Loomad elutoas

Ma ei ole kunagi unistanud elust välismaal, välismaa peikast ega elust saarel. See kõik juhtus kuidagi pool-kogemata. Veel vähem olen unistanud kastitäiest tibudest elutoa nurgas, väike karp sitaga kõrval, aga täpselt nii see hetkel on. Kanadest unistasin küll, aga kujutasin ette, et nad hakkavad ikka õues elama…

Kohe kui kanamajale katus peale sai, hakkas Matt tibusid otsima. Noh, et nad on algul nii pisikesed ja elavad toas, pole kohe oma kuuti vaja. Helistas kõik suuremad farmipoed läbi ja sai teada, et ainult kahes on hetkel tibusid. Natuke uurisime talunikelt ka, aga nemad ei oska nii pisikeste sugu määrata ja kuked pole jällegi linnades lubatud. Eriti halva õnne korral võiks meil siis lõpp-kokkuvõttes kuus kukke olla, mis oleks isegi sel juhul halb kombo kui nad lubatud oleks. 

Algne plaan oli võtta kõik erinevast sordist ja braamasid võib-olla kaks. Braamad on need mõnusad paksud, kellel on karvased jalad - eriti kihvtid näevad välja. Neid aga hetkel keegi ei paku, isegi talunikel pole. Tibudega, näe, pole nii, et kataloogist tellid. Aga meie, linnainimesed, ei tahtnud ikka alla anda.

Esimeses poes oli kohe terve kastitäis helepunaseid ja ma tahtsin neid kõiki! Aga kuna teises linnas asuvast poest pidime lausa kolm tükki saama, otsustasime punaste juurde hiljem tagasi tulla, et see vaene vennike ei peaks meiega tervet päeva üksi kaasa loksuma. 

Teises poes haarasid kõigepealt pilku triibulised tibud, kes olid eriti pisikesed - üleeile koorunud ja väiksem tõug. Kohutavalt nunnud! Aga jube sõjakad. Muudkui taplesid omavahel, ennast polnud ollagi. Müüja ütles, et nende kasvatamine ongi paras väljakutse ja kuna meie ettekujutusse kuuluvad pigem rahumeelsed paksud kanaprouad, otsustasime kakupunnid poodi jätta.

Teistes kastides olid valged, mustad ja punased ning jäi vaid üle igast üks välja valida. See ei käi pooltki nii lihtsalt nagu kutsikatega, et lihtsalt vaatad, kes esimesena sinu juurde jookseb. Tibud jooksevad täiesti vales suunas! Istuvad viiekümnekesi kastis, talluvad üksteise peal, mõni juba ongi põrandal hinge heitmas, aga kui püüad neile pakkuda idüllilist kodu, millel on punane katus ja akna ümber valged raamid, on esimene reaktsioon hoopis "appi, tapetakse!". Mingit loogikat pole, aga noh, pea on nii pisike, sinna suurt aju ei mahugi.

Koduteel peatusime uuesti selles punaste tibude poes, kus oli ühtlasi raamat piltidega täiskasvanud lindudest. Selgus, et kui meie kolm olemasolevat lemmikut kasvavad ümarateks täpilisteks iludusteks, siis neist teistest punastest tulevad tavalised kiitsakad kodukanad. Ja juba teist korda pidin sel päeval über-nunnule tibule "ei" ütlema, sest kana peab paks olema.

Koju jõudes hakkasime arutama, et ei tahaks kananduses väga suuri riske võtta. Omavahel saab neid kokku panna ainult üsna alguses, sest kanad ei saa väga lihtsalt teistega sõbraks. Kui uus lisatav lind juhtub eelmistest noorem või vanem olema, võivad üksteist kiusama hakata. Väga pikka vahet ei tohiks nagunii jätta, aga enne järgmise nädala lõppu polnud kuskil tibusid koorumas. Kui ootama jääme, võib juhtuda, et lõpuks ongi ainult kolm kana. 

Ahjaa, Vancouveris lubatakse eramaja aias pidada nelja kana, Nanaimos kuut. Kuked on keelatud. Väiksema kanakarja kantseldamiseks pole tegelikult kukke vaja, ka munemine käib ilma temata. Kukke läheb vaja ainult siis kui tahetakse viljastatud mune ehk munadest tibusid haududa. Seda, muideks, kanad jällegi ei tea ja aeg-ajalt otsustavad ikkagi hauduma jääda. Bioloogiline kell! See haudumise asi on jube tüütu, sest isegi kui munad alt ära võtta, istub kana edasi ja pesalt ära ei tule.

Omadused varieeruvad liigiti - mõned on usinamad munejad, mõned kipuvad rohkem hauduma, mõni muneb valgeid, teine pruune ja kolmas rohelisi mune. Need, kelle meie valisime, on rahumeelsed kodukanad, kes peaks hästi munema hakkama. Ja siis jäimegi mõtlema, et tegelikult oleks võinud kohe kõik kuus kana ühest kohast võtta. Täna sõitsingi uuesti teise linna ja tõin kolm tibu juurde. Matt ütles küll, et nüüd ju ei tea, millised on Ruby, Henrietta ja Delores, aga kui kamp kokku sai, selgus, et sellega on nagu oma lastega - ikka teed vahet!

Kõige üllatavam on kui palju nad situvad. Sellepärast mul ongi väike plastkarp kanade kodu kõrval, et saaks suuremad junnid korra päevas välja korjata, sest muidu peaks iga päev kogu saepuru välja vahetama, et haisema ei läheks. Ja kuna nad meil just elutoas elavad, on see haisufaktor päris oluline. Algne plaan nad katlaruumi panna läks luhta, sest siis me peaks ise ka sinna kolima. Tibud on ju maailmatu armsad! Isegi kui nad nii palju situvad.

Sööma hakkasid kohe, aga joogivärki ei nuputanudki välja. Poes oli neil tilaga nõu, mida tuli nokkida, aga koju ostsime kausi ja no jälle - aju on väike, ei saanud aru. Kui nad juba viis tundi joomata olid ja suht loiult konutama jäid, püüdsin üht nokkapidi kaussi torgata. Youtube'is oli selline video. Need video kanad olid loomulikult täiesti tšillid ja lasid endaga kõike teha. Minu tibu arvas, et üritan teda järjekordselt ära tappa (et nad ka ei õpi!) ning röökis/rabeles elu eest. 

Lõpuks pistsin näpu vette ja üritasin tilga nokani toimetada. Pärast kümnendat katset hakkas lindudele nagu midagi koitma, varsti julgesid ise järele vaadata, kust ma neid tilkasid saan. Ega muidu vist olekski sinnasamasse joogikausi kõrvale janusse surnud.

Aga muidu on areng kiire. Üks hakkab midagi tegema, teised jälgivad ja proovivad ka. Meie istume nagu õnnelikud lapsevanemad kõrval ja rõõmustame kui kana siblima hakkab. Või esimest korda ära jagab, kuidas sulgede vahele saepuru saputada. Või nokka puhtaks pühkida. Ja magatakse ikka külg-külje kõrval. Nunnumeeter on konstantselt põhjas!

Kui täna uuesti poes käisin ja kolm tibu juurde tõin, märkasin, et poes olevad ei tee ühtegi neist asjadest, lihtsalt tormavad mööda puuri ja üksteist ringi, pole nagu aega süveneda, et mida elul veel pakkuda on. Kanadele vist ei meeldi stress. 

Kui uued koju tõin, tõstsid vanad kohe lärmi ja nokkisid neid natuke. Aga see läks ruttu üle, varsti magasid juba kõik ühes reas koos. Uus oskus tekkis ka kohe - Delores oli uute sõprade ilmudes nii üllatunud, et lendas natuke. Ja siis oli veel rohkem üllatunud, et ta midagi sellist teha oskab ning lendas jooginõu otsa ning sealt alla. Seepeale proovisid kõik teised ka natuke lennata. Kuus lendama õppivat tibu ühes kastis on päriselus palju naljakam kui ette võiks kujutada. 

Võtke omale ka kanad, nad on nii marudad!

Esimene nädal Nanaimos

Paradiis! Uus kodu on täiuslik. Uus linn on täiuslik. Inimesed on nii sõbralikud, et imelik hakkab! Isegi Matt ütleb, et harjumatu on.

Ma olen iga päev mööda poode sõitnud, lilli-lampe-nõusid-maale kokku ostnud. Kanadas saab absoluutselt kõiki asju poodi tagasi viia, mingit põhjust ei pea olema. Tuled koju, riputad kardina akna ette, vaatad, et pole ikka päris see ja viid tagasi. Tore. 

Kõigis kolmes magamistoas olid enam-vähem ühesugused kardinad (eelmiste omanike omad) - taga must ja ees valge, keskelt nööriga kokku tõmmatud. Kuna külalistetubadesse hakkab alles õhtul päike paistma, pole sinna pimendavaid tegelikult vaja. Ja mulle ei meeldinud, et iga akna kohal oli kaks toru (valge ja must kardin erinevate torude küljes). Võtsin siis ühest toast lisatorud ja tumedad kardinad maha, pesin ja triikisin valged ära ning palju ilusam sai. Ainult, et nüüd oli sulaselgelt ühte valget juurde vaja, et pilt ühtlasem jääks. Meie magamistoas olid samad kardinad, võtsin siis sealt. Mis tähendas, et magamistuppa oli kah uusi vaja.

Iga asi käib muideks ahelreaktsioonis. Võtame näiteks sellesama toa. Alljärgneval pildil on veel vanad kardinad ja kui voodi paika sai, tundus, et mustad tuleb ära võtta. Kui voodipesu peale sai, selgus, et vana hea tekikott, mis mu vanasse koju nii hästi sobis, ei lähe siia kohe üldse mitte! Ja see Ikea lamp, mille võtsime kui hea neutraalse, mis igale poole sobiks, ei sobi nüüd mitte kuhugi! Mitte ükski meie lampidest ei sobi kuhugi.

Meie enda magamistoas on samamoodi nurgaaken, lisaks sellele ka klaasist uks. Kardinad olid ainult akende ees, ust ei katnud miski. Ma ei saa aru, mis mõte on pimendavatel kardinatel kui läbi ukse tuleb rohkem valgust kui kahest aknast kokku? Ühtlasi oli õhtul kuidagi imelik, et välja ei näe, aga kui keegi peaks terrassil seisma, siis sisse näeks kohe väga hästi.

Ostsime pikema kardinapuu, et ka akna kõrval olev uks kaetud saaks. Ja ühtlasi oli uusi kardinaid vaja, sest ühe valge võtsin juba ära ja praegused tumedad jäävad selles valges nurgas kuidagi liiga kontrastsed. Kuna meie magamistuppa paistab nii hommikune kui lõunane päike (elagu nurgaaknad), on pimendavaid katteid kohe kindlasti vaja ja akendele võiks ju rulood panna, aga ukse ees ei jääks see ilus, nii et tuleb ikkagi kardinalahendus leida. 

Väiksemas külalistetoas magab praegu Matt'i isa, sealt pole ma veel vanu aknakatteid maha võtnud, aga selge on see, et beežiruudulise tekikotiga, mille Matt valis, ei lähe need valgel taustal istuvad hallid linnud üldse kokku. Lisaks on aken suhteliselt väike ja saab valgust ainult õhtuti, sealt võtan ma need mustad päris kindlasti tagant ära.

Sellele toale pole me veel ka lõplikku paigutust välja mõelnud. Mulle tundub, et voodi võiks ikkagi peatsiga sinna vasakpoolsesse seina panna, aga eks näis.

Kui me Vancouveri kodusid kokku pakkisime, mõtlesin, et maru tüütu - nii palju prahti tekib! Peab otsustama, et mis millisesse kasti panna, mida võtta/mida jätta ning kuidas pakkida, et kõik tervena kohale jõuaks. Arvasin, et lahti pakkides on lihtsam, sest kõik üleliigne on juba ära visatud ja prahti ei teki üldse. Ma muidugi ei arvestanud terve majatäie uue mööbliga, mis oli pappi pakitud. Lisaks ei arvestanud ma sellega, et kõik kolimiskastid jäävad ju kah üle.

Kui terrassil enam kõndima ei mahtunud, voltisin kõik kastid ilusti nurka kokku, teine samapalju istus garaažis. Ei saa öelda, et sisse kolides prügi ei tekiks...

Mäletate kui kirjutasin, et endised omanikud seadsid maja müües tingimuseks, et tahavad kasvuhoone kaasa võtta? Mina veel rõõmustasin, sest see oli nagunii suht kole. Selgus, et meie naabriks on eelmise omaniku vend ja kasvuhoone seisab nüüd tema aias. Otse loomulikult sellise koha peal, et ma näen seda nii voodis lamades kui laua taga istudes. Kogu aeg on risti ees! Me peame sellesse nurka mingi kahara puu istutama, et vaade jälle veidi paremaks läheks.

Üllatusi tuleb kogu aeg ette. Alguses ei olnud meil prügikasti. Ostsime siis. Kui see täis sai, hakkasin uurima, et kus suur prügikast seisab? Ei seisagi! See oli kaasa kolitud. Prügivedu korraldab linn, hind on maamaksu sees, igakuiselt ei pea midagi tasuma. Aga prügikasti peab igaüks ise ostma. Prügiveo graafikut me muidugi ei teadnud, aga kui eile õhtul kõik naabrid oma prügi tänava äärde veeretasid, oli selge, et hommikul hakkab midagi toimuma.

Ahjaa, meil on ju üürnikud! Maja alumisel korrusel on eraldi korter, kus nad elavad. Kolimispäeval tulid end tutvustama ja tõid kohe ümbrikutäie raha. Väga vahva noh! Ükspäev ajasime maja ees juttu kui nad jalutama läksid. Küsisime, et kuhu minek, selgus, et lähevad posti tooma. Meie vastu, et ahaa, meil peab ju kah postkast olema - oskate öelda, kust me ta leiame?

Kogu naabruskonna postkastid on kõrvaltänavas üheskoos. Mingi sada tükki. Võti meil oli, aga seda ei teadnud, millise kasti see avab, numbrid on ju täiesti suvalised, mitte majade järgi. Seisime seal nagu kaks lolli ja arutasime, et huvitav, kes oskaks öelda, milline meile kuulub? Pakkusin, et proovime lihtsalt läbi. Pärast usinat katsetamist selgus, et mitte ükski ei kuulu meile! Seejärel leidsime, et kuna võti näeb mõlemat pidi suht ühesugune välja, siis võib-olla tuleb see lihtsalt teistpidi pöörata? Selgus, et meil ikkagi on postkast ja õnneks oli see teiselt poolt alustades kuskil kahekümnes ja ma ei pidanudki kõiki sadat uuesti läbi proovima.

Muud arengud on sellised, et Matt'i isa ehitas seina sees oleva muusikasüsteemi teisele kõrgusele ja seega tuli paar auku kinni panna ja üle värvida. Kuna värv oli veel märg, on neid kohti pildil näha, aga tegelikult kuivas ühtlaseks. Kõik vabad pinnad on hetkel tööriistu ja sodi täis, aga see peaks järgmise paari päeva pärast koristatud saama.

Nädalavahetusel käisid Marii ja Ermo meil külas ja nagu näha, ei anta siin majas isegi rasedatele armu, pannakse kohe tööle. Mind ajas hulluks, et rulood olid liiga pikad ja istusid aknalaual hunnikus. Õnneks andis neid parajaks teha. Mariist oli muidu ka palju kasu, näiteks käis siin üks hommik üksi jalutamas ja rääkis, et meil olevat maja taga metsa sees matkarada, kus kasvavad karikakrad. Käisime siis hiljem koos kõndimas, et ta saaks mulle mu uut kodukanti tutvustada. Siin lõhnab nii hästi! Mõnus okaspuude ja metsa lõhn on. Karusid õnneks polnud.

Kanamaja ootab garaažis oma järjekorda, see pannakse alles homme kokku. Kanu seega veel pole, küll aga on jänesed! Nanaimos on hullult palju jäneseid, igal pool kalpsavad ringi. Kui Matt hõikas, et tule ruttu vaatama, meil on aias väiksed jänesepojad, arvasin, et ta teeb nalja. Aga olidki! Jumala tore on siin Nanaimos!

Ruumilisest mõtlemisest

Sel ajal kui mina Eestis olin, käis Matt Ikea's ja ostis peaaegu kogu nimekirjas olnud mööbli ära. Kuna magamistoa sisustus oli sel ajal soodushinnaga, otsustas külalistetuppa ka ühe kummuti võtta. Esialgses listis seda ei olnud, sest tahtsin voodi paika panna ja alles siis vaadata, mis nägu tuba jääb ning millist mööblit nõuab. Aga noh, tal polnud meeles. Võttis siis mingi. Mulle muidugi üldse ei meeldinud! Tahtsin pigem laia ja madalat, tema valis kitsa ja kõrge. Õnneks on meil mööbliteemalised arutelud suhteliselt rahumeelselt kulgenud ja otsustasime seegi kord ilma suurema draamata, et kummut läheb lihtsalt tagasi, no big deal.

Eile õhtul ütles Matt, et peab natukeseks kodust välja saama - lähme võtame vanemate juurest kummuti peale ja toome ühtlasi Ikea'st toolid ära. Kui pea tund aega hiljem kohale jõudsime, meenus, et tšekk jäi koju. Otse loomulikult! Aga hea küll, võtame ikkagi emalt suurema auto ja ostame vähemalt toolid. 

Muuhulgas valisime väiksemasse külalistetuppa voodi välja, aga kodu sisustamine on teatavasti nagu mitme peaga lohe - võtad ühe maha, kasvab kolm asemele. Kui voodi on olemas, on vaja madratsit. Kui madrats on olemas, on vaja tekke-patju. Ja linu. See ahel ei lõpegi ära!

Siis meenus, et meil endal on ka uut tekki vaja. Või no mis "meil meenus" - Matt küsis alustuseks üldse, et mis praegusel tekil viga on? Tal on hullult paks tekk ja väga soe korter. Magama jäädes on justkui okei, aga paar tundi hiljem ärkan läbimärjana ja otsin teki asemele lina. Ja nii iga öö! Matt seevastu lükkab teki läbi une maha ja magab ilma. Mul millegipärast pole võimet läbi une mõistlikke otsuseid vastu võtta.

Lõpuks oli kärusid kolm, sest lisaks kuuele toolile saime voodi, madratsi, kattemadratsi, kummuti, Matt'ile kontorimööbli, tekid-padjad-linad-klaasid-vaibad… Autoni jõudmise hetkeks olin valmis omaenese pea peale kihla vedama, et isegi pool sellest kraamist ei mahu autosse ära. Matt ütles, et see olevat teaduslikult tõestatud, et naiste ruumiline mõtlemine on meeste omast kehvem ja pani pool majatäit mööblit niimoodi autosse, et ühtegi sentimeetrit vaba ruumi küll ei jäänud, aga kõik mahtus ära ja ma ei pidanud isegi midagi sülle võtma. Hämmastav! Mul paistab selle ruumilise mõtlemisega tõesti veits halvasti olevat… 

Ettevalmistused kolimiseks

Kolimine on alati palju keerulisem kui pealnäha paistab. Minu osas oleks iseenesest lihtne - riided jätan riidepuudele ja tõstan tahaistmele, kogu ülejäänud kraam läheb pagasnikusse. Ainult voodi ja tugitool tuleb kolimisautosse panna.

Aga noh, siis on vaja veel terve Matt'i elamine kokku pakkida ja sellega läheb juba keerulisemaks. Alustuseks leppisime kokku, et igaüks teeb seda, mis paremini välja tuleb, mis tähendab, et Matt istub arvuti taga, kirjutab koodi ja teenib raha, samal ajal kui töötu Anu pakib-sorteerib-koristab. Esimene tund aega tuli selline jaotus väga hästi välja, kuniks palusin Matt'il erinevad riidehunnikud kiirelt läbi vaadata, et ma kogemata midagi olulist taaskasutusse ei viiks.

Ilmnes esimene takistus - mina viskaks hea meelega peaaegu kõik ära, Matt ei viskaks peaaegu mitte midagi ära. Ja noh, Matt'i nodi, nii et tema sõna maksab. Tal on hullult palju asju (kaheksa vihmavarju räägivad vist iseenda eest).

Ühtlasi selgus, et kukk, kelle üle ma juba paar aastat nalja olen teinud, kolib samuti kaasa (vähemalt saime kokkuleppele, et ta hakkab Matt'i kabinetis elama ja ei pea minuga väga tihedalt kokku puutuma):

Matt ütles, et kõige suuremasse kasti tuleb raamatud panna. Kui valmis sain, palusin tal see seina äärde lükata. Tekkis küsimus, et kui kast on nii raske, et Matt seda vaevu lükata suudab, siis kes selle autosse kannab? Ja ega vist ei kannagi, sest põhi ei peaks vastu, nii et peame leidma mingi ratastel aluse. Vist nagunii oleks pidanud leidma, sest näiteks šeif, kuhu isegi mina sisse mahun, poleks inimjõul tõstetav.

Ühtlasi tuli ära otsustada, mis päeval kolimisautole järele minna ning millises järjekorras asju peale sättida. Mina tahan oma voodi ja tugitooli esimesena panna, et nendega lõpuks mingit jama poleks. Viimased ööd saan ju Matt'i pool magada (nagunii magan kogu aeg seal). Ülejäänud asjad pean alles kõige viimasel päeval oma autosse laadima, sest ma ei saa seda kuskile suvakohta õue seisma jätta kui terve mu elu ja olulised asjad sees on.

Matt'i asjadest oleks mõistlik mööbel esimesena panna ja kastid sinna peale/vahele mahutada, ainult et kõige suurem asi on 2x2m voodi koos kolme kõrge madratsiga ja seda ei saa me enne viimast päeva kuhugi viia, sest kus me siis magaksime? Või noh, vähemalt ühe madratsi peab viimase hetkeni tuppa jätma. Selle viimase hetke osas on teatavad piirangud:

- majja saame kolida kolmapäeval
- teisipäeva ennelõunal peab Matt vanematekodu lähedal (ehk linna teises otsas) pangas viimaseid pabereid allkirjastama
- kuna korteriomanik tuleb teisipäeva pärastlõunal kohta üle vaatama, peavad asjad selleks ajaks kolitud ja põrandad pestud olema (mida teen mina, kuniks Matt pangas on)
- see tähendab, et madratsid tuleb autosse tõsta teisipäeva hommikul enne panka minekut, et Matt saaks kolimisauto juba vanemate maja ette jätta.

Kui kõik eelnev veel piisavalt keeruline ei tundunud, lisame siia fakti, et tarkvarainsenerist Matt'il on mitu suurt arvutikasti, kolm hiiglaslikku kuvarit ja ilma igasuguse liialdamiseta miljon juhet, mis tuleb eriti süsteemselt ja ettevaatlikult kokku panna ja kohe kindlasti ei saa arvutikraami ööseks tänavale autosse jätta (Matt'i tundes võin ennustada, et ta teeb ilmselt veel hommikul nelja-viieni tööd ja ei alusta pakkimisega enne kui… noh liiga hilja on). Õnneks ei juhtu midagi kui ta öösel ainult paar tundi magada saab, sest arstide värk - nad ju ei magagi. Ta on harjunud.

Vahepeal tuli meelde, et teise külalistetoa voodi ja madratsid on veel ostmata. Alguses arvasime, et põhimõtteliselt pole sellega kiiret, sest ega esimesel nädalal nagunii kaht toatäit külalisi ei tule, aga siis jäime mõtlema, et saarel pole Ikea't ja hiljem pole meil jällegi kolimisautot, kuhu kõik järjekordsed madratsid mahutada ja… juba jookseb juhe kokku. Voodit ei saa hästi ühestki teisest mööblipoest ka osta, sest see massivne ja kole Kanada/Ameerika stiil ei lähe minule isiklikult kohe üldse mitte peale.

Ühesõnaga. Kõigepealt paneme autosse minu asjad, siis sõidame Ikeasse ja ostame veel ühe voodi ja madratsi; seejärel pakime Matt'i elamise peale ja lõpuks maandume ta vanemate juures, sest nende garaažis seisavad kõik eelnevalt ostetud lauad-toolid-riiulid-kummutid-voodid. Ja muidugi see hiiglaslik varjualune, mis õue läheb. Mööbel on õnneks küll kompaktselt pakendites, aga pakendid on pehmelt öeldes üsna kogukad. Kõige pikemates kastides on varjualuse jalad, mis on pea kolm meetrit kõrged. Kokkupandult näeb välja selline:

Kui nüüd kellelgi juhtus tekkima mõte, et huvitav, kas meil selleks hetkeks autos üldse mingit üleliigset ruumi on, siis… mul on sama mure.

Kogu muu kupatuse juures ei saa kõrvale jätta fakti, et keegi peab kõiki neid kaste tõstma ja normaalsed inimesed on teisipäeviti-kolmapäeviti tööl, mis teeb abiliste leidmise veidi keeruliseks. Lisaks on meil liiga palju autosid ja liiga vähe juhte, mistõttu koostas Matt lõpuks lausa kirjaliku ajakava, et kes mis kell kuskilt midagi peale võtab ja kuhu seejärel sõidab ning kuidas minu-tema-kolimisauto lõpuks korraga Nanaimosse jõuavad.

Õnneks on Matt'il väga tore isa, kes oskab absoluutselt kõiki asju teha, nii et tema kolime esimese hooga endaga kaasa ja ei luba enne linna tagasi kui kõik mööbel-varjualused-kanamajad kokku pandud, helisüsteem paigaldatud, telekas kamina kohalt allapoole installeeritud jne.

Vahepeal tuletas Matt meelde, et peame kanad ära tellima ja küsis, kas võiks nad äkki Vancouverist osta, sest Nanaimos on ilmselt väiksem tõuvalik. Kanad?! Kas kellelegi tundus pärast eelnenud teksti läbilugemist, et kuskile jääb liiga palju tühja ruumi, et sinna kastitäis tibusid sättida?

Mulle tundub juba eos, et sellest kolimisest te veel kuulete...

Kool on läbi!

Ülikooli lõpetamine on siinmail ikka päris pidustusterohke. Esimene aktus toimus teatrihoones, kus värsked arstid said punase-sinisega "kapuutsi" ning õhukese puust plaadi, millele trükitud nende nimi ning värske tiitel MD (meditsiinidoktor).

Kõik tähtsamad asjapulgad olid lavale istuma pandud ja nägid oma talaarides päris naljakad välja. Lõpetajad pidid samuti talaari kandma ning selle peale sai igaüks ürituse käigus "kapuutsi". Igal talaari- ja kapuutsivärvil on oma tähendus ja kui mul nüüd mingi hetk peaks rohkem aega olema, võiks selle kohta täpsemalt uurida. Matt rääkis, et see õppejõud, kes neile kõne pidas, olevat nii vahva kirurg, et kui ema kõhus oleval lapsel on süda arenenud väljapoole keha, oskab ta selle raseduse ajal lapse sisse opereerida, et ta hiljem ühes tükis sünniks. Müstika. Ma poleks osanud arvata, et sellist asja üldse teha saab, aga nüüd olen oma silmaga näinud inimest, kes on seda teinud. Ma ei tea, kas selliste teenete eest antakse uut värvi talaar ka...

12 aastat ülikooli ja unistus saigi täidetud. Nüüd võib natuke vabamalt hingata, sest lõpuks ometi hakkavad eksisteerima sellised nähtused nagu reede õhtud, sõprade sünnipäevad ning magamine, mis eelneva dekaadi vältel suures osas vahele jäid.

Kõigele vaatamata oli 288 lõpetaja seas aga näiteks ka kaks sellist oivikut, kes lisaks meditsiinidoktori (MD) kraadile korraga ka filosoofiadoktori (Phd) teadustöö ära kaitsesid. Peab ikka huvi olema, ma ütlen! Neil olid musta asemel sinise-punasega talaarid ja "kapuuts", mis sinna peale pandi, seest kuldne.

Teatrihoones toimunud aktusel koheldi neid veel enam-vähem võrdsena, lasti kaaslõpetajate hulka istuma ja puha, aga järgmisel päeval toimunud ametlikumal aktusel, mis toimus ülikooli saalis, sätiti nad lavale, teiste asjapulkade taha tühja nurka. Võib-olla on see aklimatiseerumise suhtes hea, sest ega nad pole vist viimastel aastatel väga raamatukogust välja, inimeste sekka juhtunud. Las kohanevad jupphaaval, mis siin liigselt traumeerida.

Pärast teise päeva aktust oli väljas telk, kuhu talaarid jätta ja Matt marssis otsejoones sinna, et saaks oma hõlstist lahti. Müts jäeti mälestuseks ja selle sain mina endale, sest Matt'i vanemad vaatasid mind kui vaest õnnetut kui kuulsid, et mulle ei antudki ülikooli lõpus siukest mütsi.

Pärast eelmise päeva vaidlust, kus Matt'i ema nõudis, et läheksime kuskile mäe otsa peenesse restorani tähistama ja Matt ohkas, et kas me ei võiks lihtsalt kuskil kiire burgeri süüa ja koju tagasi minna (vaidluse võitis muidugi ema), sai seekord lõpuks ometi lõpetaja ise valida, kus ta süüa tahab ja korraldas kõigile kiired burgerid.

Selles mõttes läks hästi, et vähemalt ei kulunud järjekordset kolme tundi, et kõhtu täis saada, sest meid ootas õhtul ball ja ma ei kujutanud üldse ette kui kaua meigi tegemine aega võiks võtta. Mul polnud ju alguses mingeid vahendeidki, tavaliselt kasutan ainult ripsmetušši-põsepuna. Eelmisel nädalal ületasin ennast ja sukeldusin kosmeetikaosakonda, ise tähtsat nägu tehes nagu teaks, mida otsin. Küsida ka ei julgenud, sest tahtsin ainult ühte kreemi, mis jume kenasti ühtlaseks tõmbaks ja üritasin vältida agarat müüjat, kes kukuks seletama, et alla seitsme kihi ei ole üldse võimalik.

Lõpuks valisin täiesti huupi mingi BB kreemi ja lisaks ostsin oma elu esimese huulepulga. Küll ainult läikiva, aga ikkagi päris huulepulga. Olin enda üle väga uhke.

Püüdsin siis hästi hoolikas olla, et midagi totaalselt nässu ei keeraks ja maru kaua läks aega, et valmis saada. Enne ripsmete värvimist kutsusin takso, et õigeks ajaks juuksurisse jõuda. Veerand tundi hiljem kui ajaga hakkas juba kriitiliseks minema, helistasin uuesti ja küsisin, kus mu takso on?

"Ma ei ole teile veel midagi leidnud, 15-30 minutit võib aega minna."

Taksondus on täielik õudus! Ma jubedalt vihkan kui peab kuskile taksoga minema, sellega on alati mingi kamm. Aga noh, aeg oli otsas, juuksurisse olin juba nagunii hiljaks jäänud ja kohe päris kindlasti ei tahtnud ma riskida rasvase peaga ballile ilmumisega. Tõmbasin tennised jalga, haarasin muud kodinad kaasa ja tormasin oma autoni. Kuna kleit oli tenniste jaoks liiga pikk ja takerdus talla alla, tuli joostes meelde, et kingad jäid maha. Tormasin tagasi, rabasin esikust kingad. Napikas!

Juuksur asus kesklinnas, mis on ühtlasi ka tuntud kui parkida-pole-kuskile-piirkond. Tiirutasin salongi läheduses ja läksin üha enam närvi, sest ma ei saanud ju autot lihtsalt keset teed jätta (hommikuni!). Eelmisel päeval aktusele kiirustades sain juba parkimistrahvi, sest jätsin selle nahaalselt sinna, kust kontsades lihtsam joosta oli. Töötu inimese kiire (ja kulukas) elu...

Salong oli nii tore! Iiri tüdruk, kes mu enda hoole alla võttis, tõmbas oma mõnusa olekuga kohe kõik pinged maha. Solistas tükk aega veega ja tegi mõnusa peamassaaži. Küsis, kas eelistan veini või mimosat? Mis juhtus tavapärase teed-kohvi-või-vett pakkumisega? Pärast pokaalitäit mimosat olin juba täiesti uus inimene. Kõige naljakam oli see, et kaks erinevat juuksurit käisid küsimas, kus ma meigi lasin teha, nii ilus olevat! Algaja õnn.

Poolteist tundi hiljem astusin Matt'i uksest sisse, arvates, et oleme totaalselt hiljaks jäänud ning olles talt eelnevalt küsinud, et kas tal üldse valge särk on? Matt seisis bokserite väel keset tuba ja ütles rahulikult, et me ei pea enne tundi sinna jõudma ja koht ise on enam-vähem nurga taga. Tõmbas mul tatise näpuga mingi püstiturritava juuksetuti soengu külge kinni ja ütles, et ma näen päris uhke välja.

Seejärel selgus, et ta oli valge särgi soovitust tõsiselt võtnud ja smokingu ostnud! Laenutus oli kolmandik smoge hinnast ja ta arvas, et äkki läheb seda mõnikord veel vaja ning hoopis ostis. Jeesus! Matt smokingus! Läikivast lakknahast kingad olid ka, täiskomplekt! Kursakaaslased, kes teda viimased neli aastat ainult hallis dressipluusis olid näinud, said samuti šoki.

Ja pidu oli nii vägev, et sellel ma parem pikemalt ei peatugi!

Viimane tööpäev

Kui ma oleks teadnud kui palju häid emotsioone töölt lahkumine endaga kaasa toob, oleks iga mõne aja tagant lahkunud (ja tagasi läinud ja jälle lahkunud). Sain nii palju tähelepanu, kaarte, kingitusi ja ilusaid sõnu, et sellest kõigest peaks nüüd tükiks ajaks jätkuma. Hästi tore!

Huvitaval kombel polnud viimased nädalad üldse nii tüütud kui ette kujutasin. Andsin järjest kõik asjad uuele juhatajale üle, ise peesitasin lastega diivanil ja lugesin raamatut. Kõikidele telefonikõnedele vastasin, et tore, annan teate edasi. Ise ei teinud enam mitte midagi.

Nagu juba mainisin, sai uueks juhatajaks mu lemmik-töötaja. Algselt pakuti kohta teise maja asejuhatajale, kes oli selle vastu võtnud, siis tagasi lükanud, siis jälle vastu võtnud ja siis jälle tagasi lükanud. Äärmiselt veider. Tal on praegu sama tööaeg, mis mul ja ka töö sisu on laias laastus sama, sest tolle maja juhataja ei viitsi ise suurt midagi liigutada ja on selle vaese neiu enda heaks rabama pannud. Aga noh, jumal temaga, ühe kaotus on teise võit!

Vahepõikena - mu (laenu)kass tardus praegu mitmeks minutiks sellesse poosi, pidin lõpuks pilti tegema. Ma ei tea, mis ta peas toimub...

Viimase aja suurim küsimus on see, millal immigratsioonis oma aadress ära muuta. Hetkel on neil mu tööaadress, sest kui praegusesse koju kolisin, ei teadnud, kauaks siia jään ning leidsin, et tööaadress on ilmselt püsivam. Vahetamise protsess oli üksjagu konarlik, seda sai küll elektrooniliselt teha, aga teine lehekülg väitis, et sellest ei piisa ja peab ka e-kirja saatma. Sellele tuli omakorda vastus alles mingi kuu aja pärast ja… noh, tavaline immigratsioonikamm. Nagu ikka. Ei midagi uut siin päikese all!

Enamik asju suudavad nad e-teel ajada, aga lõplikud paberid pidid ikka postkasti tulema. Kui aadress liiga vara ära muuta, võib juhtuda, et need laekuvad Nanaimosse enne kui ise sinna kolin. Sest noh, võib-olla on nad just seekord hästi käbedad ja võtavad uue aadressi kohe teatavaks. Teate isegi, kuidas nende Murphy seadustega on…

Kui viimase hetkeni oodata ja paberid suht varsti peaks jõudma, oleks see jama, et ise Nanaimos, aga paberid Vancouveris. Ma muidugi teeks ükskõik mida, et elamisluba saada ja kuna saadetava dokumendiga peab nagunii piirile minema, et lõplik vormistamine teha, peaksin nagunii Vancouverisse tagasi tulema. Selle kõigega kuluks muidugi terve päev, sest töökoht ja piiripunkt on linna erinevates otstes, pluss kaks praamisõitu. Nojah siis.

Viimase tööpäeva hommikul tundsin end väga rahulolevana. Kõik oli edukalt lõpetatud ja üle antud, kalendermärkmikust viimaste kuude lehed välja rebitud, et see täissirgeldatud pusa mulle stressi ei tekitaks. Selline tunne nagu oleks elus suurpuhastuse teinud (no mõnes mõttes tegingi).

Arvasin, et viimasel päeval läheb olemine veits härdaks, aga hoopis hea ja kerge oli. Viskasin asjad kontorisse ja istusin teise töötaja juurde diivanile, et niisama juttu ajada, kuniks kliendid koju jõuavad.

"Ahjaa, sulle tuli mingi kiri, see on seal laua peal…"

Ma sain elamisloa!!! Oma kõige viimasel tööpäeval! Statistiline tõenäosus oli selliseks ajastuseks vist küll kuskil nullilähedane… Nende kahe aasta jooksul, mis taotluse saatmisele järgnesid, olen miljon ankeeti täitnud, kümme korda kõnekeskusesse helistanud, lisainfot saatnud, töölubasid ja viisasid uuendanud ning vahepeal Kanadasse lõksu jäänud. Kui palju närve selle kõigega kulus!

Immigratsiooniasjadega kipub raudreegel olema, et kõik, mis saab nässu minna, ka läheb. Ja mis ei saa, läheb samuti. Nii et muretsemist jätkus täpselt viimase päevani välja. Aga nüüd pole ma enam immigrant, vaid elan siin! Ma olen niiiii õnnelik!

Lisaks muudele kokkusattumustele oli sama päeva õhtul Matt'i parima sõbra üllatussünnipäev, mis toimus tema vanemate majas. Vanemad on neil naabrid ja sealt on Kanada/USA piiripunktini viie minuti sõit. Vähe sellest, et ma ei pidanud paberitele ekstra tööle järele sõitma (Nanaimost!), ei pidanud ma ka ekstra piirile minema. Pärast lõputut ootamist seilas kauaigatsetud elamisluba mu ellu täpselt sellisel hetkel, kus ta mängleva kergusega juba olemasolevasse päevaplaani sobitus.

Läksime pärast tööd piirile. Seal öeldi, et pean korra riigist välja minema ja siis jälle sisse tulema. Õnneks oli Matt'il kah pass kaasas ja nii me jalutasimegi koos Ameerikasse, kust anti mulle lisapaber, millega Kanadasse tagasi kõndida. Pikka retke polnud, majad olid kõrvuti, väike muruplats vahel. Matt naeris, et ta pole kunagi varem nii kiirelt USA's ära käinud.

Kanada poolele tagasi jõudes pidid ametnikud kogu tavapärase küsitluse läbi viima, kuigi juba teadsid meid:

"Mis teid täna Kanadasse toob?"

No ikka seesama paber, mis meid viis minutit tagasi siit välja viis! Poiss kah muigas juba.

"On teil kaasas tulirelvi? Sularaha summas üle 10.000 dollari?"

Vaatasin Matt'i, kes plätudes ja lühikestes pükstes mu kõrval seisis - ei näinud välja nagu tal võiks relv taskus olla. Mul ka polnud. Seejärel kutsuti uuesti majja sisse.

Ja nüüd ongi kõik - passi löödi tempel, kus lõpukuupäeva kohal kriips, see ajab asja ära, kuniks elamisloa kaart postkasti jõuab. Kanada võttis mu lõpuks ometi omaks ja lubas elu lõpuni jääda! Ma olen nii õnnelik, et seda on võimatu sõnadesse panna… Tere, mu uus ilus elu!

Kleiditeemast veel...

Tegin kommentaaride põhjal väikest statistikat ja sain teada, et lugejate lemmik on tumesinine, teiseks tuli pitsiga must ja kolmandaks heleroosa. V-kaelusega must ei meeldinud peaaegu mitte kellelegi. Aga noh, just selle ma ostingi!

Lugu on tegelikult veidi keerulisem kui pealnäha paistab. Põhiküsimus on see, et kui pidulik see üritus ikkagi on ja milliseid kleite teised kannavad? Matt ütles, et suurt pidulikumaks ei anna minna ja mehed on smokingus. Mul turgatas esimese asjana pähe presidendi vastuvõtt ja see, kuidas alati leidub neid, kes kleidivalikuga kolinal puusse panevad. Kindlasti ei tohiks olla lahtiseid õlgu ja kingad peavad olema kinnised. Lisaks välistasin kõik mustrid ja kivikesed ning tahtsin, et kleit oleks ühevärviline. Ja noh, värviline. Aga näe, lõpuks meeldis hoopis must.

Üks väga oluline tegur on kultuuritaust - milliseid kleite siinkandis üldse eelistatakse. Ma olen näinud päris mitme kanadalase gümnaasiumi lõpetamise pilte ja need kleidid, mis nende peale vastu vaatasid, olid minu jaoks suures osas ikka kõvasti üle võlli. Enamikes poodides pakutav valik peegeldab sedasama üle võlli stiili. Ülikooli lõpetades kannavad nad siin ju ühesuguseid musti ürpe (no ei viitsi hetkel guugeldada, mis selle asja ametlik nimetus on), nii et seal enam särada ei anna. Näitlikustamiseks mõned pildid kohaliku ostu-müügi portaali hetkeseisu valikust lõpukleitide osas:

Arstiteaduskonna lõpetajatel on musta ürbi peal lisaks mingi punane riba, mille nime ma samuti ei tea ning hiljem kantakse punast salli (näiteks residentuuri infopäeval oli kõikidel arstidel, kes ettekannet tegid, riiete peal punane sall). 

Õhtune ball on aga hoopis teine tera. Ürp visatakse maha ja siis on küsimus, et kas kleidivalik on enam-vähem sama sätendav kui 18-aastasena või on toimunud areng rahunemise suunas. Ilmselgelt ei taha ma välja näha nagu üksik valge vares, aga lõppkokkuvõttes on must kleit õnneks vähemalt niipalju soliidne, et maitsetuna ei mõju. Neid Matt'i kursaõdesid, keda tean, ma õnneks litreid kandmas ette ei kujuta ning loodan, et ma pole ainus, kes lihtsamas stiilis valiku tegi.

Proovitud kleitidest lähemalt - heleroosal ja helesinisel oli hästi heast materjalist seelikuosa, mis mulle väga meeldis. Ülemise osaga oli aga mõlemal mingi kamm: roosa eeldas vähemalt F-korvi suuruses rindu (või siis nelja C-korvi: kaks ees ja kaks külgedel), mida mul kuskilt võtta ei olnud. Sinine jättis aga mulje, et rinnad pole veel arenema hakanudki (lisaks olin veidi mures, et võib-olla jäävad õlad ikkagi natuke liiga paljaks). 

Tumeroosa oli üks lemmikutest, mille ostmist tõsiselt kaalusin, aga polnud kindel, kas see mõjub piisavalt pidulikult. Väga ilus oli muidu.

Tumedate kleitide juures panite ehk tähele, et v-kaelusega sinine ja must on täpselt sama mudel, nende puhul tuli ainult värvi üle otsustada. Pitsiga must mõjub aga sellepärast nii naiselikult ja toob kõik vormid esile, et see on mulle kaks numbrit liiga suur. Väiksemat kahjuks polnud (valget oli, aga seda ma ei tahtnud). Lükkasin pildistamise ajaks kleidi tühja ülaosa käsivartega alla, mis jättis mulje lopsakast rinnapartiist, aga ilmselgelt ei saaks ma õhtu otsa käed külgedele surutult ringi kõndida, nii et see kleit jäi kahjuks poodi.

Sinise ja musta puhul sobisid kolm erinevat numbrit ja ainult musta oli sellises suuruses, mille pikkus lubaks natuke kontsa ka alla panna. Jäi siis see.

Matt ütles muideks, et tema lemmik on v-kaelusega must, aga mõlemad sinised olevat samuti väga kenad. Roosad millegipärast filtrit ei läbinud...