Suhteteemad on minu jaoks väga huvitavad. Mõned kuud tagasi juhtusin kuulama intervjuud advokaat James Sextoniga ja mulle väga istus tema realistlik stiil. Ta ütleb, et inimesed valetavad oma terapeudile, et end paremas valguses näidata, aga nad ei valeta oma advokaadile, sest kohtusaalis on vaja, et advokaat neist kõike teaks. Nii on tal pika staaži jooksul kogunenud igasugu lugusid ja tähelepanekuid. Mõtlesin, et teen siia kokkuvõtte, on endal hea kunagi üle lugeda ja äkki saab keegi veel targemaks.
Kuidas suhet hoida?
Abielu on nagu loterii - suurim tõenäosus on, et sa ei võida. Väga vähe on selliseid abielusid, kus inimesed on päriselt õnnelikud ja seda terve elu.
Suhte alguses tehakse üksteise rõõmustamiseks väikeseid asju, aga need on oi kui olulised! Aja jooksul teened ja tähelepanemised vähenevad, kuniks pahatihti kaovad sootuks. Hea oleks kohe esimeste märkide ilmnemisel kaaslasele öelda, et hei, vanasti sa (nt hoolitsesid selle eest, et kapis on alati mu lemmik müsli), aga nüüd ei ole sa seda enam teinud... Aga inimesed ei räägi siis kui on õige aeg, need asjad ujuvad millalgi hiljem suuremate asjade valguses välja. Üks asi viib teiseni ja nii see lumepall veereb.
Üksteise mittemärkamine tekitab pahameele spiraali, et "tema minu jaoks ei tee seda-ja-seda, miks mina tema jaoks toda-ja-toda peaks tegema!" Lühike vastus on, et ei peagi! Ei pea! Sa ei võlgne kellelegi midagi. Aga mis mõte sellisel koos-eksisteerimisel üldse on? Kui sa ei tunne, et tahad oma väljavalitule parimat, on ta sulle vale inimene.
Kõik abielud lõpevad. Nad lõpevad kas lahutuse või surmaga ja see on ainus asi maailmas, mille puhul loodad pigem surmale. 56% abieludest lõpeb lahutusega. Statistika näitab, et 84% lahutatud inimestest abielluvad viie aasta jooksul uuesti. Sa oled seda kõike korra juba teinud, feilinud, aga teed uuesti?! Inimesed ei anna alla, me kõik loodame peavõidule, isegi kui šansid on kasinad.
56% ei tähenda seda, et ülejäänud 44% on õnnelikud. Selle 44% sisse kuuluvad need, kes on laste pärast koos või ei saa rahaliselt eraldi jätkamist lubada või on usulistel kaalutlustel koos. See protsent paare, kes on koos sellepärast, et nad üksteise seltskonda päriselt naudivad ja koos olla tahavad, on tegelikult üsna väike.
Suhted lagunevad väga aeglaselt... ja siis korraga kuristikust alla. Tilk tilga haaval, kuniks korraga on kosk. Lihtsam on suhte eest pidevalt hoolt kanda, kui hakata tagantjärele mõrasid lappima. Korra nädalas võiks koos maha istuda, telefonid ära panna, juttu ajada ja küsida "mida ma sel nädalal sinu jaoks õigesti tegin?" Kuidas sul läheb? Kuidas mul läheb?
Suhtes on kolm väga olulist osa - mina, sina ja meie. Need kolm peaksid olema tasakaalus. Kummalgi peab olema aeg iseenda jaoks ja omad hobid, aga tähtis on ka piisavalt palju aega koos veeta. Ükski osa kolmest ei peaks domineerima.
Intiimsus on oluline - et sa saad teise inimesega olla sina ise, et sind huvitab su kaaslane ja sa tead, et teda huvitab sinu käekäik. Et üksteisele elatakse kaasa, ollakse teineteise poolt. Maailmas on 8 miljardit inimest, sa oled nende hulgast selle ainsa välja valinud - loogiline oleks, et ta sulle väga-väga meeldiks.
Tasub meeles pidada, et armastus on alati laenatud, mitte igavene. Keegi ei võlgne sulle armastust. Armastuse nimel peab tööd tegema ja selle hoidmisele tähelepanu pöörama. Abiellumine annab sageli võltsettekujutuse, justkui oleks suhe "purgis" - ma ei pea sinu jaoks enam nii palju pingutama, sa oled nagunii elu lõpuni minu.
Mida pikaajaline seotus üldse tähendab? Elukaaslane/abikaasa on nii paljut - toanaaber, reisikaaslane, voodikaaslane, kaaslapsevanem (või kaasloomaomanik), finantspartner. Võimatu on kõiges parim olla, kõiges omavahel ideaalselt klappida. Sellepärast on termin "hingesugulane" täiesti absurdne - inimesed arvavad oma esimeses armumise tuhinas, et on hingesugulase leidnud, aga aja jooksul selgub, et see on lihtsalt lihast ja luust tegelane oma tugevuste ja nõrkustega.
Sageli püüavad inimesed end suhte alguses näidata parimast küljest, aga keegi ei suuda näitemängu aastakümnete kaupa mängida. Oluline on näha üksteist nö. ilma meigita. Haigena, stressis, reisil, seltskonnas/omaette, purjus/kainena.
Rääkige läbi, et kuidas see välja näeb, kui sa minu peale vihane või solvunud oled? Mida ma peaksin tegema, et sind aidata, kui sa end kurvana tunned? Kas me tahame lapsi, kui mitu, kas me tahame lemmikloomi, kas me elame linnas või maal, kuidas me oma rahaasju korraldame, kellel mis roll peres on? Aga ka isikuomadustest - nt kas sa oled selline inimene, kes tahab tüli korral kohe asju arutada või selline, kel on vaja hetke, et rahuneda? Kui palju seksi sa vajad?
Konflikt on paratamatu. Konfliktid ikka tekivad. Tülitsemine ei ole paratamatu. Kui sa ei saa raskeid asju arutatud kõrvuni armunud olles, siis ilmselgelt ei muutu see lihtsamaks selleks hetkeks, kui te üksteist vihkama olete hakanud. You can't learn how to fight in a fight.
Oma lapsi ja lemmikloomi ei vaata me selle pilguga, et sa oled mul juba viis aastat olnud, peaks su mõne teise vastu välja vahetama. Miks me seda suhetes teeme? Isegi kui koer teeb tobedaid asju, on see sinu enda mõnus tobe koer. Lastega sama - lapsed on sageli väga tüütud, aga ise vaatad neid heldinud pilgul, et nii armsad.
Koera võttes me teame, et ta sureb kuskil kümne aasta pärast ja et see saab meile väga suurt valu tekitama. Me võtame koera sellele vaatamata! Me valime tuleviku-valu kõige selle nimel, mis valule eelneb. Paarisuhtega peaks olema sama - endast peaks andma absoluutselt kõik ja kui sellele vaatamata suhe lõpule jõuab, oled vähemalt proovinud. Kõik abielud lõpevad, oluline on see, mis toimus vahepeal.
Endalt peaks küsima, et mis see on, mis paneb mind end armastatuna tundma? Sageli inimesed ei tea, mida nad tahavad, aga ootavad, et partner seda imekombel teaks ja vastavalt käituks...
Naised tahavad armastust ja pakuvad vastu seksi, mehed tahavad seksi ja pakuvad vastu armastust. Loomulikult on erandeid, aga laias laastus on nii. Mida me pakume ja mida me vastu tahame, ei ole suhtes üks ühele tasakaalus.
Naised petavad, kui nad ei saa tähelepanu, kui neid ei hinnata, kui nende eest ei hoolitseta - emotsionaalne pool. Mehed tõlgendavad seksi kui "sa oled endiselt ihaldusväärne", "ma tahan sind" - füüsiline pool. Kui meest petetakse, küsib ta, "kas sa magasid temaga?" Kui naist petetakse, küsib ta, "kas sa armastad teda?" Meestele on füüsiline kuuluvus väga oluline, naisele on omavaheline side veel tähtsam.
Naljakas, et kui jumal räägib inimestega läbi kümne käsu, siis ainus, mida ta peab kaks korda ütlema, on see, ära maga inimestega, kellega sa abielus pole. Ära tapa - piisab ühest korrast. Ära varasta - üks. Ära rauta naabri naist + ära riku abielu = kaks korda. Isegi jumal teadis, mille vastu inimesed ei saa.
Miks üldse abielluda? Alati tasub seda endalt küsida. Mõnikord on inimestel kummalised ootused. Näiteks, et kui me abiellume, hakkab ta vähem jooma. Need kaks asja ei ole omavahel üldse seotud! Või ollakse nagu kass ja koer, aga siis tuleb korraga kutse nende pulma ja põhjendus on, et no me oleme juba seitse aastat koos olnud, mida ma siis tegema peaks? Maha ei saa ka ju jätta.
Miks ei saa?
Õnnetus hüüab tulles. Kui tagantjärele küsida, et millal ta selliseks muutus, on sageli vastus, et ta on alati selline olnud, aga mõtlesin, et äkki muutub...
Petmine
Inimesed otsivad õiglust. Nad seisavad kohtusaalis ja tahavad, et teine pool kuuleks, kui halb ta on olnud, aga see ei tööta niimoodi. See on vale aeg ja koht! Kõik me jõuame äratundmisele natuke hiljem ise. See ei tule kellegi näpuviibutuse peale, vaid pigem mõnel unetul ööl koos süümepiinadega. Su eks ei saada sulle hommikul sõnumit, et ma tõesti olin täielik munn; nii et sulle jääb alati mulje, et ta ei saanud sellest kunagi ise aru.
Lapsed
Lapsed usuvad, et nende vanemad on ideaalsed ja kõikvõimsad. Alles suureks kasvades hakkavad nad vaikselt aru saama, et maailm on mitmetahulisem ja nende vanemad on lihtsalt tavalised inimesed oma vooruste ja vigadega. Lahutus mõjub lapsele nii, et see reaalsuspunkt saabub palju varem kui normaalne oleks. Paljud vanemad ei suuda lahutuse kõrvalt üksteise vastu viisakaks jääda ja laste jaoks tekitab see moraalse dilemma, kuna nemad on selle kõige keskele kistud.
Uuringud näitavad, et lahutus ise ei ole see, mis lastele halvasti mõjub. Neile mõjub halvasti vanematevaheline konflikt. Seega ei ole oluline hambad ristis koos püsida, vaid vajadusel siiski lahutada, aga teha seda tsiviliseeritud moel. Lastele saab selgitada, et ema ja isa ei armasta teineteist enam sellel erilisel moel nagu abielus olevad inimesed peaksid teineteist armastama, aga mõlemad armastavad teda ja kõik on hästi, me jääme alati perekonnaks. Sa peaksid oma eksi väga austama juba ainult sellepärast, et ta su lapsele nii oluline on. Te olete kaks ainsat inimest terves maailmas, kes seda last piiritult armastavad.
Tänapäeva maailmas on peaaegu kiiduväärt oma eksi vihata, temast halvasti rääkida, aga tegelikult ei ole ühelgi osapoolel sellest midagi võita. Suhteid peaks vaatama nagu paksu raamatut, kus on palju peatükke. See konkreetne peatükk sai läbi, aga raamat läheb ju edasi!
Inimesed on alati omaenda lugudes kangelased. Kui kuulata kummagi eksi versiooni lahkuminekust, siis kattub seal palju, aga tonaalsus oleneb sellest, kumb räägib. Kumbki ei leia, et oleks ise midagi valesti teinud.
Sageli ei ütlegi lahutatud vanemad lapsele üksteise kohta halvasti, aga nende suhtumisest saab selgelt välja lugeda, mida nad üksteisest arvavad ja lapsed ei ole lollid.
Kirjuta oma eksile pärast lahutust kiri. Ütle, et ma ei olnud väga hea abikaasa, ma tean, et tegin sulle haiget. Mul on kahju, et see nii läks, ma ei tahtnud sind haavata. Mul on kahju, et sind abielus alt vedasin, aga ma tahan olla väga hea eksabikaasa. Sa võid minu peale loota ja ma luban olla väga hea vanem meie lastele.
Enamik inimesi armastavad oma lapsi rohkem kui nad vihkavad oma eksi. Kui sa armastad oma lapsi piisavalt, et neid oma elu hinnaga kaitsta, peaksid neid armastama piisavalt, et suuta nende teise vanemaga sõbralikes suhetes olla. Kui teil on ühised lapsed, ei pääse te teineteisest elu lõpuni. Ühel päeval istute oma laste pulmas ning kunagi saavad teil ühised lapselapsed olema.
Eepos abielu teemal. Ma ise pole eriti kunagi selle üle mõtisklenud, kui on tore ja mõnus koos olla, siis ollakse. Muidugi on ikka lahkarvamusi ja ka tülisid kuid mitte põhimõttelistes küsimustes. Koos olemise rasvased plussid kaaluvad nii pikalt kiitsakad miinused üles.
VastaKustutaÕige kaaslase leidmine on suures osas vedamine aga ma kaldun arvama, et palju aitab kaasa reaalsustaju säilitamine ja mitte kiirustamine. Enne kaasaga kohtumist ei tundnud ma kunagi ühegi tüdrukuga, et tahaks koos elada, niisama natuke lõbutseda oli über tore aga see oli ka kõik. Hingesugulus elukaaslasega on äärmiselt oluline, ma ei oskagi defineerida, küll aga tunnen hoobilt ära. Hingesugulasi võib olla mõni, sealhulgas ka samast soost, elukaaslane vaid üks.
Petmise teemal arvan, et praktiliselt pole kunagi asi seda väärt. Enamasti vist juhtub kui inimeste kontrollimehhanismid seoses alko või narkotsiga madalale kukkunud. Aga kui juba olemuselt nipernaadi siis milleks üldse abielluda. No ja flirtimine pole petmine, see ju niisama mäng. Kui ühe või teise pilk rannas mõnel eriti ahvatleval vastassoo eksemplaril pidama jääb, mis selles halba on. Rohkem nagu kunstinäitusel: vaadates nautida võib aga katsuda pole viisakas :P
Oma eksidega ei läinud kunagi mingi tüliga lahku, lihtsalt vaikselt hajus põnevus ära. Seega ei mingit draamat või vihkamist, tihtipeale sai tavatasandil edasigi suheldud. Ehk seetõttu, et lähisuhted polnud kunagi tõsised, pigem meelelahutuslikud.
Õige leidmine on kõige suurem trikk, jah. Kui sellega veab, on muu juba lihtne!
KustutaHmmm....leidmine on siiski juhus. Aga on vaja palju enamat selleks, et sellest juhusest saaks igapäevane heaolu ja kestev abielu. Päris nii lihtne see mu meelest pole, et "ohh, leidsin, nüüd võin siin rahulikult lihtsalt õnnelik olla" :D
KustutaPeamine tegur on see, et kui terved need kaks inimest emotsionaalselt on. Kui mõlemad on igati normaalsest ja toetavast kodust, on neil võimekus ka omaenda perekond igati hästi üles ehitada ja kokku jääda. Lapsepõlvetraumade ja katkiste peresuhetega lastel on palju keerulisem normaalset suhet leida ja tõenäoliselt satuvad nad kokku teise sama katkisega.
KustutaMa olen nõus, et inimesed üldjuhul otsivad kontakti omasugustega. Jään aga tagasihoidlikult eriarvamusele, et juhus ei pane kõike paika. Mu meelest on inimesel endal ka oma elus ikka mingi roll ja vastutus. Taust, nagu mistahes privileeg elus, annab eelised aga see ei ole otsustav tegur. Ideaalne ankeet ei ole edu garantii.
Kustuta"Abielu on nagu loterii - suurim tõenäosus on, et sa ei võida" - mulle tundub see ja nii suur lahutuse natuke ka USA asi, mulle vähemalt näib, et seal on palju levinum "kohtusime mais, juulis kihlusime ja oktoobris olid pulmad", aga Euroopas elatakse-ollakse pikemalt niisama koos. Mis lahkuminekute protsenti madalamaks ei tee :P, aga lahutuste oma vist küll.
VastaKustutaVeel 20 aastat tagasi oli Eestis lahutuste protsent 75%, mis oli omakorda Euroopa kõrgeim. Hetkel on see tõesti natuke alla 50%, aga suuresti selle arvelt, et abiellumine on populaarsemaks muutunud viimastel aastatel.
KustutaUSA's ei abielluta niimoodi üleöö nagu sulle on mulje jäänud (üksikuid erandeid on muidugi igas riigis), aga seal tõesti ei ole kombeks eelnevalt 10 aastat niisama koos elada enne abiellumist. Samas kui statistikat vaadata, siis on seal see nn sweet spot abiellumiseks ehk liiga vara ei ole hea ja liiga hilja ei ole hea. Peakski abielluma peale mõned aastad koos olemist, nendel paaridel on kõige kõrgem tõenäosus kokku jääda.
Eesti ja USA (ning Kanada) erinevus on see, et Eestis ei ole survet abiellumiseks, kuna mehel (kes on enamjuhtudel rohkem teeniv osapool) on abiellumisest ainult kaotada. Kuni ta abielus ei ole, ei jaga ta oma elukaaslasega ametlikult mitte midagi, olgu koos oldud kasvõi aastakümneid. Ikka võid käed taskus kogu oma varadega minema kõndida. Siinpool ei ole abielluda vajagi, et varad teatud aja jooksul automaatselt ühiseks muutuks, pluss laste heaolu on väga tugevalt seadustega tagatud. Seetõttu on siin abiellumine rohkem kombeks, kuna seeläbi ei ole kummalgi poolel ausalt öeldes midagi kaotada, mida nad juba niisama koos elades ei kaotaks. Võita aga küll.
Ühiskonna suhtumine on teine tegur, Eestis ei kergita keegi kulmu kui kuuleb, et pikalt koos elanud paar ei ole abielus, siipool muutub see imelikuks juba pärast kolmandat-neljandat aastat. Teine asi, mida siin ühiskonna poolt taunitakse, on suure vanusevahega paarid, samas kui Eestis on suht okei kui mees on paarkümmend aastat vanem (hetkeseisuga torkab mulle pähe näiteks kaks kuulsat meest Eestist, kel kummalgi 40 aastat noorem pruut - siinpool vaadataks sellele ikka väga imelikult). Kultuurilised eripärad lihtsalt!
Koos on parem ja lõbusam ka :)
VastaKustutaMõistlik jutt ja igati asjakohane. Praegu on jah suhteliselt pop teema hambad ristis oma egot teise ego ette pressida, kui suhe lõppenud - seda kiputakse veel eneseväärtustamisena esitlema. Ego on ego. Kui kaks inimest mingil põhjusel kokku hakkavad ja siiski laiali lähevad, tähendab, et mingil põhjusel oli neil just sel perioodil üksteist vaja - vbl arenguks, vbl mõistmiseks, mida suhtelt EI taha e.t.c. Hilisem hammaste kiristamine ja hala teise aadressil on ju puhas enda energia raiskamine. Kahjuks muidugi pannakse lapsed selles "ärapanemise" trianglis sageli osalema. Millest on kahju.
Iga inimene jätab meie ellu jälje ja samuti jätame meie. Ei tea ju, palju ja millised need jäljed peavad olema, et meie ellu saaks tulla See Õige :) Võib-olla oli just täpselt see lörriläinud eelmine suhe sellesse punkti jõudmiseks oluline.
10 käsu teema on iseenesest hea point, ehkki tugineb kristlikul religioonil ning nö monogaamset käsuseadust ei poolda ju sugugi mitte kõik religioonid. Meie ühiskonnas siiski kipub monogaamia suhte põhiväärtuste hulka kuuluma ning ise ei kujutaks hästi ettegi, kuidas on võimalik teisi "näha", kui enda suhtes toimib. Vabameelsus selles osas võib ka kahtlemata okei olla, aga enamasti kipub nõnda minema, et seda soovib viljeleda siiski vaid üks osapool suhtest :)
Minu arvates on oluline hoida meeles, et täiskasvanud mehel ja naisel ei ole üksteise suhtes mingeid kohustusi - laste ees küll, aga mitte teineteise ees. Kui mõlemad seda teadmist väärtustavad, ei muutu need "pisikesed" ent olulised head tegemised üksteisele kunagi iseenesestmõistetavaks.
Mina ka arvan, et inimesed korjavad üles selle suhte, mida neil parajasti vaja on ja sageli on selleks üleminekusuhteks kahe tõsisema suhte vahel midagi vastandlikku sellele, mida eelmine suhe endast kujutas (nt eriti intensiivsest või vägivaldsest suhtest tulnuna tahetakse midagi väga pehmet ja toetavad ning liiga pehmest ja igavast tulnuna võetakse intensiivsem). Mulle väga meeldis see peatükkide võrdlus, et iga suhe on justkui peatükk su elust, aga raamat on ikkagi su enda oma ja milleks seda raamatut tahtlikult sodida. Parem oleks ju endast kõik anda ja peatükid nii heaks teha kui vähegi võimalik.
KustutaPealegi - igast suhtest on midagi õppida. Vähemalt mina võin küll automaatselt mitu asja välja tuua, mida ma oma suhetest õppinud olen. Nii iseenda kui maailma kohta. Ja uude suhtesse võtad vanad tarkused ju kaasa, mis loodetavasti veidi aitab.
Naah, ma olen paadunud küünik. Vägivaldsest suhtest tulnuna valib valdav enamus uue vägivaldse suhte, sest codependence. Ja selle pehme mehega on ju igav ;)
KustutaJa üldjuhul on siiski naised need, kes tunnevad vajadust midagi pidevalt õppida. Ma ei ole elus kuulnud ühtki meest seda ütlevat. A see vaid mu isiklik kogemus.
Ma ütleks hakatuseks, et kui inimesed suudaks neid reegleid järgida, oleks härra Sexton töötu. :) Või vähemasti peaks ta spetsialiseeruma mõnele teisele õigusvaldkonnale.
VastaKustutaMa arvan, et kaaslase leidmine ja abiellumine on otsused nagu kõik teised - rohkem tuleks kasutada mõistust ja oleks pooled probleemid olemata. Aga meile on maha müüdud idealiseeritud müüt, et tuleks järgida oma südant. But your heart can blind you.... :) Suhte alguses on täpselt samad probleemid, mis tulevad pärast, kui suurem kirg on juba jahtuda jõudnud, aga me lihtsalt ignoreerime neid ja lepime kergemini, sest meie süda ja füüsiline kirg kannavad meid edasi.
Seega, ära küsi endalt, kas ma tahan selle inimesega abielluda. Küsi, kas ma tahan temaga abielus olla - kas ta on selline inimene, kelle kõrval sa suudad elada argipäevases ja pisut nüris rutiinis. Kui sulle ikka käib juba enne abiellumist närvidele see, kuidas ta oma suppi luristab lusika pealt või kuidas ta oma sokke põrandale vedelema jätab või kuidas ta kipub nädalavahetuseti nats liiga palju alkot tarbima, siis ma võin lubada, et need asjad muutuvad abielus olles täiesti väljakannatamatuks.
Mu meelest on tänapäevane tendents kuidagi väga kiirelt lahutuse manu joosta, põhjusel "ma ei olnud õnnelik". Pigem tasuks ikka alati kaaluda, millest sa ilma jääd. Lahutus, nagu abielugi, ei ole tingimata vastus kõigile probleemidele. Võib, aga ei pruugi. Ma jätaks ta ikka viimaseks võimaluseks.
Sest lõppeks ei olegi abielu ju muud, kui pühendumine, mis on kirjalikult fikseeritud ja mul on kurb näha, kui odavaks hindavad inimesed omaenda allkirja ja otsuse pühenduda. Alati on mingid probleemid, raskused, vahel on igav, vahel on tülid või ollakse niisama pahurad. Küsi endalt, kas need on tõesti sellised probleemid, mis ka 5 aasta pärast tunduvad väljakannatamatud või on see lihtsalt elu. Ma ei õigusta ega toeta siin vägivaldses suhtes või laste nimel või usulistel põhjustel kannatamist. See on omaette teema.
Lihtsalt, vali oma võitlusi! Igasugu pisiasjad ei vääri energiat ega tähelepanu. Need asjad, mis täna tunduvad lausa hulluks ajavat, ei oma sageli homme enam mingit tähtsust.
Herr Sexton ütles mingis intervjuus, et lahutusadvokaadid on südamest tänulikud sellele inimesele, kes leiutas termini "hingesugulane", sest kui inimesed hingesugulusse ei usuks, ei oleks lahutusadvokaatidel enam tööd :)
KustutaTeadagi, et kui roosad prillid on ees, on ohulipud (punased) ju lihtsalt... lipud. Ja see on nii tõsi, sest kui ma ise vaatan tagasi kõikidele oma suhtetele, siis ohumärgid (või pehmemalt öeldes lihtsalt vihjed sellele, et ma antud inimesega sobida ei pruugi) ju kohe olemas, aga ma ignoreerisin neid teadlikult. Mõtlesin, et ah, see ei loe nii palju või äkki aja jooksul ta muutub. Ja seda kunagi ei juhtu. Mu sõbranna just rääkis eile oma õemehest, kes teeb küll hästi süüa ja on tore mees, aga tööl ei käi, on täiesti naise ülalpidamisel. Kodus kah midagi ei liiguta peale argajalt kokkamise. Küsisin, et kas ta alguses oli teistsugune ja sõbranna vastas, et ei olnud. Oligi selline, aga õde mõtles, et äkki see läheb mööda :D
Minu meelest üks hea küsimus, mida endalt küsida, on, et kas ma tahaksin, et mu poeg/tütar sellise inimesega koos oleks? Ja küsida ka iseenda kohta, et kas ma tahaks, et mu poeg/tütar minusuguse inimesega abielluks?
Aga lahkuminekuga on 80-20 reegel, et sageli on praeguses kaaslases olemas 80% sellest, mida tahetakse, aga ta jäetakse maha selle 20% pärast, mis kellelgi teisel on. Näiteks ei too oma mees lilli ja vaatevälja satub keegi, kes on lillede kinkimises väga hea. Ja siis hiljem avastatakse, et oh shit, ta toob küll lilli, aga sellega ka asi piirdub.
Tänapäeva "sa väärid parimat" maailm muidugi soosib seda kõvasti. Et kui su kaaslane ei ole 100% (aga ei saagi ju olla!!!), siis liigu aga edasi.
Ma arvan, et selline nõukaaegne suhtes lõksus olemine ei ole hea lahendus, aga see pidev lillelt lillele hüppamine nüüd ka kellelegi pikas perspektiivis rõõmu ei too, pluss lõhub asjasse kaasatud lapsed emotsionaalselt ära.
"Tänapäeva "sa väärid parimat" maailm muidugi soosib seda kõvasti. Et kui su kaaslane ei ole 100% (aga ei saagi ju olla!!!), siis liigu aga edasi."
Kustuta100% (pun intended!) sellega nõus. :D
Ja kuidas see ütlus oligi, et women get married hoping he will change but he wont. Men get married hoping she wont change but she will. :D
See on nii tõsi!
KustutaMina küll olen oma valikuga rahul. Oleme juba koos 20.aastat. Ootame oma esimest last, saan kohe 40.aastaseks. Oleme palju ringi reisinud ja välismaal elanud. Inimest ei saa ümber koolitada nagu koera. Iga inimene on oma teatud eripäradega. Inimene harjub kõigega. Meie suurim erinevus see, et mina hommiku inimene ja tema õhtu. Ja iga lahkheli peale ka ei pea kohe jooksu panema. Ega see nii öelda uus ei pruugi üldse parem olla. Näen seda oma mehe sõprade pealt. Kõik on erinevad. Üks isegi tahtis vanat kaasat tagasi aga kahjuks polnud enam võimalik, oli juba pere loonud uue inimesega. Eks see kehti igal pool kui on raske hetk, siis esimene emotsioon pole õige. Parem korraks hinge tõmmata ja rahuneda ja mõelda enne kui midagit valesti öelda teisele. Seda pole siis ehk võimalik tagasi pöörata.
VastaKustutaNõustun kõigega! Tänapäeva maailmas antakse eriti kergekäeliselt alla.
Kustuta