29 juuli, 2013

Ilutulestik

Lugesin täna ajalehest, et Vancouveris pole juba kuu aega tilkagi sadanud, aga rekordist on asi kaugel, pikimaks sajuvabaks perioodiks olevat 58 päeva. Artiklis öeldi, et paljud inimesed peavad seda linna vihmaseks ja eriti levinud olevat selline arvamus torontolaste seas. Tegelikult on siinsed suvekuud kuivemad kui Eestis (ja ühtlasi ka kuivemad kui Torontos), statistika kohaselt pidavat juulis ja augustis vaid paaril päeval sadama ning mina asusin pärast viimast vihmasapsakat põnevusega ootama, kas see ka tõele vastab.

Ilm on ikka ülioluline tegur - kui absoluutselt iga päev päike paistab, püsib tuju hea, hommikuti on lihtne ärgata ja väsimust ei teki üldse. Ainus jama on see, et olen juba ammu liiga pruun ja pean mööda varjualuseid hiilima, et mitte liigselt küpseda. Noh teate küll, kevadel tahaks iga päikesekiire poole sirutada - nii hea ja soe, väike jume ei tee talviselt sinakal nahal ju samuti paha. Nüüd on täpselt vastupidi, iga kiir tundub põletavat. Meie suvi algas sel aastal ju juba jaanuaris...

Kõrvetavat kuumust õnneks ei ole, temperatuur püsib täpselt sellises vahemikus, et oleks mõnus. Ma olen lõpuks ometi ära harjunud, et ei pea iga päev kraadiklaasi kontrollima, see näitab juba nädalate kaupa ainult samu numbreid. 


Tegelikult tahtsin hoopis sellest rääkida, kuidas eile ilutulestikku vaatamas käisime. Nimelt toimub Vancouveris juba 23-ndat aastat "Celebration of Light", mille raames võistlevad kolm riiki tuleshow korraldamises. Seekord siis Suurbritannia, Kanada ja Tai. 

Terves kesklinnas pandi KÕIK suuremad tänavad kinni. Bussiliiklus seisis (sest puhtfüüsiliselt polnud ruumi sõita) ja inimesi oli tõepoolest tohutus koguses (kohaliku ajalehe andmetel 400.000 ringis). 

Kuna tuli lennutati taevasse lahesopis seisvalt laevalt, oli see jälgitav nii kesklinna poolt kui ka vastaskaldalt. Väga paljud olid vaatemängu nautimas isikliku paadiga, neid oli vee peal õõtsumas sadade kaupa. Iga ruutmeeter maad ja vett oli ära kasutatud! Tulemäng ise oli muidugi vägev. Eks mõtled ikka, et ah mis see siis ära ei ole, eks ennegi nähtud. Aga ei-ei, see oli ikka täiesti kirjeldamatu! Rääkimata sellest, et kestis 25 minutit jutti...

24 juuli, 2013

Podarok

Eile läksime jalutama ja leidsime purskkaevust kingapaari ja rinnahoidja. Kustav arvas puhtmehelikult, et vaat kui tore, keegi on spontaanne olnud. Mina puhtnaiselikult, et nagunii on omanik ära tapetud (ma olen ju optimist ise). No kuulge, ei ole normaalne oma pesu ja kingi purskkaevu unustada! Või on?!


Võtsime suuna Stevestoni, mis on mere ääres paiknev suvituspiirkond. Pidavat olema vahva koht, aga ausalt öeldes ei üllatanud millegi erilisega. Sadam polnud kaugeltki nii romantiline kui reklaamiti, hallid kalapaadid seisid rivis, turistidele müüdi topelthinnaga fish and chips'i... no ja oligi kõik!


Suveniiripoodide vahelt leidsime Rumeenia pagariäri, kus müüdi kiviahjus küpsetatud leiba. Mees, kes seal toimetas, oli väga jutukas. Teadis, kus Eesti asub, aga kurtis, et Balti riikide pealinnad lähevad tal alatihti segamini (pakkus, et oleme Vilniusest).

Igavesti kihvt vend, juba mitukümmend aastat Kanadas elanud, aga õnneks polnud tuline temperament kaduma läinud. Rääkis pool juttu vene keeles ja oli hirmus õnnelik, et temast aru saime. Seejuures oli muidugi tegemist pesuehtsa müügimehega, kes nõudis, et tema tehtud leiba maitseksime ja lõikas nii mehised viilud, et pidime pärast degustatsiooni lõunasöögi vahele jätma. Siis küsis, mitu pätsi kaubaks läheb ja hakkas esimest juba kotti ajama. Meie vastu, et seekord peame vahele jätma, päev otsa vaja veel linnas hulkuda ja kodus ootab omaküpsetatud leib.

Mees ei andnud alla, ütles, et rumeenlased on lahke rahvas ja see ei tule kõne allagi, et tühjade kätega ära läheme. Meie tänasime ja koogutasime, tagurdasime kiirelt uksest välja. Rumeenlane tegi, leivapäts ühes, paberkott teises käes meie suunas tormijooksu, tabas meid tänaval, surus leiva kaenlasse, ei lubanud sõnagi vastu vaielda, ütles, et see on podarok, rääkis pika jutu vene-inglise segakeeles, naeratas nii, et kurgunibu paistis ja ütles, et peame seda leiba Brie juustu ja veini kõrvale proovima!

Oli tõesti väga maitsev, veini ja juustuga sobis kui valatult. Hommikul tegime munavõikut ja bruschetta'sid - samuti superluks. Ja loomulikult tõstsime klaasi maailma kõige sõbralikuma inimese terviseks, keda viimaste aastate jooksul kohanud oleme.


Viimased päevad olemegi põhiliselt puhkamisega tegelenud, linna peal ringi kolanud ja ilma nautinud. Vancouveri suvi on võrratu - juba kuu aega paistab päike ja vihmast pole haisugi (ka statistika kohaselt sajab juulis ja augustis ainult paar üksikut korda). Tuult siin ei ole, seega on alati soojem kui temperatuuri järgi arvata võiks.

Pühapäeval läheb Kustav sõbraga nädalasele ringreisile, mina otsustasin selle käigu vahele jätta, käin hoopis tööl ja olen muidu usin. Jeff plaanib perega Calgarysse kolida, nüüd on vaja sinna sobiv maja leida. Jeff pakkus, et äkki tahame samuti Calgarysse kolida, seal ei saja talv läbi vihma, aga see-eest on jälle hulga külmem kui Vancouveris. Brrr! Jääb ära!

20 juuli, 2013

24 tundi

Lõpetasin just 56 tundi kestnud vahetuse! Homme lähen veel 24-ks tööle ehk sel nädalal tuleb kokku 80 tundi. Aga need on ka esimesed ja viimased ööpäevased vahetused, mida tegema nõustusin, järgmisest nädalast algab jälle normaalne graafik.

Esimene tööpäev osutus väga toredaks, pidin lapsega Day Camp'i kaasa minema, seal selgus, et on Grouse Mountain'i päev ehk sain eelmises postituses kirjeldatud mäe otsa uuesti minna. Õnneks ei tulnud seekord matkata (sest kes viitsib poolel rajal väsivaid autiste seljas tassida), kasutasime hoopis tõstukit. Korraldus oli superluks, kõik asjad tehti välja, isegi lõunasöök oli kohapeale organiseeritud.

Puuraidurite show, mis eelmine kord nägemata jäi, vaatasime kenasti ära, see oli päris hull - algas toredasti, kaks hiigelkõrget palki olid püsti, raidurid näitasid, kuidas spetsiaalsete jalanõude ja köiejupi abil üles ronida ja tegid muud nalja. Edasi tuli mängu kolmas mees, kes ronis üles, istus palgi serval (see oli ikka hiiglama kõrge), viskas ükshaaval oma saapad ja muu varustuse alla, keksis ühe jala peal ja tegi selliseid liigutusi, nagu hakkaks alla pudenema. Kõik publiku seas olnud lapsed nutsid, palusid kõva häälega, et ära kuku! Lõpuks pani omale köie ümber ja viskus ootamatult mööda trossi alla, rahvas karjus õudusest... Selline vahva lasteetendus siis!

Lisaks muule sõitsime teise tõstukiga mäe kõrgeimasse tippu, kus eelmine kord käimata jäi, sest liiga külm oli (seekord polnud jällegi üldse külm). See oli hästi vinge! Esiteks nägi kõrgemalt palju kaugemale, linn paistis nagu peopesalt, teiseks võis veidi edasi kõndida ja põhjapoole jäävad mägesid imetleda.


Õhtuks olime lapsega täiesti kutud, tegime süüa, panime riided pessu ja juba kümne paiku rabas uni meid jalust. Selle vahetuse öid ma kartsin, sest kõnealusel poisil on tihtipeale kombeks kahest-kolmest ärgata ja üles jäädagi. Kui oleks nii juhtunud, jäänuks minugi uni üsna lühikeseks.

Kell seitse läks mul uni ära, aga maja oli täiesti vaikne. Laps ärkas alles tund aega hiljem. Jeeeee!

Järgmisel päeval oli samuti Day Camp, seekord viidi meid lõbustusparki. Minu autist osutus selliseks adrenaliinijüngriks, et ei jätnud ühtki sõitu vahele. Selle päeva õhtuks olin mina täiesti pruuniks kõrbenud ja laps nii oimetu, et langes koju jõudes kohe voodisse. Tõotas tulla järjekordne suurepärane öö. Ja tuligi! Seega minu suurim hirm, et nende vahetuste ajal unepuuduses vaevlen, ei läinudki täide.

16 juuli, 2013

Matk mäkke

Ohoo, meil on supermõnus pühapäev! Kalendri kohaselt küll esmaspäev, aga keda huvitab... mul on vaba päev!

Veetsime Triinu ja Mosu seltsis meeleoluka nädala. Kohe tore kellegagi emakeeles rääkida ja kodumaiseid nalju teha.

Ja täna asusid nad jälle teele! Seiklevad paar päeva Seattle'is ja lendavadki Eestisse tagasi. Täitsa tühi tunne on, minu meelest sobis nende madrats me elutoa nurka ideaalselt! Kuigi jah, see igapäevane koogisöömine, mis Triinuga sujuvalt kaasa tuli, poleks pikemas perspektiivis kuigi jätkusuutlik. Isegi kui me muidu maru tervislikud olime...

Eile äratasime endis spordipisiku ja vallutasime terve mäe! Linna külje all asub neid ju lausa kolm, võtsime siis keskmise. Eelnevalt lugesime, et raja läbimiseks on vajalik hea füüsiline vorm ja aega võtab see teekond 1,5 tundi. Kuigi keel oli enamik aega vesti peal, jõudsime tõepoolest pooleteist tunniga tippu. Ilmselgelt pole tegemist sellise rajaga, mida igapäevaseks ajaviiteks viitsiks läbida - 3 kilomeetrit mööda treppe taeva poole trampida on päris higine ettevõtmine. Ergutasime üksteist vastastikku, tegime lolli nalja ja lõpp-kokkuvõttes polnudki nii raske. 

Küll aga jõudsime eht-eestlaslikule järeldusele, et mäe otsas võiks olla saun. Ja võib-olla natuke šašlõkki. Aga polnud. See-eest oli kohvik, kust tellisime kooki ja smuutit, see viimane tundus pärast korralikku rassimist kohe eriti mõnus ja jahutav - Kustav valis vaarika-mustsõstra ja mina mango-passioni oma. Mõni hetk hiljem tõdesime, et järgmine kord tuleb veidi umbusklikum olla ja mitte eeldada, et menüüs ahvatlevana tunduv kaup seda ka tegelikult on - meie kõigi silme all lasti blenderisse hunnik kraanivett, uhati ports jääd otsa ja kallati siirupiga üle. 

Kook oli see-eest täitsa hea, vaade imeilus ja seltskonnast ma üldse ei räägigi! Kustav, vana kunstnik ise, suutis siirupismuutid ja minu kananahas kintsud linnavaate taustal kenaks pildiks voolida, niiet päris kasutuks need keemiajoogid ei osutunud.


Tipus oli kõvasti jahedam kui mäe jalamil, ühest varjulisemast kohast leidsime isegi natuke lund. Pikad püksid ja kampsun oleksid meiesugustele hilpharakatele marjaks ära kulunud.

Lisaks lummavale vaatele oli tipus muudki huvitavat, näiteks jalutasid ringi kaks hiiglaslikku grislikaru ja suvalise teeraja peal tuli vastu tore vunts, endal raisakotkas käe peal kõlkumas. Linnu nimi meile meelde ei jäänud, küll aga saime teada, et ta vahetas paar aastat tagasi sugu.

Oli poiss, aga nüüd on tüdruk. Vot sulle looduse vingerpussi! Angela Aak pole midagi erakordset - kotkad teevad seda kogu aeg. Hästi tore nägi välja, pea täiesti sulevaba, suurte roosade ninaaukudega. Peremees selgitas, et see on kasulik kohastumus - kui arvestada, kuhu ta oma pead söömise käigus topib, on arusaadav, et sulgi oleks hiljem kaunikesti tülikas puhtaks saada.

12 juuli, 2013

Väljasõit

Töö ja kodu vahel tiksudes on nii lihtne ennast argipäevarütmi ära kaotada. Samal ajal tuleb endale aru anda, et kolmandik meie siinveedetavast aastast on juba läbi ja kui tahame veidi ümbrust näha, tuleb sellega kohe peale hakata, sest juuli ja august on kõige soojemad ning ühtlasi täiesti vihmavabad kuud. Detsembris, mil siin iga päev sajab, pole ju kuigi lõbus ringi sõita.

Victoriasse tahtsime tegelikult juba ammu minna. Esiteks räägivad kõik, et see on väga ilus väike linnake, teiseks asub Vancouverist ainult 100 km kaugusel. No ja kolmandaks on ikkagi tegemist British Columbia pealinnaga, nii et kui juba siin elame, oleks viisakas läbi astuda.

Juhtus nii, et Triin ja Mosu jõudsid USA ringreisilt tagasi, otsustasid nädalakese Victorias veeta ning kutsusid meidki külla. Nimelt on neile seal kohalik sõbranna tekkinud, kel polnud midagi selle vastu, et kahe eestlase asemel nelja majutada. 

Bussiaegu guugeldades avastasin, et Victoriasse saab ka ühistranspordiga, pealegi tuli seda kasutades hind üle kahe korra odavam. Kiiruses ei kaotanud suurt midagi, sest praamisõit ise võttis 1,5 tundi. Ühistransport on Vancouveris üleüldse nii loogiliselt korraldatud, puhas ja kiire, et auto järele ei tunne me siin mingit vajadust. 


Meie lemmikkohaks osutus Fisherman's Wharf - väike sadam, kus elati ujuvates majades. Suvekoduks oleks selline koht väga armas, ainus häda, et mingit privaatsust küll ei ole - turistid saalivad edasi-tagasi, samas asuvad mitmed söögikohad, elu keeb. Nagu piltidelt näete, võib kohale minna ka vesitaksoga.


Ükspäev kolasime pargis, leidsime sealt uhke puu ja otsustasime nagu õiged turistid kunagi oksa peal istudes pilti teha. Meie Kustiga saime esimesena poseerida, teise foto tarvis pidid Triin ja Mosu kah üles ronima. Oksa peale jõudmine oli omaette pingutus, sest päris nii madalal see kah ei asunud, et oleks võinud vabalt jala üle visata.

Tegime veel nalja, et tuleb hüpata nii nagu Nukitsamehes - teate küll, see nõiamaja stseen. No ja Mosu, vana spordimees, siis hüppaski. Korraks oli kõik tore, istusime kenasti rivis... ja siis läks tasakaal ära, Mosu pudenes selg ees alla ja rabas Triinu endaga kaasa, et oleks lõbusam kukkuda.

Oli päris õudne hetk, aga õnneks jäid mõlemad peaaegu terveks. Triin korjas kotist plaastrid välja, teipis kriibitud küünarnuki kinni, viilis murdunud küüne maha ja elu läks edasi. Pildi tegin neist kah, aga kuna puu otsa ronimise isu oli kõigil läinud, seisti selle tarvis kindlalt maa peal.


Viimasel päeval pidid Triin ja Mosu varakult Vancouveri poole startima, et auto koos kõige selle juurde kuuluvaga maha müüa. Üks saksa tüdruk ostis kogu kupatuse - lisaks sõidukile ka madratsi, mõlemad jalgrattad, matkanõud ja muu taolise. 

Enne koduteele asumist käisime veel Miniature World'is, mis meile nii väga meeldis, et unustasime end sinna kohe mitmeks tunniks. Minimaailmas oli kujutatud lahinguvälju, maastikke, nukumaju ja stseene muinasjuttudest. Mitme väljapaneku peal sõitsid pisikesed rongid, ühe mäe otsa viisid mõne millimeetri suurused gondlid ja ühel peoplatsil, kus ka autod seisid, sai nupuvajutusega avada nende kapotte või panna nukkudele teleka käima. 


Nüüd veedavad Triin ja Mosu mõned päevad meie juures Vancouveris ja lendavad järgmisel nädalal Eestisse. Nende pagasit vaadates tuleb hirm peale, asju on kaks korda rohkem kui siia tulles - mis tähendab meie puhul seda, et Kustav peaks tagasi minnes juba nelja kitarriga liikuma... 

07 juuli, 2013

Töökultuur

Kui veel Eestis olin, kurtsin Triinule, et töö leidmine Kanadas tundub nii keerulise ettevõtmisena. Sest mis siis kui keegi ei taha mind? Triin, kes oli selleks ajaks juba pool aastat Edmontonis elanud, ütles, et töökoha osas pole üldse vaja muretseda, sest kui näed, kellega siin konkureerid, saad aru, et vastaseid ju polegi. Eestlastel olevat siinkandis oma usinuse ja kohusetundega väga hea maine.

Ma ei saanud tükk aega aru, mida ta selle all mõtles, aga nüüd hakkan vaikselt aimama. Et tööle tuleb õigeks ajaks jõuda ja kohapeal etteantud juhiseid täita, ei paista mitte igaühe jaoks nii iseenesestmõistetav olevat kui arvasin. Pole mingi ime, et see, kelle vahetus pidi kell 12 algama, alles kolmeks kohale loivab. Või helistab minut enne kahtteist, et kuulge, ma ikka ei saa täna tulla.

On neid, kes unustavad end terveks vahetuseks diivanile telekat vaatama või tööarvutis internetti surfama. Üks oli veel nii kõva mees, et kui juhataja palus tal lapsega parki jalutama minna, siis ta lihtsalt keeldus! Ja ei läinudki! Nii huvitavad saated tulid… Paljud töötajad on muidugi täitsa normaalsed, aga eelpool mainitud juhtumid pole siin kaugeltki mitte haruldased.


Kusjuures töö ei ole raske! Päris suure osa ajast võibki koos lapsega diivanil passida, ajakirju lehitseda või niisama juttu ajada, jalutama või raamatukokku minna... Kodune elu noh!

Ja autistid on nii toredad! Mõned ehk mäletavad, et kirjutasin kliendist, kellele absoluutselt kõik kasvõi korraks nähtud telefoninumbrid igaveseks mällu sööbivad - tema peas on omale pesa teinud ka väike kalender. Talle võib öelda suvalise kuupäeva lähimate aastate piires ja mõnesekundilise mõtlemise järel ta vastab, mis nädalapäevale see langeb. Täielik müstika! Võtsin IPad'ist kalendri lahti ja veetsin tükk aega katsetades, kas see tõepoolest saab nii olla ja ta ei eksinud kordagi!

Ma tahaks teada, kuidas ta seda teeb, kas arvutab välja või tekib kujutlusse pilt kalendrist? Sellele küsimusele pole ta aga võimeline vastama, arengutase on kõvasti madalam kui kronoloogiline vanus. Ta ei suuda isegi seda meelde jätta, et teed ületades tuleb vaadata, et auto alla ei jääks...


Kustav käis eile oma palgatšekki rahaks tegemas. Seekord oli eelmise korra arvelt targem - läks kohe õigesse panka ja üleüldse jagas matsu. Teller suutis teda ikkagi üllatada, nimelt teatas, et pank tahab tšeki rahastamise eest 5 dollarit saada. Kusti vaidles vastu, et eelmine kord ju ei tahtnud?! Neiu tunnistas, et nojah, võib-olla juhtus nii, aga seekord tuleb ikkagi maksta!

Ajasid tükk aega kumbki oma joru ja asi lõppes sellega, et Kutt sai raha viimse dollarini kätte ja pank jäi viiekast ilma. Neiu muidugi kinnitas, et järgmine kord peab küll kindlasti maksma! Selline naljakas süsteem, et täiesti kindlasti on teenustasu, aga kui see sulle ei sobi, siis pole vaja...

Pangast tulles läks Kustav oma telefonilepingut pikendama, sest eelmisel korral ette makstud kolm kuud olid otsa saanud. Muuhulgas küsis teenindaja tema konto pin-koodi, Kustav ei mäletanud, aga neiu teatas, et ahaa, näen arvutist! Tegi siis vajalikud toimingud ja pakkus, et soovi korral võib koodi muuta. Kusti siis soovis ja neiu jäi ootama, et ta selle talle ütleks...

Edasi jõuti turvaküsimuse juurde, milleks on "Mis on sinu lemmikvärv?". Väga turvaline küsimus tõesti... Teenindaja põhjendas, et see on nimelt nii lihtsaks tehtud, sest kui näiteks sõber peaks tulema sinu eest asju ajama ja vastust ei tea, siis on tal võimalik see pakkumise teel ikkagi ära arvata. Ahah. Mõistlik.