rutiini loomine juba varakult aitab neil hiljem koolis paremini hakkama saada. Enesejuhtimist ja enesekontrolli saavutada. Eestis on lasteaed haridusasutus ja toimib samamoodi nagu kool, natuke vabamas vormis lihtsalt. Last hommikul kooli saates me ju ei mõtle, ah las läheb 10.30, vahet pole, et siis on matemaatika tund. Ikka kiirustame natuke tagant, et hiljaks ei jääks. Lasteaia suhtes võiks olla sama käitumine.
Aga need emad, kes kodunt töötavad ja oma aega ise juhtida saavad, ei viigi ilmselt last ühel päeval kell 8 ja teisel päeval kell 10. Sellel lapsel olekski kindel rutiin iga päev kell 10 jõuda ja selles ei ole ju samuti midagi halba.
KustutaTäiskasvanuna eristuvad ju inimesed samuti kaheks - need, kes tahavadki iga päev kell 8 kontorilaua taga istuda ja täpselt sama rutiini järgida ning need, kellele see ei sobi, kel on vaja päevakavasse paindlikkust.
Minu laps käis enamiku oma lasteaia-aastatest kümneks ja siin on mitmeid teisigi, kes lapse alles kümneks tõid. Lasteaial ei olnud sellest mingit probleemi. Ja näiteks oma viimased lasteaianädalad käis ta üldse kella 11ks, sest tal oli hommikuti ujumiskursus, kuhu ma teda igal argipäeval viima pidin. See tähendas, et ta jõudis lasteaeda täpselt selleks hetkeks, mil teised olid õue jõudnud ja see süsteem istus talle tegelikult kõige paremini, sest õueaeg ongi ta lemmik.
Uh, 100% nõus! Kõik 12 kooliaastat olid hommikud jubedad, enne kümmet aju ei tööta. Laps samast puust ja nii kurb on teda hommikul sundida ärkama juba enne 2. sünnipäeva. Pudru osas – külmutatud smuuti kuubikud jahutavad ruttu maha :)
VastaKustutaOooo, kuule, see on geniaalne mõte! Aitäh, võtan kohe kasutusse.
KustutaMa õnneks olen selles seisus, et saan vabalt valida, mis kellaks ma tööle lähen. Ja töö toimub ka kodukontorist, seega pigem tööle hakkan. Aga minu jaoks ei ole küsimus isegi selles, mis kell ma tööd alustan, vaid algusaja sätin pigem selle järgi, mis kell ma töö lõpetada tahan. Olen seda tüüpi inimene, kes tahab töö võimalikult vara lõpetada, seega olen töö algusajaks sättinud kella 7.
VastaKustutaTeismeeas tundus täiesti ajuvaba kell 9 ärgata, nii et olen isegi veidi üllatunud, et täiskasvanuna sellise kannaka tegin. Aga mulle meeldib, kui saan töö lõpetada ja päev ei ole veel läbi. Eriti mõnus on see neil aegadel, kui läheb suhteliselt vara pimedaks ja enda valikutega saan veidi vaba aega ka valges veeta.
Teismeeas on ilmselt ka sellepärast raskem ärgata, et unevajadus on palju suurem. Ja kuidas tänapäeva teismelised ekraanide kõrvalt üldse kunagi magama lähevad, on minu jaoks müstika. Mina lugesin omal ajal poole ööni raamatuid, aga raamat pole ekraani kõrval ju isegi mitte nii huvitav.
KustutaMulle meeldib varakult pihta hakata, aga mitte liiga vara ärgata, nii et jumal tänatud kodukontori eest. Ärkan natuke enne 8 ja 8 või natuke peale on tööarvuti juba lahti. Selleks, et kontorisse jõuda kaheksaks, peaksin ärkama kell 6 või veidi peale.
VastaKustutaKodukontor on parim jaa!
KustutaOeh, mul on see hommikune aeg nii erinev. Kui ma mäe peal töötasin, sain ka selliselt et 4:30 üles, et enne tööd jõuaks veel trenni teha ja harjus jube ruttu ära, et ongi varakult maast lahti ja minek. Nüüd aga tunnen, et tahaks pigem laiskasid hommikuid ja naljalt enne kella 9 ei taha aju tööle panna, aga vot õhtuti kui mees-laps põõnavad, siis aju töötab.
VastaKustutaÕnneks siin ongi jällegi see paindlikkus, et mees läheb lapsega varem magama ja ärkab ise varem. Nii et kui Ülol on kell 6 või 7 või 8 silmad lahti ja ma tahan edasi magada, siis vaid ägisen et tule võta laps :D Ja eks kui on vaja mingi rutiin tekitada, siis peab selle ette võtma aga seni kuni saab ilma, teeme ilma.
Pudru osas, kas kiirhelbeid vm pole proovinud? Mitte neid eraldi väikestes ümbristes on (ja minu kogemuse järgi jube magusad), aga tavalised suuremas karbis? Meil just need hommikupudruks. Valab kuuma vee (meil sätitud nii et kuumutab 60 kraadini, päris algul tegime lapsele isegi külma veega) peale, segab ära ja ongi söögivalmis. Pliidi keedan ainult manna- või hirsiputru ja seda nii kord kuus või kuidas satub. Just lihtsuse ja maitse tõttu olid tatrahelbed ka üks asjadest, mida ma endaga alati Eestist kaasa tõin, sest USAst ideaalseid ei leidnudki.
Naljakas vanainimesena putrude teemal kommenteerida aga:
KustutaNeid kaera kiirhelveste pakke (lemmik Quaker Oatmeal Peaches & Cream) kasutan matkadel, ülimugavad ja piisavalt toitvad. Kodus eelistan kaasa keedetud pärishelvestest "stonecrushed", võtab sutsu rohkem aega aga mulle meeldib kui hamba alla krõmpsub. Maitseks peale pohlamoos nagu Rootsis - siis on päris.
Ma töötasin kunagi raadios ja pidin 4:15 üles ärkama. Mõnes mõttes on isegi lihtsam kui uni liiga poolikuks jääb, ongi lihtsam ärgata. No alati muidugi ei olnud ka, aga pärastlõunal magasin siis natuke.
KustutaPudruga on meil see jama, et Oscar jäi kunagi minu kõrvalt steel-cut helvestega tehtud putru sööma ja nüüd muud ei taha. See omakorda küpseb kõige kauem. Tatrahelbeid olen endale läbi aastate palju saata lasknud, praegugi kodus olemas, aga on seisma jäänud.
Tom, kas kiirhelbed liiga magusad ei jää? Hotellides on mõnikord need olnud ja lõhnavad küll hästi, aga maru magusad isegi minusuguse magusasõbra jaoks.
No muidugi "steel-cut", ei tea kust "stone-crushed" võtsin, oleks pidanud kaasalt enne küsima🙄
KustutaKodus neid kiirhelbeid ei söö ja matkal ei tundu maitselt liiga magusad, ju energiat vaja. Eraldi suhkrut ma kaasas ei kanna. Paki peal peaks olema kirjas palju suhkrut sisaldab aga ei usu, et rohkem kui näiteks energiabatoonis.
Vaatasin järgi, 33g paki sisust on tõepoolest lausa 9g "suhkrud". Teisest küljest on see vaid kaks teelusikatäit. Kui mujalt juurde ei lisa ei tundu kuigi palju hommikusöögiks.
KustutaJust, inimesed on erinevad!
VastaKustutaKui vabalt valida saaks siis ei läheks üldse tööle, õnneks varsti juba saan ;)
Aga muidu olen õhtuinimene, ehk siis kogu teadliku elu pole soovinud õhtul magama minna ega hommikul ärgata. Kooli sõites tukkusin trollis, esimesed tunnid sihukesed läbi udu, mis muidugi ei seganud vajalikke hindeid saamast.
Kui nüüd ulmevaldkonda kalduda siis ideaalis võiks nii olla, et hommikuärksad lapsed viiakse hommikusse vahetusse ja hilise unega pärastlõunasesse. Siis peaks muidugi vanemate töökohad sama graafikut võimaldama.
Momendil käin tööl just lõuna ajal tänu millele kogu nädal nagu puhkus. Hommikul ärkan just siis kui uni ise ära läheb (nii üheksa paiku), pidada maru kasulik närvisüsteemile olema. Esmalt käin jooksmas, siis lasen end aias voolikuga üle - teeb terveks päevaks erksaks. Järgneb IKEA lamamistoolis netis surfates hommikukohv ja söök - krõbinad või müsli sealjuures banaani ja piimaga. Mis mõttes krõbinad pole toitvad - mind igatahes toidavad väga hästi ja on terve elu hommikuti toitnud. Tööle lähen ühe paiku, siis liiklus kõige hõredam, sama eelis töölt saabudes, tipptund ammu möödas.
Toitvad selles mõttes, et seal toitaineid oleks. Krõbinad on sisuliselt ju lihtsalt suhkur mõningaste lisaainetega.
KustutaOot, siin vist tekib küsimus mida keegi "krõbinaks" defineerib. Ma väga laialt alates corn-flakes ja cheerios ning lõpetades müslidega. Alati olen arvanud, et põhikomponent jahust või maisi tärklisest, müslis seemneid ja puuviljatükke kah. Samas pean ausalt tunnistama, et pole koostist lugenud. Kodus vaatan mis asja endale aastate kaupa sisse ajanud.
KustutaMina eristan krõbinaid müslist, sest müslis on kaerahelbeid ja puuviljatükke, selliseid kasulikke asju kah, lisaks niisama suhkrule-jahule. Krõbinad on meil mingid šokolaadiomad ja ökod, see viimane siis päästabki ainult nii palju, et fruktoosisiirupi asemel on kasutatud suhkrut ja mingeid keemilisi värvi-lõhna-maitseaineid ei ole, aga midagi kasulikku neis samuti ei leidu. Lastega on teadagi see värk, et tervisliku valiku pealt ebatervisliku peale on lihtne minna, aga vastupidi asi hästi ei toimi. Sellepärast ma ei tahagi neile väga vabalt krõbinavarianti ette anda, sest siis ei sööks nad varsti enam putru ega muna, sest suhkur on teadagi maitsvam.
KustutaLastega jah keeruline selle magusaga. Meie strateegia oli 1 päev nädalas lasta komme pugida palju jaksavad muidu ei saanud. Isegi laps ei jaksa väga palju kommi süüa. Paar korda saab kõhuvalu ja nii õpib piiri pidama. Pikas plaanis üks laps ei taha täiskasvanuna üldse magusat, teine sööb hea meelega. Seega pole aimugi kas meie meetod töötas, aga endal oli lihtsam😜
KustutaMeil on see süsteem, et iga päev saab mõne väikse maiustuse, sest ma ise tahan neid ju ka rohkem kui korra nädalas. Ja ainus päev, kus neid absoluutselt piiritult saab tarbida, on Halloweeni õhtu.
KustutaJuhtusin kuulama ühe arsti soovitusi aspergeriga laste toitumisest: vähe süsivesikuid ja rohkelt loomset rasva ja loomset valku. Selline menüü tuleb meie kõigi tervisele kasuks, loomulik inimese toit.
VastaKustutaOscar sööb meil õnneks täitsa tervislikult, aga natuke kommi ikka saab juurde, ma ise ju kah maias.
KustutaHaa, minu arstist papa, kes on nö vanakoolimees, minestaks selle rasva jutu peale. Ta isegi ei kuula mind, kui ma ütlen, et söögu nende lollakate margariinide asemel ehtsat võid. Tegelikult on natuke loomset rasva kasulik, eriti meie külmas kliimas, hoiab veresooni, nahka, ja on rasvlahustuvad vitamiinid.
VastaKustutaMargariin on sisuliselt vedel plastmass, minu jaoks ka uskumatu, et mõned inimesed seda võile eelistavad.
KustutaAga Oscarit ju sa ei saa viia, millal tahad? Ehk siis kuna Eesti lapsed on 7a- seni lasteaias, mitte 5selt koolis, ongi neil kindlad õppeajad ja päevakava. Samuti on Kanadas vist vähem lapsi rühmas ja rohkem õpetajaid?
VastaKustutaMinu meelest tehakse Eesti lasteaias ikka väga ägedaid tegevusi lastega.
Kui Malluka lapsed käiksid sõimes, oleks kindlasti teistsugused kommentaarid tulnud või kui ta ise suudaks ennast viisakalt väljendada. Hetkel jäi kogu loost mulje nagu lasteaiaõpetaja töö on kõige lihtsam ja mõttetum.
Kanadas on vähem lapsi õpetaja kohta küll, alla kolmeste puhul on ühe õpetaja kohta 4 last ja üle kolmeste puhul ühe õpetaja kohta 8 last. Seda, kui vana Malluka laps on, ma ei tea. Mul ei ole juurdepääsu ta postitustele, nägin ainult pealkirja ja FB kommentaare.
KustutaEnamik lapsi viiakse lasteaeda nagunii üsna varasel kellaajal, sest enamik inimesi peab kindlal ajal tööl olema. Kui palju neid vaba päevakavaga vanemaid siis ikka on, kes oma lapse kümnest viiks, et see nii hirmsasti elu segamini peaks lööma terve rühma jaoks? Muide, minu laste lasteaed (nagu enamik lasteaedasid meie linnas) on avatud 8-17. Seega on paindlikkus vajalik mõlemalt poolt - vanem peab leidma viisi, kuidas oma elu nii korraldada, et lasteaia tööaeg enda tööga klappima panna ja lasteaed tolereeerib, et mõni laps hiljem tuuakse kui teised.
Väikeste rühmas toodi (ja tuuakse ka nüüd, Oliveri ajal) pea pooled lapsed alles kümneks, suuremate rühmas on paar üksikut, kes hiljem tulevad. Mulle tundub, et suuresti mängitakse lapse valmisoleku järgi ka, suuremad lihtsalt ise juba tahavad minna ja väiksematele läheb täispikk päev siiski liiga pikaks. Ja kui vähegi võimalik, siis lapsevanem teeb nii nagu lapsele on parim.
Oeh, ma pean kirjutama.
VastaKustutaTeoreetiliselt on kõige alus ikkagi rutiin - kui ma tean, et rühmast üks laps tulebki kolmapäeviti kell 11 ja muul ajal kell 10, siis selle ümber annab ehitada kõik vajaliku. Kui laps sajab sisse iga päev erineval ajal, ei ole see pikas plaanis kellegi jaoks hea.
Mulle tundub, et unustatakse lasteAIA ja lasteHOIU vahe ehk siis esimene on kohustatud järgima õppekava ja teine mitte. Hoius tee mis tahad, eesmärk on lapsele lihtsalt vaheldust pakkuda ja teda hoida. Aga lasteaias on õpetaja kohustatud järgima riikliku õppekava põhjal koostatud maja õppekava, ja lapsed kooliks ette valmistama. Lõpuks on ikkagi õpetaja vastutav selle eest, kui lapsel on mingid baasoskused ja -teadmised puudu. Aga paraku toimub suurem osa tegevusi tõesti hommikusel ajal ja kui laps tuleb hiljem, siis on keeruline.
Hästi kurb on see suhtumine, et issand jumal, miks ma ei või viia siis, kui tahan. Aga tõesti, kui 18 last alustab oma päeva ühiselt hommikuringis, kus räägitakse läbi nt päeval ees ootavad tegevused ja teemad, on suurem vestlesin vms, seejärel minnakse ühiselt laulma või hakatakse koos midagi tegema.. ja kui siis saabub millalgi õueajaks üks laps juurde, jääb lõpuks lünk sisse. Elu on näidanud, et varem või hiljem peab õpetaja selle lünga eest vastuseid andma ja siis ei mäleta enam keegi, et hmm.. vanuses 4-5-6 puudus laps kõigist korraldatud tegevustest ja käiski ainult mängimas, nagu hoius.
Kui tihe see õppekava on? Mida laps Eestis lasteaia lõpuks teadma-oskama peab?
KustutaJa ma jäin praegu selle peale mõtlema, et lasteaed (ega -hoid) pole ju kohustuslik, osad lapsed lähevadki kodust otse kooli ja jätavad lasteaia vahele?
Kanadas on siis järelikult aia ja hoiu vahepealne variant, nad küll laulavad ja teevad igasugu kunstiprojekte, joonistavad ja kirjutavad oma nime ka, aga mingit otsest kava, mille alusel nad õpivad, ei ole.
Samas see nullklass (Kindergarten), kus Oscar praegu käib, ongi selleks, et laps kooliks ette valmistada. Nüüd nad õpivad tähti ja kujundeid mingi programmi alusel. Oscar jällegi teab juba neid kõiki (aga kõiki tähti kirjutada ei oska, ainult nimetada oskab, seega läheb õpe asja ette). Aga kust ta tähed selgeks sai, mina ei tea! Mina pole õpetanud. Ju siis ikka lasteaiast jäi külge. Samas ei juhtuks mitte midagi, kui ta ei oskaks midagi, sest null-klass selle kõige õppimiseks ongi.
Ehk kuidas siis Eestis käib? Esimeses klassis on ju koos need, kes käinud lasteaias, need, kes lastehoius, ja need, kes kummaski pole käinud. Osad lapsed ilmselt oskavad juba lugeda, osad ei tunne tähtigi.
Selle olukorra lahendamiseks, et laps mõne asja õppimisest ilma jääb kui ta hiljem tuuakse, aitaks ju see, et vanem allkirjastab mingi vormi, et ei eeldagi, et laps mingeid kindlaid asju oskaks ehk võtab selle vastutuse lihtsalt ja ei saa hiljem lasteaeda süüdistada. Sest midagi ei juhtuks kui laps ei oskaks, istuma ju ei jäeta.
Ja muidugi ma saan aru, et see ongi kahe otsaga teema. Ühest küljest ma olen nõus, et kui on kindel kava ja kõik seda järgivad ja süsteem kenasti nööri mööda liigub, ongi lihtsam. Aga samas ma kahtlen, kas see tegelikult üldse vajalik on, et süsteem nii rangelt paika seatud peab olema juba lasteaialastel. Me ei räägi ju ainult 6-aastastest, vaid ka kahe-kolmestest.
Alushariduse õppekava on ikka üsna tihe. Meil näiteks (väiksemas kohas) toimub sügisel kohtumine, kus 1.klassi õpetajad annavad tagasisidet nendele lasteaiaõpetajatele, kes lapsed kooli saatsid. Kui see ei lisa pinget, siis ma ei tea, mis lisab. Suuremates kohtades on muidugi teisiti, kui lapsed kogunevad klassi erinevatest aedadest.
VastaKustutaÜldiselt leian ma, et kogu Eesti koolisüsteem on viltu ja liigselt survestav, aga kuna lasteaed on tihedalt sellega seotud, kandubki pinge sinna üle.
Tegelikult on seda "tulen millal tahan" asja raske mõista seni, kuni pole suure lasteaia suures rühmas töötanud. Ma saan aru, et see tundub jabur. Aga tõesti mõjutab kõiki, keda vähem ja keda rohkem.
Imeilusas maailmas võiks tõesti olla nii, et lasteaed aitab vormida lapsi sellisteks, et neis säilib õpihimu ja julgus. Reaalsus on veidi teistsugune. Aga ma loodan, et me jõuame vaikselt ikkagi lähemale sellele, nagu Sa kirjeldad nt Kanada koolisüsteemi olevat. See oleks loomuikum ja kõigi jaoks mõnusam. Aga kuni kehtivad ranged reeglid, mis nõuavad mh pidevat hindamist, võrdlemist, tohutute teemade läbimist... paindlikkust on veel vähe.
See tagasiside kohtumine on üsna omapärane mõte. Justkui oleks see lasteaiaõpetaja isiklik viga kui mõni laps näiteks aeglasemalt edasi jõuab. Samas kui uuringud näitavad, et sellel, kui edukas on laps kooli alguses ei näita mitte midagi selle kohta, kui edukalt ta selle aastaid hiljem lõpetab. Seega, milleks see kõik? Lastel võiks ju lasta olla lapsed, drillimist saab terve elu kogeda, ei pea kohe maast madalast pihta hakkama. Aga nagu sa ütlesid, läheb paindlikkuseni jõudmisega veel aega.
KustutaJa suures rühmas töötamine on ilmselgelt väljakutset pakkuv, Eestis on vist rühmas üle 20 lapse? Ja ainult 2 täiskasvanut? Oscari lasteaias oli 16 last ja 2 õpetajat, pluss tugitöötaja, kes funktsioneeris sisuliselt kah õpetajana, pluss juhataja, kes vahelduva eduga lastega tegeles. Oliveri rühmas on 8 last ning 2 õpetajat ja alatihti on mõni tudeng kuuks ajaks praktikat tegemas.
See mulle ka meeldib Kanadas, et rühmasid on ainult kaks ja mõlemas on erineva vanusega lapsi. Oliveri omas on kõige noorem äsja aastaseks saanud ja kõige vanem kahe-poolene. Suuremate rühmas, mille Oscar just lõpetas, on lapsed kolmandast viienda eluaastani. Kusjuures see on selgelt näha, et mängitakse ikkagi oma eakaaslastega koos (mis ühtlasi tagab väiksemad grupid) ja poisid-poistega, tüdrukud-tüdrukutega. Ma omal ajal pabistasin, kui Oscar väiksemate rühmast suuremate omasse pandi, mõtlesin, et äkki temast vanemad teevad talle liiga või midagi. Aga tegelikult oli just tore, sest tal oli endast vanemate pealt nii palju õppida ja silmnähtavalt arenes kohe. Miinus oli muidugi see, et kui ta nüüd viiepoolesena lasteaia lõpetas, oli enamik lapsi tema jaoks liiga titekad ja mänguseltsilisi vähem. Koolis talle sellepärast meeldibki, et kõik lapsed on jälle huvitavad, sest liiga väikeseid ju pole enam.
Appi ma lähen lihtsalt nii närvi kui loen, et alushariduse õppekava on nii tihe ja päevakava paigas jne jne jne.
VastaKustutaOlen ise ka õpetaja ja nende lastega, kes alustavadki päeva hiljem lasteaias, saab absoluutselt kõike tegevused päeva peale kenasti tehtud.
Vanem ei anna mitte kuhugi allkirja, mis kellaaks ta lapse tooma peab. Kui tahab, toogu kasvõi paariks tunniks!
Mu arust on siin arutelus tähelepanuta jäänud lasteaia- ja koolivanuste vahe Eestis ja Kanadas. Eestis on sõim kuni 3-aastased, lasteaed kuni 6-aastased ja kool alates 7. eluaastast. Kanadas, saan aru, on lasteaed kuni 4-aastased ja kool alates 5. eluaastast. Kui nüüd need vanused kõrvuti panna loksub põhiline arutelukoht paika. Kanadas ju ka ei vii koolilast (Eesti mõistes 5-6-aastast lasteaialast) hiljem kohale kui kooli algus. Mõlemas riigis on aga lastele haridusasutuses oma päevakava ja tegevused, olgu see siis ühes lasteaed ja teises kool.
VastaKustutaKanadas on kaks lasteaiagruppi - 1-3 ja 3-5 aastat. Need jagunevad selle alusel, et alla kolmeaastastel ei saa ühe õpetaja kohta olla üle nelja hoolealuse ja alla viiestel ei saa ühe õpetaja kohta olla üle kaheksa. See paneb siis õpetajate arvu paika ja on nö suuremate rühm ja väiksemate rühm.
KustutaSel aastal kui viieseks saadakse, minnakse null-klassi ehk Kindergartenisse (millele järgneb Grade 1, Grade 2 jne). Sinna viiakse, jah, kindlaks kellaajaks.
Aga Eestis ei ole lasteaed kohustulik! Nii et mitte midagi ei juhtu, kui laps seal üldse ei käi ja koduse elu pealt otse kooli läheb. Aga kui laps lasteaeda panna, siis korraga on nii suur probleem, et mõni üksik pere tahaks selle lapse alles kümnest kohale viia. SEE on see, mis minu loogikaga kokku ei lähe.
Laps võib täitsa kodus olla ja mitte midagi ei juhtu. Aga kui ta on lasteaeda kirja pandud ja kaheksa asemel kümneks tuleb, on asi lootusetult metsas?