Uskumatu, kui palju on Kanada selle 11 aastaga muutunud, mil ma siin elanud olen! Kui tulin, oli täielik heaoluühiskond. Tegin mingit suvalist tööd, aga sain selle palga eest täiesti normaalselt elada. Eestis ei olnud see toona üldse mõeldav.
Nendel immigrantidel, kes praegu saabuvad, on oluliselt raskem - palgad on natuke kõrgemaks kerkinud (mõni dollar tunnis, ei midagi rabavat), aga kinnisvara hinnad (ja sellega seoses rendihinnad) on rohkem kui kahekordistunud, toidu hind on samuti julgelt kahekordistunud, ainult riided maksavad suht sama palju kui vanasti (riideid osta on siin alati odavam olnud, kui Eestis).
Kui me kaheksa aastat tagasi saarele kolisime, oli mul kahju Vancouverit maha jätta. Nüüd, kus mul lapsed on, mõtlen, et vedas, et juba toona siia kolisime ja maja ostsime, sest selle hind on praeguseks rohkem kui kahekordistunud. Nüüd on kahju on hoopis sõpradest, kes endiselt Vancouveris elavad ja sealset hirmkallist üüri maksavad. Lastega ei tahaks ma enam üldse suures linnas elada.
Üürnikud on siin tegelikult üsna hästi kõikvõimalike seadustega kaitstud, neid on pea võimatu välja visata ja üüri saab tõsta maksimaalselt 2% aastas, nii et jamaks läheb ainult siis, kui omanik korteri maha müüb ja värskete hindadega uue pinna pead rentima. Sest koos kinnisvarahindade kahekordistumisega on ju ka üürihinnad kahekordistunud. Ainus, mis kahekordistunud ei ole, on palk.
Veidi ebaõiglane, mu meelest.
Mäletate, ma tahtsin uued kanad võtta? Aga siis oli mul operatsioon ja pidin kuu aega ühe käega hakkama saama, siis tuli Oscaril opp ja mõtlesin, et okei, ootan, kuniks ka tema on täielikult paranenud. Ja siis otsustasin ühel ilusal laupäeval, et täna on see päev!
Aga tibude hooaeg oli just selle nädalaga läbi saanud.
Vaadake, mina ei teadnud, et tibudel mingi hooaeg on! Ma arvasin, et kanad hauduvad suvalistel aegadel, aga nüüd, mil olen absoluutselt kõik farmid läbi helistanud, tean, et tibudelootust on kuskil kahe kuu jooksul kevade lõpus ja kahe kuu jooksul suve lõpus.
Samas oli meil kunagi kaks siidikana, kes haudusid kat-ke-ma-tult. Ma ei võtaks elu sees omale uusi siidikanu, sest nad on oma haudumiskombega täiesti võimatud. Kuigi ilusad muidu.
Ehk nüüd on kanaaias hein nabani, aga kanu pole kuskilt võtta. Tuleb trimmer välja otsida ja samal ajal välja mõelda, kas ma siis augustis-septemberis võtan uued või ootan kevadeni? Ühesti küljest oleks tore, et nad kevadel juba muneks, aga samas on talvel kanade omamine suht tüütu, sest tuule ja paduvihmaga on tüütu neid igapäevaselt õues toitmas käia.
Samas on elus ka hullemaid asju, kui iga päev sita ilmaga viis minutit värskes õhus olla.
Kinnisvara hinnad on Kanadas suurelt osalt seotud välismaalt ümberkanditud rahaga. Põhiliselt Hiina (varem ka vene) kapitaliga kõigis suurlinnades maju ja kortereid üles ostetud. Isegi tühjalt seisma, sest investeeringut Kanada kinnisvarasse peetakse väga usaldusväärseks võrreldes kodumaisega. Mitmes provintsis on hakatud välismaalaste kinnisvara ostmist maksustama, lisaks erimaks tühjalt seisvale elamispinnale. Veidi aitab, kuid tõsistel tegijatel on kõigest võimalik juristide ja tankistidega mööda hiilida. Tulemuseks muidugi kohalike jaoks kohati kättesaamatu hinnatase nii korterite, majade kui üüri koha pealt. Kel õnnestus õigel ajal kinnisvara osta on suht heas seisus, korteriomanik kes seda välja rendib üldiselt ei kurda ;)
VastaKustutaSee kinnisvarahindade tõus, mis pärast covidit tuli, on suuresti seotud sellega, et meie peaminister raha juurde printis ja seeläbi inimeste ostujõud pealtnäha paranes. Aga välismaalt sisse toodud raha mängib suurt rolli tõesti, pool Vancouverit on hiinlaste poolt üles ostetud. Varasemalt oli ju mingi selline diil, et kui mingist summast ülespoole siia investeerid, saad elamisloa ja nii jõudis siis suur hiinlaste kogukond. Aga jah, kohalike jaoks on see kõik hinnad väga kõrgele tõstnud. Uutel tulijatel on kindlasti raske. Raske muidugi ka sellepärast, et näiteks uued eestlastest immigrandid sihivad alati Torontot ja Vancouverit, mis on omakorda kõige kallimad elupaigad, samas mitte samaväärselt kõrgemat palka tagades. Arusaadav muidugi ka, ma ise olen väga rahul oma kolme esimese Vancouveri aastaga, aga isegi rohkem rahul sellega, et Matt mu väiksemasse kohta tiris, sest finantsiliselt ja pereelu vaatepunktist on siin ikka palju parem kui suurlinnas.
KustutaAlberta üürnikel on palju kehvem olukord - pole piiri palju võib üüri tõsta, ainult peab ette teatama kirjalikult kolm kuud muutusest. Ontario ja BC inimeste sissevooluga suht hulluks olukord läinud ja Calgarys 1% saadavust üüriturul.
VastaKustutaSeal on siis omanikel parem elu ja üürnikel raskem. Kuldne kesktee oleks ilmselt kuskil vahepeal, sest ma leian, et BC seadused ei ole jällegi omanike osas ausad. Mu sõbranna korteri üürileandja näiteks müüs oma korteri maha (ja sõbranna pidi välja kolima) kui intressid lakke läksid, sest ta ei saanud renti tõsta sellele tasemele, et ise peale ei maksaks. Ja see on ju samuti ajuvaba, et omanik peale maksab.
KustutaÜürikate saadavus on ka siin üsna madal ja eks omanik otsib võimalikult head ja probleemivaba üürnikku, mis paneb raskesse seisu kõik need, kel on lemmikloom või lapsed või madal sissetulek või on nad immigrandid vms.
Majanduse ja kultuuri allakäik on vallutanud nn anglo-kultuuriga maad. Euroopa tulevik on samuti tume.
VastaKustuta