Virisen

Viimane nädal aega olen igal ööl 6-7 korda pissil käinud ja kella viiest lõplikult ärganud. Raseda glamuurne elu... 

Ükspäev tegin laua ääres tööd ja kurtsin Mattile, et no ei saa üldse - õudselt ebamugav on istuda. Seista on veidi mugavam, aga ei jaksa üle viie minuti. Lamada pole kah hea. Seismise ja istumisega võrreldes muidugi veidi parem, juhul kui õnnestub mugav poos leida ja miljon patja igale poole toestuseks ümber panna. Aga siis on jällegi tõenäosus, et hetk pärast selle hea asendi leidmist hakkab laps maruliselt ühele küljele peksma ja siis ma muretsen, et äkki tal jäi mingi käsi või jalg kuskile minu alla kinni (tegelikult ei saa ju jääda, eksju?) ja siis tuleb end jälle nihutama hakata. 

Kopsud ei mahu mul juba ammu ära. Need on kuskil kurgu all. Tahaks hingata, aga ei saa. Mäletan, et Oscarit oodates oli see lõpp samasugune, et sain juba väga selgelt aru, miks rasedad ütlevad, et ei karda enam sünnitust ega midagi, tahaks lihtsalt lapse kätte saada. Ma ka tahaks!

Kõigele lisaks on Oscar tõbine ja köhib mulle kogu aeg armutult näkku. Õnneks oli koroonatest negatiivne ja saab lasteaias edasi käia, mis on hea, sest midagi lõbusat ma ise temaga enam teha ei jaksa (tulles tagasi esimese lõigu juurde, et ei suuda istuda, astuda, seista ega lamada). 

Nüüd, kus ta on veidi üle nädala haigevõitu olnud, jäi lõpuks ka mul endal kurk valusaks. Päeval elan üle, soe tee õnneks aitab, aga öösel on lisaks pidevale vetsuvahet traavimisele esimese poole ööst kõrvetised (õnneks on nende vastu rohtu) ja hommikupoole hakkab kurk lootusetult valusaks jääma (selle vastu võib ka ilmselt midagi võtta, aga olen püüdnud teega hakkama saada). Ahjaa, nina on mul öösiti juba mitu nädalat kinni olnud, see pidi rasedatel täitsa normaalne olema. Kellele seda hapnikku ikka vaja on!

Natuke piinlik on viriseda kui tänu kõigile neile kannatustele beebi saan. Aga noh, virisen ikka. Ma mäletan juba eelmisest korrast, et elu koos vastsündinuga polnud just lust ja lillepidu, aga võrreldes raseduse viimaste kuudega oli sel oluliselt rohkem positiivseid külgi. Näiteks see nohisev nunnu beebi ise. Nad on kuidagi palju armsamad kui lõpuks välja tulevad ja mind enam jalaga põide ei tao.