Meenus, et unustasin "Abielu on nagu loterii" postituses mainida seda mõttekäiku (samalt advokaadilt), et kui inimesed valiksid autot nii nagu abikaasat - kujutlegem, et saame omale elus ainult ühe auto valida. Noorena tahaks midagi kiiret, madalat ja tulipunast; lapsevanemana see aga üldse ei toimiks, paremini sobiks ruumikas ja liugustega; vanas eas muutub jälle oluliseks, kui lihtsalt sa sealt sisse ja välja saad. Kuidas kõik omadused ühte autosse kokku panna - võimatu. Suhetega olevat sama.
-
Sellele mõtlema pani mind üks hiljuti loetud raamat. Ma pole üldse sihtgrupp, aga just tänu sellele õppisin palju uut, millele kunagi varem mõelnud ei ole. Autor (Lori Gottlieb) kirjeldas, kuidas ta on 20+ aastat omale sobivat kaaslast otsinud. Tagajärjetult. Teos ilmus enne Tinderi leiutamist, nii et tema maksis spetsiaalsele kosjasobitajale (tere tulemast Ameerikasse), kes siis sisuliselt toimis nagu Tinder. Aga meest ta ei leidnudki.
Mida ma teada sain:
Et sageli vahetame ühe kaaslase teise vastu, sest sel ühel pole mingit kindlat omadust, mis teisel on. Ja siis avastame, et teisel pole jällegi mingeid muid omadusi.
Parimad mehed on seltskonnas tihtipeale nähtamatud. Just see nohikutüüp, kes sulle üldse silmagi ei jää, on pikas perspektiivis ilmselt ustav kaaslane ja hea isa. Ja see eriti särav tüüp on tõenäoliselt nartsissist, kes aina üha uusi seiklusi otsib ning pereeluks ei sobi.
80% naistest tahavad, et mees oleks vähemalt 183 cm pikk, aga vaid 15% meestest on üle 183 cm pikad. Puhtstatistiliselt kõigile ei jagu...
Me eeldame, et "see õige" ei ole kunagi pahas tujus ega liiga väsinud, et meie päevast kuulda, aga samas ei tohi ta pahaks panna, kui meie oleme pahas tujus või liiga väsinud, et tema päevast kuulda.
Mõned omadused on teineteist välistavad. Ükskõik, kui palju me ka tahaks, ei saa need ühes inimeses koos eksisteerida.
Autor otsustas neljakümnendate lähenedes sobiva mehe puudumisest olenemata spermapanga abil lapse saada ning avastas siis, et kui tal meeste seas enne seda ülisuurt edu ei olnud, siis väikese lapse kõrvalt oli veelgi raskem leida aega deitimiseks, pluss nüüd oli lisateguriks, et mees pidi aktsepteerima lapsega naist.
Ühtlasi leidis ta, et kui oled terve elu raisanud seda ideaalset oodates, siis vanas eas ei taha latti alla lasta ja kedagi vähem sobivat võtta, aga reaalsus on see, et head mehed on läinud ja isegi need vähem-sobivad on kellegi teise poolt ära nopitud. Alles olid ainult riismed.
Lisaks sai ta teada, et 40+ naised ei lähe kellelegi peale, sest samas vanuses mehed vaatavad kümme aastat nooremaid. Ja et kõige muu kõrval peab arvesse võtma ka seda, kui tugev kandidaat sa ise oled - kas mehed, kes sulle meeldivad, üldse vaataksid sinu poole? Ja kui vaatavad, oleks nad valmis ka püsisuhteks ja ühiseks tulevikuks?
Lõppkokkuvõttes on kaaslase otsimine on nagu toolimäng, et kui liiga kaua ootad, pannakse muusika kinni ja viimane tool läks kellelegi teisele. Ja mida kauem sa ootad, seda väiksem on tõenäosus kohata kedagi paremat, kui sa juba kohanud oled. Sellesama asja pärast, et toolid on otsas.
-
Mõned aastad hiljem kirjutas sama autor kuulsaks saanud raamatu "Võib-olla sa peaksid kellegagi rääkima?" ja toona imestasin lugedes, et kuidas lahkuminek tal nii kapitaalselt jalad alt ära lõi, aga nüüd näen, et inimene oli ikkagi aastakümneid otsinud... siis leidnud... ja jälle kaotanud. Nii et imestada pole midagi. Praeguseks on ta 57 ja google andmetel endiselt vallaline.
Huvitav teema! Nagu ma ütlesin, pole ma eriline sihtgrupp, sest vallaline olla pole ma õieti jõudnudki. Aga kui ma tagasi vaatan, siis minu valikuid ajendas alati see, et ma tahtsin lapsi ja perekonda. Mitte, et oleks kedagi kätt hoidma vaja. Ma arvan, et mulle tegelikult isegi meeldiks üksi elada, aga Matt'iga on selles mõttes lihtne, et kuna me mõlemad oma aega ja ruumi vajame, suudame seda teineteisele ka anda. Mind ajaks hulluks, kui ta tahaks minuga kogu aeg kõike koos teha ja teda ajaks hulluks kui mina temalt seda ootaks. Samas paljud paarid just nii toimivadki ja neile sobib.
No näe, ikkagi vist on raske sobivat kaaslast leida. Ju mul lihtsalt vedas.
Mida teie arvate? Kas sobiva kaaslase leidmine läheb vanuse suurenedes keerulisemaks?