Ühel päeval pidi see hommik ju koitma, mil jätame oma maalilise hanekarja, et liikuda uute sihtide suunas. Hommikusöögiks pistsime kahe peale nahka tervelt viis pannkooki ja ma ei hakka avaldama, kumb see suurem maiasmokk oli, et pärast kahte veel kolmanda järele läks...
Taman Negarasse (ja sealt ära) saab kahel moel - kas paadiga, sõit maksab 25 RM ja kestab 3 tundi (nagu juba varasemalt mainisin, ei ole see retk suuremat eufooriat väärt) või bussiga, mis sõidab poole kiiremini ja maksab 7 RM. Ärasõiduks valisime bussi. Oli päris meeleolukas, peab ütlema!
Sõiduriist polnud just värskeim väljalase ja kui see tihedalt rahvast täis pakiti, oli poolel mäel tunne, et nüüd on jokk, enam edasi ei liigu. Aga näe liikus! Tasa ja targu. Väga fikseeritud peatusi kah ei paistnud olevat - kui keegi tee ääres viipas, korjati lahkelt peale. Oma viipe tegi ka üks pisike küürus vanamees, kellest mul läbi akna juba nii hale hakkas, et empaatiatase kõrgustesse ronis. Kui aga näss end bussi vedas, mattus empaatilisus hingematvasse kusehaisu ja kadus lõpuks sootuks. Empaatia, mitte hais.
Vaated olid maalilised, akendest puhus (kuselehka leevendav) soe tuul ja nii jõudsimegi Jerantutisse, kust väljub jungle-train ehk rong, mis vurab läbi Malaisia. Läbi džungli. Kustav teadis, et sõiduaeg on 6 tundi, mina guugeldasin kuskilt, et 8. Kuna susla alustuseks 1,5 tundi hiljaks jäi ja seejärel 6,5 tundi sõitis, oli kokkuvõttes mõlemal õigus.
Aknast paistis lokkav loodus ja juba tuttavaks saanud karamellikarva jõgi. Enne Kota Bharut käis vagunisaatja ütlemas, et nüüd tuleks maha minna, ja hästi tegi, sest silti jaamal ei olnud. Korjasime oma kodinad kokku ja läksime. Üks prantslane korjas Kustavi ukulele ka kokku ja küsis taksopeatuses, et äkki tahame selle kaasa võtta... No miks ei taha!
Jaama kassast öeldi, et takso eest ei tohiks maksta rohkem kui 25 RM, aga juhid küsisid 40, seega otsustasime koos teiste valgetega tee pealt õiglase hinnaga vedaja leida. Vahepeal sõitis röövel-takso meile järele ja tegi pakkumise 25 RM nägu. Ehk kui auto täis laadida, oleks juurdehindlus neljakordne! Hähh, puhaku jalga.
Nii me siis kõndisime, meie Kustavi ja ukulele-prantslasega ees, teised valged järel. Pime. Kõnniteed polnud. Taksosid ka polnud. Linna oli 6 kilomeetrit...
Siis hakkas vaikselt tibutama. Aga mis meil viga, Cameron Highlands'lt ostetud maasikavari lahti ja matk võis rahus jätkuda... Väike sabin kasvas aga kiirelt tõeliseks padukaks. Minul oli varju all muidugi kõige soodsam positsioon, sest vähemalt pea ja õlad jäid kuivaks. Mis aga hetkega läbi ligunes, oli mu maani kleit. Kui keegi teist on juhtunud pikas kleidis paduka kätte jääma, võite ette kujutada, et liikumist selline narts just ei soodusta.
Kustav oli päris muhe (sest mis sa ikka halad), aga prantslane muutus üha rõõmutumaks. Õnneks olime broneerinud kõige kõrgema ja kõige punasema sildiga hotelli, mis juba kaugelt silma torkas ja ühtlasi teele risti ette jäi.
Kui peaksite kunagi Kota Bharusse juhtuma (kuigi ma ei näe ühtki loogilist põhjust, miks te sinna juhtuma peaks), tuleb arvestada, et kõnnitee puudumine ei ole ainult kiirtee eripära. Jalakäijatele ei ole kuigivõrd rõhku pandud, sest ee... sul autot polegi?
Jäi mulje, et siin linnas on igaühel auto, sest ummik oli katkematu, aga jalakäijaid vaid mõni üksik. Ja vaadata on selles linnas... hm, mitte midagi.
Ah, et miks me siia tulime? Algne plaan oli siitkaudu Perhentiani saartele minna (pidid Malaisia ilusaimad olema), aga kuna ilmateade lubas katkematut vihma, tegime plaanimuutuse ja peatusime Taman Negaral plaanitust pikemalt. Sealt oli tegelikult sama pikk maa nii Kuala Lumpurisse (kuhu homme suundume) kui ka Kota Bharusse, aga tulime ikka siia, sest tegelikult ei uskunud, et selles linnas üldse midagi teha pole. Aga jah...
Tänase päeva jooksul ei näinud ma mitte ühtegi valget inimest. Kõikidel naistel on pearätid. Võib-olla peaks endale ka ühe hankima, sulanduks massi... Kulda ja karda sai meetriga osta.
Viisime riided pesumajja, tädi ütles, et homme on nad suletud ja kui tahame asjad täna kätte saada, on kõrgem tasu - 4 RM (1 eur) kilo eest. Meie vastu, et oi-oi, aga nojah, mis meil üle jääb...
Tädi küsis Kustavilt nime, arvas, et kuulis midagi vastuseks, pobises, et ahah, Sam - ja pani kirja. Mina noogutasin kaasa, et sobib! Erilist vahet ei paista olevat, mis kviitungil su nimeks on. Ulatas paberi Kustavile, kes heitis sellele pilgu ja küsis üllatunult: "Kes on Sam?" Mina naerukrampides... Tädi segaduses: "Sina?!" Kutt veel suuremas segaduses: "Mina olen ju Kustav?"
Ja Triin - kui sa kirja saatsid ja mainisid, et banaaniturule mulle ju helistada ei saa, võisid üsna täpne olla, sest umbes samal ajal ostsime tõepoolest ühe suure kobara banaane. Mis sedapuhku maitsesid täpselt nagu toored tikrid. Nuta või naera! Maitseelamus oli proovimist väärt, aga ülejäänud kobara jätsime maha.
Aga palun selgitage mulle nüüd, miks on prillipoe vitriinis dildo???
28 veebruar, 2013
24 veebruar, 2013
Roti Canai
Roti Canai on traditsiooniline Malaisia (ja Indoneesia) hommikusöök. Kujutab endast pannkoogilaadset moodustist, mille tainas segatakse võist, munast, jahust ja veest. Selle tegemine pole aga sugugi nii lihtne kui arvata võiks - nimelt peab üks õige roti canai olema väga õhuke, samas õhuline ja krõbe. Kuidas seda saavutada?
Kõigepealt tehakse taignast paraja suurusega pallikesed. Seejärel keerutatakse palli käte vahel, kuni see peaaegu läbipaistvaks muutub. Kogu toiming võtab aega kõige enam kaks sekundit.
Seejärel volditakse ääred keskele kokku (see käib veel nii kiiresti, et isegi pilti ei õnnestunud teha) ning pannakse küpsema:
Küpsetatakse mõlemalt küljelt ja kui valmis, klohmitakse käte vahel igapidi läbi. See annabki koogile vajaliku õhulisuse. Lisandite valik on lai - muna, juust, mesi, šokolaad... Kõige omapärasem tundus banaan-juust kooslus.
Meie võtsime šokolaadiga. Hiljem meenus, et oleks võinud banaanid ka lisaks võtta, aga no kuulge - 1 RM paari banaanikuubiku eest? Mitme(kümne)kordne juurdehindlus see nüüd oleks? Kaks kobarat banaane kulus meil 1,5 päevaga nagu naksti, täna tuleb uued tuua, ei hakka pannkoogi kõrvale banaaninalja üldse tegema.
Kirjelduse järgi tundub hästi lihtne - et läksime aga kohvikusse ja tellisime pannkoogid... Tegelikult oleme siin viiendat päeva ja esimest korda saime mõlemad oma koogi. Need saavad lihtsalt nii varakult otsa!
Üleeile hommikul õnnestus viimane saada, kahepeale oli seda ilmselgelt vähe. Seepärast ärkasime täna kella peale ja võtsime kohe topeltportsu - kummalegi kaks. Olid head küll!
Koduteel kohtusime hanedega. Eile oli neil peretüli - kuna mitu päeva polnud sadanud, kuivasid loigud kokku ja ainult üks väike jäi alles. Selle juures nad siis kraaklesid. Sest kui sul juba lestad on, tahad ilmselgelt kuskil solberdada. Viiekesi sellesse peopesa suurusesse lompi muidugi ei mahtunud.
Öösel tuli korralik vihm, ühest loigust sai mitu ja rahu oligi taastatud.
22 veebruar, 2013
Banaan
Pärast eilset salati-intsidenti, kus paari kapsalehe ja herneste eest küsiti 20 RM (ehk 5 eur), mis on täiesti ennekuulmatu, hakkasime uurima, kust kohalikud värsket kraami ostavad? Poes on saadaval ainult sibulat ja küüslauku. Kohvikust, mis värsket mahla pakub, saab väikeseid õunu (1,5 RM tükk). Muidugi ei saa kõrvale jätta fakti, et tegemist on turistidele orienteeritud külaga.
Ahjaa, salati hind oli menüüs 10 RM (praeriis kanaga maksis näiteks 5 RM). Kui aga maksmiseks läks, küsiti 20, väites, et meil lasti ju valida, kas tahame väikest, keskmist või suurt, ja meie valisime keskmise. Menüüs olevat aga väikese salati hind (suur oleks siis lausa 30 RM maksnud?).
Me endiselt otsime seda tasakaalu, kus ei tahaks olla paranoiline, aga ka mitte see loll, kellelt ausa näoga idiootset hinda küsitakse. Kui tore tädi küsib salati suuruse kohta, on kuidagi kummaline vastu küsida, et aga mis hind on? Kas tuleb ikka menüüs oleva hinnaga või tahad meid lüpsma hakata?
Meie hotelli peremees on igavesti kihvt vanamees, kes ühtlasi nii huvitavaks vestluspartneriks osutus, et Kustav veetis tervelt pool tänasest päevast temaga ilmaasju lahates. Halem juhatas meid kohalikku toitu pakkuvasse kohvikusse ja kukkus eilse turistikoha salatihinna peale pikali. Kohaliku kohviku ja turistika erinevus ongi ainult hinnas. Toit on ikka seesama praeriis ja nuudel, värsket mahla pakuvad samuti mõlemad.
Ühtlasi saime teada, et siinses külas puu- ja juurvilju ei müüdagi, kohalikud käivad neid ostmas järgmisest külast, mis on 4 km ehk pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Saab ka bussiga, pilet on 1 RM (25 eurosenti). Kahte küla ühendav tee oli muidugi palju kobedam kui ühest džunglirajast ootaks, aga korralikud teed ongi Malaisia eripära.
Teises külas oli puu- ja juurviljadele lausa eraldi poekene ja nagu ikka, ajas banaanihind meid kohe segadusse. Kobarale, mis koosnes 20-st banaanist, oli peale kirjutatud 3 RM. On see nüüd kobara või tüki hind? Selgus, et kobara. Kui tomatite valimise kõrvale oli pea pool kobarat juba nahka pistetud, ostsime kohe heaga teise juurde. Seekord 18 banaani 2,5 RM eest.
Tagasiteel panime oma matemaatika proovile ja leidsime, et ühe banaani keskmiseks hinnaks tuleb 3,5 eurosenti. Filipiinidel Cheey külakeses maksis üks banaan 3 eurosenti. Ja kui Ciaron rääkis, kuidas inimeste ostujõudu mõõdetakse kiirnuudli indeksiga (sest kiirnuudel on üks odavamaid võimalusi söönuks saada), siis põhimõtteliselt võiks banaaniindeksi ka luua, selle järgi saaks arvutada, kui hullult sind parajasti nööritakse. Ehk kui me oma tänase puuviljahunniku eest käisime välja umbes sama palju kui eilse kapsasalati eest, siis ilmselt oli salatimüüja ikkagi nööriv pool...
Täna olime kodused ja nautisime külaelu. Meil on siin kanad, kes oskavad puu otsa ronida ning kirjud haned. Haned tatsavad viiekesi ringi ja on väga häiritud kui keegi neile lähedale satub, ajavad kaelad pikaks ja teevad naljakat häält.
Ahjaa, salati hind oli menüüs 10 RM (praeriis kanaga maksis näiteks 5 RM). Kui aga maksmiseks läks, küsiti 20, väites, et meil lasti ju valida, kas tahame väikest, keskmist või suurt, ja meie valisime keskmise. Menüüs olevat aga väikese salati hind (suur oleks siis lausa 30 RM maksnud?).
Me endiselt otsime seda tasakaalu, kus ei tahaks olla paranoiline, aga ka mitte see loll, kellelt ausa näoga idiootset hinda küsitakse. Kui tore tädi küsib salati suuruse kohta, on kuidagi kummaline vastu küsida, et aga mis hind on? Kas tuleb ikka menüüs oleva hinnaga või tahad meid lüpsma hakata?
Meie hotelli peremees on igavesti kihvt vanamees, kes ühtlasi nii huvitavaks vestluspartneriks osutus, et Kustav veetis tervelt pool tänasest päevast temaga ilmaasju lahates. Halem juhatas meid kohalikku toitu pakkuvasse kohvikusse ja kukkus eilse turistikoha salatihinna peale pikali. Kohaliku kohviku ja turistika erinevus ongi ainult hinnas. Toit on ikka seesama praeriis ja nuudel, värsket mahla pakuvad samuti mõlemad.
Ühtlasi saime teada, et siinses külas puu- ja juurvilju ei müüdagi, kohalikud käivad neid ostmas järgmisest külast, mis on 4 km ehk pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Saab ka bussiga, pilet on 1 RM (25 eurosenti). Kahte küla ühendav tee oli muidugi palju kobedam kui ühest džunglirajast ootaks, aga korralikud teed ongi Malaisia eripära.
Teises külas oli puu- ja juurviljadele lausa eraldi poekene ja nagu ikka, ajas banaanihind meid kohe segadusse. Kobarale, mis koosnes 20-st banaanist, oli peale kirjutatud 3 RM. On see nüüd kobara või tüki hind? Selgus, et kobara. Kui tomatite valimise kõrvale oli pea pool kobarat juba nahka pistetud, ostsime kohe heaga teise juurde. Seekord 18 banaani 2,5 RM eest.
Tagasiteel panime oma matemaatika proovile ja leidsime, et ühe banaani keskmiseks hinnaks tuleb 3,5 eurosenti. Filipiinidel Cheey külakeses maksis üks banaan 3 eurosenti. Ja kui Ciaron rääkis, kuidas inimeste ostujõudu mõõdetakse kiirnuudli indeksiga (sest kiirnuudel on üks odavamaid võimalusi söönuks saada), siis põhimõtteliselt võiks banaaniindeksi ka luua, selle järgi saaks arvutada, kui hullult sind parajasti nööritakse. Ehk kui me oma tänase puuviljahunniku eest käisime välja umbes sama palju kui eilse kapsasalati eest, siis ilmselt oli salatimüüja ikkagi nööriv pool...
Täna olime kodused ja nautisime külaelu. Meil on siin kanad, kes oskavad puu otsa ronida ning kirjud haned. Haned tatsavad viiekesi ringi ja on väga häiritud kui keegi neile lähedale satub, ajavad kaelad pikaks ja teevad naljakat häält.
Akna all kasvab banaanipuu, aga viljad pole veel küpseks saanud. Muideks, banaani peetakse küll puuviljaks, aga tegelikult kannavad banaane hoopis maailma suurimad rohttaimed. Taim kasvatab ainult ühe kobara (kuni 200 banaani), seejärel maapealne osa kuivab. Eksporditavad banaanid korjatakse pooltoorestena. Transport kestab 3-4 nädalat ja selle aja jooksul hoitakse vilju 13 kraadi juures.
Sihtpunktis hoiustatakse banaane õhukindlas ruumis, kuhu lastakse etüleeni. Mõne päeva pärast viljad valmivad ja saadetakse jaemüüki. Banaane võib töödelda säilitusainetega, kuid saatedokumentidel ei ole selle näitamine kohustuslik. Külmkappi ei tohi banaani panna, sest alla 13 kraadise temperatuuri juures tema rakuseinad lagunevad, vili tõmbub tumedaks ning muutub kõvaks ja maitsetuks.
21 veebruar, 2013
Rippsild
Reisile tulles olime entusiastlikud, lubasime hästi tervislikult toituda. Tegelikkus on vastupidine. Põhiline, mida siinkandis pakutakse, on praetud riis ja nuudlid. Mitte kuigi tervislik. Jah, muidugi me kõnnime palju. Aga ikkagi! Võtame tänase päeva - hommikusöögiks omlett ja praeriis kanaga (suurema osa kanast söötsime näljasele titeootel kassile). Lõunaks ostsime matkale kaasa veel ühe praetud riisi ja kaks õuna. Hiljem leidsime, et oleks võinud võtta neli õuna ja riisist loobuda. Pärast matka sõime jäätist, väga magusat ja mitte kõige paremat, aga kuuma ilmaga ikka sööd jäätist... Tund aega hiljem veel üks jäätis, sest järgmises poes müüdi paremaid.
Siis olime nii väsinud, et jäime magama. Ärkasime neli-viis tundi hiljem, õues juba pime.
Õhtul püüdsime tervislikud olla. Tellisime aurutatud riisi ja värske salati (salat maksis üle kümne korra rohkem kui riis!), lisaks lihavardad. Kui toit lauda jõudis, saime aru, et mitte asjata pole salat ainult üksikutes kohtades müügil. Siin pole kombeks seda süüa ja kohalikud ei mõista, miks valge inimene salatit tahab ja kolm korda päevas praeriisi ei söö. Salat koosnes värskest kapsast ja hernestest (dream-team), lisaks natuke lillkapsast, porgandikuubikuid, ananassi ja sellerit. Jubeda kollase kastmega üle valatud. Lihavarrastel olid väikesed karvad küljes. Või noh, lihal, mitte vardal.
Püüdsime ratsionaalsed olla, et ehk need polegi karvad, vaid ürdid, aga kui miski näeb välja nagu karv, siis on keeruline seda söödavaks mõelda (enamik lihast oli karvade avastamise ajaks muidugi juba nahka pistetud).
Püüdsime ratsionaalsed olla, et ehk need polegi karvad, vaid ürdid, aga kui miski näeb välja nagu karv, siis on keeruline seda söödavaks mõelda (enamik lihast oli karvade avastamise ajaks muidugi juba nahka pistetud).
Puuvilju Taman Negara's praktiliselt ei müüda. Alkoholi samuti mitte (tegemist on moslemi-külaga), aga õlut näiteks on. Esimesel õhtul käisime hamburgerit söömas, sest kell viis pärastlõunal olid KÕIK söögikohad kinni. Öeldi, et tulge kaheksa paiku tagasi. Keeruline on tervislikult toituda, kui ainus pakutav söök on burger.
Aga matkamisest... Mina kujutasin ette, et kui juba rahvuspark ja vihmamets, tuleb sellest üks mõnus metsik jalutus, kus tiigrid piiluvad põõsas ja ahvid krabistavad puu otsas. Teised turistid arvasid vist ka, sest pea kõik kandsid matkasaapaid (meenutan, et siin on üle 30 kraadi sooja), mõned ka pikki pükse. Sellise varustuse võite siia tulles heaga maha jätta, ei lähe vähemalt varvas hauduma. Kõik rajad on kaetud laudadest teega, ühtegi looma peale hiiglaslike sipelgate ja kuldsete sisalike pole lootust kohata. Kes seal matkaraja kõrval ikka passida viitsib kui on aakrite viisi puutumatut metsa.
Värsket õhku ja linnulaulu jagus, puude vahel ei teinud ka päike liiga. Pargi põhi-atraktsioon on rippsild, 530 meetrit pikk, 25-40 meetrit kõrge. Tõesti vinge. Mina arvasin, et see on paksult turiste täis, aga tegelikult olime seal peaaegu omaette.
Tagasiteel tahtsime ujuma minna, aga esiteks ei mäletanud meist kumbki, et tegemist on jõega, mis ei voolanud keset metsa, vaid selle ääres; teiseks polnud kaart just suurem asi (ja kummalegi ei meenunud, et tegime raja alguses olnud asjalikumast kaardist pilti). Nii tuli plaanidesse muudatus ja ronisime hoopis mäkke. Poolel teel tulid vastu poisid, kes teatasid, et üleval on kolm vaateplatvormi ja tagasi tuleb tulla sama rada pidi. Esimese platvormini rassisime välja, aga edasi ei hakanud minema, kuna vesi oli otsakorral. Seega tuleb homme täpselt sama teekond ette võtta...
Pärast tõsist higistamist tundus täiesti aus süüa üks jäätis. Ühtlasi vaatasime raja alguses olnud kaardi pealt üle, et ujumiskoht on hoopis teisel pool ja käisime seal ära. Tore koht oli, hästi vaikne, ainult paar turisti kõlgutasid pingil jalgu. Alustuseks sõime kaasa võetud praeriisi. Siis otsustas Kustav, et läheb ikkagi ujuma ka. Kooris riided maha, astus vette... ja eemalt kostis mootorimüra. Tuli paat. Siis veel üks. Ja veel üks. Mingi 15 paati üksteise järel. Kui üks kadus, hakkas järgmine paistma. Nagu filmis!
10 minutit hiljem sai paadiralli läbi, vaikus jätkus ja suplus võis alata. Vesi oli mõnusalt jahe nagu jões ikka ja Kustav viskas nalja, et loodetavasti ei saa ta sealt endale mõnd kaani külge. Ja lisas, et noh, mõni üksik kaan oleks tegelikult isegi teretulnud, verevahetuse korras või nii.
Ujumast tagasi jalutades kurtis, et miski lirtsub pläta sees, võttis selle jalast, loputas vere koos surnuks litsutud kaanipoisiga tuhvlist välja ja teekond võis jätkuda. Esialgne versioon oli, et jalg on terve - veri tuli katkimuljutud kaanist. Kui mõne aja pärast pläta uuesti lirtsuma hakkas ja jalg jälle verine oli, aga kaanilaipa, keda süüdistada, enam polnud, hakkasime mõtlema, et oot, kuidas see verd täis kaan ikkagi pläta sisse sai?
Lähemal uurimisel leidsime varbast augu, loputasime puhtaks ja plaasterdasime kinni. Nii jõudsimegi sujuvalt jäätiseputka juurde ja ilmselgelt oli jälle põhjust end premeerida. Ja pärast väsitavat retke olime ära teeninud lõunauinaku, mis oleks peaaegu ööuneks üle kasvanud, kui me poleks otsustanud end salatit sööma ajada.
Võib-olla tuleb homme tervislikum päev...
20 veebruar, 2013
Siil udus
Cameron Highlands on kaetud ohtrate matkaradadega, osad neist eeldavad mõningast sportlikku vormi ja vastavaid jalanõusid, teised on ka plätades läbitavad. Nii ühinesime äsjaleitud eestlastega, kel oli nii sportlik vorm kui ka vastavad jalanõud ning löntsisime neile plätades järele.
Mäe otsas istus liblikapüüdjast hindu, kes meiega lahkelt oma uimast saaki jagas, põlates väikese tiivadefektiga liblika sobimatuks. Alla tulime mööda tundmatut rada, seiklesime tükk aega mööda kohalikku floorat, saime natuke targemaks ja läbisime lõpuks 7,5 kilomeetrit justkui muuseas. Hea seltskond teeb imesid.
Täna alustasime teekonda Malaisia rahvusparki Taman Negara'sse, mis on maailma vanim troopiline vihmamets ning laiub rohkem kui neljal tuhandel ruutkilomeetril. Selline sihtkoht tähendas aga varajast ärkamist, sest buss pidi meid peale korjama juba kaheksa paiku. Kella peale ärkamine ei ole talutav isegi siis, kui seda tuleb teha ainult üks kord kuus. Sisimas hellitasin lootust bussis edasi tukkuda.
Tee oli käänuline, muudkui üles-alla ja nurga taha - nii 4 tundi järjest. Amorte polnud ammu vahetatud ja istmed õõtsusid omajagu veel juurde... noh, magamisest ei tulnud midagi välja. Kadunud Lennart Meri tsiteerides: "Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis". Kohale tuli ju kuidagi jõuda!
Hetk enne kui iiveldus saavutanuks kriitilise piiri, jõudsime kohale. Istusin tükk aega kohvikus puhuri all ja vaagisin oksendamise poolt- ja vastuargumente. Meie juurde jalutas kohalik kass ja tegi väga kummalist häält, midagi kräunumise ja oigamise vahepealset. Kustav pakkus, et äkki ta saabus kah bussiga? Seepeale kõõksus kass tükk aega eriti sügavalt ja oksendas büööäkk-büööääkkk oma maosisu nelja suurde hunnikusse.
Soe vastuvõtt! Sõna otseses mõttes.
Edasine tee viis paadiga mööda džunglijõge. Saab ka mööda maismaad, aga paat tundus ilmselgelt ehedam. Meie hotelli perenaine kiitis seda retke väga, olevat ilus. Oligi. Maaliline punakaspruun jõgi ja puha...
Mina muudkui ootasin, et mida huvitavat siis tulema hakkab, aga ei miskit. Sama jõgi, sama mets. Kaua sa vaatad? Lõpuks küsisin Kustavilt, kaua sõit kestma pidi? Tema vastu, et 3 tundi. Nalja teed või? Ei tee.
Olete kunagi Tallinnast Võrru sõitnud? Kulub umbes 3 tundi, eksole? Kujutlege, et istute kogu selle aja kõrvulukustavas mootorimüras, paarikaupa puust klotside sisse jaotatuna. Põrandal. Väike poroloonitükk tagumiku all. Esimesed 10 minutit oli päris romantiline. Edasi mitte nii väga.
Hotelliga sedapuhku vedas. Tavaliselt on nii, et astume tuppa ja leiame kohe, et ei kõlba kuhugi. Pärast mõningast vingumist hakkab juba parem tunduma. Järgmisel päeval tundub juba nii hea, et pikendame veel mõneks päevaks. Kustav leiab igast hotellist mingi haisu, mis talle ei meeldi. Igast linnast ka.
Seekord - oh imet - astume tuppa ja... nii palju ruumi või? Täitsa kena vaade. Suur rõdu. Ja selline vannituba? Soe vesi kenasti olemas. WC paber on ka?! Idüll.
Homne ilm paistab meid samuti soosivat. Ei mingit vihma vihmametsas. Aga temperatuur! Feels like 39?
18 veebruar, 2013
Teekasvatus
Hommikul ei tohi pikalt põõnata, muidu võib marmelaadist ja röstsaiast ilma jääda. Ülejäänud külalised on väga varajased, kaheksa paiku käib suurem sebimine, pärast seda on kõik läinud. Pärast üheksat on maja meie päralt. Nii ärkasimegi juba pool kümme...
Kustav istuks ukulelega terrassil ja muudkui tinistaks, külalised heldiksid - vaata kui tore koht, jääme kohe kauemaks! Saun võiks olla. Ja väike bassein. Või isegi suur bassein! Mustsõstrapõõsad. Väike kasvuhoone tomatitele. Värsked herned aianurgas mööda tokke üles ronimas. Vahvlimasin huugaks iga päev, kõik külalised söödaks paksuks. Ise oleks veel kõige paksem. Õudne! Ei, vahvlimasin jääb ära.
Sobiva koha, kuhu hotelli rajama hakata, leidsime mäe otsast, teeistanduste vahelt. Natuke kõpitsemist ju vajab, aga aega meil on! Raha küll pole, aga eks pakume siis alguses telkimisvõimalust... Kui lõpuks vanad ja hallid oleme, tuleb bassein ja muu juurde.
Siin paistab igal hommikul päike, päeval läheb vaikselt pilvisemaks, õhtuti sajab vihma. Elektrit seega ei kulu, kobid pimeduse saabudes kotile ja ärkad päikesetõusuga. Päeval on soe, õhtul veidi jahedam, täpselt paras saunast õue aurama minna. Paaritunnise sõidu kaugusel on nii suurlinn kui ka helesinise veega paradiisirannad - sõltub, mis suunas minema hakkad. Ja vaade, mis maja juurest avaneb, ei saaks kuidagi parem olla...
Eestlase jaoks harjumuspärane toit on kohapeal olemas - kartul, kurk, tomat, maasikad. Kitse võiks kah võtta, saaks juustu teha (mitte, et ma oskaks). Kits on tegelikult juba olemas, meie tulevasest majast mõnesaja meetri kaugusel. Sain temaga kohe sõbraks, ma arvan, et ta tahaks küll meie juurde kolida.
Ehk jah, nagu te aru saite, sõitsime täna mäe otsa, et vaadata, kuidas tee kasvab. Teepõõsas näeb välja nagu harilik hekk ja laiub kilomeetrite kaupa kõikidel siinsetel mäenõlvadel. Pügatakse kah nagu hekki, lehtedega osa lõigatakse maha, rootsud jäävad alles - sinna tulevad värsked helerohelised kasvud jälle külge.
Malaisia on kunagine Inglismaa asumaa ja teeistandusi hakkasidki Cameron Highlands'le just inglased rajama. Tänu neile saab siin igas suvalises putkas maailma parimat teed koos suhkru ja piimaga. Või tavalist lahjemat ilma piimata. Valik on lai.
Mäe otsa viiv tee oli 9 km pikk ja esimene pool sellest koosnes nii ilusatest vaadetest, et lõpuks ma ei jaksanud enam iga kümne meetri tagant motika pealt maha ronida, et pilte teha, seega läksin osa maad lihtsalt jala.
Meil võiks kah oma hotell olla - mina saaks siis lõpuks kanad võtta, see oleks kõva atraktsioon, külaline korjab oma hommikuse sunny side up muna pesast ise ära. Kanadel lubaks tibusid ka saada. Ainult et siis ei saa vist nii palju mune? Kukke ei võtaks, muidu kireb kogu aeg ja ei lase magada. Oot, siis ei saa vist jällegi tibusid?
Sobiva koha, kuhu hotelli rajama hakata, leidsime mäe otsast, teeistanduste vahelt. Natuke kõpitsemist ju vajab, aga aega meil on! Raha küll pole, aga eks pakume siis alguses telkimisvõimalust... Kui lõpuks vanad ja hallid oleme, tuleb bassein ja muu juurde.
Eestlase jaoks harjumuspärane toit on kohapeal olemas - kartul, kurk, tomat, maasikad. Kitse võiks kah võtta, saaks juustu teha (mitte, et ma oskaks). Kits on tegelikult juba olemas, meie tulevasest majast mõnesaja meetri kaugusel. Sain temaga kohe sõbraks, ma arvan, et ta tahaks küll meie juurde kolida.
Ehk jah, nagu te aru saite, sõitsime täna mäe otsa, et vaadata, kuidas tee kasvab. Teepõõsas näeb välja nagu harilik hekk ja laiub kilomeetrite kaupa kõikidel siinsetel mäenõlvadel. Pügatakse kah nagu hekki, lehtedega osa lõigatakse maha, rootsud jäävad alles - sinna tulevad värsked helerohelised kasvud jälle külge.
Malaisia on kunagine Inglismaa asumaa ja teeistandusi hakkasidki Cameron Highlands'le just inglased rajama. Tänu neile saab siin igas suvalises putkas maailma parimat teed koos suhkru ja piimaga. Või tavalist lahjemat ilma piimata. Valik on lai.
Mäe otsa viiv tee oli 9 km pikk ja esimene pool sellest koosnes nii ilusatest vaadetest, et lõpuks ma ei jaksanud enam iga kümne meetri tagant motika pealt maha ronida, et pilte teha, seega läksin osa maad lihtsalt jala.
16 veebruar, 2013
Cameron Highlands
Kuidas jõuda Cameron Highlands' le Anu ja Kustavi moodi?
Kuala Lumpurisse jõudes uuri bussijaamast, kust pileteid osta? Ütle aitäh kui sind juhatatakse linna teises otsas asuvasse jaama. Järgmine hommik maga maha ja hakka seiklema alles pärastlõunal. Selleks mine oma hotelli kõrval asuvasse bussijaama (mitte eilsesse), et seal asuvast automaadist raha võtta. Seejärel istu rongi ja sõida tükk maad edasi. Tule maha, sest said aru, et sõitsid liiga kaugele. Mine teise rongi peale ja sõida veidi tagasi. Õiges peatuses avasta, et unustasid vaadata, mis oli koha nimi, kuhu piletit soovisid (Cameron Highlands on umbes sama, nagu küsiks piletit Alpidesse). Kiru natuke. Võta julgus kokku ja küsi ikkagi piletit. Saa teada, et sellest jaamast Cameron Highlands' le ei saa. Kust saab? Sellest, mille kõrval elad ja kus asuvast automaadist just raha võtsid... Kuna vahepeal on sadama hakanud (ja kui siin sajab, on see metsik hulk vett), seisa katuse all ja oota pool tundi, et saaksid liikuma hakata. Mine rongi. Jne.
Hiljem selgus, et pileti ostmiseks pole linna nime ikkagi vaja, kõik rändurid viiakse Tanah Rata'sse. Reis kestis 4 tundi, bussid on siin väga mugavad, istmed poole laiemad kui tavaliselt ja seljatugi käib peaaegu täiesti alla. Malaisia teed on nii korralikud, et ma ei usu oma silmi!
Ja mägedes on külm! Või noh... umbes nagu Eesti suvi. Õhtul 18-20 kraadi, päeval võib kuni 27 välja venitada. Natuke tuuline. Veidi vihmane. Ja arvake ära, kas meil on mõni soojem riidetükk kaasas?
Pärast nädalatepikkust higistamist ei suutnud ette kujutada, et mäe otsas võibki nii külm olla nagu internet väidab. Jah, kirjutavad küll, aga nagunii ei ole! Seega jätsime kõik vähegi soojemad hilbud Singapuri maha.
Eriti tobe on nüüd omale kohapealt soojad riided osta, sest paari päeva pärast liigume edasi ja mujal on soe. Aga kuna külmetada oleks veel tobedam, uurisime, mida saada on. Ja saada on... mitte midagi! Kõige nilbem turukaup. Igas poes ja putkas sama. Lõpuks leidsime, et kui juba, siis juba - Kustavile tuleb osta Ferrari jope (mille käised oleksid talle 10 cm liiga lühikesed) ja mulle dressipluus, mille kõhul suurelt Donaldi portree. Oi, me oleksime tore paar!
Tänane päev tõi päikese ja sooja ilma, võtsime motika ja sõitsime piknikukohta otsima. Motikas pidi olema täismanuaal, aga sidurit sel polnud. Kui Kustav käiku vahetas, pidin kõvasti kinni hoidma, et mitte maha pudeneda.
Cameron Highlands on kuulus oma tee-istanduste poolest, aga ühtlasi kasvatatakse siin ka maasikaid.
Esimeses peatuskohas lasime omale pannkooke küpsetada ja sõime nende kõrvale värskeid maasikaid ning ananassi. Maasikatädi küsis, kust me pärit oleme ja meie lisasime kodukohale uhkelt, et Eestis kasvavad juulis samuti maasikad! Tädi ütles, et ahah, tore, meil siin kasvavad aastaringselt. Nüüd oleks võinud ju lajatada, et aga teil pole nelja aastaaega! Ainult pidev Eesti suvi kogu aeg. Koos maasikatega. Ilma sääskedeta. Väga halb.
Esimeses peatuskohas lasime omale pannkooke küpsetada ja sõime nende kõrvale värskeid maasikaid ning ananassi. Maasikatädi küsis, kust me pärit oleme ja meie lisasime kodukohale uhkelt, et Eestis kasvavad juulis samuti maasikad! Tädi ütles, et ahah, tore, meil siin kasvavad aastaringselt. Nüüd oleks võinud ju lajatada, et aga teil pole nelja aastaaega! Ainult pidev Eesti suvi kogu aeg. Koos maasikatega. Ilma sääskedeta. Väga halb.
Liblikaaias käisime ka. Lendasid rõõmsalt lillelt lillele, maja on võrgust, välja ei pääse. Lill oli tavaline tageetes, mu vanaema aias kasvavad samasugused, ainult et liblikad on vanaema juures kümme korda väiksemad.
Maod, skorpionid, ritsikad, kilpkonnad, sisalikud, põrnikad ja muud taolised nägime samuti ära. Loodus on imeline, mõnda tüüpi sai tükk aega mööda oksa taga otsitud, enne kui aru said, et oks ise ongi ritsikas. Konnad elasid lehtede sees ja nägid välja täpipealt samasugused. Mida kauem vaadata, seda vähemaks jäi lehti ja rohkemaks konni. Proovi ka (esimesed kaks kükitavad all vasakul nurgas):
Leia konnad |
Ühel tüübil oli "unelmate" töökoht - seista mesilasehunnik näos. Juhuks kui mõni turist tahab pilti teha...
Vihmapilv muudkui lähenes, aga Kustav ütles, et mis see väike vihm ikka teeb, lähme vaatame, võib-olla müüakse selles külas normaalsemaid riideid. Jalutasime veidi ringi ja kui "väike vihm" kohale jõudis, seisime pool tundi ühes putkas keset võtmehoidjaid ja karvaseid susse, et mitte märjaks saada. Teisel pool teed müüdi vihmavarjusid, aga kallas nii vägevalt, et ei riskinud minna.
Ühel vaiksemal hetkel jooksime üle ja ostsime varju, mis näeb välja nagu suur maasikas. Et aga endiselt sadas, sõime järgmises putkas ajaveetmise eesmärgil kumbki ühe kuuma maisitõlviku. Lõpuks hakkas juba nii külm, et otsustasime oma piinad lõpetada ja koju sõita. Viimases hädas ostis Kustav ühe koleda t-särgi, mis talle rajusel koduteel veidigi sooja pidi pakkuma. Mina sain turutädilt ühe suurema kilekoti, millele kolm auku sisse lõikasin ja veekindlaks vestiks tegin. Alguses avasime ikka vihmavarju ka ja töristasime kodu poole eriti stiilselt, aga tuul muutis selle ettevõtmise peagi võimatuks ning tuli ilma hakkama saada.
Kohale jõudes saabus kergendus, aga see läks ruttu üle, sest tanklat me ei leidnud ja motikarent teatas, et ega siin polegi, sõitke tagasi eelmisesse külla, sealt saab kütust. Juhuu! Jõudsime kohale ja tankisime 0,8 liitrit bensiini (rohkem ei mahtunud) - hästi vajalik käik jälle!
Kuigi vihm hakkas järele andma ja külm tuul meid peaaegu ära kuivatas, puudus siiski huvi hammaste plaginal kohvikus einestada. Seekordses hotellis on täitsa kobe köök, otsustasime poest midagi kaasa haarata ja seda pärast kuuma dušši kuivades riietes nautida. Poes kohtusime puhtjuhuslikult eestlastega! Vabandasime Kustavi maitsetu suveniirisärgi kenasti välja ja ajasime veidi juttu. Kusjuures reisi alustades leppisime ju veel omavahel kokku, et ei osta ühtegi jubedat "I love Philippines" või "I love Singapore" meenet. Ja nüüd on meil särk "Cameron Highlands Strawberry Park". Isegi Kustavile 3 numbrit liiga suur. Vihmavari näeb vähemalt nunnu välja...
Tellimine:
Postitused (Atom)