31 juuli, 2021

Kodusisustusjuttu

Meil on siin üks hästi kihvt kodusisustuskaupade kett, kuhu ma ikka üsna tihti olen sattunud. Aga viimasel ajal nagu ei tõmba enam eriti ja üllatusega avastasin, et kodu on valmis saanud. Ma olen sada korda mingeid detaile välja vahetanud, kuniks tundus, et sai nii nagu vaja. Kogu aeg oli miski, mis natuke häiris. 

Matt siin ükspäev mainis suuremasse linna kolimist, mis ühtlasi lahendaks selle probleemi, et mul enam kodu kallal miskit nokitseda pole, aga kuna meil on maailma parim lapsehoidja, siis enne kui laps(ed) vähemalt kooliealised on, ei ole ma küll nõus kuskile minema.

Sõbranna ootab hetkel neljandat ja neil on nad kõik kaheaastase vahega - arutasime ühe teise sõbrannaga, et hoooo, NELI?! Kui äge! Ja nii väikeste vahedega. Ma ise elu sees ei suudaks. Sõbranna mainis, et nojah, aga neil on ju terve pere siinsamas. Mõlema poole vanemad ning õed-vennad oma peredega ka. Nii on tõesti lihtsam. Aga meil on ainult see üks kuldaväärt lapsehoidja, keda ma kinnisilmi usaldan ja keda Oscar piiritult armastab. Mida ma ilma temata teeks? No ei saa kolida. 

Sisustusjuttudest nii palju, et kui keegi mäletab, siis magas Oscar pärast uude tuppa kolimist pooleks murtud kattemadratsi peal, kuna IKEA-l olid pandeemiapiirangute tõttu tarneraskused. Ja kohalike mööblipoodide kaup mulle lihtsalt ei lähe peale. Nii kanadalane veel pole. 

Siin on tegelikult kombeks lasteaiaealistele toddler-bed osta, mis on väiksem kui täismõõdus voodi ja tavaliselt madalate piiretega, sest nad paraku ikka kipuvad vahel voodist välja kukkuma, aga noh, ka neid ei tehta minu maitsele ja teiseks kasvab Oscar sellise kiirusega, et koolimineku ajaks on ilmselt oma vanematest pikem, nii et polnud mõtet mingit vahe-etappi teha. 

Sellega seoses meenub, et kui teda hiljuti arsti juures mõõdeti-kaaluti, ütles arst andmeid graafikusse kandes, et ta on hetkel täpselt keskmise viieaastase suuruses. Pooled viiesed on temast väiksemad ja pooled suuremad. Oscar on kolm...

Voodist väljapudenemist ennetan selle halli padjaga, mis kummuti najale sätituna lapse (enamasti!) voodis on hoidnud. Viimase paari kuu jooksul on ainult kaks korda põrandale kukkunud. Üle padja siis kuidagi!


Suur asi, mis mind siin algusest peale on häirinud, on magamistoa must mööbel. Kanadalastel on peaaegu alati tume mööbel, seega tahtis Matt musta ja mina valget (IKEA-s polnud muid toone valida). Toona tegime kiriku keset küla ehk meie magamistuppa must ja külalistetubadesse valge. Kui asjad paigas, tunnistas abikaasa, et valge pole üldse mitte paha, aga mina selleni ei jõudnudki, et mustaga ära harjuda. Sünge ja tume, iga tolmukübe paistis kohe armutult välja.

Teiseks häiris mind, et majas oli kaks tumehalli aktsent-seina. Elutoa oma lasime paar aastat tagasi üle värvida ja sai miljon korda parem. Hiljem tuli sama firma meile fassaaditöid tegema ja ma palusin, et nad ühtlasi ka magamistoas väikse võõpamise teeks. Oscar kippus meie voodi kohal oleva pildiga mängima ja tõmbas sellega korralikud kriipsud-vaod sisse, nii et polnud ainult dekoratiivne probleem. 

Hall sein läinud ja mina kohe palju õnnelikum. Aga must mööbel sellest suurt ilusamaks ei muutunud, kuigi tuba ise sai värskem ja valgem.

Samas sain muidugi ka ise mõistusega aru, et toimivat lahendust ei ole mõtet ainult värvi pärast välja vahetada. Aga siis tahtis Matt üht suurt väljaminekut teha ja selle arutelu käigus pakkusin, et okei, sel juhul saan mina oma valge mööbli! Ja lõime käed.

Uurisin kõik mööblipoed ja tellimisvõimalused läbi ning tõdesin, et funktsionaalsemat ja paremate mõõtudega suurt kummutit kui senine IKEA, ei ole lihtsalt olemas. Järgmiseks asusin voodijahile ja kuigi alguses sihtisin pehme peatoega isendeid, siis lõpuks ei suutnud ikka otsustada, et mis värvi see pehme osa võiks olla ja ühtegi sellist, mis kohe meeldiks, ei leidnudki ja... lühidalt kokku võttes jõudsin ikka omadega tagasi IKEAsse ning tellisin täpselt sama komplekti, mis meil juba oli, aga lihtsalt teist värvi. Võite ette kujutada, kas Matt pööritas korra silmi või ei... 

Aga mulle meeldis see mööbel algusest peale. Lihtsalt vale värvi oli!



Nüüd on ainsaks muutmist vajavaks detailiks kapinupud, sest must nupp valgel mööblil on minu maitse jaoks liiga kontrastne ja paremaid pole veel leidnud. Öökappidel polegi nii hull, aga suurel kummutil, mis voodi vastas on (pildilt pole näha), häirib kuidagi rohkem. Nii et tegelikult siis ikka päris valmis see kodu veel pole. Mis on omamoodi hea!

24 juuli, 2021

Elu õppetunnid

Heast arutelust ei ole minu meelest mitte midagi paremat. Sellepärast ongi tore, et inimestel on nii palju erinevaid arvamusi ja seisukohti. Ainus tingimus on muidugi see, et neid peab siiski suutma ka põhjendada. Mõtlesin sellele ükspäev kui sõbranna mainis, et keegi on mu eelmise postituse all koroonateemadel omapärast arvamust avaldanud.

Mina muideks ei leia, et vaktsineerimine peaks olema kohustuslik ja minu meelest on täiesti okei kui inimesed minust erinevaid valikuid teevad. Mis mind ärritab, on see kui antud teemal sisukalt rääkida ei suudeta, vaid visatakse stampväljendeid stiilis "määgiv lambakari", "valitsuse võltslubadus, et vaktsiin teeb vabaks", "riikliku sunniaparaadiga läbiviidav operatsioon". Veidi lame lihtsalt. Sisuka arutelu vastu pole mul samas midagi. Ka minu sõpruskonnas on inimesi, kes ei vaktsineeri (ei koroona ega muu vastu), aga nad oskavad sellest huvitavalt rääkida. Ma ei pruugi nende seisukohaga tingimata nõustuda (ja nemad minu omaga ka mitte), aga arutleda on ikka huvitav. Nii see maailmavaade ju avardubki. Sellise inimesega, kes esimese kahe lause jooksul "mähkmenägudeni" jõuab, ei ole paraku midagi rääkida. 

Ükspäev just mõtlesin sellele, kuidas igal inimesel on su elus erinev funktsioon. Iga sõbraga on natuke omamoodi suhe. Mõnega olen väga samal lainel ja leian iga kell jututeema. Mõnega teame, et on mingid asjad, mida on parem mitte torkida, aga muus osas on hästi. Mõne üksikuga on turvaline ka muresid jagada. Ma mõtlen päris muresid ja detailideni välja. Mõnega on hästi pinnapealne suhtlus, mis hingele suurt ei paku, aga võib sellegipoolest tore olla. 

Ühe sõbranna/tuttavaga arutleme alatihti mingite suurte teemade üle nagu rassism, feminism, soovahetus, diskrimineerimine jne. Asja teeb huvitavaks see, et me oleme poliitilistelt vaadetelt ja mitmetes suurtes teemades täiesti erinevatel seisukohtadel. Aga just see lisabki vürtsi, sest tema mõttekäik on tihtipeale midagi sellist, millele ma ise pole mõelnud ja millega ma ka nõustuda ei pruugi, aga huvitav on kuulata! Ja kui mul on arvamus, millega tema ei nõustu, paneb see jällegi mind ennast asjade üle sügavamalt mõtlema, et oma seisukohta talle paremini arusaadavaks teha. 


Mis veel? Oscari lasteaiakaaslase sünnipäeval käisime. Mõned erinevused, mis mul Eestiga võrreldes on pidude puhul silma hakanud:

- Kutsel (ka täiskasvanute üritustel) on nii alguse kui lõpuaeg. Ka neil üritustel, mis kodus/oma hoovis toimuvad. Ühel lasteaiakaaslasel oli lausa nii peenelt, et pidu kestis tööpäeva õhtul kella viiest kuueni. Ainult tund aega. Kell viis pannakse lasteaed kinni, ju nad arvestasid, et siis saavad kõik otse minna ja et äripäeva õhtul ei viitsi vanemad ilmselt pikalt passida. Aga ikkagi tundus omapärane, et ainult tund. Meie olime sel päeval linnast ära, seega ei saanud osaleda. Muidu oleks olnud huvitav kogemus.

- Ma ei ole kordagi näinud palvet "kingitus võiks mahtuda ümbrikusse". Ega üldse mingit juhtnööri selle kohta, mida tuua. Mina ise pole ümbrikukinkide vastane (eriti täiskasvanute puhul), aga lastele paistab hunnik värvilist träni rõõmu tegevat. Kingituste osas meeldib mulle see ka, et need pannakse kõik ühte kohta hunnikusse, ei ole oluline sünnipäevalapsele isiklikult üle anda. Mõnikord tehakse need peo lõpus lahti, aga mitte alati. Kindlasti ei avata ükshaaval iga külalise saabudes. Ja sünnipäevalaps ei käi külalisi vastu võtmas ega ära saatmas, vaid külalised ise otsivad ta lastekambast üles ja hõikavad "palju õnne".

- Kõik väikesed sünnipäevalised saavad lahkudes "goody bag"-i. See komme oli mulle alguses kõige võõram. Et mis mõttes saavad külalised ka kingituse? Aga nüüd, kus mul endal laps on - ohoo, täiesti teine lugu! Esiteks on alati natuke kurb ägedalt peolt koju minema hakata ja väike kotike mõttetute odavate asjakeste ja paari kommiga on suureks abiks. Teiseks läheb sedasi eriline päev kodus edasi. Oscar mängis nende paari väikese leluga terve sama ja järgmisegi päeva. Rõõmu kui palju!

-

Lõpetuseks lugu elust enesest - Oscar tuli just kurtma, et lõi pea ära (tegelikult ei löönud, aga "mäng" oli selline). Tahtis plaastrit. Meil on need piltidega plaastrid. Pakkusin, et paneme käe peale, siis näed seda. Ei, pähe on vaja! Selgitan, et pähe ei saa plaastrit panna, jääb juustesse kinni. Ei, pähe on vaja! Panin siis pähe. Minut hiljem tuleb, et võta ära. Kinni jäi. Valus on. Hakkan ära võtma ja ei saa, juuste küljes kinni. Laps röögib, mina nean iseennast. Lõpuks lõikasin koos juustega välja. Ma ei tea, mis mul arus oli lapsele plaastrit pähe pannes... Inimene ikka õpib, kuni elab!

17 juuli, 2021

Maski tagant välja

Meil võeti kaks nädalat tagasi lõpuks ometi maskikohustus maha. Kuna siin on maskid juba pandeemia algusest saadik siseruumides kohustuslikud olnud, on tegemist päris suure muutusega. Minu suureks üllatuseks ei kiirustanudki inimesed oma maske ära viskama, praeguse seisuga on näiteks poodides umbes 70% külastajatest endiselt maskiga. Osaliselt ilmselt ka sellepärast, et teenindajad peavad maske edasi kandma ja kliendina ei ole ausalt öeldes raske see kümneks minutiks ette panna kui näed, et keegi teine terve tööpäeva maskis peab veetma.

Hetkeseisuga on Kanadas vähemalt ühe süstiga vaktsineeritud 70% elanikkonnast ja mõlema doosiga 48% (Eestis vastavalt 44% ja 34%). Ilmselt sel talvel erilist koroonapuhangut enam ei tule. 


Kanada suhtub olukorda väga konservatiivselt ja näiteks välisturiste veel riiki ei lubata. Oma kodanikud võivad edasi-tagasi liikuda nagu tahavad ja lähematel pereliikmetel on lubatud teistest riikidest külla ka tulla, aga endiselt peab mitu korda testima ja esimesed kaks nädalat kodus karantiinis olema, mis teeb teisele maakera lendamise pehmelt öeldes mõttetuks. 

Headest uudistest nii palju, et see suur kuumalaine sai õnneks nelja-viie päevaga läbi ja nüüd oleme juba pikemat aega siinses täiesti tavapärases suves, kus on iga päev umbes 25 soojakraadi. Kuumalaine tõi Kanadale uue ametliku kuumarekordi, milleks on +49,6. Meie linnas oli kõige kuumememal päeval 40 kraadi ja juba see oli liig, mis liig. Õnneks on kodus konditsioneer, ilma selleta poleks ette kujutanud, kuidas selline saun üle elada.


Eile tegin üle pika aja värskeid soolakurke. Turul müüdi tilliõisikuid ja mõtlesin, et proovin. Mul on siiani olnud kinnisidee, et ilma mustsõstralehtedeta ei saa ja neid pole siin ju kuskilt võtta. Aga proovisin ja nüüd pole ma enam nii kindel, et mis nüansi see mustsõstraleht omalt poolt lisama peaks, sest kurgid said ilma selletagi väga head. Maitsevad nagu Eesti suvi!

01 juuli, 2021

Kuidas ettevõtjaks hakata või siis niisama kerjata

Lugesin ühest blogist abivajaja kirja stiilis: "Võtsime kunagi kergekäeliselt erinevaid laenusid, need on nüüd hapuks läinud ja oleks abi vaja, et ära maksta. Sul on mitu tuhat jälgijat, äkki saavad nemad annetada? Kirjutasin ühele teisele populaarsele blogijale ka, aga tundub, et tal on muid tegemisi.". 

Ühtlasi mainis, et tal on kolm imearmast last (abivajajate lapsed ongi alati eranditult "imearmsad") ja et ta elab oma frustratsiooni just nende peale välja ja sellepärast olekski vaja, et keegi maja korda teeks ja laenud ära maksaks. Siis ei frustreeruks nii palju. Psühholoogi juurde neid ei vii, sest ei taha kuulda, kuidas vanemad ise oma laste psüühika pekki on keeranud, aga süda murdub kui neid nutmas näeb.

Konkreetselt ütlebki otse välja, et väärkohtleb oma lapsi ja abi neile ei otsi, sest muidu veel öeldakse, et oled ise süüdi. Parem väärkohtleb neid edasi, kuniks võõrad raha saadavad. 

Lühidalt kokku võttes: maja oleks vaja korda teha, aga ametlikke toetusi ei saa küsida, sest kontod on arestitud (võlausaldaja saab veel miskit oma rahast tagasi nii). Ja seejärel saaks nullist alustada, sest on plaan hakata ettevõtjaks (ettevõtjaks olemine on teatavasti selline hästi tulus asi, et muudkui teed aga oma firma ja lükkad labidaga raha kokku). Fakt, et siiamaani on lõputult valesid valikuid tehtud, üle oma võimete elatud, peresuhted ära rikutud nii mehe kui lastega, on lihtsalt ajutine asi. Edasi läheks kõik muudkui ülesmäge kui ainult keegi need vanad võlad ära maksaks ja maja korda teeks. 


Küsida võib muidugi ikka, sest igaüks annetab sinna, kuhu vajalikuks peab. Hiljuti sai üks perebänd mõne nädalaga üle 40.000 euro* eest annetusi kui vana auto katki läks. Loomulikult ei hakatud tulemustest teatama enne kui juba kuu aega laekumisi selja taga oli (ja vajalik summa ammu mitmekordselt ületatud), aga sellist ärimeelt ma juba natuke tunnustan, sest kui raha ikka täitsa iseenesest sülle sajab, siis mis hea pärast sellele pidurit peaks tõmbama? 

Mu kõige "lemmikumad" on need, kes anonüümsena kuskile postitavad, et palgapäevani on kaks nädalat aega, aga rahakotti on jäänud viimased viis eurot, mille eest on vaja toita kolm (imearmast) last ja haige vanaema ning köögikappides pole mitte ühtki tera kuivaineid ega muud söödavat. Toidukotte ärge tooge ja raha kandke arvele, aitäh! Mitte ühtki pereliiget ega sõpra, kellelt näljaga abi paluda, sellistel inimestel ei ole, toidupangast elatakse valgusaastate kaugusel ja lisatöö pakkumise peale kukuvad käed küljest ära. 

Annetamine on minu meelest õigustatud sellises olukorras, kus inimesi on tabanud õnnetus. Kas on laps raskesti haige või perekond ootamatult kaotanud ühe vanematest - no midagi sellist. Jällegi, maitseasi, aga ma leian, et kellegi valesid valikuid ja kiirlaene ei pea võõrad kinni maksma ning sel juhul kui kurdetakse tühja kõhtu, peab siiski olema valmis leppima ka toidukotiga, mitte tingimata raha nõudma. Seda enam, et sellised minu jaoks kahtlased abipalved on tavaliselt suhteliselt hämara taustaga - ei avaldata nimesid ega seda, kuidas sellisesse olukorda jõuti. Lihtsalt käsi pikal, et visake pappi. Aga noh, igaühele oma! 

* See on kahe ja poole aasta keskmine palk Eestis. Täiskohaga rabamise eest.