Meenus, et unustasin "Abielu on nagu loterii" postituses mainida seda mõttekäiku (samalt advokaadilt), et kui inimesed valiksid autot nii nagu abikaasat - kujutlegem, et saame omale elus ainult ühe auto valida. Noorena tahaks midagi kiiret, madalat ja tulipunast; lapsevanemana see aga üldse ei toimiks, paremini sobiks ruumikas ja liugustega; vanas eas muutub jälle oluliseks, kui lihtsalt sa sealt sisse ja välja saad. Kuidas kõik omadused ühte autosse kokku panna - võimatu. Suhetega olevat sama.
-
Sellele mõtlema pani mind üks hiljuti loetud raamat. Ma pole üldse sihtgrupp, aga just tänu sellele õppisin palju uut, millele kunagi varem mõelnud ei ole. Autor (Lori Gottlieb) kirjeldas, kuidas ta on 20+ aastat omale sobivat kaaslast otsinud. Tagajärjetult. Teos ilmus enne Tinderi leiutamist, nii et tema maksis spetsiaalsele kosjasobitajale (tere tulemast Ameerikasse), kes siis sisuliselt toimis nagu Tinder. Aga meest ta ei leidnudki.
Mida ma teada sain:
Et sageli vahetame ühe kaaslase teise vastu, sest sel ühel pole mingit kindlat omadust, mis teisel on. Ja siis avastame, et teisel pole jällegi mingeid muid omadusi.
Parimad mehed on seltskonnas tihtipeale nähtamatud. Just see nohikutüüp, kes sulle üldse silmagi ei jää, on pikas perspektiivis ilmselt ustav kaaslane ja hea isa. Ja see eriti särav tüüp on tõenäoliselt nartsissist, kes aina üha uusi seiklusi otsib ning pereeluks ei sobi.
80% naistest tahavad, et mees oleks vähemalt 183 cm pikk, aga vaid 15% meestest on üle 183 cm pikad. Puhtstatistiliselt kõigile ei jagu...
Me eeldame, et "see õige" ei ole kunagi pahas tujus ega liiga väsinud, et meie päevast kuulda, aga samas ei tohi ta pahaks panna, kui meie oleme pahas tujus või liiga väsinud, et tema päevast kuulda.
Mõned omadused on teineteist välistavad. Ükskõik, kui palju me ka tahaks, ei saa need ühes inimeses koos eksisteerida.
Autor otsustas neljakümnendate lähenedes sobiva mehe puudumisest olenemata spermapanga abil lapse saada ning avastas siis, et kui tal meeste seas enne seda ülisuurt edu ei olnud, siis väikese lapse kõrvalt oli veelgi raskem leida aega deitimiseks, pluss nüüd oli lisateguriks, et mees pidi aktsepteerima lapsega naist.
Ühtlasi leidis ta, et kui oled terve elu raisanud seda ideaalset oodates, siis vanas eas ei taha latti alla lasta ja kedagi vähem sobivat võtta, aga reaalsus on see, et head mehed on läinud ja isegi need vähem-sobivad on kellegi teise poolt ära nopitud. Alles olid ainult riismed.
Lisaks sai ta teada, et 40+ naised ei lähe kellelegi peale, sest samas vanuses mehed vaatavad kümme aastat nooremaid. Ja et kõige muu kõrval peab arvesse võtma ka seda, kui tugev kandidaat sa ise oled - kas mehed, kes sulle meeldivad, üldse vaataksid sinu poole? Ja kui vaatavad, oleks nad valmis ka püsisuhteks ja ühiseks tulevikuks?
Lõppkokkuvõttes on kaaslase otsimine on nagu toolimäng, et kui liiga kaua ootad, pannakse muusika kinni ja viimane tool läks kellelegi teisele. Ja mida kauem sa ootad, seda väiksem on tõenäosus kohata kedagi paremat, kui sa juba kohanud oled. Sellesama asja pärast, et toolid on otsas.
-
Mõned aastad hiljem kirjutas sama autor kuulsaks saanud raamatu "Võib-olla sa peaksid kellegagi rääkima?" ja toona imestasin lugedes, et kuidas lahkuminek tal nii kapitaalselt jalad alt ära lõi, aga nüüd näen, et inimene oli ikkagi aastakümneid otsinud... siis leidnud... ja jälle kaotanud. Nii et imestada pole midagi. Praeguseks on ta 57 ja google andmetel endiselt vallaline.
Huvitav teema! Nagu ma ütlesin, pole ma eriline sihtgrupp, sest vallaline olla pole ma õieti jõudnudki. Aga kui ma tagasi vaatan, siis minu valikuid ajendas alati see, et ma tahtsin lapsi ja perekonda. Mitte, et oleks kedagi kätt hoidma vaja. Ma arvan, et mulle tegelikult isegi meeldiks üksi elada, aga Matt'iga on selles mõttes lihtne, et kuna me mõlemad oma aega ja ruumi vajame, suudame seda teineteisele ka anda. Mind ajaks hulluks, kui ta tahaks minuga kogu aeg kõike koos teha ja teda ajaks hulluks kui mina temalt seda ootaks. Samas paljud paarid just nii toimivadki ja neile sobib.
No näe, ikkagi vist on raske sobivat kaaslast leida. Ju mul lihtsalt vedas.
Mida teie arvate? Kas sobiva kaaslase leidmine läheb vanuse suurenedes keerulisemaks?
see auto analoog on oige kyll. Samas, mees kes kahekymnendate alguses sportauto mentaliteeti omab. voib kolmekymnendate alguses vaga vabalt liugustega autot omada. Et on kindlasti voimalik sama mehega terve elu koos olla ja olla rahul/onnelik oma valikutes.
VastaKustutaMa ise mõtlesin sama, et minagi ei olnud kolmekümnendates sama inimene, kes kahekümnendates, aga see on jällegi ka õige, et osad inimesed ei muutu. Et kui võtad mingi eriti ägeda naistemehe, kes kõigile meeldib, siis on suur tõenäosus, et ta on äge naistemees ka kolmekümnendates ja viiekümnendates ja pereeluks võib-olla üldse ei sobigi.
KustutaKui kõik paremad palad nopitakse kiirelt ära, siis järelikult polnud autor enese teooria järgi ise kuigi apetiitne tükk, sest miks tema siis üksi jäi? Vanuse kasvades osutub partneri leidmine keerulisemaks, aga samas - mis ei muutu keerulisemaks?
VastaKustutaOmaarust ta ikka oli apetiitne tükk, aga seda tunnistas küll, et ta on äärmuslikult valiv. Tagantjärele siis muidugi kahetses, sest nägi, et valik paremaks ei muutunud, aga need mehed, kelle tema oli ära põlanud, osutusid oma uutes suhetes väga headeks kaaslasteks ja näiteks ajasid oma tobeda kitsehabeme maha, mis talle meeldinud ei olnud.
KustutaPõhjendamatult kõrge enesehinnang. Ja inimene, kes valib armastust habemekuju järgi, ei saa olla apetiitne tükk täisväärtusliku suhte mõõdupuu järgi. :) See ei välista, et ta võiks olla apetiitne Instagrami laikide mõõdupuu järgi. Aga need kriteeriumid pole päris samad.
KustutaMa arvan, et läheb küll keerulisemaks, kuna vanuse kasvades saad aru, et on mingid asjad, mille osas järeleandmisi teha ei ole nõus. Ja need on tavaliselt need suuremad asjad. Minu arust need vähemalt nii pikk ja sellise autoga ja sellist värvi silmadega faasid võiksid samas vanuse kasvades mööda minna.
VastaKustutaOlles ise koos selle vaikse nohikliku muljega mehega, saan kindlasti nõustuda, et nemad on see hea kraam (samas ilmselt samuti mitte kõigile).
Mulle tundub, et autor pani ilmselt mööda sellega, et isegi pealiskaudsete standardite osas järele ei andnud. Raamatut muidugi lugenud pole, nii et pead anda ei saa. Samas ma pole ka veel 40ndate eluaastate lähedalgi, seega ei oska öelda, millised valikud sellises vanuses oleksid.
Kõige suurem õppetund on minu arvates siiski see, et ega päriselt ideaalset ju nagunii olemas ei ole ja seda pole mõtet ootama jääda ka. Samuti ei tohiks minna suhtesse selle mõttega, et küllap teine inimene nendest häirivatest kommetest välja kasvab. Suure tõenäosusega ei kasva. Seega tuleb valida selline, kellega väärtushinnangud ühtivad, aga kelle veidrustega ikka ka toime tuled terve ülejäänud elu. Ja ei tohi karta suuri ja olulisi vestlusi võimalikult vara ära pidada. Muidu võid ühel hetkel ootamatult avastada, et tahate kaaslasega ikka erinevaid asju ja ei klapita kuidagi välja end sealt olukorrast
Mida vanemaks saad, seda rohkem mõistad ka ise, mida sa elult tahad. Nii et mõnes mõttes vanuse kasvades latt hoopis kerkib, sest tänapäeva ühiskonnas on võimalik ka edukalt üksi hakkama saada ja paljude jaoks on see parem variant, kui keskpärane suhe.
Kustuta"Kõige suurem õppetund on minu arvates siiski see, et ega päriselt ideaalset ju nagunii olemas ei ole ja seda pole mõtet ootama jääda ka." Just, täpselt. Mul on tunne, et autor just sellest osast ei saanudki üle. Kui kellelgi kasvõi natuke millestki puudu oli, siis ta kohe leidis, et ei sobigi.
KustutaMina ka arvan, et vanuse kasvades latt tegelikult tõuseb. Ühest küljest tunned iseennast paremini, teisest küljest on elukogemust rohkem ja tead, mida teised inimesed endast kujutavad. Mingi jama, mida ma kahekümnendates poleks kohe läbi näinud, torkaks neljakümnendates kohe silma.
Kui ma enda peale mõtlen, siis kaaslase valik oli nooremana väga oluline sellepärast, et ma tahtsin lapsi ja perekonda. Samas, kui Matti või meie suhtega nüüd midagi juhtuma peaks, poleks mul mingit survet kindel kaaslane leida ja ma ei kujuta ette, et ma kellegi oma laste koju elama lubaks. Selles mõttes on tegelikult palju lihtsam nüüd.
Lati kerkimine tähendab ju kaaslase leidmise veelgi raskemaks muutumist. Sellisel juhul ilmselgelt enam suurt ei otsita, loodetakse õnne peale ja eriti ei hoolita kui ei leitagi. Eesmärk kaaslane iga hinna eest leida on asendunud leppimisega, et "piisavalt ideaalset" tõenäoliselt ei leia, saan ka ise hakkama.
KustutaAga autor arvas ikkagi, et ta peaks leidma selle täiusliku ja ideaalse ning oli üllatunud, et selliseid enam saadavalgi polnud enam. Leppimist polnud üldse!
KustutaMis puutub keskealistesse naistesse, siis sellest on ju omajagu räägitud, et nad ühel hetkel muutuvad nähtamatuks ja tõesti - miks peaks 40-aastane mees valima omaealise naise, kui tal on šanss ka 30-aastase juures? Neid näiteid, kus mees on tiba vanem ja naine tiba noorem, on ju palju rohkem kui vastupidiseid. Midagi seal on, mis tõmbab vanemaid mehi nooremate naiste poole ja vastupidi. Ei ole ainult trofeenaised jms.
VastaKustutaNaistele on atraktiivne turvatunne ja meestele noorus/fertiilsus. Mehed ei hooli, kas naine teenib palju raha vms. Naistele jällegi meeldib kui mees on pikk, laiade õlgadega (see suuruse asi pidi olema ajalooliselt, sest koopainimeste puhul oli oluline, et mees naist füüsiliselt kaitsta suudaks) ja see, kui mees on edukas, annab jällegi emotsionaalse turvatunde.
KustutaAa, raamatus räägiti veel sellest ka, et mehed ei taha lapsega/lastega naist, neid ei huvita kellegi teise järglaste üleskasvatamine ja järglastega naise aja jagamine. Naistele pidavat jällegi lapsega/lastega mees vastupidiselt mõjuma, see näitab, et ta on vastutusvõimeline ja võimeline hoolitsema.
Seda lugedes mõtlesin mina jällegi seda, et mulle tunduks kohe ohumärk kui mees on oma laste emast lahku läinud. Sest lapsed on ühine vastutus ja mulle ei meeldiks mees, kes minema kõnniks, kui miski natuke ebamugavaks muutuks. Kui üle neljakümnesel mehel lapsi poleks, oleks see teistpidi ohumärk, et miks ta neid tahtnud ei ole või miks naised temaga lapsi pole tahtnud? Nõiaring, noh :D
Mina olen keskealine naine, kuid mina end küll nähtamatuna ei tunne, pigem vastupidi, pean noormehi eemale peksma :D
KustutaOlen abielus endast 7a noorema mehega, kellega oleme olnud koos 20+ aastat ja üles kasvatanud lapsed nii minu eelmisest abielust kui ka ühise ning seejuures on meil tunded endiselt sama kuumad kui alguses.
Kui mehega midagi juhtuks , annaks võimaluse taas pigem nooremale, et oleks võrdsem:D
See on ühest küljest looduse poolt sisse ehitatud, et mehed lapsega naist ei taha. Iga isend tahab, et enda mitte kellegi teise geenid edasi kanduks. Kõrgemate imetajate isased üritavad pigem teiste järglasi nahka panna. Teisest küljest on laste üles kasvatamine paras energia ja ajakulu, enda omade puhul paratamatus, võõraste puhul tüütu kohustus. Kolmandast küljest pöörab naine paratamatult rohkem tähelepanu (mingi võõra mehe) lastele mitte sinule. Naisel peaks olema midagi über super erilist ja ägedat, et teda lasteta naiste kõrval vaadataks. Tüüpilised selleteemalised romance-filmid puhas enesepettus.
KustutaVanusepiiride osas - ma olen tähele pannud, et mehed jäävad mingis vanuses väga äkitselt vanaks. Kuskil natuke üle 40 on see koht vist. Mõned näevad endiselt head välja (aga selles vanuses eeldab see juba seda, et jälgitakse natuke toitumist, ei liialdata alkoholi ega muuga, tehakse regulaarselt trenni, käiakse juuksuris jne) ning mõned näevad ühtäkki välja nagu hakkaks pensionile lähenema!
KustutaÜldiselt meeldivad mulle pigem endast vanemad kui nooremad mehed (reeglit kinnitavaks erandiks on siin Matt, kes on minust veidi üle 3 aasta noorem), aga vanuse kasvades võib teoreetiliselt see küll juhtuda, et ühel hetkel on endast vanemad mehed juba nii nässid, et sealt polegi miskit valida.
Nii mehed kui naised jäävad vanaks, eks naised märkavad mehi mehed naisi. Nii füüsiline kui vaimne vananemine on väga individuaalsed, selle vastu vist ei vaidle keegi. Kummale soole vananemine keskeltläbi karmimalt mõjub ... no ma ei tea ;) Samas kui naised kaotavad järeltulijate saamise võimaluse paugupealt siis mehed aegamisi kusjuures küll leidub "tiiraseid" vanamehenässe, kes võimaluse, stimulantide või paksu rahakoti toel leiavad endale noori naisi meelelahutust pakkuma.
KustutaJu mul on siis midagi über super erilist ja ägedat:D
KustutaVananemine koos üksiolemisega pidavat meestele karmimalt mõjuma, kuna naistel on suurem sotsiaalne ring - need inimesed, kellega suheldakse, kellelt abi paluda, kes emotsionaalseks toeks saavad olla. Vallalised mehed pidavat palju üksildasemaks jääma kui vallalised naised.
KustutaOtse loomulikult läheb sobiva kaaslase leidmine vanuse suurenedes keerulisemaks, sealjuures eriti naistel - on's see kellelegi uudiseks? Ja just seetõttu, et paremad, head, keskmised, pooletoobised nopitakse ära - järgi jäänud need, kellel mingid silmnähtavad või veel hullem peidetud vead.
VastaKustutaNagu kirjutad nii on: "Lisaks sai ta teada, et 40+ naised ei lähe kellelegi peale, sest samas vanuses mehed vaatavad kümme aastat nooremaid. Ja et kõige muu kõrval peab arvesse võtma ka seda, kui tugev kandidaat sa ise oled - kas mehed, kes sulle meeldivad, üldse vaataksid sinu poole? Ja kui vaatavad, oleks nad valmis ka püsisuhteks ja ühiseks tulevikuks?"
Sealjuures on meestel mõningane eelis. 40+ mehed lähevad päris hästi peale kuna ikka veel täisjõus pullid, vananemise esimesed märgid välimuses ei peleta naisi eemale, selles eas on mehed ka rahulikumad, enesekindlamad, finantsiliselt kindlustatumad ja võimalik et isegi valmis püsisuhteks ja pere loomiseks endast kümmekond aastat noorema naisega.
Jah, elu ongi ebaõiglane.
Selle üle ma sisimas arutlesingi, et kas elu on ebaõiglane või on lõppkokkuvõttes hoopis õiglane? Et võib-olla ei olnud autor ise suhtematerjal, sest kuidas muidu on võimalik, et hea välimusega, edukas ja tark naine terve elu üksi on veetnud (väiksemaid suhtejuppe tal muidugi oli). Ta ise oli meeste osas küll väga valiv, aga samas mina olen ka väga valiv, see aga ei ole mul kaaslase leidmist kunagi takistanud. Äkki ta on nii võimatu iseloomuga, et temaga ei ole võimalik püsisuhtes olla?
KustutaMa ei ole selle 40+ ja nähtamatu asjaga üldse nõus. Kõik sõltub ikkagi inimesest endast. Ja tegelikult ei ole head kaaslast sugugi keeruline leida. Lihtsalt kui su peamine kriteerium kaaslase valikul on kasv, siis räägib see midagi su enda kohta.
VastaKustutaMinu jaoks on olnud esimene kriteerium, et loll ei tohi olla.
Abiellusin viimati 52 aasta vanuselt. Kirjutasin selle juurde kellegi mõttetera, et nooruses unistad, et leiaks kedagi erilist. Vanusega saad aru, et erilisi on sitaks, aga normaalseid on vähe.
See, et 40+ mehed vaatavad nooremaid võib olla tõsi, aga selliseid, kes 30aastasele naisele atraktiivsed tunduks, ega neid nüüd karjade kaupa ei ole. Kullakaevajad on omaette tõug.
Täpselt; kohe kindlasti ei ole atraktiivseid 40+ mehi karjade kaupa:D
KustutaLoll ei tohi tõesti olla. Täiesti nõus!
KustutaKõik sõltubki inimesesest endast, aga mingisugused ühiskondlikud tendentsid eksisteerivad sellest sõltumata. Ehk kuigi ka siin kommentaariumis on erandeid, siis keskmiselt on abielu puhul mees mõni aasta vanem ning suure vanusevahega abielude juures on mees-vanem-naine-noorem juhtum sagedasem kui vastupidine. Kes oskab kasutada Statistikabaasi andmebaasi, leiab ilmselt vastavad numbrid üles. "Nähtamatute naiste" teooria kohta on internetis omajagu infot, näiteks siin https://www.spiritualityhealth.com/invisible-woman-syndrome
KustutaKusjuures nähtamatus ei ole tingimata negatiivne asi. Näiteks vähendab see vägistamise riski.
KustutaOioi, nähtamatus ei vähenda sugugi vägistamise riski - see, et normaalsed mehed mõnda naist ei näe, tähendab, et teda ei näe ka need, kes võiksid hoiatada või appi tulla. Ja vägistajad otsivad pigem selliseid, kelle võimalus vastu hakata või kaitset leida on väga napp.
KustutaRisk ära ei kao, aga statistiline tõenäosus väheneb, ma arvan.
KustutaHenry Louis Mencken:
VastaKustutaPoissmehed teavad naistest rohkem kui abielumehed. Kui see nii ei oleks, oleksid ka nemad abielus.
Äkki just selle pärast ei ole abielus. Meeste jaoks nimelt ei ole abielu või isegi püsisuhe omaette eesmärgiks erinevalt naistest. Räägib üle 30 aasta õnnelikus abielus olev mees :D
KustutaMa ka 40ne nüüd kohe. Näen küll välja nagu 35ne. Oma mees olemas juba 20 aastat. Ei tunne küll, et valikut poleks ,saan pidevalt erinevaid signaale võõrastelt meestelt. Kui annan teada, et hõivatud siis ikka tahetakse, et sõbrad ju võime ikka olla. Ma arvan, et 20 ja 30 aastased naised on mõnele 40 aastasele mehele seikluse eest. Ikka otsitakse omale kaaslaseks kedagi kes maalima asju ikka ka jagab. Olen oma mehega rahul. Räägib 4 keelt, kõrgharitud ja armastab loodust nagu minagi. Ühiseid huve peaks ja olema. Ei kujuta ette mehega kes armastaks jalgpalli. Ma sellest spordist üldse ei hooli. Siis poleks üldse pikka juttu. Mul oluline, et poleks joodik,suitsetaja ja oskaks rahaga ümber käija. Juukse värv, pikkus küll olulised pole. Arvan, et antud raamatu autor halva energiaga inimene. Muidu oleks kaaslane olemas. Väline ilu pole ju kõige tähtsam, kui seest mäda kui õun.
VastaKustutaAga kui ühised huvid on olemas, poleks ju sellest midagi, kui mees armastaks muuhulgas ka jalgpalli?
KustutaPikkus näiteks mulle on küll oluline. Minu jaoks on mingi ideaalne vahemik, kuhu mees peaks mahtuma ja juhul kui nii täpselt ei mahuks, oleks veel okei, aga näiteks endast lühemat meest ma ei tahaks. Jäin praegu mõtlema, et kui palju see enda pikkuses kinni on? Kuna ma ise olen pikk, on neid mehi, kes minust lühemad, omajagu. Kui ma oleks näiteks 15 cm lühem (ehk siis... 161 cm - täitsa tavaline naise pikkus), siis äkki ma isegi ei mõtleks pikkuse peale nii palju, kuna väga harva juhtuks, et mõni mees minust lühem oleks. Ilmselt on sellega nii nagu iga asjaga, et inimestele on olulised erinevad asjad, aga põnev oleks teada, kas see ka oleneb millestki.
Kas ma just lugesin, et 30-aastased naised ei jaga maailma asju? :D
KustutaMa arvan, et asi ei ole niivõrd maailma asjade jagamises kui selles, et 20-aastane on oma eluga väga erinevas kohas kui 30-aastane või 40-aastane. Samas 30-aastane 40-sest enam nii kaugel ei ole ja 40-50 on üksteisele jällegi nõks lähemal. Aga äkki mulle ainult tundub nii.
KustutaMinu meelest on 20ndad täitsa omaette periood, mida igaüks erinevalt läbib, samas kui hilisemas eas muutuvad inimeste elud natuke ühtlasemaks ehk kõigil on juba töö-, kooli-, suhete-, perekogemus ja sarved maha joostud.
Kui mu mees armastaks jalgpalli poleks see suhe lihtsalt võimalik. Ei suudaks seda jalgpalli üldse taluda, kuna see oleks nii väsitav. See spordi ala üldse ei huvita mind. Õnneks mu meest ka mitte.
VastaKustutaMu mees õnneks tegeleb kalandusega, see palju parem spordi ala ja arendav ka. Ma veel pole kohanud meest kes minust lühem oleks. Õnneks ma pole ise väga pikk ka. 1m 72cm pikk. See selline tavaline eesti naise pikkus.
Aga ikkagi huvitav, et miks just jalgpall? Kas sul on sellega mingi eelnev ebameeldiv kogemus? Matt pole üldse spordihuviline, aga kui ma mõtlen, et mõni ta muudest huvidest jalgpalliga asenduks, siis minu jaoks oleks see täiesti neutraalne kogemus, mis siis, et mind ennast jalgpall ei huvita. Aga siit tuleb ilmselt mängu ka see, et me ei harrasta enamikke hobisid koos ja kui tema vaataks jalgpalli, teeks mina midagi muud ja kumbki teist oma huvidega ei segaks.
KustutaKas sobiva kaaslase leidmine läheb vanuse tõustes keerulisemaks - kuidas võtta. Kahe esimese kaaslasega sain kummagagi lapse, aga kaaslastena ei olnud kumbki kõlvlulik, kusjuures pärast esimest ämbrit olin ma ikka enda meelest maru ettevaatlik - ja ikka kukkusin teise ämbrisse. Siis otsustasin, et aitab kah, kaks last olemas ja enam ei ole nii tähtis, kas on mees v mitte, lihtsalt naljapärast võib proovida. Noh, ja leidsin sobiva kaaslase. Seekord olin ekstra ettevaatlik, enne kui kokku kolisime, aga praeguseks paistab, et asi toimib.
VastaKustutaHuvi pärast küsin, et kas need kaks esimest ämbrit olid ühte tüüpi või erinevat tüüpi ämbrid? Me sõbrannadega hiljuti arutasime, kuidas meil kõigil on mingi tüüp mehi, kes meeldivad ja iga tüübiga käivad mingid kindad miinused kaasas.
KustutaNojah, mu poeg on 167cm pikk. Ega enam pikkust ka juurde ei tule. Kõigil jube kahju ja et
VastaKustutakohe nagu midagi viga oleks, kas arstid tõesti midagi teha ei saanud või.
Naistele paistab pikkus väga oluline olema.
Mul on kolleeg, pikk naine, no Anust pikem, 180cm paiku ja tal on lühike mees, 2 last.
Iseloomud sobisid, huvid, kõik klappis. Lasi lahti sellest pikkuse häbist.
Rohkem on neid kes tal tutvusringkonnas mainivad et ei leidnud oma pikkust meest või?
Ja kusjuures mina ja mees mõlemad pole lühikesed, geneetika suguvõsast.
Kas poeg on juba täiskasvanu? Võib-olla on veel hiline kasvuspurt tulemas? Ja kui ei tule, siis õnneks on ka lühikesi naisi palju, küll leiab oma armsama!
Kustuta