29 oktoober, 2019

Perspektiivi küsimus

Sõbranna sõitis mõneks päevaks teise linna koolitusele ja mainis, et võttis paar raamatut ka kaasa: "Aga ma nagunii ei loe, puhkuse ajal ju ka ei loe, mis siis, et alati kaasa vean - aega ei jää!" Naersin. Tuli tuttav ette... Aga tegelikult ei ole ju küsimus ajas! Pigem selles, et kui juba niisama passid, jaguneb tähtsuse järjekord kuskile telefoni, arvuti ja niisama vahtimise vahele ära ning lugemine pole lihtsalt prioriteet.

See on see kiirete naudingute maailm. Inimesed ei suuda enam süveneda, kõik peab kergelt käima.

Ma olin vanasti suur lugeja ja nüüd hakkan õnneks uuesti ree peale saama, aga ikka annab tunda, et nii palju on muid (lihtsamaid!) meelelahutuse võimalusi. Lugemiseks peab aega võtma. Ja niimoodi ei saa, et laps mind iga mõne minuti tagant käisest sikutab või taustaks müra on.

Muide, Oscar kinkis mulle eile lille! Leidis selle küll köögi prügikastist, aga mõte on see, mis loeb, eks?!

Teate, ma ei ole kunagi Harry Potterit lugenud. Jääb mulje, et olen viimane inimene maailmas, kes seda fenomeni enda jaoks avastanud ei ole. Aga kuna erinevad Potterid figureerivad reitingute poolest kõigi edetabelite tipus, on selline tunne, et äkki peaks algust tegema? Samas ei kujuta ette, et minu ratsionaalne meel võiks lapsvõluri seiklustele õhinal kaasa elada. Mis on Harry Potteris erilist, oskab keegi seletada?

Sõbranna juurde tagasi - me avastasime, et oleme nüüd NII vanad, et oskame soojasid riideid hinnata. Mismoodi oli üldse võimalik teismelisena nabani ulatuvaid jopesid kanda??? Mina otsin praegu põlvedeni jopet (või noh, mantlit vms), et saaks pikema kampsuniga niimoodi kanda, et miski alt välja ei tilbendaks ning sõbranna ütles, et tema tahab üldse maani, sest siis on jalad kah soojas. Ja lubas särgi selga panna nagu ema omal ajal käskis.  

Meil miinuskraade ei ole, nii et ma ei saa end väga soojalt sisse pakkida, aga see on tõsi, et külmetada enam üldse ei taha. Ja seda olen ka tähele pannud, et mida kehvem ilm, seda mõnnamat toitu tahaks. Inglise keeles on selline väljend nagu comfort food. Üks teine sõbranna ütles, et tema sööb talvisel ajal ainult juustusaiu. Või noh, mitte ainult, aga liiga tihti igatahes. Selgus, et tal on vastav masin. Selline:



Täitsa lõpp, mul hakkasid kohe KÕIK süljenäärmed tööle! Jama on muidugi selles, et mina olen täpselt samamoodi võimeline ainult juustusaiadest toituma nagu sõbranna, aga samas ei viitsi õhtuti kümnekilomeetriseid ringe joosta nagu temal kombeks. Nii et masin on ostunimekirjas, aga püüan poodiminekut nii kaua edasi lükata kui saan.

Tagasi esimese sõbranna juurde - ta sõitis meie kõne ajal koolituselt kodu poole ja rääkis, et tahaks ikka enne kohale jõuda kui laps magama läheb, aga ajastus oli selline suht napikas. No ja siis algas ummik. Õudselt tüütu, eksole. Aga mõni aeg hiljem kui õnnetuspaigani jõudis, selgus, et kellegi kodutee oli ikka täitsa pooleli jäänud. Selle kõrval pole ummik mitte midagi! Asjad lähevad kohe kenasti perspektiivi, enam pole kiire, sõidad kohe palju rahulikumalt ja oled tänulik, et on õnnestunud ühes tükis püsida. Aga see läheb tegelikult ruttu üle...

Tuletasin talle siis meelde, kuidas me kunagi ammu-ammu kinos sellist filmi vaatasime, mis rääkis locked-in sündroomist. Selline seisund võib tekkida näiteks insuldi tagajärjel ja tähendab, et terve keha on halvatud, kaasa arvatud nägu. Mitte midagi ei saa liigutada! Aga mõistus on täiesti selge. Väga õudne. Pärast filmi lõppu kõndisime vaikides kinost välja, kuniks sõbranna küsis, et "noh, sul kadusid ka kõik mured ära või?"

Perspektiivivärk, ma räägin!

Ühest küljest peaks end rohkem sundima suurt pilti nägema, aga samas on mul kohe ka teisest otsast näide võtta:

Oscar oli ükspäev tõbine ja kuidagi erakordselt viril. Ma olin eriti tubli ja toetav, üritasin teda lõbustada ja kohati sundisin end teadlikult rahulikuks, sest ta on ju nii väike ja tal on paha olla ja... teate isegi. Aga see pidev viu-viu-viu sööb lõpuks närvid seest. Ja kui Matt koju jõudis, elasin end hetkeks talle välja, öeldes, et ma-enaaaam-ei-jaksaaaaaa! Võta nüüd laps ja tegele veits ise. Ja mida tegi tema? Ütles, et olukord ei ole ju isegi üldse hull ega midagi, mis sa stressad - mina pean tööl päev otsa laste nutu sees olema ja mõned neist lastest on väga tõsiselt haiged, mitte lihtsalt nohused nagu Oscar (ta töötab EMO-s).

Agrhh. Kõigi lapsevanemate igivana vaidlusküsimus, et kumb teeb rohkem ja bla-blaa. Mina tahtsin sel hetkel, et ta lihtsalt toetavalt ühmaks. Perspektiivi mõttes on muidugi tõsi, et on palju stressirohkemaid olukordi kui nohuse lapse virin, aga... samas on jumala okei vahel ka väikese asja pärast auru välja lasta. Ei pea tingimata suurt plaani vaatama.

Olete tähele pannud, et mõnikord võib niimoodi paberiga sõrme lõigata, et kui saaks selle jalaluumurru vastu vahetada, siis kohe vahetaks. Okei, jalaluu on äkki liiga dramaatiline näide, aga saate aru küll...

Aga mis ma siin ikka virisen, tegelikult on kõik hästi. Päike paistab, ilm on soe. Käisin just Vancouveris akusid laadimas ja võin julgelt talvele vastu astuda.

12 oktoober, 2019

Lähen mehele

Me oleme juba mõnda aega kihlatud olnud ja kui selliste asjade puhul vahel küsitakse, et noh, kas on ka teistmoodi tunne, siis mul küll on! Kanadas ei ole kombeks väga pikalt ilma abiellumata koos elada, asjad käivad pigem traditsioonilisel moel. Ja kuna ma teadsin, et see hetk millalgi tuleb, lootsin sisimas kaht asja - et sõrmus oleks ilus ja ettepanek tuleks ootamatult. Õnneks läks mõlemaga kümnesse!

Kanadas on kogu see sõrmusevärk hästi traditsiooniline. Nii kihla- kui abielusõrmus käivad alati vasaku käe eelviimases sõrmes ja seal ei kanta mitte iialgi midagi muud (ja mõlemad jäävad elu lõpuni sõrme). Nii et lihtne pilk kätele annab alati teada, mis värk on.


Aga pulmad... Ükskõik kummas riigis need korraldada, jääks paratamatult teisest mitmed olulised inimesed tulemata. Ei ole niisama lihtne (ega odav) teisele poole maakera lennata, et korra pittu saaks. Lisaks peaks kõik asjad kahes keeles tegema, mis oleks pehmelt öeldes tüütu. Kahte pulma ma kindlasti ei tahaks, nii et see ei ole lahendus. Jäin siis mõtlema, et mida ma üldse tahan?

Ilusat kleiti, lilli ja paari viisakat fotot mälestuseks. Õhtusöögile võiks ka minna. Aga ma ei taha korraldamisega seotud stressi, ma ei taha saalitäit inimesi, kellega suhelda ei jõua, ma ei taha päev otsa tähelepanu keskpunktis olla ja muudkui esineda. Mul ei ole vaja portsu inimesi vaatama, kuidas ma paberile allkirja panen. Ma ei taha teiste ees tantsida ega kooki lõigata. Ma ei taha ilusaid kõnesid, sest ma ilmselt töristaks kogu selle aja nutta, hahaa! Ja ma ei taha kulutada hunnikut raha millelegi, mis on mulle vastumeelne.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem erinevatest tähtpäevadest hoolin. Ja mida me siis praegu nii hirmus suurelt tähistaks? Koos oleme elanud juba mitmeid aastaid. Laps on kah olemas. Ainus, mis muutub, on minu perekonnanimi (ja seegi muutub ainult kahe tähe võrra, hahaa). Samas ei ole mul otseselt midagi tähistamise vastu, aga seda võib ju iga seltskonnaga ka eraldi teha?! Aja jooksul ja vaikselt. Ei pea eestlasi-kanadalasi-sõpru-sugulasi-töökaaslasi kõiki ühe laua taha kokku panema.

Ainus, mille osas ma selgusele ei ole jõudnud, on pruutkleit. Ühest küljest võiks selle ju korra elus selga panna, aga teisest küljest oleks see oluline ainult pildi peal. Kui pilt tehtud ja näiteks õhtusöögile minek, siis vot süüa pole küll minu jaoks tähtis mingis spetskleidis. Ja mida ma sellega hiljem teeks? Võib-olla otsiks hoopis mõne muu pidulikuma kleidi, mida teoreetiliselt saaks kunagi veel kanda. Ei pea isegi valge olema, võib-olla roosakas hoopis?

Millised teie pulmad olid? Või oleks kui kunagi tuleks?

03 oktoober, 2019

Mis võiks koolis teisiti olla?

Lugesin diskussiooni rahvastepalli teemal ja kohe nii hea meel hakkas, et mul on kool läbi ja ei pea enam kunagi kehalise kasvatuse tundides käima. Mul ei ole midagi enda liigutamise vastu ja koolilastele on see kahtlemata vajalik (eriti arvestades kui suur osa vabast ajast neil tänapäeval ekraanide taga möödub). Aga nõukaaegne normide süsteem ja kehaliste võimete hindamine, mis Eesti koolidest kaduda ei taha, on minu meelest täiesti absurdne. Kooli ülesanne peaks olema õpilasi aktiivsena hoida ja neile erinevaid spordialasid tutvustada. Sellel, kui kaugele keegi hüpata jõuab või kui väledalt 60 meetrit ära jookseb, ei ole ju tegelikult mingit tähtsust!

Mina käisin koolis nii ammu, et mäletan isegi veel seda aega, mil vahetundides kummikeksu hüpati. Püüdsin kümmekond aastat tagasi seda kellegi lastele õpetada ja sain peale mõningast karglemist aru kui megahea võhm peab olema, et niimoodi tundide kaupa lasta! Pole ime, et vanasti keegi paks ei olnud. Lastest, ma mõtlen.

Rahvastepall on muidu väga kihvt mäng, ainult et ülejäänud maailm mängib seda spetsiaalsete pehmete vahtpallidega, mitte korraliku kõva korvpalliga nagu meie koolis! Vahtpall ei tee haiget ja niimoodi taandubki mäng koordinatsioonile, võhma kasvatamisele ja muule tähtsale ning ei pea arutama, kas palliga löömine on kiusamine või mitte.


Kui veel kiusamisest rääkida, siis kekatundides tehti (vähemalt meil) võistlusmängude puhul nii, et õpetaja valis kaks kaptenit (oma lemmikute hulgast, nii et mõni sai peaaegu alati kapten olla ja mõni teine mitte kunagi) ja need siis omakorda komplekteerisid omale meelepärase võistkonna, kutsudes vaheldumisi allesjäänud valiku hulgast oma meeskonda liikmeid.

Noh ja sellega läks loomulikult samuti nii, et popimad läksid esimestena, keskmised keskmistena ja need, kes mingil põhjusel tõrjutud või kohmakamad/kobamad olid, seisid seal lõpuni välja, kuniks kedagi "paremat" polnud enam võtta ja "pidi" nemad kah kaasama. On ju natuke kurb?

Keka, kunstiõpetus, laulmine ja käsitöö peaksid alati olema ainult arvestatud/mittearvestatud. Hinnata võiks püüdlikkust ja kaasa töötamist, aga mitte tulemust. Tulemus ei ole ju enda teha! Sama hästi võiks hinnata seda kui ilus keegi on - lähed seisad klassi ees, õpetaja takseerib sind nii- ja teistpidi ning ütleb, et novot siin tagumiku peal on sul nats liiga palju pekki ja need lõual olevad vistrikud oleks võinud ka millegagi ära katta - veits meiki ei teeks sinusugusele põrsale paha - nii et tänane tulemus on "kolm".

Ja siis läheb järgmine, kel geenide poolt antud sire keha ja voogavad lokid ning saab "viie". Oleks ju ebaõiglane? Kuigi ratsionaalselt võttes ongi mõne välimus "rahuldav" ja teisel "väga hea". Aga see ei ole ebaõiglane kui minu maalitud kuusepuu on "kolm" ja mõne teise tehtu "viis", mis siis, et mina võib-olla andsin endast parima ja nägin palju vaeva, samas kui teine lihtsalt loomuliku ande najal kena puu paberile visandas?


Ja lõpetuseks - teate, kuidas Eestis ei tohi last nohuse/köhasena lasteaeda viia? Ma olen viimasel ajal sellele palju mõelnud, sest mul on nüüd laps ja see laps on viimased kolm kuud lasteaias käinud, mis tähendab, et ma näen kui tihti ta nohune on ja kui tihti teised on. Kanadas seda õnneks haiguseks ei peeta ja nad käivad ka löristavate ja köhivatena kohal. Lapsi endid ei paista see sugugi häirivat, nii et kojujäämisel ei ole erilist mõtet. Nakkusohtlikud on nad juba enne kui sümptomid välja löövad, nii et ka rühmakaaslasi isoleerimine ei kaitseks.

Aga huvitav, et koolis enam paanilist nohuhirmu ei ole. Päevapealt saab läbi! Või noh, mitte päevapealt, kaks kuud antakse aega atra seada - juunis lõpetad lasteaia, kuhu jumala eest ei tohtinud nohusena minna ning septembrist oled koolilaps, kes on kohustatud nohusena kohal käima, sest nohu ei ole haigus!

Tööl oleks veel eriti hea - helistad hommikul, et sorri, ma ei saa tulla, mul on nohu! :)