29 aprill, 2022

Kolm ühes

Olen juba mõnda aega plaaninud Oliverile passi tellida, et reisiplaanid dokumentide taha kinni ei jääks. Mõtlesime suvel Eestisse minna, aga seoses Ukrainas toimuvaga enam ei kisu. Pass võiks samas ikka olemas olla, võib-olla läheks kasvõi USA-sse või kuhugi.

Siin on spets pood, kust saab apteegikraami, kodukeemiat, dokumendifotosid, no kõike. Mul oli nagunii pesugeeli vaja, mõtlesin, et teeme kaks ühes. Lõpuks tuli kolm, aga ärgem rutakem sündmustest ette.

Õudselt tore vanamees töötab seal fotoletis. Mulle on ta alati meeldinud. Hästi rõõmsameelne ja armas, aga kohutavalt aeglane. Ütlesin alustuseks, et esimesest lapsest tehti niimoodi pilt, et visati valge lina üle turvatooli, laps tooli, klõps ja valmis. Ütles, et nüüd nad teevad nii, et laps pannakse pikali. No mul vahet pole.

Aegluubis sättis neid asju valmis. Mina olen muidugi kannatlikkus ise... NALI! Saime lõpuks mati maha, lina peale (ma oleks selle ajaga terve poe mattide ja linadega jõudnud katta, aga las jääb) ning beebi linale. Tegi ühe klõpsu ära ja kukkus uurima, et näe, muidu oleks okei, aga vist ei vaata päris otse. Ütlesin, et teeme järjest palju pilte ja hiljem valime. Teeb siis teise veel. Ja kukub jälle aegluubis uurima ning zuumima. Palusin uuesti, et teeme lihtsalt sips-sips palju pilte ja hiljem vaatame, milline sobib. Tegi siis ühe veel, arvas, et nüüd ongi olemas ja tõmbas tulemuse arvutisse. 

Kui mulle enne tundus, et kõik toimus aegluubis, siis see arvutiosa aeglustas kogu protsessi veel viiekordselt. Mul hakkasid juba juured alla kasvama. Kohe esimese hetkega oli muidugi selge, et nendest piltidest pole isegi parima tahtmise korral midagi võtta, aga onu ei andnud alla, pidi ikka mingi automaatprogrammi igale fotole eraldi peale panema, mis kinnitas, kas kvalifitseerub passipildiks või ei. Programm nõustus minuga, et ei kvalifitseeru.

(ajaviiteks tegin ise telefoniga pilti, vabalt võiks passi panna, ei ole ju nii raske?)

Vahepeal tuli noorem töötaja, võttis üle. Mõtlesin juba, et jee, läheb paremaks! Ei läinud.

Tore kutt oli. Aga tema tehnika oli selline, et kõigepealt selgitas mu peaaegu viiekuusele pikalt, et "teeme nüüd nii, et käsi suhu ei pane... ja pluti-pluti, küll sa oled tore... vaata siis ilusti mu kaamerat ja ära välgust ehmu". Siis seisis püsti ja tegi ühe pildi. ÜHE! Kükitas uuesti maha, ajas jälle mu lapsega pikalt juttu ja tegi siis ühe veel.

Tahtsin juba küsida, et kas teil on need pildid seal kaardi peal loetud või mis see häda on, et ei saa järjest mitut teha? Aga ei tohi kobiseda, ma olen ju nüüd kanadalane. Muudkui naeratan ja tänan (ja pärast blogin, et fakkk, aga noh, eesti keeles).

20 minutit ja 4 pilti hiljem jõudsime selle hetkeni, kus tulemus uuesti arvutisse tõmmati ja no HALB! Kutt ütles, et midagi saame siit kindlasti kätte! Jäin juba korraks uskuma, et oskab sitast saia teha... aga ei. Ainus, kus silmad vaatasid otse ja pea viltu ei olnud, oli lahtise suuga. Mitte nunnult ja natuke lahtise suuga, vaid ikka nii, et mandlid paistsid. Ütlesin, et las jääb, me tuleme teinekord tagasi.

Kutt vastu, et beebide puhul suu ei loe, võib lahti olla.

Usun! Aga kuna see pilt jääb mu lapse passi kuni kooliminekuni, oleks mõnevõrra abiks, kui ta seal täielik retakas välja ei näeks!

Ütles, et oota, ma tuunin natuke! Jälle mingi automaatprogramm, et vajutad klahvi ja lapse taga olevalt linalt kadusid kortsud ära. Tore. Aga natuke juukseid kadus ka ära! Tüüp ütles, et tal ongi juukseid liiga palju, silume veidi. Kustutas kaks kolmandikku soengust ära. Beebi nägi välja nagu oleks kiiver peas. Selline range randiga. Ja kvaliteet oli jube halb, värvid valed, nägu üleni hall ja kaame. Kui ma omaenda last pildilt ära ei tunne, on ilmselt veel arenguruumi. Tänasin uuesti ja ütlesin, et teeme teinekord.


Aga kolm ühes, eksole - haarasin väljudes kodukeemia letist pesugeeli ja ehtnaiselikult ei saanud ka küünelaki osakonnast tühjade pihkudega mööduda. Valisin mingi sädeleva. Et võib-olla tahan suveks sädelevaid küüsi (jaaa, sain juba aru, et halb mõte, te ei pea mulle ütlema).

Jõuan oma kraamiga siis kassasse ja seal kah mingi mees tööl. Ei välistaks, et eelmiste sugulane. Lööb mu küünelaki läbi ja mainib õhinal, et tema oli kunagi mehaanik ja ükskord värvis oma auto armatuurlaual mingi osa just samasuguse läbipaistva sädeleva küünelakiga üle (ma ei tea, kuidas mehaanikuamet sellise hiilgava ideega kokku käis, aga see selleks). Kõik olevat kiitnud, et lahe! Ja päikese käes säras nii ilusti.

Ma ei tea, kas mul on inimestele liiga kõrged standardid või ei olnud lihtsalt minu päev?

25 aprill, 2022

Ei mõista inimesi!

Mul on aegajalt raskusi inimeste mõistmisega. Vahel müün midagi FB Marketplace'i kaudu ja no peab selleks alles kannatust olema! Kõigepealt küsib 15 inimest automaatküsimuse, et "on see veel saadaval"? Panen kõigile vastuseks, et jah. Seepeale kaob 13 neist jäljetult ega ilmu enam kunagi tagasi. Nad tahtsid lihtsalt teoreetiliselt teada, kas see on veel saadaval. Alles jäänud kahest kirjutab üks, et "kuskandis sa elad?" Liiga suur pingutus oli kolmest lausest koosnev kuulutus läbi lugeda, et see info sealt ise leida. Pika dialoogi lõpetuseks jõuame lõpuks kokkuleppele, et millal ta läbi saab astuda.

Kolm tundi hiljem aktiveerub teine alles jäänud huviline (kes algselt justkui kadus ära, aga tegelikult ikka ei kadunud). Kirjutab ühe sõna: "Huvitatud". Kui mul juba poleks ostjat, hakkaksin nüüd temalt tangidega välja kiskuma, et "tore, et sa huvitatud oled, aga millal saaksid läbi astuda?" Aga kuna mul on kellegagi juba kokkulepe olemas (aga ta pole veel saabunud ja kunagi ei või teada, kas saabub), kirjutan vastuseks, et keegi on juba tulemas, aga juhul kui ta välja ei ilmu, annan teada. 

Vastu saan pahase: "Aga sa ütlesid, et see on saadaval! Mis mõttes sa selle kellelegi teisele müüd?"

Alati mõtlen, et mida inimesed eeldavad? Et ütlen esimesele, et on saadaval ja siis ootan 24h, et kas ta kostab midagi vastu või mitte? Ja alles siis ütlen järjekorras teisele, et on saadaval ning ootan jälle ühe ööpäeva? Kuniks kaks nädalat hiljem jõuan lõpuks selle ostjani, kes päriselt huvitatud on?

Täna viskasin kanade sööginõud (tibude ja täiskasvanute omad) mingi sümboolse hinnaga müüki. Üks tädi küsis, et "kas see töötab hästi?" Eeee... Ma ei tea. Mis mõttes? See on söögianum. Paned terad sisse, kana nokib need sealt välja. Selles mõttes nagu töötab! Kauss saab tühjaks, kanaproua kõht kenasti täis. 

Sama hästi võiks taldriku kohta küsida, et kas on muidu hästi töötav taldrik? 

Tükk aega mõtlesin, et mida vastata? Lõpuks otsustasin, et las jääb sinnapaika. Ei vastagi. Nii palju huvilisi oli, et võtsin lihtsalt ainsa, kes oli kirjutanud konkreetselt "saan kohe läbi tulla, palun anna aadress" ja müüsingi talle. Ülejäänud miljon tükki oma "on see veel saadaval" automaatküsimusega said vastuse asemel automaatteavituse, et "toode on müüdud" kui sellest lahti olin saanud.

Ja siis on veel need ekstra madalate pakkumiste tegijad. Ma müün nagunii alati odavalt, sest ma ei viitsi nädal aega võõraste inimestega vastastikku "on see saadaval"-palli põrgatada. Ma tahan üleliigsetest asjadest kohe lahti saada. Matt ostis omale uue kontoritooli (mingi spetsjomm peene) ning eelmine, mis oli kah sisuliselt uus, jäi lihtsalt üle. Väga mugav, kvaliteetne, pärisnahast, nägi tuliuus välja. Panin müüki võileivahinnaga. Ma ei mahtunud garaažis liikuma, tahtsin kohe lahti saada. Mingi tüüp kirjutas, et õu, teen hoopis sellise pakkumise. Võileivahinnast pakkus poolt.  


Hingasin paar korda sügavalt sisse ja välja ning lükkasin pakkumise viisakalt tagasi. Seepeale kukkus tingima, et mis hinnaga ma müüks? Kirjutasin, et selle hinnaga, millega müügis on. Tema vastu, et "aga äkki näiteks..." Noh, jälle mingi naeruväärne pakkumine. Ja niimoodi lõputult. Ma rohkem ei viitsinud vastata.

Vahepeal kirjutas kõigi nende "on see veel saadaval?" (kolm minutit tagasi postitasin, tõenäoliselt on saadaval, why don't you try your luck) vahele üks tore vanaproua, et tema on juba ammu just sellist tooli otsinud ja kuulutustel silma peal hoidnud ning millal oleks sobilik läbi astuda ja palun ja aitäh ja veelkord palun ja aitäh. Aga niimoodi meeldivalt. Andsin aadressi ja ütlesin, et pangu raha mati alla, tool ootab ukse kõrval. Tädi kirjutas veel ilusti vastu, et "muide, meie nimed on see ja see (abikaasa tuli ka kaasa) ja me sõidame sellist marki autoga, et sa siis lihtsalt tead, et need oleme meie kui su maja ette tooli peale võtma tuleme". Tulidki niimoodi kahekesi. Väga sossud. Said oma tooli kätte, jätsid raha mati alla ja kirjutasid hiljem pika kiidulaulu, et kui mugav tool ja kui õnnelikud nad selle ostu üle on ja olgu ma ikka tänatud ette ja taha ja pikali maha.

Samal ajal kirjutas see esimene jorss midagi stiilis, et "see ei ole ju ideaalses seisukorras nagu sa kuulutuses väidad, kui seal metallosa peal on väike kriips". Miniatuurne kriips! Tegin eraldi pildi, et ostja oleks teadlik ega hakkaks hiljem oigama, et oioi, siin mingi luubiga leitav kriipsukene, kas saaks hinnast pool alla? Sest kogemus näitab, et mõni kasutab sellist tehnikat. 

Väga vabastav oli jorsile kirjutada, et sorri, müüdud. 

Ja siis on veel need, kes tahavad ülekande teha. Tavaliselt sellised, kel pole lihtsalt mahti kohe tulla. Kirjutavad, et "hei, kas sobib, saadan täna raha ja tulen homme õhtul läbi?" See ülekande värk käib nii, et mina pean meiliaadressi andma ja kui nad raha saadavad, tuleb meilile link, kustkaudu selle panka saan hoiustada. Aga selleks, et raha kätte saada, peab salasõna teadma. Enamik ostjaid panevad midagi loogilist. Näiteks, et "mida ma ostan?" ja vastus on "tool". Aga on eraldi sektsioon inimesi, kes panevad sinna näiteks "minu tütre nimi".

WTF?!

Üks kunagi ostis midagi suht kallist (ma ei mäleta, mis see oli) ja kirjutas, et teeb ülekande kohale jõudes (fair enough). Asi kadus ukse tagant ära, ülekannet ei tulnud. Tunnike hiljem kirjutasin, et "hei, sa unustasid maksta". Seepeale ülekanne tuli. Salasõnaks "minu tütre nimi". Sõnumitele ta ei vastanud. Kammisin ta profiili, üritasin leida, kuskil polnud. Tütar ise oli küll piltidel, aga nime polnud paraku otsaette maalitud. Proovisin siis ta enda nime, mõtlesin, et mine sa tea. Miski ei töötanud. Olin juba kindel, et sain tüssata. Igaks juhuks kirjutasin uuesti suhteliselt viisakalt, et ootan siiski kauba eest ka tasu ja mis su tütre nimi on? Mingi viiendat korda.

Millalgi õhtul hilja vastas, et "Lennon" ja pani sinna otsa selle silmapöörituse emotikoni. Umbes, et kuidas sa nii tumbajumba oled, et ei tea, et mu tütar on Lennon?!

Ja töötaski. Raha sain kätte.

Täna juhtus sama asi - keegi saatis ülekande, järele tuleb homme, aga salasõnaks on "minu tütre nimi". Täiesti teine inimene muidu. Ja nii palju oli tal rohkem oidu, et oli mulle kohe sõnumitesse kirjutanud, et vastus on "Lennon".

Nüüd siis tean, et kui keegi juba nii absurdse salasõna paneb ja vastuse unustab saata, siis "Lennon" on fifty-fifty tõenäosusega hea variant, mida proovida.

18 aprill, 2022

Välismaa meestest

Mu ellu on viimasel ajal väga omapärasel moel mitmeid toredaid inimesi sattunud. Mõni aeg tagasi kurtis Katerina oma blogis, et tal pole sõpru. Mina kirjutasin kommentaariks, et aga tekita mingi blogilugejate chat? Marju ütles seepeale, et tema oleks samuti käpp. Mul endal oli vahepeal juba vaimustus üle läinud, sest kui suur on tõenäosus, et võõraste inimestega üldse millestki rääkida oleks? 

Selgus, et eksisin. Meil oli kohe algusest peale väga huvitav! Ühtlasi jõudsime aruteluga sinna, et meie kõigi lastel on välismaalasest isa, mispeale tuli omakorda jutuks, et Maarjal ju ka, äkki peaks temagi kampa kutsuma?

Sest kui juba võhivõõrastega sõprust sobitada, võib ka täiesti ajuvaba kriteeriumi kehtestada. Kellelgi juhtus tema telefoninumber olema ja nii see läks. Maarjale me muidugi ei öelnud, et kuule, meil oleks sind sellepärast sõbraks vaja, et sul on välismaalasega lapsed!

Praeguseks on grupp end hästi sisse töötanud ja nii huvitavaid vestlusi pole mul vist isegi nende sõpradega olnud, keda päriselus tunnen. Nalja on palju saanud, targemaks olen saanud, enda sisse olen vaadanud, teiste eludesse piilunud. Tagantjärele on hea meel, et selle kommentaari omal ajal jätsin ja täiesti kogemata niivõrd lahedasse kampa sattusin.

Aga nagu teleturus - "see ei ole veel kõik" - ükspäev ütles Maarja, et "mul on üks sõber, kes plaanib Kanadasse kolida ja sa peaks temaga ühendust võtma". Kuna ma vanasti väga intensiivselt Kanada kohta blogisin, kirjutas mulle pea iga nädal keegi, kes tahtis nõu küsida, nii et selles osas olen juba vana kala. Ütlesin, et vabalt! 

Ja mis selgus! Jumala äge inimene jälle! 

Sõpradega (kui nüüd hästi lühidalt kokku võtta) on muidu nii, et alustuseks kolisin ühest linnast teise, seejärel ühest riigist teise ja seejärel jälle ühest linnast teise. Kogu aeg jääb keegi kuskile maha. Elu. 

Aga näiteks parima sõbrannaga läks nii, et ülikoolis käisime koos (esimesel päeval saimegi tuttavaks), välismaale (kuigi erinevatesse riikidesse) kolisime enam-vähem ühel ajal ja täiesti kogemata saime oma MÕLEMAD lapsed kahekuulise vahega. Ehk meie neljastel on kaks kuud vahet ja meie beebidel on kaks kuud vahet. Vot see on sünkrooni tipp.

Ahjaa, tal on ju ka välismaa mees!

Ja mu siinsest kolmest põhilisest eesti sõbrannast on kahel välismaalastega lapsed.

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis... sain vist aru, mille järgi edaspidi sõpru pean valima hakkama! Kes oleks võinud arvata?!

Kuidas teil muidu uued sõbrad tekivad?

12 aprill, 2022

Esmaspäevadest

Nädalavahetused on alati kreisid, sest Oscar on kaks päeva järjest kodus olnud ja Matt ainult ühe, seega olen pühapäeva õhtuks läbi nagu läti raha (muuseas, miks läti raha "läbi" on?). Esmaspäeva näol paistab tunneli lõpus valgus - Ossu läheb lasteaeda, minul on hingetõmbepaus (koos beebiga, aga asi seegi) ja kuna ma sassis kodus puhata ei oska, on traditsiooniks kujunenud, et koristan pühapäeva õhtul terve maja ära. Päeva jooksul teen vannitoad ja köögi, õhtul aitan Ossul mänguasjad kokku panna ja siis mahub juba tolmuimejaga liikuma. Magamaminekuajaks kõik särab!

Esmaspäeval naudin rahu, vaikust ja puhast kodu. Laen akusid. 

Matt siin ükspäev pakkus, et kuule, võta päev või paar vabaks, mine tšilli sõbrannadega Vancouveris või kuskil. Küsisin vastu, et mis ma tissidega teen? Või võtan pooled lapsed kaasa? Ei saa, noh! Maiu on piimaauto. Aga tahaks küll. Unistustes läheks kohe nädalaks, lihtsalt lamaks hotellis, telliks söögi tuppa ja vaataks hommikust õhtuni Netflixi. 

Kujutate ette, jah? Õndsus. 

Reaalsuses näeks see muidugi niimoodi välja, et esimese päeva õhtuks küsiks juba lastest pilte ja järgmisel päeval tuleks vabatahtlikult koju tagasi. Aga unistada ju võib.


Sõbrannadega tuli jutuks, et kuidas väikeste laste kõrvalt ellu jääda? Ja kuidas üldse on võimalik, et kodu võiks korras püsida või et jaksaks mõnikord filme vaadata või raamatuid lugeda? Igaühel on mingi asi, mida lihtsalt ei jõua. Mul on näiteks selline sõbranna, kel on kõik sarjad nähtud, aga raamatuid pole aega lugeda. Mina loen (või kuulan audioraamatuna) päris palju, aga sarjade vaatamiseks ei jää aega. Kuigi tahaks. Igaühel on meelelahutuseks oma eelistus ja ülejäänud võimalused kannatavad selle käes.

Tegelikult valetan - ma olen juba maailmatuma kaua Seinfeldi vaadanud. Iga põhja-ameeriklane on seda näinud, püüan massi sulanduda ja vaatan nüüd järele. Probleem on selles, et seal on 9 hooaega ja igal hooajal pea 30 episoodi! Ma JÄÄNGI seda vaatama! Aga ma olen põhjalik, eksole. Kõigepealt tuleb üks asi ära teha, siis saab järgmise ette võtta. 


Mul käis eelmisel nädalavahetusel sõbranna oma perega külas. Järgmisel päeval olid nad meie teise ühise sõbranna juures. Mõned päevad hiljem rääkisin selle teisega ja ta mainis, et: "Kuulsin, et olid kõvasti kokanud neile?". Mina vastu, et ei kokanud ju midagi, lihtsalt õhtuks tegin süüa. Ja siis jäin mõtlema, et... aa, no ma tegin eelmisel päeval makroonid valmis... sest lõunaks küpsetasin pirukaid ja makroonid olid siis lõunasöögi magustoit... ja õhtul tegin risottot, kana ja salatit ning magustoiduks oli lemon meringue. Ning pidin tunnistama, et kui nii vaadata, siis vist ikkagi kokkasin midagi...

Tõde on see, et me oleme iseenda puuduste osas pimedad, aga iseenda tugevuste osas ka. Elus on kõik tasakaalus. 

Ma tegin mõned aastad tagasi üht väga head isiksusetesti. See on inglisekeelne ja tasuline, aga VÄGA soovitan, kel huvi (ja keeleoskust). Sain isegi vanas eas enda kohta veel miskit uut ja põrutavat teada. Näiteks, et mul on nii entusiasm, töökus, kohusetunne kui korraarmastus väga kõrged, mis seletab, miks mul alati kodu puhas ja toiduhunnik laual on. Ma lihtsalt ei saa pidama! Nagu Seinfeldiga. Kusjuures ma ise arvasin, et olen laisk nagu lohe. 

Olengi tegelikult nende asjade osas, mis mind ei huvita.


Kokkamine on selles mõttes hea hobi, et mulle endale ju ka meeldib hästi süüa! Täna just tegin mõnusa koorese pasta ja lihtsalt ruigasin rõõmust. Nii hea oli. Komme sõin ka terve hunniku. Võib-olla poleks pidanud, sest ükspäev proovisin huvi pärast neid pükse jalga, mis mulle enne rasedaksjäämist nõks suured olid ja... no tere kiles viiner! Ei mängi veel välja. Aga jalga panna pole midagi ja vaikselt hakkab see piiratus ära tüütama. Ma olen aasta aega kahe püksipaariga hakkama saanud. Lihtsalt keeldun neid suuri juurde ostmast, sest kohe-kohe hakkab ju kogu endine garderoob jälle mahtuma. Hakkab ju?

PS! Oskab siis keegi öelda, miks läti raha "läbi" on?