Teine reegel, mis vabaks laskmist pidi toetama, oli see, et sööma lähed hommikumantlis ja plätudes. Lõunaks on kümnekäiguline eelroogade valik - rida erinevaid tillukesi portsjoneid.
Eelmine kord käisime seal Mattiga ja tookord võtsime massaažid ka juurde. Ja juba toona võitlesin süsteemile vastu, sest esiteks oli see hommikumantel märgade ujumisriiete peal ja siis tuli massaaž, aga lõunasöök algas kohe pärast massaaži ehk idee oli siis selline, et paned selle märja hommikumantli paljale õlisele kehale ja istud restorani maha. Õõh.
Tookord kimasin alustuseks duši alla, siis lunisin mingilt koristajatädilt uue hommikumantli ning selle alla panin aluspesu ja t-särgi. Ja siis oli okei. Sest tõesti istusid kõik inimesed hommikumantlites ja plätudes nagu soovitatud. Aga vähemalt oli mul kuiv rüü.
Sõbrannaga leidsime, et kuskil esimese päeva lõpuks vist lõõgastuks ära ja ei otsiks enam kella. Aga kuna see oli mõnetunnine pakett, siis sellist taset veel ei tulnud. Paar korda käisime kapis olevat telefoni piilumas, see natuke aitas.
Lõunasöök venis täiega. Iga roog oli paari ampsu suurune, nii et söömise peale aega ei kulunud, aga iga järgmist käiku ootasime pikalt. Arutasime veel, et selline tunne nagu oleks rohkem aega möödunud kui peaks, aga kuna öeldi, et lõuna kestab tund aega ja kella meil ju polnud, siis tuli lihtsalt süsteemi usaldada.
Kui arve saime, selgus, et möödunud on peaaegu KOLM tundi. Minu meelest veidi imelik paluda inimestel telefonid ära panna ja rahus lõõgastuda, aga siis kaks tundi üle aja minna...
Iga asja eest küsiti jootraha. Põhja-Ameerika värk. Toit ja spaa olid ette makstud, aga arve toodi lauda, et "toidu osa on küll ette makstud, aga kui soovite, VÕITE jootraha ikkagi jätta". Ja kogu see värk oli nii viisaka survega esitatud, et suht võimatu oli mitte soovida jotsi jätta. Teenindus oli tegelikult väga hea, nii et okei, jätsime.
Õigemini "väga hea väikese viperusega", sest teenindaja kallas mu veini sisse kogemata mullivett ja kui mina (viisaka kanadalasena) ütlesin, et "pole midagi", siis lihtsalt naeratas rõõmsalt, et "nüüd on sul spritzer!". Ma vaikimisi muidugi eeldasin, et ta toob mulle uue veini, aga...
Ühesõnaga, tulge Kanadasse ettekandjaks! Siin võib rahulikult asju pekki keerata, kuniks seda teha hästi viisakalt ja kõrvuni naeratuse saatel. Tippi jäetakse ikkagi.
Jootraha kõrgeim tase oli muidugi see, et päeva jooksul lasti lihtsalt arvele juurde kirjutada, et kui palju tippi lisaks panna ja alles uksest välja minnes tuli maksta. Seal arvutati siis jookide-snäkkide arved koos jootrahaga (pluss lõunasöögi jootraha) kokku üheks arveks ja ka sellele kogusummale andis masin tipivalikud ette. Ehk lõpus sai jootraha jätta sisuliselt veel ka... jootraha pealt!
Ma ei jätnud. Nii kanadalane veel ei ole. Aga muidu oli tore päev!
Tallinnas on Elamus Spa, piiramatu külastusajaga eraldi 21+ vanustele pileti hind 52 Euri kõik hinnas v.a. toidud-joogid ja hoolitused kui juurde võtta (mida ei ole teinud). Olemine on eriti mugavaks tehtud ehk siis võid terve päeva veeta. Iga tund on erinevad tasuta saunarituaalid, baldahiinvoodid, suitsuruum, DJ õhtuti jmt. Kui olen käinud siis visiit on jäänud ajavahemikku 2-4 tundi sest no ei jaksa rohkem :D Seal on sama teema selle märja hommikumantliga. Käid ühest saunast ja basseinist teise + dush vahele ning iga natukese aja tagant tunned kuidas vajud märja mantli all aina maapinnale lähemale. Telefoni ka nagu ei taha märja mantli taskusse panna seega jääb kappi. Otseselt ei häiri aga vahepeal vaatamas ikka käisin. Ükskord tellisin mingi kokteili ja jätsin sinna lamamistooli kõrvale et tualetti minna. Tagasi tulles on jook kadunud, bataadifriikad alles. Küsisin et mis toimub? Ei tea keegi midagi. Küsisin siis et äkki saaks uue? Ütlesid et teeme! Olid teinud väikese, kuigi olin tellinud suure. Ei viitsinud jaurama hakata. Jootraha teemat õnneks ei ole.
VastaKustutaIsver, kuidas ma jootraha puudumist igatsen!
KustutaVau, see tipiasi ajaks keskmise Eesti eestlase küll täiega leili :D Aga kuidas see võimalik on, et inimene veini sisse vett valab? Nagu....kuidas?
VastaKustutaSisuliselt samad klaasid olid veele ja veinile. Vee jaoks õige nõks suurem pokaal. Nii ta valaski valesse. Ja sinna mu veinijoomine jäi...
KustutaKäisin eelmise aasta lõpus Rootsis ja sõime vanalinna kohvikus perega. Seal oli esimene valik jootraha suurus makse terminalis ja alles siis said arve tasuda. Ja selles kohvikus puudus WC võimalus. Poleks üldse tahtnud jootraha hätta.
VastaKustutaJaa, siin tuleb ALATI jootraha leht esimesena lahti. Mõnel juhul on "no tip" variant ka olemas, aga mõnel pole ja siis ma olen tipiks lihtsalt nulli pannud ja palun väga! Lauateeninduse eest jätan loomulikult alati jootraha, sest siin lihtsalt peab, aga paraku antakse need tipivalikud ka "take-out"-i puhul ja niisama letist kaasa ostes.
KustutaSee jootrahakultuur mitmetes riikides on asi, mis minu loogikasse ei jookse. Minu mõttes on jootraha nagu preemia või tänu hea teeninduse/toidu eest. Ja summa oleneb sellest kuidas teenindaja käitub, suhtub, hoolib jne. Toidukullerile jotsi andmine on ka täitsa mõistlik ja loogiline (eriti kui tuuakse kiirelt ja teenindus hea). Aga kui tellin toidukohast toidud ja ise järele lähen siis tipin "võimaluse eest" teha kena õhtune jalutuskäik või pisike autotripp? :O
VastaKustutaJaa, mul on sama loogika, et see peaks olema nagu preemia. Kanadas on muidugi selles mõttes lihtsam, et teenindus on peaaegu alati ülimalt hea, nad ikka kohe oskavad! Aga häirib, et mitte ainult toitude hinnad ei kerki, vaid ka jootraha valikud on vaikselt kõrgemaks kergitatud, kõige madalam automaatvalik on nüüd igal pool kas 18% või 20% ja järgmised kaks valikut vastavalt siis veel kõrgemad. Ehk vaikimisi eeldataksegi, et VEERAND arve summast tuleks teenindajale tänutäheks anda.
KustutaTeine asi, mis mind häirib, on see, et paljudes kohtades on selle jootrahaga mingi susser-vusser, et kelle vahel see jagamisele läheb ja kuuldavasti võtab omanik mõnes kohas kindla protsendi endale "kulude katteks". Ehk vahel püüan jätta sulas, et vaadaku siis ise, kuidas jagab või ei jaga teistega, aga alati pole ju täpset summat sula ka.
Minu arust seda ei antagi nagu meie mõistes ainult hea teeninduse eest vaid see on nagu kujunenud mitte ametlikuks palgalisaks. Nojah, hinnad on igalpool tõusnud ja eks siis hakati juba iga liigutuse eest küsima
VastaKustutaVanasti näiteks toidukulleri (ma kasutan DoorDashi, aga eks neid ole ju teisigi) äpis oli tipivalik vaba, sai ise numbri sisse trükkida. Aga siis ühel hetkel pandi sinna ka protsendid. Minu meelest ajuvaba. Esiteks! Jootraha tuleb jätta ENNE teenuse saamist. Ja siis ootad oma toitu sada aastat, vaatad, kuidas kuller kolmest kohast läbi käib, enne kui sinu koti kohale toob. Eee, mis TEENUSE eest ma siin õige peale maksan? Ja teiseks toob kuller lihtsalt ühe koti. Kas seal on sees viie või sajaviiekümne dollari eest sööki, ei mõjuta tema panust. Tema jaoks on see ikkagi ainult üks kott. Miks ma peaks talle 25% selle koti sisu pealt kinkima?
KustutaKui sa mulle vastasid, siis ei tea MIKS sa peaksid peale maksma. Nagu ma rääkisin, siis pole jootraha enam teenusetasu vaid mitteametlik palgalisa. Ühesõnaga kuller ei saa palka vaid jootraha on tema palk.
KustutaMIKS see nii on teil, ei tea mina sulle seletada vaid arutan kuidas mina aru saan
Sellega, et kullerile protsendina jootraha jätta, ma polegi kaasa läinud. Aga väikese tipi ikka jätan, sest siin on alati see süsteem olnud, et pitsapoisid saavad väikese lisanutsu ja need kullerid on sisuliselt nagu uuema aja pitsapoisid. See tasu, mis neile töö eest makstakse, on väike ja natuke lisaraha on ilmselt abiks. Tegelikult tellin viimasel ajal kulleriga koju ülimalt harva, võib-olla paar korda aastas. Kõik need kohad, mille toit mulle meeldib, on kuskil 10-minutilise sõidu kaugusel, nii et tavaliselt tellin otse söögikohast ja lähen ise järele. Ühest küljest natuke ebamugavam, aga teisalt ei pea niimoodi kunagi liiga pikalt ootama ja jahtunud toiduga riskima.
KustutaAga laias laastus olen sinuga absoluutselt nõus. Kogu see jootraha värk ongi tobe süsteem. Pange selline hind, mis aus tundub ja makske oma töötajatele vastavat tasu, miks peaks klient kellelgi palga maksmisega tegelema.
Nojah, kui sellega kaasneb susserdamine või kahtlustus et jootraha üldse ei jõua inimeseni siis ei oska ka nõu anda.
VastaKustutaSuuremate restoranide puhul kipuvad sellised asjad alati välja tulema, sest kaadrivoolavus on ju suur ja miski ei peata endisi töötajaid peale ettevõttest lahkumist infot jagamast. Aga väiksemates kohtades ikka on seda susserdamist, ma olen kuulnud.
KustutaMa näiteks ühele iluteenindajale olen hakanud alati sulas jootraha jätma (jaaaa, salongiteenuste eest eeldatakse samuti tippi). Ükskord lihtsalt juhtus sula olema kaasas ja andsin diskreetselt nii, et keegi teine ei näinud ning märkasin, et ta oli silmnähtavalt rõõmus selle üle, kuigi kaardiga makstes olen alati sama summa jätnud. Eeldan siis, et ju seal salongis on mingi susserdamine. Nüüd jätan alati sulas, sest minu jaoks pole ju vahet.
Rõõmus võis ta olla ka seetõttu, et sularahas saadud jootraha on lihtsam tuludeklarist välja jätta
Kustuta