Ma olen kõik need kolm aastat, mis Ossu koolis on käinud, näinud üht ema poegadega igal jumala hommikul kooli hiljaks jäämas. Nad sõna otseses mõttes loivavad kooli poole siis, kui tunnid on juba ammu alanud. Igal hommikul on erineval kaugusel, aga need kaks poissi jäävad absoluutselt iga päev kuni pool tundi hiljaks.
Alguses imestasin, et miks seda nendega teemaks ei võeta ja huvitav, kas sellistel juhtudel pannakse sotsiaaltöötaja perekonda abistama? Aga siis sain aru, et... sa ei saa perekonda muuta! Võid proovida piitsa või präänikuga, aga mõned inimesed lihtsalt on rohkem motiveeritud ja teised vähem, sageli kasvavad nende lastest samasugused ja parata pole midagi. Isegi kui sa saad neid kuidagi sundida õigel ajal kohale ilmuma.
-
Kanadas arutatakse praegu, kas hakata peredele ette kirjutama, mida lastele kooli lõunaks võib saata? Meil oli suvel selleteemaline jutuajamine Oscariga, kes olevat suveprogrammis kellelegi öelnud, et kui sa iga päev nii ebatervislikku sööki sööd, on see su tervisele halb ja teeb paksuks. Sest noh, kõnealune laps on nähtavas ülekaalus ja tõesti sööb iga päev ainult kiirtoitu.
Selgitasin Oscarile, et esiteks on sul õigus, aga... laps ei vastuta selle eest, mis ta toidulaual on. Kui tema peres süüakse ainult pitsat ja krõpse ning juuakse mahla peale, siis tal polegi muud kooli kaasa võtta. Võib-olla on ta vanemad alkohoolikud ja ta kraabib ise hommikuti kokku, mida võtta on? Ja lõppeks võib ju kool nõuda, et lõunaks saata ainult köögivilju ja kanaliha, aga mõnes peres ei ole harjumust selliseid asju süüa ja siis on see laps terve päeva näljas ja sööb õhtul kodus ikka rämpsu edasi, aga nüüd juba topeltkoguses, sest on päev otsa nälginud.
Ehk mingeid piire peab muidugi seadma, aga kilpkonnast tuvi ei kasvata.
Oscari küsimused on viimasel ajal väga huvitavaks läinud ja ma alati tunnistan, kui ta mõttekäik on tegelikult korrektne olnud, aga seda ütlen ka, et alati ei saa tõde kuulutada, sest see ei ole kas viisakas või võib teistele haiget teha. Siiani pole ta kordagi samasse ämbrisse kaht korda astunud, teab täpselt, mida tohib ja mida mitte, kui korra on teema läbi arutatud.
Aga kodustest ülesannetest ja hinnete panemisest - minu meelest on koolipäev piisavalt pikk, et õppida peaks jõudma ikka koolis. Lapsed veedavad seal iga päev peaaegu kuus tundi ja minu meelest on kuus tundi pingutamist ükskõik, mis vanuses lapsele täiesti piisav. Vaba aeg peaks jääma huvitegevusteks ja niisama olemiseks, sest ka see on aju arenguks vajalik. Sellepärast mulle meeldib, et siin kodus õppida ei anta. Mingeid töölehti ja väikeseid raamatuid vahel tuleb, aga nende läbitöötamine on alati ainult soovituslik, mingit tunnikontrolli ei tehta.
Kanadas hindeid ei panda ja kaks korda aastas saab kirjeldava tagasiside. Lisaks näidatakse tabelina, kas antud valdkonnas on su laps täpselt reel, veidi ees või veidi taga. Selline pehme variant. Ja minu meelest täiesti piisav! Kui ma enda kooliajale tagasi mõtlen, siis oli neid lapsi, kes oleksid hästi õppinud ja ettenähtud ülesanded ära teinud ka ilma hinnete surveta ning neid, keda isegi hinded selleks ei motiveerinud.
Ahjaa, see tagasiside läheb vanemate meilile ja nemad otsustavad, kas arutavad tagasiside lapsega läbi või mitte. Minu laps ei ole kordagi pidanud end halvasti tundma, et ta veel soravalt lugeda ei oska. Ta lihtsalt ei tea, et selles veidi taga on (ja ta on alles seitsmene, seega kiiret pole). Oscar hakkas mitu aastat hiljem rääkima kui eakaaslased, ma isegi mitte ei eelda, et ta lugema kohe esimeste seas õpiks. Ta annab endast parima ja tal on lubatud areneda selles tempos, mis talle sobib. Pealegi on ta paljudes muudes asjades andekas ja vanematena keskendume hoopis neile aspektidele ning hoopis kiidame.
-
Lugesin "Loovusest ja logelemisest" raamatut ja seal ütleb Jaan Aru, et hindamine on ebaefektiivne. Kui laps saab kontrolltöö tagasi ja osad vastused on punasega läbi kriipsutatud, ei õpi ta sellest tagasisidest mitte midagi. Toob näite, et kui käid ujumist või tangot õppimas ja õpetaja ütleb lihtsalt, et "hinne kolm", siis see tagasiside ei anna mingit tulemust.
Lisaks mainib, et tagasiside peaks olema kiirem, sest kui sa kontrolltöö tulemused nädal aega hiljem saad, oled juba unustanud, mis mõtete ja arutluse tulemusel vale lahenduseni jõudsid. Ehk kui ujumistreener selle hinne-kolm-tagasiside sulle nädal pärast basseiniskäiku annab, on veel eriti naiivne loota, et su ujumisoskus paraneks.
Aru soovitab, et kool võiks aidata leida, et mis on lapse tugevused, mida ta aju suudab, mida ta võiks oma eluga peale hakata. Autonoomiat võiks rohkem kujundada. Mina isiklikult vihkasin kooli, aga armastasin ülikooli. Mulle üldse ei sobinud see 45 min keemiat, siis 45 min kaugushüpet ja staadioniringe, 45 min ajalugu (mida ma lahingute detailide pähetuupimisest üldse ellu kaasa võtsin?), siis 45 min emakeelt (ühes koolis oli mu emakeel alati "viis", teises koolis ei saanud kordagi üle "kolme" - öelge, kas ma siis oskan emakeelt või mitte - näe, siiamaani ei tea).
Lapsi võiks algusest peale vaadata natuke rohkem kui indiviide ja arendada seda, millele neil huvi ja annet on. Sellepärast mulle ülikool meeldiski, et eriala valid ise ja ka tunniplaani paned kokku just nendest aindetest, mis sulle kõige põnevamad tunduvad. Ja korraga oli mul motivatsiooni õppida ja kodus juurde lugeda ja kõikvõimalikke lisakursuseid võtta. Huvi motiveeris miljon korda rohkem, kui punase pastakaga kirjutatud hinded.
Muide, kas mul on kordagi elus keemiat vaja läinud? Ei. Aga keemiaõpetaja ütles, et ma ei jõua elus mitte kuhugi, kui keemiat ei oska. Sa ei pane kilpkonna lendama, ükskõik, kui palju ka püüad (ja näägutamine ei ole tegelikult püüdmine). Õpetamise kvaliteet on oluline. Paar korda on Matt mulle mingeid keemiaalaseid asju seletanud ja seda nii huvitavalt teinud, et olen tabanud end mõtlemast, et keemia on ju nii põnev, kes oleks võinud arvata?!
Muidugi on ulmeline eeldada, et kõik õpetajad oskaks oma ainet haaravalt edasi anda, aga vähemalt õppekava võiks palju-palju praktilisem olla! Näiteks psühholoogiat ja finantsteadmisi, millel väga suur osa täiskasvanuelust põhineb, ju praktiliselt üldse ei õpetata!
Selle asemel, et mingit kuiva "koleerik-sangviinik" või "ekstavert-introvert" tabeleid läbi närida, võiks psühholoogia õppekava hoopis inimsuhetele keskenduda. Kui keegi paneks huvitava kava kokku, mida lastele ette sööta, saaks sellega ka keskpärane õpetaja hakkama. Psühholoogias on nii palju huvitavat ja praktilist, et ma ei näe mitte mingit vajadust aega kulutada Freudi sünni- ja surmadaatumite tuupimisele.
Sama finantsidega. Koosinus ja tangens õpetavad küll aju kasutama, aga kui see aju ei tea, mismoodi krediitkaardid, laenud ja hoiused toimivad, kuidas raha kasvab ja kahaneb, mismoodi investeerimine töötab, ei ole tal nendest kuivadest võrranditest pärast gümnaasiumi lõppu mitte mingit kasu! Mina isiklikult pole elus veel kordagi tangensi otsa koperdanud, küll aga olen avastanud rea varjatud tarkuseid, mida koolis isegi poole sõnaga ei mainitud, sest kõikvõimalike aastaarvude ja faktide tuupimine oli millegipärast olulisem.
Me oleme selline huvitav põlvkond, et palju asju oli justkui ligadi-logadi, aga no kuidagi saame ikka hakkama.
Sõbranna just küsis täna hommikul, et vaata, kuidas me pidevalt arutame, et on mom-guilt - võiks lastega veel rohkem tegeleda, kannatlikum olla ja mida kõike veel. Aga huvitav, kas meie vanemate generatsioonil oli ka mom-guilt? Meie kasvasime selles maailmas, kus laps rääkis siis, kui kana pissis; kui julgesid mainida, et keegi sulle halvasti ütles või liiga tegi, küsiti esimese asjana, et mida sa ise alustuseks valesti tegid; kõike põhjendati "sest mina ütlen nii"; ja laste ees vabandamist ei eksisteerinud üldse. Vanematel jäi alati õigust ülegi.
Ja samas läheb iga põlvkond hukka! Lihtsalt kogu aeg uutel põhjustel :)
Loomulikult on individuaalne lähenemine kõige parem kuid see pole praeguse haridussüsteemi juures lihtsalt võimalik: üks õpetaja ei saa 30'le lapsele individuaalselt läheneda. Kool peaks õpetama eelkõige ühiskonnas hakkama saama ja oma peaga mõtlema (kriitiline mõtlemine). Kõik need alad mis ei meeldi tulevad kasvõi mälu treeningu mõttes kasuks. Matemaatika olulisus on süstemaatilise arusaamise õpetamine, päheõppimist minimaalselt kui süsteemist aru saad mõtled tõestused ise välja. Tegelt pole lihtsamat asja kui matemaatika, kui vaid algtõed selged tuleb ülejäänu automaatselt, no vähemalt koolitasemel.
VastaKustutaTegelikult on kasvav laste põlvkond õnnega koos, sest esimest korda ajaloos on tänu AI'le võimalik individuaalne õpe kõigile mitte ainult tippeliidile. Kui vaid huvi saad tehisintellekti käest kõige kohta väga hea ja just nii põhjaliku seletuse kui soovid. Tõeväärtus juba praegu kindlasti parem kui keskmisel õpetajal. Kohe-kohe ei pea isegi oskama korralikult prompti kirjutada, piisab suulisest vestlemisest. AI mõistab, kui sa millestki aru ei saa või soovitab taustinfot paremaks mõistmiseks. Muidugi esineb koloriitseid apsakaid, kuid järjest vähem. Kokkuvõttes on tegu täiesti uue kvaliteediga. Kiirelt tekkimas uus sotsiaalne kihistumine: need kes suhtlevad AI''ga vabalt ja eelarvamusteta ning need kes ajavad tuimalt sõrgu vastu. Lähemail aastatel on AI kasutamisoskus tööle saamisel sama oluline kui varem lugemisoskus, iseasi kui palju töökohti enam pakkuda on.
Individuaalset lähenemist suurele kambale muidugi ei saa teha, aga samas natuke sarnasemat süsteemi ülikoolile, kus mingi piirini saab aineid ise valida, ju ikka saaks. Mina olin nii selgelt humanitaar-laps, et reaalaineid oleks võinud väga pinnapealselt õpetada, sellest oleks piisanud. Mind oleks võinud rohkem kirjutama suunata ja mingeid muid külgi arendada, selle asemel, et vaielda, kas ma saan ilma keemiata elus hakkama või ei saa.
KustutaSelles osas, et "pole lihtsamat asja kui matemaatika", vaidleks ma vastu, see ikka oleneb sellest, mis kellelegi istub. Matt on reaalainetes ülitugev ja ma alati vaatan imestusega, kui lihtsalt ja loogiliselt ta kõikvõimalikke numbreid oskab lahti seletada. Minul on täiesti teised tugevused jällegi ja see on igati okei. Maailm vajabki erinevate tugevustega inimesi.
Kõik on suht lihtne kui algtõed paika paned ja sellele ülejäänu ehitad. Aga muidugi, inimeste tugevad küljed on erinevad. Nagu mainisin on põhiline ühiskonnas hakkama saamine ja mõtlemisoskus. Ainete valimine hea idee, aga tegelt on adekvaatse üldise maailmapildi jaoks natuke kõike vaja. Millises vanuses laps suudaks otsustada ... ma poleks ka ülikoolis veel osanud õiges järjekorras kursusi noppida - lihtsalt taustteadmisi liiga vähe.
KustutaMõtlemisoskus, just! Sellepärast ma leiangi, et kool peaks olema praktilisem ja võimalikult väge keskenduma kuivale tuupimisele. Siinne kool on selles osas juba palju parem (eks mu enda kooliajaga võrreldes on ka palju aega edasi läinud ja kindlasti on ka Eesti koolid selle ajaga oliliselt arenenud, aga sealsetelt sõbrannadelt kuulen tänapäevase kooli kohta endiselt väga sarnaseid lugusid mu enda kunagisele kooliajale). See, kuidas Oscarit siin õpetatakse, on juba oluliselt praktilisem ja lapse jaoks huvitavam ka. Ja mulle meeldib, et neid ei jooksutata iga 45 min tagant uude tundi (ega uude klassiruumi), et neile võimaldatakse palju liikumispause, et päev on niimoodi üles ehitatud, et pärast esimest kella ja enne viimast kella on aeg sisse- või väljaelamiseks, asjade sättimiseks jne. Minu jaoks on see kõik loogilisem kui see koolisüsteem, kus ma ise õppisin.
KustutaSeda ka, et ainult huvi pakkuva arendamisest ei pruugi palju kasu olla kui selle järgi ühiskondlikku nõudlust pole. Vähemalt üks, hea kui mitu praktilist oskust tuleb omada, mis võimaldavad iseseisvalt ära elada. Meeldiva või hobiga võib selle kõrvalt tegeleda niipalju kui viitsimist, aega ja raha. Lähiajal võivad nõutavad oskused muidugi kardinaalselt ja etteaimamatult muutuda, sest seisame suure murrangu lävel.
VastaKustutaAbsoluutselt nõus, aga samas peab arvesse võtma ka seda osa, et kilpkonna lendama ei õpeta. Paraku lähebki suur osa õpilastest tulevikus lihttöö peale ja pole mingit vahet, mis koguses nad trigonomeetriat üritasid selgeks saada.
KustutaMingi piirini peab muidugi kõiki aineid õpetama, sest kuidas sa muidu tead, mis sind huvitab. Aga hiljemalt gümnaasiumis peaks õpilastel olema võimalus valida kas reaal- või humanitaarsuund. Ja siis saab juba andeid päriselt arendama hakata, sest õpilaste enda seisukohast on ka parem, kui tase on ühtlasem.
Ma tulen hoopis mom-guilti kommenteerima. Olen veidi vanem, lapsed täiskasvanud (kahekümnendates), aga siiski mitte põlvkonnast, kus laps rääkis siis kui kana pissis jne, võib-olla olen lihtsalt halb ema, pealiskaudne misiganes, aga mul ei ole mom-guilt'i. Muidugi olin ma enamasti nende poolt ja toetasin, kus vaja. Olen neile ka öelnud, et mina andsin oma tollase parima - ja mul on väga kahju, kui see parim polnud piisav.. Paremat parimat polnud mul tol hetkel kuskilt võtta - ja teil paremat ema samuti mitte. Ja lisaks kõigele - ema on ka inimene :-).
VastaKustutaLapsepõlv on lihtsalt nii suure tähtsusega ajajärk, et see paneb aluse kõigele muule edasises elus, nii et tahaks ju lastele parima stardipaku anda. Ma olen objektiivselt võttes ilmselt väga hea ema, aga ikkagi on kogu aeg tunne, et saaks ju VEEL paremini.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaTahtsin pikemalt lisada, sellepärast kustutasin. Seda, et ma vabandasin alati laste ees ja õpetasin ka oma vanemad lapse jutule mitte vahele segama. Kui kisendades mööda maja ringi jooksin, sest midagi oli kadunud jne, seletasin kisa vahele, et ma ei karju mitte sinu, vaid situatsiooni peale. Samas olin tihti ära, poeg oli palju vanaema-vanaisaga (mis minu arusaamist mööda talle mitte üks teps kahjuks ei tulnud). Meil oli üldiselt nii, et palju oli lubatud, aga vabadusega kaasnes kohutus - kui ma ei näe, et suudad vastutada, siis ma ei luba. Muidugi ütlesin tihtipeale ka poolnaljaga, et see on sellepärast nii et mina ütlen ja mina olen suurem, sellepärast peadki mind kuulama.
KustutaLaste ees vabandamine on nii oluline! Mina ka vabandan alati, kui olen ülekohtune olnud või häält tõstnud või mis iganes. Alati ütlen, et mina olen täiskasvanu ja pean suutma end paremini kontrollida, sina oled laps ja sina alles õpid ja tohidki vigu teha. Vanavanemaid tahaks ma küll oma laste ellu, aga ühed on liiga kaugel ja teised pole suuremat huvitatud. Lapsehoidja on meil kõige lähem versioon vanavanemale, juba seitsmendat aastat. Tal endal lapsed suured, aga lapselapsi veel ei ole, seega harjutab minu omade peal ja tal tuleb väga hästi välja!
KustutaMa ei tea mis koolisüsteemist TT siin räägib, sest igas riigis on ju erinev süsteem. Inglismaa koolides on suuremalt osalt individuaalõpe ja õpilased saavad oma õppisuunda juba üsna varakust ise valida.
VastaKustutaJuba algkoolist peale õpetatakse kõiki aineid (kaasa arvatud arvutiõpetust, füüsikat, keemiat, disaini jne) ning samuti väitlemist, analüüsimist, arvamuse avaldamist, koostööd jne.
Kõiki aineid õpitakse kuni 7.klassini kuigi põhikoolis siis põhjalikumalt kui seda teevad 5 või 6 aastased lapsed algkoolis. Iga õpilase arengut jälgitakse temast endast lähtudes ja seda silmas pidades, et alg ja põhikooli LÕPUKS on iga õpilane saavutanud kõigile ettenähtud eesmärgid.
Alates 8 ja 9.klassist on kohustuslikud ained vaid emakeel, kirjandus, matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia ning kehaline ülejäänud aineid saavad õpilased ise valida(3-4 ainet) vastavalt siis sellele, mis neid huvitab või mis suunas tulevikus edasi õppida tahavad. See valik tehakse juba ametlikult ära 7.kl lõpus, et koolid jõuaks uueks õppeaastaks igale õpilasele koostada individuaalsed tunniplaanid vastavalt sellele mida keegi õpib ja mis tasemegrupis. Uuteks õppeaineteks, mille seast valikut teha saab, lisaks juba õpitutele, on selles vanuses Business Studies, Sociology ja Media (kuigi seda õpetati juba osaliselt ka 7.klassis). Elulisi asju nagu rahatarkust, inimsuhteid, seksuaalõpetust, ühiskonnas toimuvat jne õpetatakse ka kogu koolielu jooksul alates algkoolist kuni ‘gümnaasiumi’ lõpuni välja PSHE (Personal, Social and Health Education) and Citizenship ning Sex Education tundides.
Enne gümnaasiumisse astumist tehaks järjekordne valik, sest gümnaasiumis õpitavaid aineid on kokku vaid KOLM! Ei pea valima reaal ja humanitaar suuna vahel. Võid vabalt valida kõrgema matemaatika, kirjanduse ja ajaloo kui tahad või kunsti, füüsika ja mõne keele näiteks.
Meie lapse koolis olid uuteks valikus olevateks aineteks Psychology, Sociology, Economics ja Politics, aga see valik on tegelikult palju suurem olenevalt kuhu gümnaasiumisse või collages sa edasi õppima tahad minna ja kas rohkem akadeemilise või praktilisema suuna peale (kus poole ajast õpid ametit ja poole ajast juba töötad sellel ametil.) Gümnaasium kestab vaid 2 aastat ja need kes tahavad edası õppima minna ülikooli hakkavad selleks juba gümnaasiumi esimesel aastal ette valmistama.
Mulle selline süsteem hullult meeldib. Motiveerib lapsi rohkem ja sedasi ise otsustades võtavadki lapsed ise suurema vastutuse ja isejuhtimise rolli enda peale kui lihtsalt vaid hinnetele õppides. Ja kui sa pead juba varakult selliseid otsuseid langetama siis sa hakkadki juba varakult oma õppimist ja meeldimisi või mitte meeldimisi analüüsima ja oma tuleviku peale mõtlema. Jääb ära ka niisama aja viitmine tundides mida sa tead sul kunagi vaja ei lähe või mille peale sul tõesti ei ole piisavalt annet või mõtet seda annet edasi arendada. Meie lapse puhul olid muusika ja draamatunnid täiesti mõtetud, sest ta tegeleb muusikaga väljaspool kooli palju kõrgemal tasemel ning ta vihkab näitlemist. Või mis mõte on vedada kõrgemasse matemaatikasse lapsi kes juba madalama tasemega vaevalt hakkama saavad ja neid sedasi lollideks tembeldada ja nende enesekindlust kahjustada samal ajal kui nad on mõnel teisel alal palju võimekamad ja suutelised elus hakkama saama.
KustutaOhh, ma olen nii nõus! See on hea tähelepanek, et vastutuse lapse kätte andmine on ilmselt hea mõte. See oli minu omaaegses koolisüsteemis täiesti puudu, nii kool kui kodu korrutasid, et "õpid iseendale", aga mul ei olnud mitte mingit sõnaõigust selle osas, et mida ma õpin või kui palju tähelepanu ühele või teisele ainele pööran. Iga õpetaja arvas, et just tema aine on kõige olulisem ja mingeid individuaalseid erinevusi üldse ei arvestatud. Toona oli selline tunne, et kuni 12nda klassi lõpuni oli pidevalt keegi turjal, et sa PEAD ja PEAD ning kui lõpueksamid tehtud, siis üleöö olid korraga täiskasvanu, kes tohtis null protsendi asemel sada protsenti otsuseid ise teha. Ma arvan, et selle teatepulga peaks ikka natuke sujuvamalt üle andma.
KustutaKusjuures, ma ei tea Kanada koolisüsteemist mitte midagi, ma õpin aastahaaval ja lasen end üllatada :) Siiani on tore olnud, kolmandat aastat järjest mõtlen, et issand kui tore õpetaja Oscarile juhtus (õpetaja vahetub igal aastal), aga nüüd juba kahtlustan, et mine sa tea, äkki nad on kõik toredad?! Meil on selline väiksem kool ka, siiani on rahuloluks kuhjaga põhjust olnud. Kindlasti oleneb sellest, et kui suur või väike on kool ja mis piirkonnas elada. Kanadas on praegu õpetajate streik, sest suuremates linnades on see probleem, et kuna endine peaminister riigi uksed valla lõi ja miljonite kaupa uusi inimesi sisse tõi, siis paljudes klassiruumides on inglise keelt mitte oskavate ja absoluutselt teisest kultuuripildist pärit lapsi nii palju, et õpetamine on sisuliselt võimatu. Meil näiteks seda probleemi üldse pole. Kanada on nii suur lihtsalt.
Ma proovisin UK ja Canada võrdlust leida ja arvan, see võtab kõige paremini asja kokku:
KustutaIf you value a gentler, more flexible, and emotionally supportive environment — Canada tends to be more child-friendly.
If you prefer academic structure, early rigor, and clear benchmarks, the UK system can suit children who thrive in that setting.
Ma uurisin ka oma suurelt lapselt, mis tema arvab. Ning kuigi tal muidugi puudub UK kogemus, siis oli ülaltooduga nõus. Nimetas ja, et ei tundnud kunagi erilist pinget, aga ta oli liiga hea õpilane. Samas oli noorem rohkem hädas, kuid sai ka palju tuge koolist ja õpetajatelt. Gümnaasiumis on rõhk pandud laste endi otsuste peale, millisel tasemel võtavad osasid kohustuslikke kursusi. Kui mata ei istu, siis võta seda, mis annab põhitõed. Kõik gümnaasiumi eksamid annavad lõpuhindest ainult mingi protsendi (30 enamasti). Nii et terve kursuse jooksul tehtud töö läheb arvesse. Sama ka ülikoolis. Gümnaasiumi 4 aasta programmi jooksul umbes 20-25 kursust (enamus valikulised). Paljud High schools semestriõppel, mis tähendab, et pühendud pool aastat 3-4 kursusele. Kuna gümnaasiumi saamine kõigil ette nähtud, siis põhikooli lõpetamise osas ei pea palju muretsema st 8 klassi lõpus.
Kõige selle juures vaatasin PISA tulemusi, mis panevad Kanada UKst kõrgemale. On õieti alati olnud heade tulemustega, nii palju kui jälginud olen.
Kanada on tõesti suur ja lai, ning hariduse osas provintsi alluvuses. Kuigi enam-vähem igal pool sama, siis provintsi haridusministeeriumid teevad kõik otsused. Hetkel tõesti Alberta õpetajad streikimas. Tihtipeale on see seotud iga teatud aja tagant uue lepingu sõlmimisega, ning siis tuuakse ka üles kitsaskohad. Õpetajad võib ka öelda nn õpetajate liit ja provints. Nii nagu postitöötajad iga viie (vist) aasta tagant. Kuigi viimased on riigi alluvuses. Õpetajaks saamine eeldab enamasti bakakraadi ja 2-aastast õpetaja kursust. Vähemalt Ontarios. Palgad väga head, eriti pensionid.
Immigrantide osas võib ehk tõesti mõnel pool suurem probleem olla. Kuigi samas olid ju minu lapsed kooli minnes ükskeelsed - eesti keelt oskasid ainult, mis sest et siin sündinud. Ning koolis oli üsna palju immigrante. Meie kogemus oli hoopis selline, et immigrantide vanemad surusid pigem rohkem head haridust peale. Samal ajal kui keskmine kanadalane võis põlglikult neisse suhtuda. Isikliku kogemuse põhjal ütlen ;-) Nüüd kui laste sõbrad ülikoolid ja muud asjad läbi teinud, siis võin kinnitada, et hulk põlatud immigrante super hästi hakkama saanud.
Olen kindel, et vanem laps oleks ilmselt UK või Eesti süsteemis väga hästi hakkama saanud, kuid noorem poleks kunagi saavutanud sama, mis Kanadas. Ta poleks sellele pingele vastu pidanud. Nüüd on juba mitu aastat peaaegu et asendamatu oma töökohal hambatehnikuna. Arvan, et see on parim kingitus, mis olen saanud talle anda, kui otsustasime, et tal oma düsleksiaga suuremad võimalused siin võrreldes Eestiga.
KustutaMina olen igati immigratsiooni poolt, küll aga mitte mass-sisserände poolt. Selline immigratsioon, mille ma ise läbi tegin, kus ma pidin tõestama, et mul on piisavalt keeleoskust ja haridust, et ma suudan töökohta hoida jne, on igati tervitatav.
KustutaAga PISA testis on Kanada ja Eesti aastaid kõrvuti olnud, küll üks ees, küll teine ees, samas see, kuidas tulemus saavutatakse, on minu meelest neis kahes riigis väga erinev. Mulle endale ka väga meeldib see Kanada toetav pehme stiil. Oscari jaoks on koolis kaks korda aastas klassijuhataja ja tugiõpetajatega koosolek, millel me vanematena osaleme ja mul iga kord hing laulab nähes, kui efektiivselt last toetatakse. Talle võimaldatakse lisapause ja võimalust batuudi peal hüppamas käia, tal on paar korda nädalas lugemisõpetaja, aga seda kõike tehakse nii mänguliselt ja mõnusalt, et ta isegi mitte ei aima, et tegemist oleks mingi "järeleaitamistunniga" vms. Klassikaaslased ei aima ammugi. Ta ise väga tahab koolis käia ja õpetajad kiidavad, kui tubli ta on, kui vähe on praeguseks autismi märgata, sest ta on väikesest peale kõikvõimalikku tuge ja abi saanud. Ma vahel mõtlen, et kui erinev võinuks tulemus olla sellisel ajal, mil ma ise üles kasvasin, kus erivajadusi ei arvestanud kool ja vanemad sageli samuti mitte.
Ja iga kord kui koosolekul eesmärkidest räägime, ütleme alati, et meie eesmärk on, et ta oleks sotsiaalselt aktsepteeritud, et ta oskaks sõpru leida ja hoida, et ta oskaks grupis toime tulla. Akadeemiline osa on selle kõrval palju väheolulisem. Ja tema on kahtlemata selline laps, kellel akadeemiliselt on võimekus mingis kindlas piirkonnas ja mõni muu asi võib nõrgem olla, aga ma usun, et siinses koolis arvestatakse sellega väga hästi. Nagu sa oma noorema kohta ütlesid, et kool võis ju kohati keeruline olla, aga see ei takistanud tal absoluutselt oma ala leidmast ja selles hea olemast. Ei ole mingit vajadust selle järele, et kool last end halvasti tundma paneks nagu see minu kooliajal sageli väga normaalne oli. Tulemus on ju ikka sama - ei ole meist keegi täiskasvanuna kõiges hea, igaüks leiab oma suuna ka keskendub sellele, mis talle tegelikult sobib.
Streikimisest rääkides - Kanada Post ärritas mind hiljuti, kui läksin jõulupakke Eestisse saatma ja nad ütlesid, et neil on streik. Eelmiste jõulude ajal oli sama jama. Sama streik, lihtsalt vahepeal tegid mõne kuu tööd ja nüüd jälle mugavalt täpselt jõulude ajaks kõik kinni...
KustutaÕpetajad teenivad tõesti täitsa viisakat tasu, aga no nende töö on muidugi päris raske. Ma ise ei suudaks elu sees päevast päeva mitmekümne lapsega jageleda. Ja nad teevad seda nii hästi! Aga ükspäev just arutlesin kellegagi õpetajate palkade üle, minu argument oli, et tegelikult peaks tunnihinnaks arvestama. Samal ajal kui suur osa inimesi saab ainult 2 nädalat puhkust aastas, siis õpetajad saavad kaks kuud suvel, kaks nädalat talvel, kaks kevadel, pluss poole kolmeks on nad alati vabad aasta läbi. Ehk kui nende töö tunnipalgaks arvutada, on nad väga-väga hästi kompenseeritud. Ainult aastapalka arvestades võiks tõesti öelda, et võiks isegi veel veidi kõrgem olla. Kui tunnipalgaks arvestada, on see juba isegi soliidne.
Just, olen nii väga rahul, et siin koolitee sai läbi käidud. Mul Eestis hulk tuttavaid õpetajaid, kes ütlevad, et olukord paranenud, aga ikkagi veel pikk tee minna, et arvestada kõigi olukorraga. Akadeemilised teadmised ja kontroll ikka need peamised. Vana kooli õpetajatest mõtlen vahel ämmale, kes kord koolist tulles (õpetas kutsekoolis), kuidagi põlglikult kutsus õpilasi düslektikuteks, kes elus midagi ei saavuta. Saatuse keerdkäik tõi tema ellu lapselapse, kel oligi see probleem. Kas oleks pidanud temagi "maha kandma"? Samas oleks tütar siin kooli lõpetades võinud valida kahe Ülikooli vahel, kuhu ta vastu võeti, kuigi valis lõpuks kolledži erialaga, mis südamelähedasem.
KustutaMa ei ole täpselt uurinud, aga üks tuttav õpetaja on suvel unemployment peal. Ma pole kindel, mis süsteem see on ja kas sama kõigis provintsides.
Streikide osas pole ma veel ei ühtegi õpetajat ega postitöötajat kohanud, kes streigi üle rõõmustab. Kuigi kindlasti võib neid olla. Palk ei jookse, kindlustus on maas, samal ajal kui majalaen vaja maksta ja ravimid ostmata. Vahel on tunne, et ametiühingud on kõige kurja juur, sest peavad õigustama oma olemasolu. Tänapäeval on nii ranged reeglid paigas, mis reguleerivad tööd ja ei tea mida veel, minu meelest on AÜ pisut iganenud kontseptsioon. Kuigi nende töötajana vist ei räägiks seda ;-)
Minu kommentaari eesmärk ei olnud võrrelda kus riigis parem või halvem süsteem on vaid lihtsalt näitena välja tuua kuidas Inglismaa koolisüsteem töötab, sest pole ju ühtset ülemaailmset süsteemi. Rõhutan, et minu jutt käib INGLISMAA kohta, sest UK eri osade koolisüsteem on erinev ja ei ole ühte ühist UK süsteemi.
KustutaSiiani on Anu algkooli juttude põhjal kõik peamine sama olnud kui ka meil siin (kahjuks olen ma blogimise nüüdseks lõpetanud, aga ma varem kirjutasin seal peensusteni oma lapse siinsest kooliteest mida oleks praegu hea siia näiteks tuua).
Mina isiklikult ei julge hinnata milliste riikide koolis mu laps paremini hakkama saaks või mis süsteem mulle või talle rohkem meeldiks kui meil selle riigi süsteemiga endal isiklikud kogemused puuduvad. Lihtsalt google või AI poolt antud info põhjal ma seda teha ei saa.
Mulle tundub siinne süsteem väga lapsesõbralik, õpilaste suhtes õiglane, neid austav ja hästi organiseeritud. Ma olen tõsiselt kade, et mul ei ole olnud võimalust siin riigis koolis käia ja ma ei väsi seda korrutamast.. Laps käib praegu esimesest aastat gümnaasiumis ja hetkel on meil just käsil erinevate ülikoolide külastamine ja nendega tutvumine ning mu kadedus jätkub nii gümnaasiumi osa, kui ka ülikoolide suhtes edasi.
Samas minu arvates on kõige tähtsam ja toredam see, kui iga laps oleks rahul ja õnnelik just selle riigi koolis ja selles süsteemis kus ta elab, olgu selleks riigiks siis kas Kanada, Inglismaa, Eesti, Saksamaa, Hispaania või mis tahes teine riik ja mis tahes teine süsteem.
Ja paar sõna ka PISA testidest. See on justkui mingi reegel, et kui eestlastega koolisüsteemist rääkima hakata, siis varem või hiljem (tavaliselt üsna ruttu ;) tuuakse kohe mängu PISA testide võrdlus. Inglismaa, mitte kogu UK kokku pandult kuigi ka UK tervikuna, on üsna heal kohal nendes tabelites. Kui kõiki asju vaid Pisa testide põhjal hinnata siis vaesed norrakad, sakslased, prantslased või üldse suurem osa Euroopast. Seal peaks siis kõik puhta lollid olema nii Eesti kui ka Inglismaa testitulemusi arvesse võttes :D
KustutaMa tegelikult üldse imestan, et Inglismaa nii kõrgeid tulemusi nendes testides saab, sest siin ei tea, ega ole keegi huvitatud nendest testidest või tulemustest. Mingi ime läbi valiti meie laps ainukesena tema klassist märtsis Pisa teste tegema, seega meil on kogemus omast taskust võtta. Laps ütles, et temal funktsionaalset lugemistesti ei olnud, pidi vaid matemaatika ja loodusteadus ülesandeid lahendama. Ütles, et need olid nii pikad ja väsitavad ning imeliku keelekasutusega nagu mingist teisest keelest tõlgitud ning tal oli kahju, et kaotas pea terve päeva oma päris koolitunde selle testi pärast. Ütles, et oli väsitav ka mitu tundi järjest arvutiekraani vahtida, sest kõik ülesanded ja küsitlused olid arvutis. Vahepeal oli vaid väike vetsu paus ja lõunasöögi paus.
15/16 aastased siin riigis on just vanuses kus nad keskenduvad intensiivselt põhikooli lõpueksamiteks õppimisele ja neile on need eksamid ja iga koolitund palju tähtsamad kui mingi suvaline Pisa test nii et ma ei oska öelda, kui palju keegi üldse seal pingutas või tõsiselt keskendus.
Ma küll ei kujuta ette kuidas on õiglane nende testide põhjal kogu riigi koolisüsteemi hinnata või milline laps tahaks vabatahtlikult käia testide tipus olevate riikide, Hiina või Korea, koolis kus koolitöö toimub hommikust õhtuni aga samas puudub paljudel oskus isegi lihtsalt oma arvamust avaldada :)
Samas ma puhtast huvist tahan näha kas uue keeleseaduse jõusse võtmine ka kuidagi PISa testi tulemusi Eestis mõjutama hakkab. On ju teada, et vene koolide õpilaste PISa tulemused olid Eesti koolide õpilaste omadest madalamad ka juba siis, kui nad neid teste said vene keeles teha. Nüüd, ma kujutan ette, peavad nad neid teste ikka riigikeeles tegema hakkama mis tegelikult annab palju õiglasema ülevaate kogu ühiskonnast. Inglismaal peavad kõik koolilapsed neid teste inglise keeles tegema vaatamata nende rahvusest või emakeelest. Kujutan ette, et teistes riikides on sama moodi. Ma loomulikult loodan, et Eesti ikka endiselt tipus edasi püsib, sest mul ei ole midagi selle vastu, et Eesti ja eestlased saavad uhked olla Pisa tulemuste üle, kuigi need testid näitavad vaid väikest pilti tervikust.
Mina olen alati imestanud, et PISA testist just Eestis nii palju räägitakse. Ma pole Kanadas mitte ühtegi korda kuulnud, et keegi seda mainiks, kuigi Kanada on sama kõrgel kohal PISAs kui Eestigi.
KustutaMinu kogemus eesti kooliga pole ka just positiivne. Miks inimene peab õppima midagit, mis teda ei huvita. Näiteks vene keel üks selline õppeaine. Õnneks ma seda hetkel ka üldse ei oska ega tahagi osata. Keele valikuid võiks saada ikka valida, mitte õppida vastumeelselt. Õnneks kõrgkoolis sai keeli valida ja ei pidanud midagit vastumeelselt õppima. Koolis oli tunne, kui pole füüsikas, matas tugev oled lihtsalt loll. Kedagit ei huvitanud, et võid mõnes muus valdkonnas olla väga hea.Näiteks kirjutamises. Aga seda keegi ei vaadanud. Kohe said templi, ju siis pea ei tööta. Oled lihtsslt loll. Eestis sildistatakse suht kiiresti. Kui pole kõige helgema peaga.Eeinevusi ei tohi lihtsalt olla. Kanada kool tundub mulle küll tore. Lapsed kõik võrdsed ja võrdsete võimalustega tuleviku vaates.
VastaKustutaVene keelt õpetati minu meelest nii igavalt ja ebaefektiivselt, et ma endiselt mäletan mingite suvaliste lindude ja loomade nimetusi, mida me mitmekümne kaupa pidime pähe tuupima, oskan laulda "metsas kasvas kuusepuu", aga vot suhelda ei oska! Samas kui täiskasvanuna võtsin raha eest vene keele tunde ja see õpetaja kohe kuidagi oskas õpetada ja kõik oli ainult suhtlemise rõhuga. Väga kiiresti tuli baastase. Sellepärast olekski hea, kui koolis saaks ise kursuseid valida, sest vene keel on Eestis elades vajalik, samas see, kas ma kursuse võtaks või mitte, oleneks väga õpetajast ja tema stiilist.
KustutaJa mul oli ka sama tunne, et kui reaalainetes tugev ei ole, oled lihtsalt loll. Negatiivset tagasisidet tuli millegipärast vasakult ja paremalt, mingit positiivsele keskendumist üldse ei eksisteerinud.
Vot sinu loo algusega ma nõus pole. Pahatihti on hilinemise põhjuseks vanemate mugavus. Mu sõbrad rääkisid kogu aeg, et nende laps lihtsalt peab südaööni üleval olema, enne ei uinu. Pruukis neil vaid nädalaks reisile minna, kui selgus, et 11kuune uinub kell 22 rahumeeli. See, mis vanematel käis ülejõu, oli vanaemaga käkitegu. Mõni aeg tagasi üks blogija siunas lasteaeda, et miks ta ei või last viia, siis kui tema ärkab. Seda, et selline suvaline ilmumine kõigi teiste rütmi segi lööb, talle kohale ei jõudnud. Kui sa just päris omas mullis ei ela, siis tuleb teistega arvestada.
VastaKustuta