Ma olen kõik need kolm aastat, mis Ossu koolis on käinud, näinud üht ema poegadega igal jumala hommikul kooli hiljaks jäämas. Nad sõna otseses mõttes loivavad kooli poole siis, kui tunnid on juba ammu alanud. Igal hommikul on erineval kaugusel, aga need kaks poissi jäävad absoluutselt iga päev kuni pool tundi hiljaks.
Alguses imestasin, et miks seda nendega teemaks ei võeta ja huvitav, kas sellistel juhtudel pannakse sotsiaaltöötaja perekonda abistama? Aga siis sain aru, et... sa ei saa perekonda muuta! Võid proovida piitsa või präänikuga, aga mõned inimesed lihtsalt on rohkem motiveeritud ja teised vähem, sageli kasvavad nende lastest samasugused ja parata pole midagi. Isegi kui sa saad neid kuidagi sundida õigel ajal kohale ilmuma.
-
Kanadas arutatakse praegu, kas hakata peredele ette kirjutama, mida lastele kooli lõunaks võib saata? Meil oli suvel selleteemaline jutuajamine Oscariga, kes olevat suveprogrammis kellelegi öelnud, et kui sa iga päev nii ebatervislikku sööki sööd, on see su tervisele halb ja teeb paksuks. Sest noh, kõnealune laps on nähtavas ülekaalus ja tõesti sööb iga päev ainult kiirtoitu.
Selgitasin Oscarile, et esiteks on sul õigus, aga... laps ei vastuta selle eest, mis ta toidulaual on. Kui tema peres süüakse ainult pitsat ja krõpse ning juuakse mahla peale, siis tal polegi muud kooli kaasa võtta. Võib-olla on ta vanemad alkohoolikud ja ta kraabib ise hommikuti kokku, mida võtta on? Ja lõppeks võib ju kool nõuda, et lõunaks saata ainult köögivilju ja kanaliha, aga mõnes peres ei ole harjumust selliseid asju süüa ja siis on see laps terve päeva näljas ja sööb õhtul kodus ikka rämpsu edasi, aga nüüd juba topeltkoguses, sest on päev otsa nälginud.
Ehk mingeid piire peab muidugi seadma, aga kilpkonnast tuvi ei kasvata.
Oscari küsimused on viimasel ajal väga huvitavaks läinud ja ma alati tunnistan, kui ta mõttekäik on tegelikult korrektne olnud, aga seda ütlen ka, et alati ei saa tõde kuulutada, sest see ei ole kas viisakas või võib teistele haiget teha. Siiani pole ta kordagi samasse ämbrisse kaht korda astunud, teab täpselt, mida tohib ja mida mitte, kui korra on teema läbi arutatud.
Aga kodustest ülesannetest ja hinnete panemisest - minu meelest on koolipäev piisavalt pikk, et õppida peaks jõudma ikka koolis. Lapsed veedavad seal iga päev peaaegu kuus tundi ja minu meelest on kuus tundi pingutamist ükskõik, mis vanuses lapsele täiesti piisav. Vaba aeg peaks jääma huvitegevusteks ja niisama olemiseks, sest ka see on aju arenguks vajalik. Sellepärast mulle meeldib, et siin kodus õppida ei anta. Mingeid töölehti ja väikeseid raamatuid vahel tuleb, aga nende läbitöötamine on alati ainult soovituslik, mingit tunnikontrolli ei tehta.
Kanadas hindeid ei panda ja kaks korda aastas saab kirjeldava tagasiside. Lisaks näidatakse tabelina, kas antud valdkonnas on su laps täpselt reel, veidi ees või veidi taga. Selline pehme variant. Ja minu meelest täiesti piisav! Kui ma enda kooliajale tagasi mõtlen, siis oli neid lapsi, kes oleksid hästi õppinud ja ettenähtud ülesanded ära teinud ka ilma hinnete surveta ning neid, keda isegi hinded selleks ei motiveerinud.
Ahjaa, see tagasiside läheb vanemate meilile ja nemad otsustavad, kas arutavad tagasiside lapsega läbi või mitte. Minu laps ei ole kordagi pidanud end halvasti tundma, et ta veel soravalt lugeda ei oska. Ta lihtsalt ei tea, et selles veidi taga on (ja ta on alles seitsmene, seega kiiret pole). Oscar hakkas mitu aastat hiljem rääkima kui eakaaslased, ma isegi mitte ei eelda, et ta lugema kohe esimeste seas õpiks. Ta annab endast parima ja tal on lubatud areneda selles tempos, mis talle sobib. Pealegi on ta paljudes muudes asjades andekas ja vanematena keskendume hoopis neile aspektidele ning hoopis kiidame.
-
Lugesin "Loovusest ja logelemisest" raamatut ja seal ütleb Jaan Aru, et hindamine on ebaefektiivne. Kui laps saab kontrolltöö tagasi ja osad vastused on punasega läbi kriipsutatud, ei õpi ta sellest tagasisidest mitte midagi. Toob näite, et kui käid ujumist või tangot õppimas ja õpetaja ütleb lihtsalt, et "hinne kolm", siis see tagasiside ei anna mingit tulemust.
Lisaks mainib, et tagasiside peaks olema kiirem, sest kui sa kontrolltöö tulemused nädal aega hiljem saad, oled juba unustanud, mis mõtete ja arutluse tulemusel vale lahenduseni jõudsid. Ehk kui ujumistreener selle hinne-kolm-tagasiside sulle nädal pärast basseiniskäiku annab, on veel eriti naiivne loota, et su ujumisoskus paraneks.
Aru soovitab, et kool võiks aidata leida, et mis on lapse tugevused, mida ta aju suudab, mida ta võiks oma eluga peale hakata. Autonoomiat võiks rohkem kujundada. Mina isiklikult vihkasin kooli, aga armastasin ülikooli. Mulle üldse ei sobinud see 45 min keemiat, siis 45 min kaugushüpet ja staadioniringe, 45 min ajalugu (mida ma lahingute detailide pähetuupimisest üldse ellu kaasa võtsin?), siis 45 min emakeelt (ühes koolis oli mu emakeel alati "viis", teises koolis ei saanud kordagi üle "kolme" - öelge, kas ma siis oskan emakeelt või mitte - näe, siiamaani ei tea).
Lapsi võiks algusest peale vaadata natuke rohkem kui indiviide ja arendada seda, millele neil huvi ja annet on. Sellepärast mulle ülikool meeldiski, et eriala valid ise ja ka tunniplaani paned kokku just nendest aindetest, mis sulle kõige põnevamad tunduvad. Ja korraga oli mul motivatsiooni õppida ja kodus juurde lugeda ja kõikvõimalikke lisakursuseid võtta. Huvi motiveeris miljon korda rohkem, kui punase pastakaga kirjutatud hinded.
Muide, kas mul on kordagi elus keemiat vaja läinud? Ei. Aga keemiaõpetaja ütles, et ma ei jõua elus mitte kuhugi, kui keemiat ei oska. Sa ei pane kilpkonna lendama, ükskõik, kui palju ka püüad (ja näägutamine ei ole tegelikult püüdmine). Õpetamise kvaliteet on oluline. Paar korda on Matt mulle mingeid keemiaalaseid asju seletanud ja seda nii huvitavalt teinud, et olen tabanud end mõtlemast, et keemia on ju nii põnev, kes oleks võinud arvata?!
Muidugi on ulmeline eeldada, et kõik õpetajad oskaks oma ainet haaravalt edasi anda, aga vähemalt õppekava võiks palju-palju praktilisem olla! Näiteks psühholoogiat ja finantsteadmisi, millel väga suur osa täiskasvanuelust põhineb, ju praktiliselt üldse ei õpetata!
Selle asemel, et mingit kuiva "koleerik-sangviinik" või "ekstavert-introvert" tabeleid läbi närida, võiks psühholoogia õppekava hoopis inimsuhetele keskenduda. Kui keegi paneks huvitava kava kokku, mida lastele ette sööta, saaks sellega ka keskpärane õpetaja hakkama. Psühholoogias on nii palju huvitavat ja praktilist, et ma ei näe mitte mingit vajadust aega kulutada Freudi sünni- ja surmadaatumite tuupimisele.
Sama finantsidega. Koosinus ja tangens õpetavad küll aju kasutama, aga kui see aju ei tea, mismoodi krediitkaardid, laenud ja hoiused toimivad, kuidas raha kasvab ja kahaneb, mismoodi investeerimine töötab, ei ole tal nendest kuivadest võrranditest pärast gümnaasiumi lõppu mitte mingit kasu! Mina isiklikult pole elus veel kordagi tangensi otsa koperdanud, küll aga olen avastanud rea varjatud tarkuseid, mida koolis isegi poole sõnaga ei mainitud, sest kõikvõimalike aastaarvude ja faktide tuupimine oli millegipärast olulisem.
Me oleme selline huvitav põlvkond, et palju asju oli justkui ligadi-logadi, aga no kuidagi saame ikka hakkama.
Sõbranna just küsis täna hommikul, et vaata, kuidas me pidevalt arutame, et on mom-guilt - võiks lastega veel rohkem tegeleda, kannatlikum olla ja mida kõike veel. Aga huvitav, kas meie vanemate generatsioonil oli ka mom-guilt? Meie kasvasime selles maailmas, kus laps rääkis siis, kui kana pissis; kui julgesid mainida, et keegi sulle halvasti ütles või liiga tegi, küsiti esimese asjana, et mida sa ise alustuseks valesti tegid; kõike põhjendati "sest mina ütlen nii"; ja laste ees vabandamist ei eksisteerinud üldse. Vanematel jäi alati õigust ülegi.
Ja samas läheb iga põlvkond hukka! Lihtsalt kogu aeg uutel põhjustel :)
