31 august, 2018

Poole kohaga kass

Oscar kasvas kuidagi üleöö suureks. Ükspäev käisime arsti juures ja ma ei pidanud teda ootamise ajal lõbustamagi, lihtsalt panin mängunurka maha ja lõbustas ennast ise. Roomamine sai väga käbedalt selgeks, nüüd läheb, kuhu tahab. Kõik purud sööb kah põrandalt ära. Aga noh, ongi vähem koristamist.

Ja väga asjalik on kuidagi. Tegevus muutub rohkem mõtestatuks, juba oskab eesmärgi suunas liikuda, näiteks diivani alla peidetud juhtmed välja koukida. Ja näljasena sülle võttes ei lutsuta enam õrnalt õlga, vaid lööb joonelt hambad kerre. Keegi esivanematest oli ilmselt hai...

Aga muidu on tore. Kuriseb ja teeb linnuhääli. Naljakas on. Rääkisin just emale, et näe, tahtsin kassi - nüüd on Oscar natuke kassi eest ka, lööb nurru. Multifunktsionaalne.

Ahjaa, kassi sain (peaaegu) ka! Lihtsalt tuli ise. Selline ilus ja kohev, väga sõbralik ja paimaias. Pai-maias. Pai maias. Ma ei oska enam eesti keelt. Tahtis pai saada, noh!

Andsin talle natuke sinki, et äkki tuleb teinekord veel. Selline poole kohaga kass on ju väga mugav ja kohustustevaba! Kass omalt poolt arvas, et on kogu aeg siin elanud, ei tahtnud enam ära minna. Istus truult võrgu taga ja ootas, et sisse lastaks. Mulle meeldis. Oscarile meeldis ka. Matt ütles, et isver, mis see sink siin maas teeb, nii tuleb kass ju veel tagasi!

28 august, 2018

Emme tuli külla

... ja küsis, mida tuua võiks? Ütlesin, et pool pakki peenleiba. Tõigi. Leia pildilt peenleib:


Sõbranna pere tuli sama lennuga, ootasime neid seal lennujaamas ja arutasime, et kuidagi uskumatu on oma emasid Kanadas näha. Nagu näeks und või midagi...

Ühtlasi selgus, et mu ema on reisimiseks loodud! Esimene pikk lennureis ja ainus, mille üle kurtis, oli et lõpuks läks natuke igavaks. Ajavahe (mis on Eestiga 10h) ei anna üldse tunda, magab nagu beebi! Või noh... ma ei tea, miks nii öeldakse. Beebi meil küll nii hästi ei maga!

Oscar õppis päev enne vanaema saabumist roomama, et oleks mida näidata. Nüüd paneb mööda tuba ringi nagu tuulispask! Juba ta leidis, kuidas kaminal mingi liist ära tõmmata, mille taga igasugu nuppe ja atribuutikat leidub. Mina näiteks ei teadnudki, et sealt midagi ära käib!

Emale meeldib siin üliväga! Oscarile meeldib lisatähelepanu. Ja mulle meeldivad nad mõlemad.

Oscar mõtles lõpuks välja, kust ma talle mänguasju leian...

06 august, 2018

Pudrupõder

Mina: (räägin Oscariga)
Matt (eemalt): Who killed the moose?
Mina: ???
Matt: You said "põder on surnud"
Mina: No, I said "puder on söödud"

Oscari esimesed söömised olid naljakad. Ta ei osanud ju neelata! Toidust oli väga huvitatud, aga kui lusikatäis suhu jõudis, hakkas maigutama, et veel saada ning puder kukkus välja. Laps ei lasknud end sellest suuremat häirida, lakkus muuhulgas laua puhtaks ja andis endast parima, et pealaest jalatallani kleepuvaks saada.

Kõige esimene asi, mida ta proovis, oli tegelikult hoopis kurk. Mõtlesin, et äkki maitseb? Oscar tegi suu lahti ja mina hoidsin kurki tal suus, arvasin, et hakkab lutsutama või midagi... aga tema lihtsalt istus suu pärani ning ootas kannatlikult, et ma kurgi välja võtaks. Null huvi!

Paar päeva hiljem kui ta silmadega iga tükki saatis, mis minu suhu rändas, proovisin uuesti ja siis mõjus kurk nagu kassile palderjan! Lödistas oma väikeste beebiigemetega seda keskmist pehmet osa süüa nii et mahla pritsis. Nüüd olen kurki spets asja sisse pannud, kust tükke välja ei tule ja lapsel rõõmu kui palju.


Eile käisime rannas ja Oscar sai kogemata peotäie liiva kätte. Ta sattus nii suurde vaimustusse, et pool sealoldud ajast kruttis rätikut endale kõhu alla, kuniks liiv jälle käeulatusse sattus - roomata ju veel ei oska. Meist üks pidi siis katkematult valves olema, sest praegu rändab kõik suhu.

Huvitav, et liiv kohe esimesel proovimisel paremini maitses kui kurk...