Kilpkonnast tuvi ei kasvata

Ma olen kõik need kolm aastat, mis Ossu koolis on käinud, näinud üht ema poegadega igal jumala hommikul kooli hiljaks jäämas. Nad sõna otseses mõttes loivavad kooli poole siis, kui tunnid on juba ammu alanud. Igal hommikul on erineval kaugusel, aga need kaks poissi jäävad absoluutselt iga päev kuni pool tundi hiljaks.

Alguses imestasin, et miks seda nendega teemaks ei võeta ja huvitav, kas sellistel juhtudel pannakse sotsiaaltöötaja perekonda abistama? Aga siis sain aru, et... sa ei saa perekonda muuta! Võid proovida piitsa või präänikuga, aga mõned inimesed lihtsalt on rohkem motiveeritud ja teised vähem, sageli kasvavad nende lastest samasugused ja parata pole midagi. Isegi kui sa saad neid kuidagi sundida õigel ajal kohale ilmuma.

-

Kanadas arutatakse praegu, kas hakata peredele ette kirjutama, mida lastele kooli lõunaks võib saata? Meil oli suvel selleteemaline jutuajamine Oscariga, kes olevat suveprogrammis kellelegi öelnud, et kui sa iga päev nii ebatervislikku sööki sööd, on see su tervisele halb ja teeb paksuks. Sest noh, kõnealune laps on nähtavas ülekaalus ja tõesti sööb iga päev ainult kiirtoitu.

Selgitasin Oscarile, et esiteks on sul õigus, aga... laps ei vastuta selle eest, mis ta toidulaual on. Kui tema peres süüakse ainult pitsat ja krõpse ning juuakse mahla peale, siis tal polegi muud kooli kaasa võtta. Võib-olla on ta vanemad alkohoolikud ja ta kraabib ise hommikuti kokku, mida võtta on? Ja lõppeks võib ju kool nõuda, et lõunaks saata ainult köögivilju ja kanaliha, aga mõnes peres ei ole harjumust selliseid asju süüa ja siis on see laps terve päeva näljas ja sööb õhtul kodus ikka rämpsu edasi, aga nüüd juba topeltkoguses, sest on päev otsa nälginud.

Ehk mingeid piire peab muidugi seadma, aga kilpkonnast tuvi ei kasvata. 

Oscari küsimused on viimasel ajal väga huvitavaks läinud ja ma alati tunnistan, kui ta mõttekäik on tegelikult korrektne olnud, aga seda ütlen ka, et alati ei saa tõde kuulutada, sest see ei ole kas viisakas või võib teistele haiget teha. Siiani pole ta kordagi samasse ämbrisse kaht korda astunud, teab täpselt, mida tohib ja mida mitte, kui korra on teema läbi arutatud.

Aga kodustest ülesannetest ja hinnete panemisest - minu meelest on koolipäev piisavalt pikk, et õppida peaks jõudma ikka koolis. Lapsed veedavad seal iga päev peaaegu kuus tundi ja minu meelest on kuus tundi pingutamist ükskõik, mis vanuses lapsele täiesti piisav. Vaba aeg peaks jääma huvitegevusteks ja niisama olemiseks, sest ka see on aju arenguks vajalik. Sellepärast mulle meeldib, et siin kodus õppida ei anta. Mingeid töölehti ja väikeseid raamatuid vahel tuleb, aga nende läbitöötamine on alati ainult soovituslik, mingit tunnikontrolli ei tehta.

Kanadas hindeid ei panda ja kaks korda aastas saab kirjeldava tagasiside. Lisaks näidatakse tabelina, kas antud valdkonnas on su laps täpselt reel, veidi ees või veidi taga. Selline pehme variant. Ja minu meelest täiesti piisav! Kui ma enda kooliajale tagasi mõtlen, siis oli neid lapsi, kes oleksid hästi õppinud ja ettenähtud ülesanded ära teinud ka ilma hinnete surveta ning neid, keda isegi hinded selleks ei motiveerinud. 

Ahjaa, see tagasiside läheb vanemate meilile ja nemad otsustavad, kas arutavad tagasiside lapsega läbi või mitte. Minu laps ei ole kordagi pidanud end halvasti tundma, et ta veel soravalt lugeda ei oska. Ta lihtsalt ei tea, et selles veidi taga on (ja ta on alles seitsmene, seega kiiret pole). Oscar hakkas mitu aastat hiljem rääkima kui eakaaslased, ma isegi mitte ei eelda, et ta lugema kohe esimeste seas õpiks. Ta annab endast parima ja tal on lubatud areneda selles tempos, mis talle sobib. Pealegi on ta paljudes muudes asjades andekas ja vanematena keskendume hoopis neile aspektidele ning hoopis kiidame. 

-

Lugesin "Loovusest ja logelemisest" raamatut ja seal ütleb Jaan Aru, et hindamine on ebaefektiivne. Kui laps saab kontrolltöö tagasi ja osad vastused on punasega läbi kriipsutatud, ei õpi ta sellest tagasisidest mitte midagi. Toob näite, et kui käid ujumist või tangot õppimas ja õpetaja ütleb lihtsalt, et "hinne kolm", siis see tagasiside ei anna mingit tulemust.

Lisaks mainib, et tagasiside peaks olema kiirem, sest kui sa kontrolltöö tulemused nädal aega hiljem saad, oled juba unustanud, mis mõtete ja arutluse tulemusel vale lahenduseni jõudsid. Ehk kui ujumistreener selle hinne-kolm-tagasiside sulle nädal pärast basseiniskäiku annab, on veel eriti naiivne loota, et su ujumisoskus paraneks. 

Aru soovitab, et kool võiks aidata leida, et mis on lapse tugevused, mida ta aju suudab, mida ta võiks oma eluga peale hakata. Autonoomiat võiks rohkem kujundada. Mina isiklikult vihkasin kooli, aga armastasin ülikooli. Mulle üldse ei sobinud see 45 min keemiat, siis 45 min kaugushüpet ja staadioniringe, 45 min ajalugu (mida ma lahingute detailide pähetuupimisest üldse ellu kaasa võtsin?), siis 45 min emakeelt (ühes koolis oli mu emakeel alati "viis", teises koolis ei saanud kordagi üle "kolme" - öelge, kas ma siis oskan emakeelt või mitte - näe, siiamaani ei tea).

Lapsi võiks algusest peale vaadata natuke rohkem kui indiviide ja arendada seda, millele neil huvi ja annet on. Sellepärast mulle ülikool meeldiski, et eriala valid ise ja ka tunniplaani paned kokku just nendest aindetest, mis sulle kõige põnevamad tunduvad. Ja korraga oli mul motivatsiooni õppida ja kodus juurde lugeda ja kõikvõimalikke lisakursuseid võtta. Huvi motiveeris miljon korda rohkem, kui punase pastakaga kirjutatud hinded.

Muide, kas mul on kordagi elus keemiat vaja läinud? Ei. Aga keemiaõpetaja ütles, et ma ei jõua elus mitte kuhugi, kui keemiat ei oska. Sa ei pane kilpkonna lendama, ükskõik, kui palju ka püüad (ja näägutamine ei ole tegelikult püüdmine). Õpetamise kvaliteet on oluline. Paar korda on Matt mulle mingeid keemiaalaseid asju seletanud ja seda nii huvitavalt teinud, et olen tabanud end mõtlemast, et keemia on ju nii põnev, kes oleks võinud arvata?!

Muidugi on ulmeline eeldada, et kõik õpetajad oskaks oma ainet haaravalt edasi anda, aga vähemalt õppekava võiks palju-palju praktilisem olla! Näiteks psühholoogiat ja finantsteadmisi, millel väga suur osa täiskasvanuelust põhineb, ju praktiliselt üldse ei õpetata!

Selle asemel, et mingit kuiva "koleerik-sangviinik" või "ekstavert-introvert" tabeleid läbi närida, võiks psühholoogia õppekava hoopis inimsuhetele keskenduda. Kui keegi paneks huvitava kava kokku, mida lastele ette sööta, saaks sellega ka keskpärane õpetaja hakkama. Psühholoogias on nii palju huvitavat ja praktilist, et ma ei näe mitte mingit vajadust aega kulutada Freudi sünni- ja surmadaatumite tuupimisele.

Sama finantsidega. Koosinus ja tangens õpetavad küll aju kasutama, aga kui see aju ei tea, mismoodi krediitkaardid, laenud ja hoiused toimivad, kuidas raha kasvab ja kahaneb, mismoodi investeerimine töötab, ei ole tal nendest kuivadest võrranditest pärast gümnaasiumi lõppu mitte mingit kasu! Mina isiklikult pole elus veel kordagi tangensi otsa koperdanud, küll aga olen avastanud rea varjatud tarkuseid, mida koolis isegi poole sõnaga ei mainitud, sest kõikvõimalike aastaarvude ja faktide tuupimine oli millegipärast olulisem.

Me oleme selline huvitav põlvkond, et palju asju oli justkui ligadi-logadi, aga no kuidagi saame ikka hakkama.

Sõbranna just küsis täna hommikul, et vaata, kuidas me pidevalt arutame, et on mom-guilt - võiks lastega veel rohkem tegeleda, kannatlikum olla ja mida kõike veel. Aga huvitav, kas meie vanemate generatsioonil oli ka mom-guilt? Meie kasvasime selles maailmas, kus laps rääkis siis, kui kana pissis; kui julgesid mainida, et keegi sulle halvasti ütles või liiga tegi, küsiti esimese asjana, et mida sa ise alustuseks valesti tegid; kõike põhjendati "sest mina ütlen nii"; ja laste ees vabandamist ei eksisteerinud üldse. Vanematel jäi alati õigust ülegi.

Ja samas läheb iga põlvkond hukka! Lihtsalt kogu aeg uutel põhjustel :)

Kuidas hamster korra aastas värvi vahetab...

Olete kunagi mõelnud, et miks jalanumber 16-st algab? Miks mitte ühest?

Ameerika süsteem algab number 1st, see on siis sama suurus nagu Euroopa 16 ehk vastsündinu kingad. Mis on juba omajagu tobe, sest beebid ei kanna kingi.

Aga Ameerika süsteem on selles mõttes tobedam, kui Euroopa oma, et see küll algab 1-st, aga poole pealt saab otsa... ja algab uuesti 1st!

13 on viimane laste suurus ja sellest järgmine on 1 (13 on euroopa 32 ja 1 on euroopa 33). 

Selgitus on, et "väikesed lapsed" ning "suured lapsed ja täiskasvanud". Ma ei tea, miks väikseid lapsi suurtest eristama peab, minu meelest teeb see asja ainult segasemaks. Või kui nii väga oli vaja eristada, siis miks mitte lapsed/täiskasvanud? Aga eelkõige oleks lihtsalt võinud 1-st alustada ja muudkui ülespoole liikuda, selle asemel, et korraga uus ja suurem 1 sisse tuua. 

Mõtlesin selle peale ükspäev, kui Oscari vanu jalatseid ritta ladusin. Kunagi tegin omale niimoodi pildid, et teaks, mida Oliverile juurde on vaja, aga Ossu on hooga eest ära kasvanud ja terve rea jalanõusid vennale juurde jätnud, mida eelmise pildi peal ei olnud, nii et tuli uuesti sorteerida.

Ja no ma ütlen - teine laps on praktiliselt tasuta! Ma ei julge üldse kokku arvutadagi, kui palju esimese riided, jalanõud, mänguasjad, vankrid, kärud, jalgrattad jne maksma läksid. Aga järgmine lihtsalt kasutab rõõmsalt edasi, ei mingeid lisakulusid. Puhtalt optimeerimise mõttes võib-olla peakski mingi viis last olema.

Sõbrad käisid ükspäev oma vastsündinuga külas. Uhhhh, nunnu! No nii pisike ikka. Kussutasin nii palju, kui sain. Nad naersid, et meil olevat kolmandat vaja. Ma tahtsingi alati kolme, aga kui alles 35-selt esimesega pihta hakkad, siis ei vea välja, kui just unetute ööde ja pideva kaose fänn ei ole. Mina ei ole.

Kui ma praegu võiks veel kuskil 5 aastat pausi pidada ja alles siis kolmanda saada, siis ma saaks. Aga no ma olen selleks ajaks 48 ja ma ei kavatse mailisrepsi teha ja pensionieani lapsi treida. 

Nad küsisid seda ka, et kas me ei plaani lastele koera võtta? Esiteks - koera ei võeta lastele. Neile muidugi meeldiks, aga olgem ausad, neile meeldiks ka elevant tagaaias, aga see ei tähenda, et meil hakkaks kunagi tagaaias elevant olema.

Ukraina sõbrad võtsid oma lastele hamstri ja no see on jumala eest kõige nunnum hamster, keda ma iial näinud olen. Nüüd, mitu kuud hiljem uurisin, et kas lapsele endiselt meeldib (sest ma olen kah hamstrit või liivahiiri või muud väikest kaalunud) ja nad ütlesid, et laps on suur fänn, kogu aeg mängib oma hamstriga. Ja et nad olid talle juba ennetavalt rääkinud, et "hamstrid muudavad umbes korra aastas värvi".

Geniaalne. Sest kui praegune hinge peaks heitma, saab salaja asendada.

Meie piirdume esialgu kanadega. Esimese muna saime ka kolm päeva tagasi. Ossu oli nii õnnelik, et käed värisesid! Järgmisel hommikul läks kell kuus kontrollima, et kas on uusi mune? Tuli mulle ütlema, et polnud. Kui kell kuus hommikul saab unenägude sekka munauudiseid, pole vastsündinut vajagi - olemasolevad lapsed on veel selles eas, et saavad mu une katkestamisega endiselt suurepäraselt hakkama.

Vaatasin kanaaia kaamerast, kuidas Ossukas pilkases pimeduses terve aia ja kuudi läbi otsis. Hiljem siis selgitasin, et anna lindudele veidi aega atra seada. Üles ärgata ja nii. Munad tulevad natuke hiljem.

Ei raatsi ära visata...

Ükspäev olin naabrite pool, kui märkasin nurgas riiulit maruvanade entsüklopeediatega. No ikka selline mitukümmend tükki. Uurisin nostalgilise väärtuse kohta, sest nad pole muidu erilised vanade asjade fännid. Naabrinaine ütles, et ahh, need on mu vanemate omad, aga nad ei tahtnud ja küsisid, et kas me võtaksime omale. 

Küsisin imestunult, et "...ja teie tahtsite?", mispeale naabrinanaine ütles, et no tegelikult ei tahtnud, aga "vanematele ei meeldi asju ära visata".

Hiljem koristasime mängutuba ja ta mainis, et talle üldse ei meeldi see väike diivan, mis seal on ja tahaks midagi muud selle asemele. Küsisin, et alguses siis meeldis? Ütles, et ei, aga... vanematel jäi üle ja... neile ei meeldi asju ära visata ja... 

Kõõksusime naerda.

Mingi teine päev tuli välja, et neil on majas suur panipaik, millest mul siiani aimugi polnud ja küsisin, et mida nad seal hoiavad? Ohh, tead, mu karikaid kooliajast ja igasugu muud kasutust mitte leidvad asjad. Naersin, et väga hea, õnneks sul tütar kasvab ja ühel päeval, kui tal on oma maja, saad oma karikad talle suruda, sest vaja pole, aga ära visata ka ei taha.

Ma ise olen kasututest asjadest vabanemise meister. Mul ei ole mingeid "äkki kunagi läheb vaja" ega "vaja ei lähe, aga ära visata ei raatsi" asju... Ja kuigi ma olen suur lugeja, hoian alles ainult neid raamatuid, mis olid nii head, et plaanin tulevikus vähemalt korra veel üle lugeda. 

Mäletate, kuidas vanasti oli igas kodus riiulitäis ENE-sid? Informatsioon aegus üleöö ja hind oli krõbe, aga kõik ostsid, sest... Novot, miks? See oli suurim skämm üldse.

Mäletan selgelt, kui järjekordne ENE välja tuli ja nii suurt summat ei kulutanud me kunagi millegi peale, sest rahaga oli alati kitsas, aga ema ütles, et loomulikult ostame ENE, "sest kunagi kui ülikooli lähed, on vaja". Ei pea vist mainima, et ei läinud vaja (ja kui oleks läinud, saanuks neid ükskõik millise sugulase või peretuttava käest laenata, sest igaühel seisid need riiulis).

Ämmal on garaaž täis mõlema poole vanaemade träni, serviise ja värki, sest "ei raatsi ära anda" (mulle ega Matt'i õdedele ta neid kah pakkunud pole, ilmselt teab, et meist keegi neid ei tahaks). Lisaks vanima tütre kümme aastat vanad pulmapeo dekoratsioonid, nagu kunstpuud jne. No loomulikult teeb igaüks isikliku ruumiga, mida tahab, aga vanemaks saades peaks ju mingil hetkel see piir ette tulema, et hauda kaasa neid asju endaga ei võta. Mina küll ei tahaks, et pärast mu surma peaks terve perekond kokku tulema ja nädal aega vandudes mu vana kola sorteerima ja taaskasutusse tassima, sest mina oma eluajal "ei raatsinud".

Ükspäev ostsin Marketplace'ist ühe vanadaami käest väikese maali. Järele minnes küsisin, et kas see on tema enda looming? Proua ütles, et oh ei! Aga et ta on juba 75 ja mis ta nende asjadega ikka teeb - tütre ja tütretütre käest küsis, enamikke asju nemad ei tahtnud, nüüd müüb oma ehteid ja kunsti ja mis iganes tal üle juhtub olevat. Nii loogiline mu meelest.

Sõbra emal on selline süsteem, et iga kord reisile minnes andis pereliikmetele teada, et kus seisab Ümbrik Tähtsa Infoga. Noh, et kui ta reisil kogemata hinge peaks heitma (ei heitnud muide, siiamaani elab!). Ümbrikus olid siis kõikvõimalikud paroolid, info selle kohta, et mis püsitellimused tal on jne. Selline info, mida täiskasvanud lapsed peaksid palehigis taga otsima, kui emaga midagi juhtuma peaks (lõputute serviiside ja ENE-de sorteerimise kõrvalt). Ta rääkis sellest mulle üle kümne aasta tagasi ja pidevalt mõtlen, et nii geniaalne, peaks endale ka sellise ümbriku tegema - igaühel võiks olla. Kas tegin? Ei ole sellega veel tegelenud. Aga kui ma hinge peaks heitma, siis garaažitäit serviise ja vanu entsüklopeediaid mul ka ei ole. Väikesed võidud, eksole.

-

Naabrinaine saatis pildi hunnikust toataimedest ja küsis, kas ma tahan mõnda? Emal olevat üle ja nemad, kolm tütart, naeravad, et Anu ei luba ema vana träni endale tassida (tegelikult pole neist keegi toalille-sõber). Võtsin ühe ja no nii hästi sobib mu magamistuppa! Hundid söönud ja lambad terved lahendus :)

Välismaal elamise puudustest

Vahel on nii, et mõnest asjast ei oska õieti puudust tundagi, kuni keegi sellele osutab. Ja siis saad aru, et aaa, tõesti... Ja korraga on just see osa häirivalt puudu.

Üks naabrinaistest veetis päeva sõpradega järve ääres, tuli koju, võttis toast koerad ja ütles, et ei viitsi süüa teha, longib vanemate juurde sööma. Tal lapsi ei ole ja mees oli tol päeval ära. 

(see on veel teine lugu, et mõlema naabrinaise vanemad elavad kas kõrvaltänavas või kaks tänavat eemal)

Ma olin korraga natuke kade. Nagu... lihtsalt jalutad kohale, ei pea viisakat vestlust üleval hoidma ega midagi, sest need on su enda vanemad. Ja sööd mingit lihtsat kodust toitu. Mitte sellist "tegin kena roa, sest külalised", vaid suvalist asja, mida inimesed endale õhtuti kokkavad.

Vanaema vaarikates kaks suve tagasi

Etteruttavalt mainin ära, et paar päeva hiljem küsisin üle, et mida ta vanemate juures sõi, sest mina olin ikka mingeid eesti toite kujutlenud (naiivne, ma tean) ja siis sai muidugi idüll hoobi, sest ta ütles, et burksi. Kanadalased söövad uskumatult tihti burksi. Ma oleksin pidanud juba ette aimama, et puht-statistiliselt on suurimad šansid, et ta sööb seal burgerit. Ja siis poleks üldse kade olnudki.

Ma olen sellele tegelikult väga palju mõelnud, et... miks??? Kui Eestis on suvine aiapidu, tehakse grill-liha, kõrvale salatit, nipet-näpet. Siin on klassikaline aiapidu burgeri ja hot-dogiga. Iga jumala kord. Mõistan, et lihtsalt kultuuriline erinevus, aga see ei selgita, et MIKS? 

Eestis müüakse igasuguseid marinaadis lihasid ka muidugi miljon korda suuremas valikus; siin on toidupoes valdavalt lihtsalt värske liha - marinaadi võid ise peale visata (no on marinaadis ka, aga Eestiga võrreldes palju vähem ja üldse mitte nii head).

Aga alguse juurde tagasi tulles - ma sain korraga aru, et see on mu elust täiesti puudu, et keegi mulle lihtsat kodust toitu pakuks. Eestis elades oleks sõbrannad-emad-tädid-vanaemad, sõprade ja sõbrannade emad... Aga kui ma siin oma sõbrannade vanemate juurde satun, saan tavaliselt burksi. Sest noh, nii lihtsalt käib. Või on mingi tänupüha-jõulud või muu suursündmus kalkuni ja kõigega. 

Ma tahaks täiesti lambist kohale jalutada. Ilma planeerimiseta. Ja siis suvalist kodutoitu süüa. Kraapida potipõhjast eilset pastarooga.

Kah vanaema juures

Paar erandit tegelikult on - üks eesti sõbranna, kes samuti siin saarel elab (küll tunni aja kaugusel) ja siis ukrainlased. Eesti sõbranna juures sööme tavaliselt lõunat ja see on alati selline mõnus mis-juhtus-külmikus-olema kompott. Natuke üht ja teist. Selline lihtne. Ja ukrainlaste juures pannakse raudpolt söök nina alla, tahad või ei taha. Alati saab mingit "ukraina sööki", mis on minu meelest "eesti söök". Näiteks borš või pirukad või sült. Aa, või seenesalat.

Ükskord käisime Mattiga seal ja jube hea salat oli. Kah seentega, aga mingi liha oli sees. Ja sibul, hapukoor, mingid sellised asjad. Mõlemad sõime ja kiitsime, küsisime, et mis liha see nii hea on? Olid kanasüdamed! Matt ütles pärast, et pidi šoki saama, ainult see hoidis ära, et salat tõesti võrratult maitses. Aga et oleks tegelikult eelistanud mitte teada, mis liha see oli. Kanadalased ei söö väga mingeid kanasüdameid ja selliseid asju. Ega seeni (šampinjone ainult).

Okei, ma tegelikult ei tohiks viriseda, sest sain just ise ka aru, et täiesti lootusetu asi siiski pole. Näe, täitsa kaks kohta on, kus mind toidetakse. 

Ma ei oskagi seletada, et milles siis lõppude lõpuks üldse asi on? Sõbrannadega me üldiselt käime pigem väljas söömas. Kas ma tahaks, et nad mulle selle asemel kodus kokkaks? Ei. Meile kõigile meeldib restoranitoit. Ja toredad kohvikud. Ise võõrustan alati meelsasti, sest mulle meeldib kokata ja sõpradele paistab mu toit maitsevat. Kas ma tahaks, et keegi teine tuleks ja kaasa kokkaks? Ei.

Nii et ma tahan eelkõige lihtsat kodust kogemust. Et saaks ette teatamata kohale minna. Ei, isegi mitte seda tegelikult. Ma teataks ikka. Aga tahakski lihtsalt ainult teatada ja sisse sadada, mitte küsida, kas sobib ja siis mingit erikohtlemist saada. 

Kui palju teil selliseid inimesi on, kelle juures ilma eelneva kokkuleppeta kodust toitu saab?

Mitu müsteeriumit ja paar toredat hetke

Igasügisene müstika - kus peidavad end äädikakärbsed 11 kuud aastas ja miks nad just septembris nii aktiivsed peavad olema?

-

Kool algas. Eelmisel nädalal oli esmaspäeval mingi järjekordne püha, nii et alustati teisipäeval. Kooli pidi minema ainult tunniks ajaks. Kolmapäeval-neljapäeval täispikk koolipäev ja reedel terve kooliga ekskursioon randa (selline ilus koht, kus on mänguväljak ja igasugu muid lõbustusi). Oscar ütles, et jube väsitav ja pikk nädal olevat olnud. 

Ma tõesõna ei tea, kuidas siin lapsevanemad tööl käivad, kui kool nii jupikaupa käib (lapsi peab siin ju viima-tooma). Aga no kuidagi käivad. Sel nädalal on täispikad päevad, nii et juba lihtsam.

Lastele on aeglane üleminek jällegi mõnus. Lisaks see, et esimesed poolteist nädalat ollakse oma eelmise aasta klassiruumis eelmise aasta klassikaaslaste ja õpetajatega ja alles seejärel tuleb lõplik otsus, et kuidas uued klassid komplekteeritakse (igal aastal mängitakse seltskond veidi ümber). Jõuab suvemuljed seniste semudega rahulikult ära jagada.

Alles homme, mil kool on poolteist nädalat käinud, lähevad lapsed oma uude klassiruumi uue õpetaja juurde ja saavad teada, kes nendega sel aastal ühes klassis on. Vanemad muidugi omavahel suhtlevad, nii et seda, et Oscar kahe parima sõbraga ka sel aastal samas klassis on, ma juba tean, aga ülejäänud seltskond jääb homse hommikuni üllatuseks. 

-

Täna käisin juuksuris ja nuputasin, kas juuksur on lapseootel või mitte? Ma käin seal umbes kaks korda aastas, nii et keeruline hinnata, on ta lihtsalt juurde võtnud või on uudiseid. Maru piinlik oleks õnne soovida ja teada saada, et suurem vorm on lihtsalt... suurem vorm.

Oliver kutsuti lasteaiakaaslase sünnipäevale. Terve rühm kutsuti, sest kõikide riiulis oli kutse. Ma isegi ei tea seda last! Saab alles kolmeseks (loe: vaevalt, et teda huvitab, kui suur ta pidu on). 

Üritus on sellises kohas, kus saab rentida peoruumi ja seal on ainult toolid ja lauad. Kogu lõbustuse, toitlustuse jne peab ise tooma. Ma olen paar korda lastega sinna juhtunud, alati on igav, sest mida sa seal tühjas ruumis ikka nii väga teed (jah, alati on mingid õhupallid ja natuke joonistamise asju). Ja vanematel ebamugav, sest isegi kanadalased ei taha võõrastega päris nii palju suhelda. Aga seal justkui peab. Saatsin sõnumi, et aitäh kutsumast, aga me oleme sel nädalavahetusel linnast väljas. Väike valge vale. Vastati, et aitäh teada andmast!

Nädal hiljem sai terve rühm uued kutsed (jah, SAMALE sünnipäevale). Eelmiste koopia, lihtsalt suuremas formaadis. Ignoreerisin, sest ma juba vastasin. 

Siis läks veel nädal aega mööda ja saime JÄLLE uued kutsed! Uuesti täpne koopia, aga veel suuremas formaadis. Peoni on poolteist nädalat aega, nii et puhtalt statistika põhjal ennustan, et vähemalt korra saame jälle samale peole kutsed ja seekord ilmselt nii suured, et saab seina ära tapeetida.

Minu jaoks on see jube kummaline (isegi veel kummalisem kui äädikakärbsed). Ma pole elu sees ühelegi peole kolme identset kutset saanud... Aga näe, ela piisavalt vanaks ja jõuad igasugu asju ära näha!

Selles asi pole, et kingitusi nuiataks, sest kutsel palutakse kingituse asemel tuua lapse lemmikraamat ja toodud raamatute hulgast talle uus lemmik koju kaasa võtta. Ehk kingitust ei tee, saad viidud raamatu vastu valida uue raamatu. Väga ilus idee.

-

Kanad on suureks kasvanud, aga veel ei mune. Kuskil kuu aja pärast peaks lootust olema. Siiamaani nuputan, kas kaks musta on kuked, sest sabasuled on erinevad kui ülejäänud kahel. Aga muidu on neljakesi identsed ja kirele pole keegi hakanud, höian pöidlaid, et kukkesid poleks.

Lastega käisin hambaarsti juures ja endiselt pole kummalgi mitte ühtegi auku. Patsutan endale siinkohal õlale - tubli töö! See, et nad tervete hammastega üles kasvaksid, on mu eesmärkide nimekirjas ikka väga kõrgel kohal. Ja ma saan aru, et siin loevad geenid ja teab mis, aga nii palju, kui ma selle nimel teha saan, ma ka teen ja siiamaani on sellest ehk midagi kasu olnud.

Teine asi, mida teha püüan, on neile mitte enda hirmusid edasi anda. Näiteks ei tea nad, et ma ämblikke kardan ja korjavad pidevalt neid igalt poolt üles. Viimane nädalavahetus oli nagu õudusunenägu - üks tuli erkoranžiga, teine rohelisega. Oliver näitas, et näe, kui ilusad karvased jalad tal on! Ma pidin ära minestama, aga hästi vapralt kiitsin kaasa, et tõesti ilusad jalad. Oscar küsis, et kas me tema oma võime koduloomaks võtta ja pidin kahjuks keelduma ("sest ämblikud on õues rõõmsamad").

Herilaste osas pole mul õnnestunud vaprat nägu teha. Nii et ebaõnnestun ikka ka täiega.

-

Oliver skooris ühe meie tänava tädi käest võlurimütsi ja ei võtnud seda nädal aega järjest peast ära.

Enda segi joomisest

Juhtusin nägema mingit klippi stiilis "76 päeva ilma alkoholita, nahk särab, bla-blaa" ja tabasin end mõtlemast, et kuradi kahju, et mul halbu harjumusi pole, mida maha jätta, tahaks kah, et nahk säraks!

Veidi ebaõiglane, et mina näen oma enam-vähem tervisliku eluviisi juures välja täitsa tavaline, aga mõni teine, kes on aasta(kümne)id räigelt joonud, saab nüüd lambist särama hakata.

Aga muide - olete kunagi mõelnud, miks mõnele inimesele alko nii väga meeldib ja teisele mitte nii väga? Ma ise olen selline, et üks kokteil on tore. Teist ma üldiselt ei võta, sest minu meelest enam meeldivamaks ei lähe, tuleb lihtsalt purjusoleku tunne juurde. Paar kuud tagasi olime Matt'iga deidil ja seal restoranis oli üks hästi hea kokteil ja kui küsiti, et kas tahad järgmist, siis Matt vastas minu eest, et jah, tahab küll. Jõin siis kaks ja maitses hästi, aga pärast lihtsalt ootasin õhtu otsa, et see purjus tunne üle läheks. Tüütu.

Eile küsisin Matt'ilt, et mismoodi on võimalik, et mõned inimesed end pildituks joovad? 

Tuleb välja, et see on mingi ensüümide värk, et ühed ensüümid annavad lõbususe tunde ja teised ensüümid vastutavad tagajärgede eest. Minusugusel on selline komplekt, kus lõbusaid ensüüme on vähe ja tagajärje-ensüümid löövad kiirelt sisse. Ehk pole erilist pointi edasi juua, sest lõbusamaks enam ei lähe, ebameeldivamaks aga küll. 

Aga paljudel teistel on vastupidine komplekt ensüüme ehk kogu aeg läheb lõbusamaks. Mida rohkem ja kauem jood, seda paremaks läheb ja ebameeldiv pole joomise käigus üldse.

Muuhulgas sain teada, et paljud asiaadid (peamiselt hiinlased, jaapanlased ja korealased) ei saa üldse alkoholi tarbida, sest neil on eriti ekstreemne ensüümide tasakaal, et mõnus pole üldse, selle asemel lööb kohe sisse pearinglus, iiveldus ja peavalu. Ja nemad ei saa seetõttu aru, miks üldse keegi peaks alkoholi tahtma? 

Naabrid käisid ükspäev oma lemmik-pitsarestos mingit uut rooga proovimas. Saatsid mulle pildi. Kuna nähtu pani mind omaenda mõistuses kahtlema, küsisin üle, et MIS seal taldrikul tegelikult on, sest mulle tundub nagu praekartul peekoni ja jäätisega, siirupikastmes. Arvasin, et tegin hea nalja!

Welcome to Canada, sest just täpselt see seal taldrikul oligi. Siin on mingi teema soolase ja magusa miksimisega ja mingid teatud asjad nagu soolakaramell ja vahtrasiirupi kastmes lõhetükid on mulle isegi meeldima hakanud (see võttis küll kõva 10+ aastat, nii et polnud lihtne teekond), aga no kuulge, kuskile peab siiski piiri tõmbama.

Cactus Cut Sundae on selle asja nimi, kui keegi tahab guugeldada. Ahjaa, kartulid on vürtsised (see cactus cut on mingi spice, mida peale pannakse), nii et roa mõte on kõik maitsed ühte patta panna. 

Lihtsalt tahtsin öelda, et söök pole küll see, mille nimel Kanadasse tasuks tulla...

-

Nonii, mis alkoensüümid teil muidu on? Joote jalutuks või ajab kohe oksele?

Pere ainus tüdruk...

Nägin kuskil netis sellist retsepti, et sega kokku juuksepalsam ja tärklis, lisa toiduvärvi, saad lastele mängimiseks mõnusa pilvetaolise massi. Käisin dollaripoes odavat palsamit ostmas ja lasin lastel kokku segada. Alguses oli kummalgi kauss ja alguses pidin neid omajagu veenma, et lusikad kõrvale paneks ja käsipidi sisse sukelduks. Aga siis helistas sõbranna ja jätsin nad omapäi tegutsema, läksin ise teise tuppa lobisema. 

Mõni aeg hiljem tuli Matt, et tule vaata, mida lapsed teevad:

Fantaasialennu puudumise üle nende puhul küll kurta ei saa. Mina kujutasin ette, et voolivad vaikselt õhulisi palle või midagi, aga pidin tõdema, et minu aju lihtsalt ei küündi päris sellistesse dimensioonidesse, kuhu nende oma...

Kui ma oleks ise samas ruumis olnud, oleksin asjale ikka kõvasti varem pidurit tõmmanud, aga sellel hetkel oli juba hilja, mis hilja. Oliver määris seda massi endale pähe ja vahepeal käis jalgupidi laua peal. No mitte ühtegi puhast kohta ei olnud. 

Õudselt raske on piiri tõmmata, et kuidas olla tore ema ja samas mitte aru kaotada. Koristamine võttis ikka... omajagu aega. Aga oli lihtsam kui tookord, mil lubasin neil jahu ja vett segada, et "tsementi teha", sest jällegi - MINA oma väheses loovuses ei saanud aru, et selline segu tõesti muutubki tsemendiks! Laua ja nõud sain kuidagi ikka puhtaks, aga need riided, mis neil tookord seljas olid, läksid kõik prügikasti (noh, alustuseks pesumasinasse, aga sealt tulid nad täpselt sama tsemendistena tagasi).

Palsami-tärklisesegu muutus kuivades pigem tolmuseks ja ma peaaegu isegi kahetsesin, et seda üldse märjalt puhastasin, sest kuivalt oleks palju lihtsam olnud.

-

Oliver rääkis mulle ükspäev lasteaia lõunasöökidest (kõik võtavad ju toidu ise kaasa). Et ta sõber tahab alati tema lõunasööke (nad on mõlemad kolmesed). Sisimas olin vaikselt uhke, sest ma ikka nii väga püüan, et mu lastel oleks alati suur valik igasugu puu- ja köögivilju ning muid häid asju lõunakarbis. Mina olin omal ajal see laps, kes alati teisi pidi kadestama kõiges. 

Ühel õhtul pakkisin jälle neid lõunasööke ja Matt ütles, et "sa ikka tead, et nad lihtsalt löövad karbi lahti ja söövad ära, kunagi mõtlemata, et kui palju sa selle kõigega vaeva oled näinud". Ja mina ütlesin, et mul polegi vaja, et nad sealt mingit minu vaeva välja loeks, ma tahan, et nad ei peaks kunagi alaväärsust tundma. Et nad söövad, on rõõmsad ja ei pane tähele, kui pooltel ülejäänud lastel on lõunakarbis lihtsalt suvaline saiakärakas ja pakk kartulikrõpse.

Aga siis küsisin, et kuule, kas kasvatajad söövad ka teiega samal ajal? Ja Oliver oli kohe varmas rääkima, et jaaa! Ja kas sa tead, et kasvataja April "sööb igasuguseid taimi ja kala, millel pole enam pead!" (hiljem rääkisin kasvatajale ja ta ütles, et ohh, ma ükspäev tõin terve suure krabi lõunaks ja lapsed olid vaimustuses, kui ma seda lahti harutasin ja sõin, nad polnud enne näinud). 

Küsisin, et aga mida kasvataja Mary-Jane sööb? Oliver vastas, et "normaalseid asju nagu riis ja kananagitsad".

Selles mõttes üllatav, et kodus näeb ta mind ja Matt'i pidevalt "igasugu taimi" söömas ja kananagitsaid meil üldse menüüs pole, nii et minu jaoks oli üllatav, mida ta "normaalseks" söögiks peab ja mida mitte.

- 

Oscari suvelaagri töötajate hulgas on üks trans-naine. Ilmselgelt mees, väga madala häälega, aga kannab enamikel päevadel naisteriideid ja väga tugevat meiki, juuksed on pikad (aga mõnipäev on meigita, t-särgis ja lühikestes pükstes). Ükspäev läksin lapsele järele ja sain juhataja käest tagasiside, et Oscar oli selle inimese käest küsinud, et miks ta naisteriideid kannab, kui ise on mees? Mis seitsmeaastase (autistliku!) lapse puhul ei ole ausalt öeldes ülemäära ootamatu küsimus.

Järgnes selgitus, et see töötaja "identifitseerib end naisena" ja me peame seda aktsepteerima, et nemad ei hakanud Oscarile selgitama, kuidas mõned inimesed sünnivad vales kehas ja et see töötaja oli "äärmiselt haavunud" olnud, sest kui ta vastas, et kannab naisteriideid, kuna on naine, olevat Oscar ta madalat häält järele teinud ja naerdes korrutanud, et "ma olen naine". 

Mõtlesin igatepidi, et mismoodi seda kõike pojale serveerida, aga siis leidsime Matt'iga, et lähme lihtsuse teed ning ütleme lihtsalt, et ei ole viisakas kommenteerida, kuidas keegi välja näeb, mida kannab, kuidas kõlab, mida sööb jne. Ei viskunud kogu trans-teema potti.

Sest mingil muul päeval oli see tagasiside, et kellelgi oli lõunaks pitsa ja krõpsud ja Oscar, vana tõekuulutaja, oli teatanud, et see ei ole üldse tervislik söök ja sa ei peaks niimoodi iga päev sööma. Tookord pidasin veidi pikema vestluse, ütlesin, et tead, esiteks - inimesed teevad vahel ebatervislikke valikuid ja see on okei, tee lihtsalt ise paremaid. Teiseks - lapsed ei vastuta selle eest, mis nende lõunakarbis on. Nende vanemad panevad söögi sinna sisse ja igas peres on erinevad võimalused, eelistused jne. Et selliseid asju ei ole viisakas kommenteerida.

Sisimas tunnen, et kui ettevõte võtab tööle kellegi, kes lastes küsimusi võib tekitada, võiks ehk töötajaid treenida, kuidas vastata ja asjale läheneda, selle asemel, et lihtsalt ära solvuda.

-

Sellega seoses meenub, et sama päeva õhtul ütles Oscar mõtlikult, et emme, sa oled meie pere ainus tüdruk! Mina vastasin, et jah, ju te peate minu eest hästi hoolitsema!

Ja Ossu küsis segaduses vastu: "Miks?"

Autism in a nutshell. Sest tõesti, et sellest lausest aru saada, peab natuke abstraktsust kasutama. Nii sirgjooneliselt nagu tema aju töötab, ei omanud minu vastus ju mingit loogikat. Aga mina vähemalt ei solvunud!

Igasugu asju on juhtunud

Kui siia kolisime, oli köögiaknal mingi imelik ähmane... asi, aga noh, ülejäänud maja kõik vinks-vonks, ei hakanud sellega pead vaevama. Aja jooksul on sama klaasikahjustus järjest ka mitmetele teistele akendele ilmunud ja kuna ma väikestviisi puhtusefriik olen, ajab hulluks, et klaasid on ähmased.

Matt'i ei häiri, nii et minu mure. Aga mina jällegi ei tea akendest midagi. Tellisin siis eelmisel suvel hinnapakkumise, tuli mingi asjapulk kohale, mõõtis ja seletas. Muuseas ütles, et näiteks sellel peaaegu tervet elutoa seina katval aknal ei ole muud võimalust olukord parandada kui TERVE seinatäis akent asendada, kuigi klaasikahjustus on ainult kahel väikesel lahtikäival osal.

Ütlesin, et tahan individuaalset pakkumist kõikidele akendele, siis saab hinna järgi vaadata, kas vahetame korraga või mõnekaupa. Pakkumine tuli selline, et... odavam oleks uus maja osta. Ma olin nii šokeeritud, et ei vahetanud ühtegi.

Köögiaken, mis on kõige hullem, näeb täna välja selline:

Tundub nagu oleks kahe klaasi vahelt rasvane ja näpujälgi täis. Väidetavalt kondensatioon klaasi vahel, tihend on kusagilt järele andnud.

Ühel naabril oli ka. Ütles, et laseb enda omad korda teha (tal oli ainult kolmel väikesel aknal). Lasigi. Küsisin hiljem, et palju maksma läks: summa oli KOLME akna eest neli korda odavam kui minu ÜHE akna eest taheti. Ütles, et ainult klaasid ju! Raame pole vaja vahetada, kui raamil mingit defekti pole (mida meil pole!). Minu aknamees väitis, et ei saa ainult klaase vahetada.

Lihtsalt ei jaksa igas valdkonnas piisavaks eksperdiks saada, et igal sammul nahka üle kõrvade ei tõmmataks. Täna tuleb teisest firmast tüüp mõõtma ja pakkumist tegema, aga ülla-ülla, nende kodulehel on see lausa kirjas, et kondensatsiooni puhul vahetatakse ainult klaasid. 

Siin elatud aja jooksul olen jõudnud tegeleda küttesüsteemi jamadega (mitu korda!), vahetanud välja veeboilerid (nende eluiga ongi ainult 8-12 aastat), saanud naabrite näitel targemaks garaažiukse tõstesüsteemiga, nüüd siis aknad. Ma üldse ei taha! Tore on muidugi targemaks saada ja igasugu asjadest teada, aga... 

Ükspäev tõmbas Oscar õues veevoolikut sellise jõu ja hooga, et see tuli mingist kinnitusest lahti ja siis oli muru sees auk, kust purskas vett täie hooga taeva poole. Õnneks - ÕNNEKS - oli naabrimees kodus (mu enda oma pole pea kunagi siin, kui midagi juhtub), kes esiteks teadis, kust vett kinni keerata, et üldse asjale läheneda, teiseks oskas juhtunut parandada ja kolmandaks olid tal kõik vajalikud jupid olemas. 

Ahjaa, sipelgaid tõrjusin igasugu asjadega, aga kasutegur väga suur ei olnud, nii et lõikasin need kuradima vaarikad üldse maha. Kaevan välja, panen mingi puu asemele, vähemalt ei pea pidevalt seal jändamas ja tegelemas käima. Iga kord kui keegi mainib, et oo, teil on NII suur aed, on mul korraks piinlik, sest ma olen tegelikult kogu aeg väikest tahtnud. Aga noh, laste jaoks tore.

Ja elupuud kärpisin ükspäev võsalõikuriga meetri võrra madalamaks, sest see on veel viimane kõrgus, kuhu ma kõige kõrgema redeliga ulatun ja kuna ma kirglikult vihkan igasuguste töömeestega tegelemist ning nuputamist, kas mulle antakse õiglane hind või tõmmatakse mõnuga kott pähe, siis on lihtsam teatud töid ise teha.

Oksad panin spetsiaalsesse paberkotti, mida prügifirma mulle sügisel tutvustas. Blogisin sellest ka, et rohelisse prügikasti võib kõiki muid biojäätmeid panna, aga vot okste jaoks on seda suurt paberkotti vaja (autosse visatakse see kraam kõik segamini, nii et ma siiamaani ei tea, mis loogika seal taga oli, aga ma lihtsalt ei jõua KÕIGEGA end kurssi viia).

Panin rohelise tünni ja paberkoti mõlemad välja. Prügipäeval tühjendati roheline kast ära, aga kott jäeti koos okstega maha.

Helistasin, et mis toimps? Tädi ütles, et prügiautol oli täna pikk marsruut, ilmselt ei mahtunud (prügiauto oli siin kella seitsme ajal hommikul, nii et vist juba ennetavalt ei mahtunud), võtsid siis lihtsalt pool. Ma ütlesin, et mulle tundub, et see on rohkem nagu teie probleem, mitte minu ja et kas arve tuleb ka ainult poole eest? 

Kuus tundi hiljem jõuan koju tagasi ja see kott on endiselt maja ees. Helistan tagasi. Mingi mees võtab vastu. Ilmatuma aja uurib ja klõbistab, lõpuks ütleb, et teil ei ole vist paberkottide äravedu paketi sees. Küsisin vastu, et kas VIST ei ole või EI OLE? Sest mina ka ei tea. Ja et kas sügisel oli meil mingi teine pakett? Sest mul oli konkreetselt vastupidine probleem, et rohelist tünni ei tühjendatud, öeldi, et pean okste jaoks paberkotid ostma. Nüüd on oksi paberkottides korduvalt ära viidud, aga täna korraga enam ei saanud viidud?

Suunas mu kellelegi teisele edasi, kes ütles, et uurib. Ma palusin, et viljakalt siis, eksole! Järgmisel hommikul tuli hiiglaslik prügiauto ja korjas mu üksiku oksakoti kenasti peale.

Suurtest autodest rääkides - ükspäev olime juba magama minemas, kui tänavale ilmus tuletõrjeauto. Ja väikeste poiste jaoks pole ju midagi ägedamat kui tuletõrjeauto! Õnneks midagi ei põlenud, tulid lihtsalt midagi majade taga olevasse parki kontrollima ja juht jäi autosse. Oliver ütles kohale jõudes, et vaata, seal sees on päris tuletõrjuja!

"Päris tuletõrjuja" naeris seepeale nii kõvasti, et tuli välja ja otsis tagaistmelt lastele kiivrid (neil on mingid spets lastekiivrid, mida kingituseks jagada). Ja kui hiljem veel kõik tuled ka vilkuma pandi, siis ma arvasin, et lapsed lihtsalt minestavad vaimustusest.

Muide, siit küsimus - kui mehed satuvad täiskasvanuna nendesse ametitesse, millest nad väikeste poistena unistasid, siis huvitav, kas neil on lapsi nähes väike äratundmisrõõm ka? Töötada pole neis ametites ilmselt päris sama vahva, kui väiksena tundus, aga kui lapsed hooga peale lendavad, et TULETÕRJEAUTOOOOO ja sina oled nüüd see tüüp, kes neid nuppe käsutab, mis tuled vilkuma paneb... natuke peab ju ikka uhke tunne olema?!

-

Aknamees tuli just mõõtma ja kinnitas üle, et jaa, ainult klaaside vahetamisest piisab ja garantii antakse kümneks aastaks. Jään huviga hinnapakkumist ootama...

Erinevused (ja kuidas ma Kanadat aja jooksul teisiti olen hakanud nägema)

Mul käis mõnda aega tagasi siin üks Eesti telesaade külas, tahtsid, et räägiksin elust Kanadas ja erinevustest Eestiga (eetrisse läheb vist millalgi mitme kuu pärast, eks ma siis annan teada). Avastasin, et mida aasta edasi, seda vähem oskan neil teemadel sõna võtta, sest siinsed kombed tunduvad nüüd tavalised ja Eesti eluga pole ma enam nii täpselt kursis. 

Ma ei mäletagi, millest me siis lõpuks jutustasime (kõik ei lähe ju sisse ka), aga minu enda jaoks on peamine suurim erinevus endiselt selles, kui palju need kaks erinevat kultuuri iseenda presenteerimisele rõhku panevad.

Eestis on inimesed sätitud ja lõhnastatud, naised kannavad suvel viisakaid kingi ja ilusaid kleite. Kanadas on kogu see asi suvakam. Eestlasi on ilusam vaadata, Kanadas on mentaalselt mugavam. Pole kunagi sellist tunnet, et keegi arvustab või vaatab viltu. 

Parfüümi kasutamine pole Kanadas paljudes kohtades näiteks üldse lubatud (kontorid, meditsiiniasutused jne). Alguses tundus see mulle imelik, aga kui viimane kord Eestis käisin, pani mu nüüd-lõhnadega-mitte-harjunud nina kohe tähele, et inimesed tunduvad ülelõhnastatud. Eestis elades lõhnasin ise sama tugevalt ja ei saanud arugi, et teised ka. Ja kuna siin on väga multikultuurne keskkond, siis lõhnakombo alla ei lähe ju ainult parfüümid, vaid ka viirukid ja teab mis kõik muu. Nii et "scent-free zone" teeb töötajate elu veidi lihtsamaks küll.

Avalikes kohtades on haruharva kellegi peal parfüümi tunda (ja enamasti on need slaavi immigrandid), paljudel polegi vist üldse lõhnastamise harjumust ja need, kes parfüümi kasutavad, kannavad seda lihtsalt väga vähe korraga peale.

Eestlased imestavad sageli, et Põhja-Ameerikas lähevad lapsed viieaastaselt kooli ja leiavad, et see on maru vara. Siitpoolt vaadatuna näen seda hoopis teismoodi. Kool (Kindergarten ehk nullklass) algab tõesti sellel aastal, mil laps viieseks saab (Oliver alustab seega neljasena ning saab alles novembri lõpus viis, samas kui naabripoiss saab jaanuaris viis ja alustab koos Oliveriga viie-poolesena), aga sisuliselt on see ikka rohkem lasteaed kui kool. Kindergarten on kooli ruumides, aga kõik, mida nad seal teevad, on väga mänguline. Ja ka edasi läheb palju mängulisemalt kui Eesti koolis. 

Koolis on igal klassil oma ruum, kuni seitsmenda klassi lõpuni annab üks õpetaja kõiki aineid (peale keka ja muusika). Aga klassikaaslased on igal aastal uued, gruppe mängitakse vastavalt vajadusele ümber. Pannakse kokku neid, kes on rohkem samal tasemel (ja see tase ju muutub pidevalt). Peaaegu kõik klassid on liitklassid ehk näiteks 3/4 klass koos. Istuma kedagi ei jäeta, hindeid ei panda, kohustuslikku kodutööd pole (mingeid soovituslikke asju ja harjutusi aeg-ajalt tuleb). Ausalt öeldes mõistlik ka, sest koolipäev on piisavalt pikk, ei pea hakkama kodus edasi vehkima, ma kahtlen, kas sellest tegelikult targemaks saaks.

Ja koolipäev algab/lõpeb KÕIKIDEL samal ajal. Koolid on ringkondade kaupa, näiteks meie linn ja kõrvallinn moodustavad ühe kooliringkonna ehk mõlemas linnas on koolipäeva algus, lõpp ja kõikvõimalikud vabad päevad täpselt samal ajal. Kool algab kell 8:40 ja lõpeb kell 14:20. Vahetunde on kaks, esimene 15 min ja teine 30 min. Mõlemad veedetakse alati õues, sadagu või pussnuge.

Suvevaheaeg on siin 2 kuud, aga kooliaasta ainult 10 päeva pikem kui Eestis. Ehk aasta sees on rohkem vabu päevi. Igas kuus on meil vähemalt üks püha ja need on alati esmaspäeviti. Mõned korrad aastas on õpetajate koolituspäevad (kas reedeti või neljapäev-reede), mil tunde ei toimu. Ehk pikki nädalavahetusi on siin lastele rohkelt.

Toidu võtab igaüks lasteaeda, kooli ja tööle ise kaasa. Uhhh, te ei kujuta ette kui tüütu see pidev lõunate pakkimine on! 

Ja puududa võib nii palju kui vanemad heaks peavad, mingit luba küsima ei pea. Kui laps kooli ei ilmu, saavad vanemad hommikul kella 10 paiku automaatkõne, mis ütleb, et sinu laps see-ja-see ei ole kohale tulnud (ilmselt abiks teismeliste puhul, kes endale ise vabu päevi hakkavad andma). Kui kuskile reisile minna või laps haigeks jääb, on kombeks ise kooli teada anda, et nad lihtsalt teaks ja kui teada on antud, siis seda kõnet ei tule.

Hindamine on kirjeldavas vormis, kaks korda aastas saadetakse vanemate meilile Report Card, mis näitab iga aine kohta eraldi, et kas lapse tase vastab tasemele, ületab seda või jääb alla ehk selles mõttes laias laastus ikkagi tead, kui hästi või halvasti su lapsel läheb. Ja kirjeldav osa räägib palju ka sotsiaalsest poolest, et kuidas teistega läbi saab, mis harjutamist vajab, mis valdkonnas edusamme on teinud jne.

Lapsehoolduspuhkus on 12 kuud ja säilib 55% eelmise aasta palgast. Või 18 kuud ja 33% palgast. Pärast seda tuleb tööle naasta ja lapsed lähevad üldiselt kuskil üheaastasena lasteaeda. Lasteaias on kaks rühma - alla kolmesed ja üle kolmesed. Väiksemate puhul on ühe töötaja kohta 4 last, suuremate rühmas ühe töötaja kohta 8 last. Rühmad on väiksemad kui Eestis, näiteks minu lastel oli väiksemate rühmas 8 last ja suuremate omas 16.

Oliveri lasteaed maksis alla kolmesena (arvutasin teile eurodesse) 592 eurot kuus ja pärast kolmandat sünnipäeva 400 eurot kuus. See on siinkandis üsna keskmine hind. Maksta tuleb terve kuu eest ette ja kas sa seda aega kasutad või mitte, ei loe. Summa sellest ei muutu, kui laps vahepeal haige või reisil on.

-

Töölt on puhkust kaks nädalat aastas (pluss enamikes asutustes jõulude ajal midagi lisaks), pärast viit aastat enamikes ettevõtetes kolm nädalat aastas. Seda tundub vähe, aga samas tänu nendele pidevatele pikkadele nädalavahetustele ei ole olukord üldse nii hull, kui pealtnäha paistab. Tasustamata vabu päevi ja tasustatud haiguspäevi võetakse ka nii nagu parajasti vaja on ja kuna väga tähtis on inimestele privaatsust anda, siis ei küsi keegi, et mis põhjusel sul vaba aega on vaja. 

Eraelu on siin päriselt eraelu. Eestis ju ka ei tohi töövestlusel laste ega perekonnaseisu jne kohta küsida, aga edasi läheb juba nii, et kooli alguse puhul tahaks vabu päevi, lapse sünni puhul ootaks ettevõttelt kingitust, jõulude ajal võiks tööandjalt vähemalt kommipakid tulla jne. Kanadas ei tee tööandja lastele mingeid kingitusi, lapsed ei tööta ju seal!

Tüüpiline motivatsioonipakett, mida tööandjad pakuvad, on lisatervisekindlustus, mis katab siis asju, mille eest peaks muidu ise maksma. Näiteks hambaravi, massaaž, retseptiravimid, prillid jne. Neid on siis erinevate tasemetega, paremaid ja nigelamaid.

-

Small-talk'i pidasin Eestis elades pealiskaudseks ja ebavajalikuks, aga nüüd vaatan asjale uue pilguga. Small-talk teeb võõrastega suhtlemise vabaks ja lihtsaks, annab signaali, et võõras ei kujuta ohtu. Kohati on muidugi tüütu ka (eelkõige sellepärast, et ma lihtsalt ei oska nii vabalt small-talkida, kui tahaks), aga nüüd hindan pigem selle eeliseid kui puuduseid. Nii palju on neid näiteid, kus võõrad lambist midagi ütlevad või kommenteerivad ja see lisab mingit nähtamatut küünarnukitunnet, võtab üleüldist sotsiaalset pinget maha.

Suhtlemises on suur erinevus see, et kanadalased ei küsi kunagi isiklike asjade kohta (või küsivad sellisel viisil, et sul on võimalik vastata kas pealiskaudselt või siis detailsemalt, kui peaksid soovima rohkem jagada). Näiteks, tervis, pereelu, sõltuvused, minevik, poliitilised vaated vms. Kanadalased on hulga diskreetsemad kui eestlased. Isiklikke asju jagatakse ikka, aga see ei tundu kunagi pealesurutud. Jagad ainult siis, kui seda päriselt teha soovid.

Mis mulle eriti meeldib, on see, et siinses viisakuses ei püüta sind pea kunagi ümber veenda. Ei soovi magustoitu või ei taha alkoholi - pole probleemi, keegi ei suru. Alati aktsepteeritakse, mis iganes su otsus on. Hakkad peolt ära minema, keegi ei jaura, et miks nii vara ja jää veel natukeseks. 

Komplimente tehakse siin rohkem ja nendele vastamise olen ma nüüdseks peaaegu ära õppinud. Ei rehma enam "oh mis te nüüd...", vaid ütlen lihtsalt aitäh nagu ülejäänudki kanadalased.

Tervisekindlustus on hästi sarnane Eestile ehk arstiabi on tasuta, aga Eestis on see parem, et ka privaatne teenus on olemas ja kui sul on millegagi ikka päriselt kiire (või oled lihtsalt rikas nagu kröösus ja viitsi üldjärjekorras oodata), saad raha eest kiiremini ette. Siin seda võimalust pole (või noh, võib muidugi USA-sse minna ja seal saab raha eest kõike, aga see pole kõikidele kättesaadav).

Arstide rollid on veidi erinevad kui Eestis, näiteks perearst teeb siin palju rohkem toiminguid kui Eesti omad, näiteks jälgib rasedust, teeb günekoloogilist läbivaatust, paigaldab spiraali, lõikab välja igasugu nahamoodustisi jne.

Eriarsti juurde saab perearsti saatekirjaga ja see toimub automaatselt - ühel hetkel saad lihtsalt eriarsti kabinetist kõne, et mis ajad sulle sobivad? Eestis pidi neid aegu minu meelest ise taga ajama, aga võib-olla on vahepeal asjad muutunud.

Visiiditasu ei võeta siin kunagi.

Ja kõik rasestumisvastased vahendid (pillid, spiraal jne) on naistele tasuta.

-

Pesukuivati on sama elementaarne kui pesumasin. Kõigil on olemas (elekter on siin muide mitu korda odavam).

-

Ja esteetilisele poolele pööratakse üldiselt vähem tähelepanu mitte ainult välimuse osas vaid ka kõiges muus. Näiteks kaubamajad ei näe välja nii ilusad, kui Eestis, igasugu arstikabinetid on lihtsamad. Kõik peab lihtsalt funktsionaalne olema. Täpselt nagu riietuses, et kui viigipüksid ja pidžaamapüksid katavad mõlemad tagumiku ära, milleks siis viikidega vaeva näha.

Pea kõikidel autodel on must sisu. Minul on helebeež (sest noh, eurooplane) ja kõik alati kommenteerivad, et oh kui ilus ja kas ei määrdu liiga lihtsalt? Siis hakkasingi märkama, et tõesti ei ole pea kellelgi heleda sisuga autosid. Lihtsalt pole praktiline. Eestis on hele sisu minu meelest väga levinud.

Sisustuses eelistavad nad siin ka sageli pigem tumedaid toone, kuigi tume mööbel on minu meelest ebapraktiline ja näitab iga tolmukübeme välja. Ja nahkdiivanid on kõigi lemmikud. Sellised nagu 90ndate kontorimööbel Eestis. Aga alati maru mugavad. Näe jällegi - viikide asemel pidžaama.

-

Kõiki kaupasid saab ilma igasuguse põhjuseta tagastada (väikeste eranditega, näiteks aluspesu ei saa). Minu meelest nii mugav! Ja ilmselt soodustab üleostmist ning ma kahtlustan, et palju tarbetut kaupa jääb inimeste poolt ka tagastamata, nii et pood võidab igal juhul.

Seda küsiti ka, et mida ma Eestist igatsen. Peamine on toidupood. Kanadas ei müüda minu meelest midagi super maitsvat. Palju on väga töödeldud toitu (kuigi võrreldes USA-ga on siin veel väga hea seis), kõik asjad sisaldavad rohkem soola ja suhkrut kui Eestis. Kõik säilib palju kauem. Ja valik ei muutu üldse. Kõik on kogu aeg sama. Ei ole seda, et mingi väike ettevõte laseks turule mingi huvitava maksapasteedi või kana taignas või pistaatsiajäätise. Kõik tuleb ainult suurtest tehastest.

Aga kuna mu sõbranna on praegu teist kuud Eestis, siis tema ütles, et miinus olevat jällegi see, et värske kraami valik on hulga kesisem. Meil on Kalifornia ja Mehhiko kiviviske kaugusel, nii et aastaringselt on absuluutselt kõik asjad alati olemas, pole mingit ühe või teise asja hooaega (lisapunktid selle eest, et arbuusi sees pole siin seemneid).

-

Kanada on ametlikult kahekeelne ja sageli küsitakse, kas siin saab ilma prantsuse keelt oskamata üldse hakkama. Reaalsuses räägib prantsuse keelt siin ainult üks provints kümnest (Quebec) ja ülejäänud Kanadas ei kuule prantsuse keelt pea mitte kunagi. Selles mõttes ei anna üldse võrrelda ühekeelse Eestiga, kus ilma vene keelt oskamata on raske tööd leida.

-

Ohh, ja lõpetuseks: "Bread" on SAI. Iga mõne aja tagant loen jälle kuskilt kriitikat, et ameeriklased on rumalad, ütlevad bread, aga söövad hoopis saia. Bread on inglise keeles alati saia tähendanud, leivaks oleme me selle eestlastena ise tõlkinud.

Ahjaa, leiba igatsen! Mõnest pagariärist (ja vene poodidest) saab mingit musta leiba, aga ma tahaks kõiki neid ägedaid sorte ja suurt valikut, mis teil seal Eestis on. Ja värskena!

(Kanada on 220 korda suurem kui Eesti, nii et provintsiti on asjad veidi erinevad. Mina kirjutasin British Columbia ehk kõige läänepoolsema provintsi vaatevinklist).

Omaenda poegade söömise teemadel

Ma käisin lastega väikesel linnapuhkusel ja hotelli lähedal olid hobusekaarikud, mis turistidele lõbusõitu tegid. Lapsed küsisid korduvalt, kas me võiks hobusega sõitma minna, aga sisustasin nende aja nii ära, et lihtsalt "ei jõudnud". Tegelikult oli asi selles, et mulle tundub nii loomuvastane, et hobune keset autode müra mööda asfalti kablutab. Hiljem guugeldasin, sest redditis on alati keegi juba küsinud asju, mis mindki huvitavad ja selgus, et need konkreetsed hobused on väga armastatud ja hoolitsetud. Seal kirjutasid mitmed endised töötajad ja muud asjaga seotud inimesed ning mitte ühtegi negatiivset kommentaari polnud, kuigi küsija oli sama skeptiline kui minagi. Üllatusin.

Aga ikkagi ei tõuse mu käsi sellist äri toetama. Kogu see asi tundub kuidagi vale. Longivad terve pika kuuma päeva mööda kärarikkaid linnatänavaid, õhtul pannakse treileritesse, viiakse talli ja hommikul jälle tagasi. Mis elu see on!

Asju pakkides vangutasin pead, sest isegi kui ainult kaheks ööks minna, on lastega reisides ikkagi vaja miljon asja kaasa vedada. Ma ise olen see tüüp, kes reisib alati minimaalse kogusega ja imestab, et mida sisaldavad need täiskasvanud inimeste kolm megasuurt kohvrit, mida puhkusereisile kaasa veetakse? 

Viimasel hetkel viskasin ka vankri autosse, mõtlesin, et lihtsam asju autost hotellituppa vedada. Aga järgmisel päeval nuiasid lapsed, et kas võib selle õue kaasa võtta ja no küll oli mugav, sest üks tahtis hirmsasti vedada ja teine tahtis ainult vankris istuda, nii et nad olid ideaalne tiim. Ja mina ei pidanud veepudeleid ega muud taolist kotiga kaasa vedama.

Hästi tore ja tšill oli, aga enesetunne pole mul endiselt just kiita. Pärast antibiotsikuuri on kopsud väidetavalt puhtamad (aga mitte päris puhtad), aga köhin endiselt, kuigi natuke parem vist on. Paar päeva tagasi algas nohu ja nüüd tundub, et see hakkab põskkoobastesse lööma. Ma pole nii hullult haige juba aastaid olnud! Ja nüüd siis keset kuuma juulikuud...

Suvejuttudest nii palju, et meil on sel aastal megapalju vaarikaid. Aga ka megapalju sipelgaid. Ja millegipärast söövad nad mu vaarikaid! Eelmistel aastatel pole sellist nalja olnud. Marjadel on augud sees ja iga vaarika küljes mitu sipelgat askeldamas. Jube vastik. Uhasin veega üle ja pritsisin mingi spets seebilahusega, aga ei miskit. Mõtlesin juba, et kaevan vaarikad välja, aga naabrimees pakkus, et äkki mürgita sipelgad ära? Mis on tõesti asjalik idee, sest need kuramused hammustavad ka, Oliver käib meil aias ainult kummikutega, ei jaksa enam sipelgate eest ära joosta.

Jaa, ma tean, et on ju looduslikud vahendid nagu kaneel ja... Kõik on proovitud. Neid ei huvita absoluutselt. Jalutavad üle mu loodusliku vahendi ja sigivad nagu jänesed, miski neid ei takista.

Muide, sellega seoses meenub, et guugeldasin ükspäev hamstrite kohta, sest Oscar on hakanud hamstrit tahtma. Tahtsin teada, et mitu neid olema peab, et igavusse ära ei sureks ja tuleb välja, et hamster tahabki üksi olla! On mingid spets liigid, keda saab ka kahekaupa pidada, aga laias laastus on ikkagi kõige õigem võtta ainult üks hamster. Seega pole ime, et nad sageli omaenda poegi söövad, sest kui sa ikka täielik introvert oled, aga siis korraga kümme beebit saad, on ilmselgelt rahu rikutud!

Kanad on muide väga tänuväärsed lemmikud. Oliver kõnnib nendega sageli ringi just nii nagu siin pildil ja kui mina oleks kana, ei tahaks küll jalad taeva poole hõljuda, aga meie kanad on sellega nii harjunud, et ei tee katsetki eest ära minna, kui neid sülle võtma minnakse. 

Muide, ükspäev mõtlesin, et muna on ikka üks suur müsteerium. Mitte midagi peale soojuse ei ole vaja, et sellest lind välja haududa. Pole ema verevarustusega ühendatud ega midagi. Kõik vajalik on juba koore sees olemas. Loodus on vägev.

Keedunuudli seiklused

Ma olen vist nüüd ametlikult vana, sest ilmad lähevad muudkui soojemaks ja valgemaks, aga mina unistan sügisest ja sellest esimesest krabisevast vihmasajust peale mitu kuud kestnud põuda. 

Aga eile käisin esimest korda sel suvel turul ja nii mõnus soe tunne tuli sisse. Päris söök maitseb ikka sada korda paremini kui see poe-kräpp. Porgandid on magusad nagu kommid. 

Mul on paar nädalat järjest selline köha olnud, et kopsutükke lendab. Aga kopsud olid puhtad. Enesetunne nagu keedunuudlil, energia nullis. Selle osa pärast ma isegi eriti ei muretsenud, mõtlesin, et hakkan lihtsalt vanaks jääma. Aga lõpuks köhisin nii, et ajas oksendama. Tuleb välja, et see on kopsupõletiku tunnus. Nii et kopsud läksid uuesti kontrolli ja nüüd nad enam puhtad polnud, krõbin oli sisse jõudnud. Sain antibiotsid ja energia hakkab tagasi tulema, selgub, et polegi veel nii vana, et keedunuudliks kvalifitseeruda.

Kämpimas käisime. Muidu käib Matt lapse/lastega ja mina sõidan üheks päevaks külla, kui nad just rohkem kui tunni kaugusel pole. Minu meelest on kämpimine natuke nagu hunniku raha kulutamine, et teeselda kodutut. Päevi lageda taeva all veeta ja nõusid käsitsi pesta. Olla liivane ja lõkkesuitsune. Ja-jaa, ma saan aru, et mingi võlu seal ikka on, aga mina isiklikult teeks oma vaba ajaga midagi muud.

Hiljuti võttis Matt esimest korda mõlemad lapsed kaasa ja mina jäin kaheks ööks üksi koju. Vau! Esimese päeva veetsin koristades. Kõik läikis! Vaatasin poole ööni filmi ja hommikul magasin nii kaua kui torust tuli. No kaua ei tulnud, seitse aastat sunniviisilist kukelauluga ärkamist iga jumala päev on oma jälje jätnud. Aga no mingi poole üheksani venitasin välja, mis on mu tavahommikutega võrreldes ebareaalselt hilja. Loivasin kööki ja saate aru, endiselt kõik läikis! Palsam mu hingele.

Käisin trennis, poes ja kohvikus. Õhtul läksime sõbrannadega õhtusöögile ja kokteilile. Maru mõnus oli. Magasin jälle mingi... kaheksani äkki. Ja siis tuligi juba pere koju. Ideaalne puhkus. Lõpuks jõudsin neid ikka igatsema ka hakata.

Järgmine kämpimiskoht oli ühe ilusa saare peal, kus ma veel käinud ei olnud ja lubasin, et lähen kaasa. Aga oma autoga, et saaks järgmisel päeval koju tagasi sõita. Matt nõudis, et ühe reisi pean ma nendega täispikkuses kaasa tegema, nii et lahkuda ei tohi ja pean kõik kolm ööd saarel veetma. Oi, ma ei tahtnud! Aga noh, läksin siis. Väga ilus saar oli, aga pärast esimest ööpäeva olin rohkem kui valmis lahkuma. Kaua sa jalutad seal ühes ja samas rannas, isegi kui see ilus on. Aga lastel oli muidugi tore kivisid pilduda ja krabisid ämbrisse koguda. Mulle ka meeldisid lapsena täiesti teistsugused asjad kui täiskasvanuna. Näiteks konnad ja vihmaussid. Paljaste jalgadega poriloiku astuda ja niisket muda varvaste vahel tunda. Aga praegu nagu ei kipu enam...

Mina lähen järgmisel nädalal lastega omaette linnapuhkusele paari tunni kaugusele. Ööbime basseiniga hotellis, et lapsed saaks iga vaba hetke kaelani vees veeta, käime suurtel mänguväljakutel ja proovime ära sealse batuudikeskuse. Kohvikusse satume kindlasti rohkem, kui korra päevas. Ja mitte keegi pole lõkkesuitsune ega liivaste jalgadega. Minu moodi puhkus.

Meil algas ju nüüd lõpuks koolivaheaeg. Ükspäev just vaatasin järele, et kooliaasta on siin tegelikult ainult 10 päeva pikem kui Eestis, kuigi suvevaheaeg on ainult kaks kuud. Meil on lihtsalt igas kuus üks pikk nädalavahetus (pühad on alati esmaspäeviti ja igas kuus on vähemalt üks püha) ning paar korda aastas on õpetajate koolituspäevad (mis on kas ainult reedel või neljapäeval ja reedel) ehk lastel jälle pikk nädalavahetus. Vaheaegasid on kaks - jõulude ajal ja kevadel, kumbki kaks nädalat.

Suvel üritan lastele võimalikult palju lahedaid asju planeerida, sest sõber mainis ükspäev, et 80% sellest ajast, mis me oma lastega veedame, on enne kümnendat eluaastat. Pärast seda tulevad juba sõbrad ja täiskasvanuelu peale, siis näeb neid varasemaga võrreldes nagu kuuvarjutust. Nii et kasutan neid esimest kümmet aastat targalt. Eriti arvestades, et üks on juba seitsmene...

Jalanumber on tal 36, varsti saame hakata kingi jagama. Nii nad suureks kasvavad!

Vastu hambaid

Ma sain just aru, et pean hakkama rohkem telekat vaatama! Kui The Handmaid's Tale uus hooaeg välja tuli, ootasin kannatlikult, et kõik osad saadavale jõuaks, sest nad oskavad nii hästi pinget kruttida, et ma ei ela üle, kui pean jätkulugu kasvõi ühe päeva ootama. Mul on vaja, et saaks kõmm-kõmm-kõmm järjest vaadata. 

Nüüd on siis kõik osad väljas, Matt viis lapsed kaheks päevaks kämpima ja mina saan teha, mida iganes hing ihaldab (mis tähendab seda, et esimesed paar tundi koristasin, siis tegin aiatöid, seejärel käisin suuremal toidupoe tiirul) ning mingi hea seriaal käib ikka asja juurde.

Istusin maha, panin teleka käima ja... 

Alguses näidati eelmise hooaja kokkuvõtet nagu ikka. Ja mulle ei tulnud mitte miski tuttav ette! Kruttisin siis VEEL tagasi ja sain aru, et olengi ühe hooaja täiesti maha maganud! Ma ei tea, mis nüüd saab, sest kaht hooaega kahe päevaga ma küll ära vaadata ei jõua. 

Või jõuan?

Ennist koristades tegin avastuse, et lapsed on suureks kasvanud. Vanasti mängiti intensiivselt autodega, aga nüüd on enamik neist kappi seisma jäänud. Nüüd nad ehitavad kas legode või magnetklotsidega (kui peaks lemmikmänguasja valima, siis no magnetklotsid on igapäevases kasutuses olnud juba viimased ma-ei-tea-kui-mitu aastat). Oscar mängis kolmeselt (ja neljaselt-viieselt-kuueselt) kogu aeg autodega, aga Oliver tahab kolmeselt ainult ja AINULT seda teha, mida vend teeb, nii et kui vend ehitab, siis ehitab ka Oliver.

Ja noh, kanadega mängisid nad kah väga intensiivselt, aga kanad kasvasid nii suureks, et ei mahtunud hästi enam oma kasti ära ja ma pidin nad õue kolima. Nüüd istuvad kuudis selle soojenduslambi all ja seal on jällegi nii palju ruumi, et väga lihtsalt neid enam kätte ei saa (õues saaks, aga praegu on õuemineku tee veel kinni, sest ma pole kindel, kas nii väikese linnu võiks veel rott või miski muu elukas maha murda).

Esimene öö kuudis oli natuke stressirohke, sest ma olin hirmus mures, et äkki on neil seal ikka natuke jahe ja siis vaesed linnulapsed lõdisevad. Aga nad on ilusti hakkama saanud ja iga nädalaga suuruses kahekordistunud, nii et tore.

Ükspäev sain koolidirektorilt kõne (aga kuna see tuli õhtusel ajal varjatud numbrilt, ei võtnud vastu ja siis jättis ta mulle kõneposti sõnumi, et tahtis lihtsalt mainida intsidenti, mis päeval oli toimunud ja lubas järgmisel päeval tagasi helistada). Uurisin siis Oscarilt, et mis juhtus? 

Sain teada, et võis-olla-või-mitte-olla, et pani kellelegi vastu hambaid...

No nii. Hakkab pihta. Elu poiste emana. 

Aga noh, selles mõttes ma ei kurda, et meil on alles esimene intsident, samas kui naabritüdruku käest kuulen iga jumala päev, mis draamad tal klassiõdedega on ja kes kellele mida ütles ja kes parajasti kelle sõber on või ei ole. Õudselt väsitav. Ma salamisi lootsin ju mõlema rasedusega, et äkki saan tütre, aga pean tunnistama, et tuleb saatust usaldada, sest mina olen küll läbi ja lõhki poiste ema. Ajapikku olen mõistnud, et oli hea valik. Kuigi noh, mina ei valinud. Lihtsalt vedas...

Oscarilt mingit lugu kätte saada on omaette ooper, sest noh, autism. Peab oskama otse küsida ja siis saab ausa vastuse, sest valetada ta paraku üldse ei oska. Aga kui õiget küsimust ei oska küsida, siis võib osa infot välja jääda.

Matt ütles muidugi kohe, et tead, osadele inimestele tulebki lihtsalt vastu hambaid anda, poiste maailmas on hierarhia värk, et peab end kehtestama, sest muidu jääd peksukotiks. Ma leidsin, et tõsi küll, aga direktorile ma vist päris nii ei saa öelda, pean ikka kanadalane olema ja ehmunud nägu tegema või midagi.

Aga siis tuli välja, et kaks poissi ajasid teda ja ta klassiõde taga, olevat hirmus olnud ning kuidagi ta selle tou siis kirja pani. Ütlesin, et tead, järgmine kord ära hakka jooksma ja viruta kohe.

Hahaa. Tegelt ei öelnud. Rääkisin ikka ilusti, et ära esimesena löö. Aga seda ütlesin küll, et kui keegi sind ründab, siis pane täiega vastu, meie issiga lubame. Pärast tuli muidugi välja, et mõlemad madistasid, polnudki kindel, kes esimesena lõi. Süsteem on selline, et kui millegiga hakkama saad, siis tuleb korrapidaja-õpetajaga õues ringi jalutada, ei saa mängima. Jalutasid siis koos ja nüüd on jälle sõbrad.

Aga jah. Siin ma siis nüüd olen, seriaal puha vaatamata, aga blogipostitus tehtud. Annan endast nüüd parima, et natuke paremini telekale pihta saada...

Kuidas ma lõõgastuda ei osanud

Mehed saatsid meid emadepäeva puhul sõbrannaga kahekesi spaasse. Seal on mobiilivaba süsteem, et telefoni jätad kappi ning kondad niisama saunade ja basseinide vahet. Mõte on selles, et poleks aimugi, mis kell on ja saaks vabaks lasta. No ma ei tea. Meil oli pidevalt see tunne, et magame midagi maha ja üldse ei tea, kui kaua võiks niisama jutustada ja kui pikalt kuskil nurgas raamatut lugeda. 

Teine reegel, mis vabaks laskmist pidi toetama, oli see, et sööma lähed hommikumantlis ja plätudes. Lõunaks on kümnekäiguline eelroogade valik - rida erinevaid tillukesi portsjoneid. 

Eelmine kord käisime seal Mattiga ja tookord võtsime massaažid ka juurde. Ja juba toona võitlesin süsteemile vastu, sest esiteks oli see hommikumantel märgade ujumisriiete peal ja siis tuli massaaž, aga lõunasöök algas kohe pärast massaaži ehk idee oli siis selline, et paned selle märja hommikumantli paljale õlisele kehale ja istud restorani maha. Õõh.

Tookord kimasin alustuseks duši alla, siis lunisin mingilt koristajatädilt uue hommikumantli ning selle alla panin aluspesu ja t-särgi. Ja siis oli okei. Sest tõesti istusid kõik inimesed hommikumantlites ja plätudes nagu soovitatud. Aga vähemalt oli mul kuiv rüü.

Sõbrannaga leidsime, et kuskil esimese päeva lõpuks vist lõõgastuks ära ja ei otsiks enam kella. Aga kuna see oli mõnetunnine pakett, siis sellist taset veel ei tulnud. Paar korda käisime kapis olevat telefoni piilumas, see natuke aitas.

Lõunasöök venis täiega. Iga roog oli paari ampsu suurune, nii et söömise peale aega ei kulunud, aga iga järgmist käiku ootasime pikalt. Arutasime veel, et selline tunne nagu oleks rohkem aega möödunud kui peaks, aga kuna öeldi, et lõuna kestab tund aega ja kella meil ju polnud, siis tuli lihtsalt süsteemi usaldada.

Kui arve saime, selgus, et möödunud on peaaegu KOLM tundi. Minu meelest veidi imelik paluda inimestel telefonid ära panna ja rahus lõõgastuda, aga siis kaks tundi üle aja minna... 

Iga asja eest küsiti jootraha. Põhja-Ameerika värk. Toit ja spaa olid ette makstud, aga arve toodi lauda, et "toidu osa on küll ette makstud, aga kui soovite, VÕITE jootraha ikkagi jätta". Ja kogu see värk oli nii viisaka survega esitatud, et suht võimatu oli mitte soovida jotsi jätta. Teenindus oli tegelikult väga hea, nii et okei, jätsime. 

Õigemini "väga hea väikese viperusega", sest teenindaja kallas mu veini sisse kogemata mullivett ja kui mina (viisaka kanadalasena) ütlesin, et "pole midagi", siis lihtsalt naeratas rõõmsalt, et "nüüd on sul spritzer!". Ma vaikimisi muidugi eeldasin, et ta toob mulle uue veini, aga...

Ühesõnaga, tulge Kanadasse ettekandjaks! Siin võib rahulikult asju pekki keerata, kuniks seda teha hästi viisakalt ja kõrvuni naeratuse saatel. Tippi jäetakse ikkagi.

Jootraha kõrgeim tase oli muidugi see, et päeva jooksul lasti lihtsalt arvele juurde kirjutada, et kui palju tippi lisaks panna ja alles uksest välja minnes tuli maksta. Seal arvutati siis jookide-snäkkide arved koos jootrahaga (pluss lõunasöögi jootraha) kokku üheks arveks ja ka sellele kogusummale andis masin tipivalikud ette. Ehk lõpus sai jootraha jätta sisuliselt veel ka... jootraha pealt!

Ma ei jätnud. Nii kanadalane veel ei ole. Aga muidu oli tore päev!