Kuidas ma lõõgastuda ei osanud

Mehed saatsid meid emadepäeva puhul sõbrannaga kahekesi spaasse. Seal on mobiilivaba süsteem, et telefoni jätad kappi ning kondad niisama saunade ja basseinide vahet. Mõte on selles, et poleks aimugi, mis kell on ja saaks vabaks lasta. No ma ei tea. Meil oli pidevalt see tunne, et magame midagi maha ja üldse ei tea, kui kaua võiks niisama jutustada ja kui pikalt kuskil nurgas raamatut lugeda. 

Teine reegel, mis vabaks laskmist pidi toetama, oli see, et sööma lähed hommikumantlis ja plätudes. Lõunaks on kümnekäiguline eelroogade valik - rida erinevaid tillukesi portsjoneid. 

Eelmine kord käisime seal Mattiga ja tookord võtsime massaažid ka juurde. Ja juba toona võitlesin süsteemile vastu, sest esiteks oli see hommikumantel märgade ujumisriiete peal ja siis tuli massaaž, aga lõunasöök algas kohe pärast massaaži ehk idee oli siis selline, et paned selle märja hommikumantli paljale õlisele kehale ja istud restorani maha. Õõh.

Tookord kimasin alustuseks duši alla, siis lunisin mingilt koristajatädilt uue hommikumantli ning selle alla panin aluspesu ja t-särgi. Ja siis oli okei. Sest tõesti istusid kõik inimesed hommikumantlites ja plätudes nagu soovitatud. Aga vähemalt oli mul kuiv rüü.

Sõbrannaga leidsime, et kuskil esimese päeva lõpuks vist lõõgastuks ära ja ei otsiks enam kella. Aga kuna see oli mõnetunnine pakett, siis sellist taset veel ei tulnud. Paar korda käisime kapis olevat telefoni piilumas, see natuke aitas.

Lõunasöök venis täiega. Iga roog oli paari ampsu suurune, nii et söömise peale aega ei kulunud, aga iga järgmist käiku ootasime pikalt. Arutasime veel, et selline tunne nagu oleks rohkem aega möödunud kui peaks, aga kuna öeldi, et lõuna kestab tund aega ja kella meil ju polnud, siis tuli lihtsalt süsteemi usaldada.

Kui arve saime, selgus, et möödunud on peaaegu KOLM tundi. Minu meelest veidi imelik paluda inimestel telefonid ära panna ja rahus lõõgastuda, aga siis kaks tundi üle aja minna... 

Iga asja eest küsiti jootraha. Põhja-Ameerika värk. Toit ja spaa olid ette makstud, aga arve toodi lauda, et "toidu osa on küll ette makstud, aga kui soovite, VÕITE jootraha ikkagi jätta". Ja kogu see värk oli nii viisaka survega esitatud, et suht võimatu oli mitte soovida jotsi jätta. Teenindus oli tegelikult väga hea, nii et okei, jätsime. 

Õigemini "väga hea väikese viperusega", sest teenindaja kallas mu veini sisse kogemata mullivett ja kui mina (viisaka kanadalasena) ütlesin, et "pole midagi", siis lihtsalt naeratas rõõmsalt, et "nüüd on sul spritzer!". Ma vaikimisi muidugi eeldasin, et ta toob mulle uue veini, aga...

Ühesõnaga, tulge Kanadasse ettekandjaks! Siin võib rahulikult asju pekki keerata, kuniks seda teha hästi viisakalt ja kõrvuni naeratuse saatel. Tippi jäetakse ikkagi.

Jootraha kõrgeim tase oli muidugi see, et päeva jooksul lasti lihtsalt arvele juurde kirjutada, et kui palju tippi lisaks panna ja alles uksest välja minnes tuli maksta. Seal arvutati siis jookide-snäkkide arved koos jootrahaga (pluss lõunasöögi jootraha) kokku üheks arveks ja ka sellele kogusummale andis masin tipivalikud ette. Ehk lõpus sai jootraha jätta sisuliselt veel ka... jootraha pealt!

Ma ei jätnud. Nii kanadalane veel ei ole. Aga muidu oli tore päev!

Beebid kohal

Oscar teatas ükspäev, et kui ära sured, saad valida, kas oled vaim või ingel ja nüüd olen ma siin pead vaevanud, et kumb ma siis olla tahaks? Inglite osas on natuke vähe infot minu meelest. Aga vaimudel tundub üsna tore elu olevat, saab ringi tuuseldada ja maailma näha.

Ossu ütles seda ka, et taevas peab vaatama, et vanadele inimestele peale ei astuks. Üritasin uurida, et kas nad lihtsalt vedelevad seal kõikidel jalus või miks peale astumine üldse teemaks on, aga tal ei olnud kah rohkem infot. Seda ei õnnestunud mul ka teada saada, et kust ta kogu seda surmajärgset värki kuulis, sest meie pole kodus inglitest rääkinud.

Aga surmast tuli eelmisel nädalavahetusel korra juttu küll, sest üks tibudest suri kohe saabumisejärgsel päeval ära. Kössitas hommikul omaette ja oli kuidagi unine ning hiljem avastasin, et heitiski hinge. Panin lahkunu paberkäterätikule ja jätsin lauale, et lapsed (no terve naabruskonna lapsed olid siin) saaks igast küljest vaadata ja veenduda, et ongi läinud. Neile tundus huvitav. Sain kohe väikse õpetliku hetke ka kohe sisse visata, sest kohe küsiti, et kas me saame ta kuidagi tagasi tuua ja siis rääkisime surma lõplikkusest ja miks peab autotee ääres ettevaatlik olema jne.

Kanasid on hiljem keeruline juurde lisada, sest nad on parasjagu bitch'id ning uustulnukaid väga ei aktsepteeri. Nii et helistasin kohe sellele tädile, kelle käest me tibud ostsime, et kas tal on mõnd ekstrat ja saimegi kaks tükki juurde, seega nüüd on lausa seitse (aga kuskil kuu aja pärast selgub, kas mõni osutub kukeks, nii et siin võib veel harvendust tulla - kuked pole linnas lubatud).

Ma valisin kaks sorti, eksole. Aga nendest uutest oli üks hoopis kolmandast sordist. Ja no täitsa lõpp, kui lemmik kohe! Esiteks nii ilus! Ja teiseks hästi chilli iseloomuga, väga hea meelega istub peopesas ja kui silitada, jääb kohe magama. Nüüd käivad kõik naabrid õhtuti kanu silitamas, on natuke teraapia eest nii inimesele kui linnule.

Ma üldse ei tahtnud nende väikeste tibudega jamada, aga peab tunnistama, et ikka hästi nunnud on! Suurematega oleks vähem tööd, aga vähem nunnufaktorit. Aga küsige nädala pärast uuesti, sest see esimene nädal ongi lihtne, sest nad püsivad ilusti oma kastis ja väga suuri junne veel ei kaka.

Aga siit edasi tulevad muutused, sest sööginõu, mis alles viiendal päeval uuesti täitmist vajas, on kuuendal ja seitsmendal päeval 24. tunniga tühjaks saanud ja kasvama on nad nüüd samuti hüppeliselt hakatanud. Vaikselt tehakse juba lennuharjutusi ja ma tean, et kaugel ei ole see hommik, mil ma elutuppa astudes tibud igalt poolt mujalt leian, kui nende kastist. Nii et kastile tuleb mingi metallvõrk peale otsida.

Praegu on veel armas igal hommikul siutsumise peale ärgata, sest lapsed toovad mulle tibusid voodisse enne, kui ma silmad lahtigi jõuan teha. 

Muudest uudistest nii palju, et õppisin Kanada kohta jälle midagi uut! Nimelt sain teada, et Montrealis on väga levinud "tempod" (ehk temporary car shed). Seal nimelt sajab megapalju lund ja inimesed lihtsalt ei jõua iga jumala hommik autot hangest välja rookida.

Ütlen kohe ära, et esteet minus tahaks selle vaatepildi peale silmad peast välja kraapida, aga samas - kas ma pigem roogiks igal hommikul ja õhtul lund või kannataks selle kilemaja välja? Arvestades, et suht kõikidel naabritel oleks seesama kole putka maja ees, siis ausalt öeldes vist midagi kaotada pole, vaatama peaks neid nagunii, kas siis ainult teiste või ka enda maja ees. Kole, aga geniaalne. Midagi pole öelda!

Beebiuudised

Lugejad juba kurdavad, et kaua peab seda hammaste pilti vaatama, äkki saaks vahelduseks mõne uue postituse? Kirjutamisega on see jama, et kui ree peale saada, tuleb ideid uksest ja aknast, aga kui liiga pikk paus jääb, ei oska nagu enam midagi öelda. 

Homme saabuvad tibud! Lapsed on nüüd piisavalt suured, et neist rõõmu tunda ja mõtlesin, et aeg on küps. Tegin kõva uurimistöö, sest kanadega on laias laastus nii, et mida ägedamad nad välja näevad, seda rohkem on igasugu puudusi. Mina aga tahtsin selliseid, kes oleksid sõbralikud, ei röögiks vahetpidamata, ei kipuks hauduma ega jääks haigeks. Valisin siis kaks sorti, sest üks muneb tumepruune ja teine kas sinise või rohelise koorega mune, olenevalt, kuidas teda täpselt ristatud on. 

Mu hambaarst ütles, et tema võtab alati 6-nädalased tibud, sest nendel on juba täissulestik ja saab kohe õue panna. Kõlas väga ahvatlevalt, sest eelmise korra kogemus näitas, et esimene nädal on need tibud jube nunnud, aga varsti hakkavad nad kastist välja lendama ja junnid lähevad üha suuremaks ja kanasitt haiseb täiesti kohutavalt. Aga elama peavad nad esimese kuu aega ikkagi lambi all, nii et õue ma neid saata ei saa enne, kui nats rohkem sulgi seljas, aga samas ei taha, et elutuba laudaks muutuks.

Vanemaid tibusid pakuti igasugu muid sorte, aga mitte ühtegi nendest, mida mina tahtsin, nii et otsustasin, et elus on suuremaidki probleeme kui kanasitt keset elutuba ja lastele on need kahepäevased tibud ju tore elamus, nii et tulevad siis uhiuued. Eile koorusid.

Aprillis käis mu täditütar külas. Alguses vaidlesin, et aprill on selline nii ja naa, võib-olla ei ole ilm veel väga soe, aga nad ei saanud siin oldud nädalate jooksul üldse vihma ja kõik puud õitsesid, nii et tegelikult väga paha ei olnudki!

Ta oli pubekana meeletu "Videviku" fänn ja kuna see Forks'i linnake, kus filmi tegevus toimus, siit väga kaugel ei ole (aga noh, Ameerika poole peal), käisime muidugi seal ka ära. Bella auto, mida filmis kasutati, on sinna pargitud, aga muidu on see Videviku värk kõik selline papist vampiiride väljalõigete tasemel. Ja suurt midagi seal kohapeal ei filmitud, aga linnasilt on seesama, mis filmis ja rannad on suht sarnased.

Fänne see muidugi ei morjenda ja kaardi peal oli nii palju nööpnõelu, et enda oma sai mingisse kaheksandasse kihti pista.

Seoses külaliste ja kogu kaasneva elevusega ei sattunud ma mõned nädalad trenni ja sain hiljem teada, et keha on ikka ütlemata tänamatu. Kui ma lõpuks tagasi läksin, oli selline tunne nagu poleks kunagi elus trenni teinud. Valisin tunni alguses kohe kergemad raskused kui tavaliselt, aga ikkagi surin. Nii raske oli!

Aga edasi on kiiresti kergemaks läinud, sest juba ülejärgmisel päeval tahtsid lapsed liivakasti uude kohta ja kuna mina tahtsin oma istutuskasti tagasi, kuhu ma neile liivakasti olin rajanud, siis olin muidugi kohe nõus. See muidugi tähendas, et vana hea veohobune Anu haaras käru ja kühveldas mitu tundi järjest liiva kärru ja sõitis sellega kallakust üles-alla. Aga eesmärk sai täidetud - liiv on uues kohas. 

Istutuskast on jällegi täitsa tühi, sest kõige kiiremini saaks ma mulla sinna niimoodi sisse, et organiseeriks ja veaks ise, aga see tähendab raske mullakäruga ülesmäge rassimist ja... ma lihtsalt ei jaksa praegu. Matt ütles, et võib teha, aga tema tegemata asjade nimekiri on nii pikk, et ma ei julge lootust väga kõrgele ajada. Variant oleks ka ümbruskonnast mõni teismeline leida, kes tahaks taskuraha teenida, aga kust teismelisi leiab? Nad on tänapäeval vist ainult toas peidus.

Kõige lihtsam on ikka ise teha, sest siis saab poolkogemata jälle kõik sellised lihased kah valusaks, mida muidu kunagi ei kasuta.

Muud uudist vist polegi. Homme saab äkki tibude pilte? Hoidke instagramil silma peal, kellele beebid meeldivad.