Ma olen juba viimased peaaegu kolm aastat kodust töötanud ja sedagi ainult osalise ajaga. Sellega kaasneb, et hommikud on alati hästi mõnusad. Pole kella peale ärkamist (no poleks vajagi, sest ma ei mäleta, millal ma viimati kauem kui seitsmeni magasin ja nüüd, rasedana, on ärkamise aeg üldse kuskile viie-kuue vahele liikunud), aga mis põhiline - ei ole kiirustamist!
Matt on hommikuti kas tööl või magab, seega oleme Oscariga alati omapäi. Tema vaatab multikaid, mina surfan netis, kumbki sööme omas tempos. Alguses on õues kottpime ja siis hakkab tasakesi valgemaks minema. Eriti mõnus kui veel lumi ka maas oleks. Vahel panen küünlad põlema. Või teen kaminasse tule. Täna näiteks blogin.
Kodust töötamise negatiivne pool on see, et reede õhtud pole enam erilised. Ei teki seda suurt vabadusetunnet, et oiiiiii, mida kõike nädalavahetusega saaks ette võtta. Seda igatsen.
Sõbranna, kes sai hiljuti teada, et ootab teist last, ütles: "Täiega juba ootan neid rasedushormoone, mis suure rahu ja chill tunde signaalid ajju saadavad".
Ma olen kade! Tahaks ka selliseid!
Minu meelest on raseduse ainus positiivne külg see, et lõpuks saab lapse. Rasedus ise tuleb lihtsalt üle elada. Ja ma juba tean, et see kõik läheb meelest ära, tagantjärele ei tundu enam üldse nii hull. Hästi huvitav oleks kui saaks mõõta, et kuidas keegi rasedust tunnetab. Et kas mul on ka objektiivselt võttes ebamugavam kui mõnel teisel? Või ma lihtsalt virisen rohkem?
Paar nädalat tagasi korjasin kuskilt mingi jubeda okseviiruse üles. Pärast seda kui olin öösel ja hommikul pool sisikonda välja roopinud, ütles Matt, et rasedana oleks hea oksendamisest hoiduda, et ei tekiks vedelikupuudust ning andis mulle rohtu. Ohh, palju paremaks läks. Süüa küll ei suutnud ja kehv oli endiselt, aga oksele enam ei ajanud. Lihtsalt veetsin terve päeva diivanil siruli ja tegin neli-viis lõunauinakut. Täitsa kohutav oli. Ja korraga tuli meelde, et täpselt samas seisus olin terve esimese rasedustrimestri. Kuidas ma selle üle elasin?
Seekordne okseviirus õnneks kuudepikkuseks ei kujunenud, järgmisel päeval oli juba täitsa inimlik olla. Aga ikkagi huvitav kui efektiivselt asjad meelest ära lähevad kui parajasti ise selle sees ei ole.
Sellepärast ongi vanematel inimestel alati tunne, et noorus on hukka läinud. Mälu veab alt lihtsalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar