Eile käisin uuesti oma kirurgiga kohtumas ja lõplikku keisriaega kokku leppimas. Kurtsin, et sorri, aga ma olen rase olemises täiesti lootusetu. Tahaks lihtsalt kogu-faking-aeg vinguda. Vingungi. Mingi rõõm peab inimesel ju olema!
Igatepidi on ebamugav ja kohati valus, hingata ei saa, magada ei saa, pissima peab iga viie minuti tagant, nüüd on lisandunud käte ja jalgade paistetus ja öine higistamine (no ikka nii, et kui ma ärkan, et vetsu minna, VOOLAB higi suurte piiskadena mööda keha alla, hommikuks on voodi läbimärg, kaasa arvatud padi - saate aru, padi!!!). Lõhkenud veenidest ma üldse ei räägigi. Energiat on null, iga väiksemgi asi võtab hingeldama. Viimastel nädalatel olen ka tavapärasest palju emotsionaalsemaks muutunud. Eelmise rasedusega tuli hormoonidemöll alles pärast lapse sündi, mitte mitu nädalat enne seda. Ma ei tunne end vaimselt ega füüsiliselt iseendana. Väga häiriv ja tüütu.
Arst muigas ja ütles, et tead, usu või ära usu, aga peaaegu kõik rasedad räägivad mulle täpselt sama juttu. Iseasi kui avalikult nad seda muidu tunnistavad, aga rasedus ongi kehale suureks koormuseks ja midagi ülemäära mugavat selles ei ole. Pigem tulevad need ootused suurele särale ja õnnetundele ühiskonna poolt, sest lapse saamine on teadagi rõõmus sündmus (kuigi noh, vähemalt esimesel aastal ka väga töömahukas ja unevaene, millest jällegi pole justkui viisakas rääkida).
Igatahes on mul nüüd vähemalt kindel kuupäev olemas ja pean lihtsalt palvetama, et ei juhtuks enne seda haigeks jääma. Elupõlise ateistina sellest ilmselgelt suuremat kasu ei ole, aga uppuja haarab ju ka õlekõrrest. Fakt on see, et lõpp on nii lähedal, et ühel hetkel peab see laps nii või teisiti välja tulema, aga noh, ma ise muidugi eelistaks, et mida varem, seda parem. Eks näis.
Ma hoian ka sulle varbaid ristis :)
VastaKustutaAhjaa, mu viimane rotikene suri ära, 3a, 6k ja 2n vanuses (mis on ka rekord) ja uusi ma enam ei võta. Niiet see epohh on nüüd läbi. Aga kassid trallavad endiselt ja oolitsevad selle eest, et ma end liiga äste es tunneks :) Ja ma katsun mitte viriseda, sest on inimesi, kellel on palju halvem olla.
Kuidas teitel seal ilmadega on, meil siin oli korraks ilus Jõulupostkaardine talveilm, nüüd jälle must maa. Loen Lindgrenit - Madlikest, Emilit ja Bullerbyt, "see tõstab elutaju kohe mitme meetri võrra" nagu Malini lihapallid :) Soovitan teistelegi :)
Meil on selline tüüpiline hilissügis, vihmane ja +10 kraadi.
KustutaArvan, et iga laps õpetab meile midagi. Mul esimene laps öösiti ei madanud ning suurest ahastusest hakkasin uurima ja lugema neid unekooli raamatud. Kõik tundus liiga ilus ,et tõsi olla. Kui siis beebi õigesse vanusesse sai, hakkasime ka unekooliga peale ja oh taevaimet,õhtune magamaminek oli päeva lihsaim osa ja kui öise imetamise ära lõpetasin 9-10 kuuselt,siis sai magada. Alguses ise ka ei uskunud seda ! Teinse lapsega synnitus ja kõik järgnev oli ilus vastan esimesele kogemusele ning loomult beebi magas öösiti paremini. ( ise kahtlustan,et teise lapsega ongi õhtuks toss rohkem väljas,et igat krabinat ei kuule enam). Mingist hetkest unekool otsa ja unne jäämised olid teisejärguline probleem. Aga ei kujuta ette, kui esimese lapsega unetrall+ teine laps kõrvale ??? Siis vist teist last nii ruttu poleks tahtnudki ( hetkel 2a vahet). Jõudu !
VastaKustutaMa arvan, et esimese lapsega ongi kõige keerulisem, sest ise veel ei jaga üldse matsu ja ärevus on natuke kõrgem ilmselt. Meil oli lisaks see, et mul polnud algusest peale piisavalt piima, aga kõik muudkui korrutasid, et rpa on hirmus paha ja püüa ikka ise toita. Ja ma toitsingi peaaegu 10 kuud, aga tagantjärele mõeldes oleks võinud seda rpa-d palju lahkemalt anda juurde ja võib-olla oleks ta siis ka sügavamalt maganud.
KustutaUnekooli tegime me mitu korda, kohe esimesel katsel aitas see palju, Oscar oli siis mõnekuune. Aga vahepeal läks jälle käest ära kuidagi, sest need öised toitmised ja muu selline värk. Öösiti püüdsin ma alguses ainult rinnapiimaga hakkama saada, ainult päeval andin rpa-d juurde. Aga ühel hetkel otsustasin, et teen vastupidi, öösiti ei tissita ja saab ainult rpa-d. See tõmbas toitmise ajad palju lühemaks, laps sai kõhu rohkem täis ja hakkas paremini magama. Ja siis tegime uuesti unekooli ka ja varsti magas juba nii, et ärkas öösel ainult korra.
No eks näis, kuidas järgmisega läheb. Lapsed ise on ju ka erinevad. Mu sõpradel oli esimene beebi täielik õudusunenägu, ainult röökis ööd ja päevad läbi, magas kohutavalt vähe (Oscar magas kah vähe, aga ärkvel olles oli pea alati rõõmus ja chill), samas nende teine laps magas kohe sünnist saadik nagu täielik ingel ja jätkab hea unega ka nüüd, mil on juba peaaegu kahene. Vanemad ütlevad, et pole kordagi tema kõrvalt unepuuduse all kannatanud. Vot selline laps oleks küll vägev!