Üks naabritest mainis eile, et käis seenel, mis oli mõnevõrra üllatav, sest kanadalased ei ole erilised korilased. Küsis, et kas keegi tahab seeni? Ütlesin, et mina söön ainult kukeseeni (tegelikult söön muid ka, aga kui keegi teine korjab, eriti siin teisel pool maakera, kus sordid võivad olla teised, on kukeseen hea turvaline valik).
Täna, kui olin pakkumise juba unustanud, kõlas korraga uksekell ja naaber ulatas mulle kausitäie täiesti ideaalselt puhastatud kukeseeni: "Ma tõin sulle natuke". Vabandas veel, et veidi mustad võivad olla, kuigi ta oli endast parima andnud ning lükkas sõrmega ühe seene pealt vaevunähtava puru ära.
Eelmise nädala turulkäigust on veel värsket tilli ja natuke kartuleid alles, õhtusöök on otsustatud.
Üks uus naaber on meil ka. Alguses kolis sisse vanem mees üksinda ja mainis, et kaasa tuleb mõne nädala pärast. Kuskil kuu aega hiljem oli meil naabritega ühisüritus ja seal saime selle kaasaga siis tuttavaks. Tailanna (igaks juhuks mainin, et üldse mitte verinoor, aga mehest muidugi mõnevõrra noorem). Tundus selline tore ja hakkaja. Üritusele tõi endatehtud tai riisipalle ja no mine metsa kui head! Mingi kergelt vürtsine kaste käis nendega kaasas ja see krõbe pallikene oli kastme sisse kastetuna täielik elamus.
Ta inglise keel oli üsna konarlik ja kohalikke sõpru vist väga pole, püüdsin hästi sõbralik olla. Pakkus, et võib naabruskonnale kokanduskoolitusi teha (aga edasi läks natuke imelikuks, sest hind oli suht krõbe ja asukohaks sobis ainult kellegi teise köök). Hiljem rääkisime teistega omavahel ja mainisin, et tegelikult on üsna raske olla immigrant, sest kuniks keelebarjäär püsib, ei taha keegi sinuga eriti suhelda. Ehk omalt poolt mõtlesime, et püüame teda enda tegemistesse kaasata. Oleme sõbralikud kanadalased, eksole.
Kuskil kuu aega hiljem olime naabrimehe ja lastekambaga rattapargis, kui see hakkas korraga rääkima, et tal oli hommikul tai tädiga omapärane kokkupuude. Ta oli lastega maja ees olnud, tailanna kõndis ligi, ulatas talle ilma igasuguse sissejuhatuseta väikse karbi nuudleid, üllatunud mees ütles, et: "Oi... aitäh" ja tailanna vastas: "Kümme dollarit".
Naabrimees arvas, et ta tegi nalja (ilmselt sellepärast, et meil liiguvad aiasaadused, söök ja küpsetised majade vahel üsna regulaarselt ja keegi pole kunagi selle eest tasu oodanud - sealhulgas näiteks värske lõhe! Ühed naabrid käivad paar korda aastas kalal ja lasevad professionaalidel lõhe ära puhastada ning pakkida ning toovad kotitäie, kus on vaakumpakendatud erinevad tükid ja lõhekonservid ja kuigi ma muidu eriline kalafänn ei ole, siis see on täiesti teine tase!)
Aga tailanna ei teinud nalja. Ja naabrimees ei tahtnud peotäit nuudleid kümneka eest, nii et ulatas karbi tänades tagasi.
Õhtul helises meie uksekell. Matt tegi lahti, aga ütles, et ta ei saanud mitte mõhkugi aru, mida tädi rääkis ja kuna naine kandikutäit karpe hoidis, arvas, et äkki meil on mingi kokkulepe. Nii et saatis minu alla. Mina muidugi aimasin juba halba ja niisiis tegime elutoas vastastikuse pantomiimi, et "mine-sina, ei-mina-ei-taha-mine-ise".
Läksin alla. Tailanna hästi rõõmsalt, et näe, sulle maitsesid mu riisipallid, ma tegin nuudleid. Ulatas mulle karbi: "Kümme dollarit".
Mul pole juba ammu nii ebamugav olnud. Aga no sellest peotäiest poleks ilmselgelt perele jagunud ja kokku oleks meie pere portsion ehk viis karpi olnud, aga viiekümne dollari eest võin ma juba restorani minna. Seega tänasin viisakalt suure naeratuse saatel ja ütlesin ära.
Möödus veel üks kuu ja kokandushuviline tädi postitas meie tänava FB gruppi pildi nendest riisipallidest, mis mulle nii väga maitsesid. Tillukesed pallid, eksole. Pisema ploomi suurused.
Kirjutas, et müüb 1.50 tükk. 40 palli on saadaval, seltsimehed, kiirustage. Ühtegi kommentaari sinna ei ilmunud ja mõne tunni pärast kirjutas ta suurelt juurde SOLD! Me oleme naabritega omavahel rääkinud ja keegi ei tea, kes ostis. Või oli reklaamitrikk, et keegi ostis.
Igatahes olen ma selle kõige üle korduvalt pead murdnud ja kui üks naabritest ütles, et "võib-olla on see nende kultuuris normaalne", siis mina arvan, et naabritele hingehinnaga toidu müümine ei ole üheski kultuuris tavapärane. Mulle tundub, et võib-olla on asi selles, et Tai on väga populaarne turistipiirkond ja äkki on sealsed inimesed harjunud, et valge inimene on nagu kõndiv dollarimärk - tuleb kõik sisse kasseerida, mis võimalik.
Võimalik, et panen mööda, aga igatahes nüüd on kõikidel naabritel ebamugav, keegi teda üritustele ei kutsu ja kokanduskoolitusel osalemise plaan on vaikselt ära kadunud. Olles ise immigrant, on mul mõnes mõttes kahju, sest näen, kuidas ma ise võiks tahtmatult millegagi täiesti puusse panna (pärast tosinat siin elatud aastat ehk mitte päris nii hullusti), aga jah. Nii on.
-
Immigrantidest veel: ukraina sõbrad kolivad uude korterisse ja panin neile kokku väikese soolaleivakingituse ning kirjutasin ukraina keeles kaardi. Sellega seoses avastasin, et ma olen kirillitsa täiesti ära unustanud! Sõnas "kodu" on kaks d-tähte ja arvutiekraanil nägid need välja nagu kanajalgadel majakesed. Pidin GUUGELDAMA, mis täht see käsitsi kirjutades oleks. Kui nägin, et "d", siis nagu meenus küll, aga iseenda ees oli juba piinlik jõudnud hakata...
Eks ta ole jah keerulisevõitu saja erineva kultuuri segasummasuvilas elada nagu Kanada seda on. Su konkreetse juhtumi puhul ei oskagi arvata milles asi, samas eeldaks, et abikaasa (kanadalane ikka?) oleks pidanud kohalikke kombeid tutvustama, eriti peale esimesi apsusid. A äkki isetegevus, ta kodus ei räägi, üritab vaikselt raha teenida millega oskab.
VastaKustutaKukeseeni korjan siin ka alati kui silma jäävad, see aasta pole veel juhtunud. Muudest seentest puravikud kindlam värk, muid seeni pole viitsinud selgeks õppida. Meie kandis üldse suht vähe seeni (võrreldes Eestiga) või siis ma lihtsalt ei sattu metsa sellisel ajal kui seenetab.
Mees on kanadalane, kuskil 70-aastane ja igati normaalne kuju. Kui me kokanduskoolitusest rääkisime, oli mees kõrval ja pakkus kohe, et miks mitte meie enda köögis? Toidu müümisest ma arvan, et ta lihtsalt ei tea. Need nuudlid tegi naine siis, kui kahes majas oli garage sale, aga paistis, et keegi polnud ostnud. Tema mõte ilmselt oli, et tuled muid asju ostma, ostad süüa ka, miks mitte. Aga hind oli selle väikese portsu eest natuke kõrgevõitu, nii jäid need talle kätte ja hiljem käis ukselt uksele, püüdes müüa. Ma arvan, et mees eeldas, et ta neid tasuta käib pakkumas.
KustutaAga äkki võiks sellele tailannale viisakalt teie kogukonna reegleid ja harjumusi selgelt tutvustada ning ka otse öelda, et tema toidud on väga maitsvad, aga hind kallivõitu. Ehk oleks abiks pakkuda talle välja sobivam hinnaklass ja soovitada tal mitte ukselt uksele käia, aga nt korraldadagi mingi takeaway oma kodu ees vmt. Ehk et mulle tundub tobe selline seljataga teistega sosistamine selle asemel et inimesega otse ja ausalt rääkida.
VastaKustutaKanadalased on nii viisakad, et nad ei lähe iial ütlema, et kuule, tee teismoodi. Nad lihtsalt aktsepteerivad, et see on sinu viis asju teha ja kui nad ise seda heaks ei kiida, siis nad lihtsalt ei osale, aga nad ei püüa teist inimest muutma hakata. See on natuke nagu kolm korda kallimate hindadega butiikpoega, et astud sisse, vaatad, et oih, liiga kallis ning astud välja tagasi. Ei lähe korraldama ja ütlema, et kuulge, nii te küll äri ajada ei saa.
KustutaSeda, et ta toidud on head, me talle juba ütlesime ja ütlesime seda ka, et kui mingi sünnipäevapidu või miski on tulemas, siis võibolla tellime temalt näiteks neid riisipalle (ja muidugi raha eest). Aga see takerdus nüüd selle taha, et kui me nägime, et mis hinna eest ta neid müüa tahab, siis no nii väga need mulle ka ei maitse, et soti eest väike kausitäis tellida. Keeruline olukord, noh.
Eks leidub ebaviisakaid kanadalasi ka - see väga riigipiire ei küsi. Aga kanadalastel puudub tõesti idaeuroopalik otsekohesus, mida lääne ühiskond tihtipeale ebaviisakaks või robustseks peab.
KustutaSuhtlemiskultuur on üldiselt leebem aga tihti ka selle võrra pealiskaudsem.
Ehk siis nagu Anu ütles, ei ole loota, et kanadalane kellelegi "tõtt näkku" läheks ütlema, pigem lihtsalt ei osaleta.
Just nii ongi.
KustutaMa ei oska öelda kui tavaline selline kommuuni elu on Kanadas et jagatakse toitu omavahel ja pidevad naabrite üritused ja kogunemised omavahel aga ise kolides sellisesse kohta tunneks küll teatud ebamugavust, kuna ise pole selline super suhtleja nagu seal kõik tunduvad. Või teed mingeid sotsiaalseid apsakaid ja siis ei kutsu sind keegi külla jne. Aga noh järsku seal Kanadas on selline asi normaalne.
VastaKustutaSee kogukonnavärk tekkis meil pool-kogemata. Meie majad ei ole linnamaal, vaid see on eravaldus ehk meile kuulub ka tänav ja sellepärast on meil ühistu (12 majaga tupiktänav). Alguses saime kokku ainult ühistu koosolekutel korra aastas, aga siis üks aktivist pakkus, et teeme nö tänavapeo, paneme lauad üles, igaüks toob jagamiseks midagi süüa ja saame rohkem tuttavaks. See läks nii edukalt, et saimegi tuttavaks ja tänavapidu on nüüd igasuvine üritus. Aga kuna vanusegrupid on erinevad, siis tihedamalt suhtlevad väikeste lastega pered omavahel, pensionärid omavahel, koeraomanikud omavahel jne. Aga meil on vestlusgrupp ja lisaks FB grupp, kustkaudu saab korraga kõigiga ühendust. Nüüd on aja jooksul tõesti niimoodi tekkinud, et kui kellelgi on vaarikaid või suvikõrvitsaid üle, siis pakutakse välja, et kes tahab ning viiakse ukse taha. Ja jõulude ajal on ühed naabrid alati valiku väikeseid maiustusti küpsetanud ja kõikidesse majadesse viinud ja üleüldse on suhtlus sõbralik ja toetav. Paar korda aastas oleme nooremate naabrinaistega koos väljas söömas-dringil käinud (selline 5-6 naist grupp). Ehk suhtlus tegelikult päris igapäevane ei ole, aga selline mõnus küünarnukitunne on olemas. Et kui mune või piima on vaja laenata, võin ükskõik, millisele uksele koputada. Igapäevaselt suhtlen ma ainult nende naabritega, kellel on sama vanad lapsed, sest meie lapsed mängivad peaaegu igal õhtul õues koos.
KustutaAga mis puutub sotsiaalsetesse apsakatesse, siis ma arvan, et uustulnukana tekiks igas kultuuris see kramp, et kui sa paar korda järjest millegiga teised ebamugavasse olukorda oled pannud, siis edaspidi ei püüta sind ülemäära aktiivselt kaasata. Kanadalased on lihtsalt nii viisakad, et ei läheks eluilmas näkku ütlema, nemad lihtsalt naeratavad, tänavad ja liiguvad eluga edasi. Tailannaga on see häda, et ta on väga-väga intensiivne, mis eraldivõetuna kanadalastele hästi ei sobi. See müügistrateegia sinna kõrvale ja ongi selline kompott, et keegi ei hakka eraldi vaeva nägema, et teda kultuurile sobivaks vormida.
Loetu pani mõtlema, et kui minna võõrasse väga viisakasse kultuuri, siis kuidas saada aru, kas teine pool ootab enda poolt välja pakutud toote eest vastu raha pakkumist või mitte. St. kui tooja pole seda ise selgelt välja öelnud, et on tasuline. Ok, kõige pealt ikka pakud raha, aga kui siis keeldudakse, siis mitu ringi veel seda viisakusest edasi teha. Või siis ei oodata vastu raha, aga selle võib olla vaikimisi, et pakud siis ise peatselt midagi talle tasuta vastu või teed muu teene. Sellest vaatenurgast on selgelt välja ütlemine, kas tahetakse raha või mitte isegi mugavalt selge.
VastaKustutaHuvitav. Mina küll ei paku millegi eest kunagi raha, kui keegi mulle midagi anda või kinkida üritab. Kui tasuta ei taha anda, siis pole vaja üldse sellist nägugi teha, et pakun midagi. Äri ajamine on sootuks miski muu ja kui keegi tahab müüa, siis öelgu selgelt välja, et kuule, mul on müügiks, ma pakun müügiks vms. Mitte et näe, võta, ja siis ootab tegelikult vaikimisi selle eest raha. Kummaline mõtteviis mu meelest. Meil on siin Tallinnas väike oma kogukonnaga maja. Kõik tunnevad kõiki. Ei ole sellist võimalustki, et kui keegi midagi teisele pakub (tikrid, õunad, kodumunad, isetehtud kook või enne reisile minekut miski toit, mida ära ei taha visata), tuleks selle eest raha pakkuda. Viisakusest viime vahest midagi vastu ka, aga seegi ei ole kohustuslik.
KustutaEks see ole selline tunnetuse küsimus, jah.
KustutaMinu meelest on täiesti okei pakkuda, et kui keegi tahab osta, siis mul on saadaval ja hind on see. Aga ei ole okei müüdav asi pihku pista ja seejärel teatada, et hind on see. Ja ei ole okei uksele koputama tulla ja öelda, et näe, sulle maitsesid mu riisipallid, ma tegin nüüd nuudleid, kui mitu sa tahad, 10 dollarit karp. Näost näkku ära öelda oli ebamugav.
Samas - kultuurilised õppetunnid, eksole - oli mul juhus, kui teised naabrid esimest korda lõhet pakkusid. Nad saatsid kõikidele sõnumi, et kes tahab? Tookord küsisin Matti käest, et kuidas ma peaks vastama, sest ma tahan, aga kas ma pakun raha või...? Ja Matt ütles väga kategooriliselt, et eieieieiii, naabrite käest ei võeta kunagi raha. Kui nad pakuvad, siis see on kingitus, Kanadas ei müüda niimoodi naabritele asju. Ma siis ei pakkunud raha, aga tänasin ette ja taha ja kiitsin tagantjärele, et nii hea kala oli (tõesti oli ülivärske) ja nüüd on nad regulaarselt lihtsalt toonud ilma küsimatagi, sest teavad, et meile maitseb. Aga eks siin ole see mängus, et neil on rahaliselt võimalik selliseid "kingitusi" teha ja nad lihtsalt tahavad jagada. Nad võiks ju müüa ka, aga sel juhul kasutataks väga passiivset müügitehnikat, lihtsalt, et hind on see ja kui keegi tahab, võin tuua. Jumala eest ei tohi survestada.
Keeruline see kultuuri sulamine, kirjutamata reegleid on nii palju!
Ma olen ka aastaid mujal elanud, aga suurema üllatuse sain just Eestis. Tuttav pakkus samaks õhtuks kontserdipileteid, et nad ei saa minna. Kui meie ei võta, siis ongi raisus, sest keegi teine ei taha või elab kaugel. Aga kuna me kontserdiga samas linnas elame, siis äkki tahame minna? Ikka ju tahame, vaba õhtu ja nii. Sõbranna saatis siis järgmise sõnumiga arveldusarve numbri ja summa... Noh, nii väga me ka nüüd ei tahtnud ju minna, jutu järgi tundus, et päästame lihtsalt prügikastist need piletid... Ütleme nii, et iga järgmine kord, kui ta midagi pakub, ütlen ei. Lihtsalt õpid inimesi ja nende mõttemaailma aja jooksul tundma ja kohaned, ega muud.
VastaKustutaMina oleks ka sellise pakkumise puhul oodanud, et tasuta antakse.
KustutaÜldiselt nõus. Mul küll juhtus Eestis, et pakuti laulupeopiletit kuna üks isik ei saanud tulla. Raha pakkusin ise vastu, teades et piletipakkujal seda just jalaga segada pole. Moe pärast ajas vastu algul aga surusin pihku ja lõppkokkuvõttes kõik õnnelikud.
Kustuta