Õõõõhh

Keegi küsis eelmise postituse all, et kuidas teil seal nii pehmed reeglid on, et lasteaia töötajad isegi maske ei kanna? Mõtlesin, et kirjutan sellest natuke pikemalt.

Kanada koosneb provintsidest ja iga provints teeb omad reeglid. Seega räägin 5 miljonilise elanikkonnaga British Columbiast, kus mina elan. 

Maskid on avalikes siseruumides olnud kohustuslikud pandeemia algusest saadik ilma igasuguste eranditeta, mis on minu meelest selle reegli järgimise hästi lihtsaks teinud. Muud piirangud on samuti üsna samadena püsinud, üht-teist vahepeal muudetakse, aga mingit suurt edasi-tagasi pendeldamist nagu Eestis, ei ole siin toimunud. Ongi lihtsalt see uus nõmedavõitu reaalsus ja inimesed on selle paratamatult omaks võtnud.

Mis nüüd puutub lasteaedadesse, siis lasteaiateenus on siin 100% eraäri. Koolides on maskid kohustuslikud nii õpilastele kui õpetajatele, aga lasteaiaealistel maskikohustust ei ole (ka mitte väljaspool lasteaeda). Mingid reeglid antakse provintsi poolt ette, nt et milliste haigustunnustega võib last viia, et vanemad ei ole sisse lubatud jne, aga maski kandmine sõltub sellest, kas lasteaia omanik seda nõuab või mitte.

Omanikud pigem ei nõua, sest kuigi lasteaed on vanemate jaoks väga kallis, siis töötajad seal jällegi mingeid imepalkasid ei teeni. Aga töö väikeste lastega pole just igaühele ja ilmselt nad ei taha töötajaid ülemäära survestada, sest kust sa ikka uue ja parema leiad?

Vanemana ma tegelikult ei tahagi, et kasvatajad maske kannaks, nii väikestele lastele on ju näoilmed, suu liikumine jne väga olulised. Lasteaiad on siin kõik pisikesed, sellised keskmise kodu mõõtu (noh, küll keskmise Kanada kodu mõõtu siis). Ma ei teagi, palju Oscari rühmas lapsi käib, vist 12 (kõik ei ole ju iga päev kohal). Nii et hästi personaalne lähenemine ja palju väiksemad ruumid kui me Eestis oleme harjunud, kogu see kamp päev otsa lähestikku koos. Ma ei tea kui palju see mask seal üldse päästakski. Kui õpetaja on otsustanud köhivana tööle tulla, siis ma muidugi tahaks, et ta päev otsa korralikus N95 maskis oleks, kuniks testitulemus käes, aga noh...

Ei saa mainimata jätta ka uute juhtumite arvu, mis on meie provintsis jäänud viimastel kuudel 400-500 vahele. Kui võtta arvesse populatsiooni, siis pea viis korda väiksema rahvaarvuga Eestis võiks see tähendada kuskil 100 uut juhtumit päevas. Aga Eestis lähenes see number alles väga hiljuti 2000-le ja piirangud on laias laastus üsna sarnased nagu meil.

Nii et lõppkokkuvõttes ongi nii, et eks püütakse viiruse levikut tõkestada, aga eks ta paratamatult ikka levib ja seda vahel ebasobivas kohas ja ebasobival ajal (nagu näiteks hetkel minu jaoks - kuigi ptüi-ptüi-ptüi me oleme endiselt terved, aga oht pole veel möödas).

Eile käisin uuesti oma kirurgiga kohtumas ja lõplikku keisriaega kokku leppimas. Kurtsin, et sorri, aga ma olen rase olemises täiesti lootusetu. Tahaks lihtsalt kogu-faking-aeg vinguda. Vingungi. Mingi rõõm peab inimesel ju olema!

Igatepidi on ebamugav ja kohati valus, hingata ei saa, magada ei saa, pissima peab iga viie minuti tagant, nüüd on lisandunud käte ja jalgade paistetus ja öine higistamine (no ikka nii, et kui ma ärkan, et vetsu minna, VOOLAB higi suurte piiskadena mööda keha alla, hommikuks on voodi läbimärg, kaasa arvatud padi - saate aru, padi!!!). Lõhkenud veenidest ma üldse ei räägigi. Energiat on null, iga väiksemgi asi võtab hingeldama. Viimastel nädalatel olen ka tavapärasest palju emotsionaalsemaks muutunud. Eelmise rasedusega tuli hormoonidemöll alles pärast lapse sündi, mitte mitu nädalat enne seda. Ma ei tunne end vaimselt ega füüsiliselt iseendana. Väga häiriv ja tüütu.

Arst muigas ja ütles, et tead, usu või ära usu, aga peaaegu kõik rasedad räägivad mulle täpselt sama juttu. Iseasi kui avalikult nad seda muidu tunnistavad, aga rasedus ongi kehale suureks koormuseks ja midagi ülemäära mugavat selles ei ole. Pigem tulevad need ootused suurele särale ja õnnetundele ühiskonna poolt, sest lapse saamine on teadagi rõõmus sündmus (kuigi noh, vähemalt esimesel aastal ka väga töömahukas ja unevaene, millest jällegi pole justkui viisakas rääkida).

Igatahes on mul nüüd vähemalt kindel kuupäev olemas ja pean lihtsalt palvetama, et ei juhtuks enne seda haigeks jääma. Elupõlise ateistina sellest ilmselgelt suuremat kasu ei ole, aga uppuja haarab ju ka õlekõrrest. Fakt on see, et lõpp on nii lähedal, et ühel hetkel peab see laps nii või teisiti välja tulema, aga noh, ma ise muidugi eelistaks, et mida varem, seda parem. Eks näis.

Nutt ja hala, sest miks ka mitte

Alles see oli kui kurtsin, et natuke tobe olukord, kus lasteaiakasvatajad ei ole kohustatud end vaktsineerima, ei ole kohustatud maski kandma, aga kui haigestuvad, peab terve rühmatäis lapsi kaheks nädalaks koju jääma, samas on vanemad kohustatud lasteaia eest täie rauaga maksma, ise kodus olles, töötasu saamata. Koroonakahtlusega last ei saa niisama lihtsalt vanavanematele ega tasulisele hoidjale kah visata.

Ja ei läinudki palju aega, et Oscari rühm täpselt sama olukorraga silmitsi seisaks. Eelmisel nädalal üks kasvataja köhis. Ma veel mõtlesin, et äkki on korooooona. Sest tänapäeval on avalik köhimine peaaegu sama nagu avalik peeretamine. Kui vähegi võimalik, siis hoidud. 

Aga noh, jõudis mitu korda köhida selle paari lühikese minuti jooksul, mis mul hommikul lapse üleandmisele kulus (üleandmine toimub alati õues ja ainult sel hetkel peavad nii vanemal kui töötajal maskid ees olema, sest need minut või paar õues värskes õhus distantsi hoides on väga ohtlikud; kõvasti ohtlikumad kui seesama töötaja ilma maskita päev otsa mu lapsega ninapidi koos siseruumis).

Nädalavahetusel tuli lasteaiast sõnum, et Oscari rühma töötaja on saanud positiivse koroonatesti tulemuse, aga rühm hoitakse lahti, jälgige sümptomeid ning kui laps terve, võib ikka tuua. Ja oodake juhtnööre kohalikust terviseametist. Oscar oli täiesti terve ja kuigi ma üldse ei taha, et ta nüüd vahetult enne venna sündi haigeks jääks või mind nakataks, siis ei olnud tema vabatahtlik kojujätmine ka hea variant, sest mul endal on juba nii raske ja paha olla, et ma lihtsalt ei suuda teda päev otsa lõbustada. 

Viisin siis lasteaeda. Esmaspäeval ja teisipäeval. Teisipäeva õhtul see terviseamet siis lõpuks helistaski. Et Oscar on olnud lähikontaktne ja peab jääma kümneks päevaks isolatsiooni. Alates viimasest kokkupuutepäevast selle koroonapositiivsega. Millest on... juba viis päeva möödas!

Nagu... tänks, et leidsite lõpuks aega teada anda. Siiamaani on terve see rühmatäis lähikontaktseid rõõmsalt vabalt ringi käinud ja lasteaias ninapidi koos olnud. Aga need järgmised viis päeva - üliohtlik! Kodust välja ei tohi minna, kõik pereliikmed peavad samuti peidus püsima.

Ei loe, et sümptomeid pole (okei, arusaadav, paljudel ei tulegi). Ei loe kui kasvõi iga päev testida ja negatiivne tulemus saada. Mitte miski ei loe. Ja vanematele ka miski ei loe. Kõik koju luku taha. 

Ütlesin, et ma päris nii äärmusliku lähenemisega nõus ei ole. Mina olen topeltvaktsineeritud, lapse isa sai hiljuti juba kolmanda doosi (meil on siin üldse üle 90% inimestest vaktsineeritud ja uute juhtumite numbrid madalad; sisuliselt haigestuvadki veel ainult need, kes vaktsineeritud ei ole). Mul on lõpurasedana iga paari päeva tagant mingid arstivastuvõtud ja asjad ning Matt peab tööl käima. Oscarit võin vabalt kodus hoida, aga vanematel on siiski ka koduväliseid asju toimetada.

Matti puhul veel eriti tobe - töö tõttu puutub ta paratamatult koroonapositiivsetega regulaarselt kokku, vaatab neid läbi, hingab sama õhku (noh, läbi maski, aga mis see mask selles väikeses ruumis ninapidi koos olles nii väga aitab). Aga nüüd, kus kokkupuude oli lapsel ja sedagi juba pea nädal aega tagasi ja laps ise siiani täiesti terve, peaks justkui töölt koju jääma... 

Matt testis meid siis eile kindluse mõttes ja hetkeseisuga siin peres igatahes korontsikut pole.

Ma üldiselt olen üsna seda meelt, et pandeemia ongi tüütu ja ebamugav, aga eks teeme, mis vaja ja küll see kunagi läbi saab. Aga sellegipoolest veidi absurd kui esimese (ohtlikuma!) aja isolatsiooniperioodist ei anta sulle isegi teada, et pead koduseks jääma, samas kui nende allesjäänud viimase paari päeva üle nii kõvasti vahtu lüüakse nagu oleks tegemist juba tõestatud musta katkuga.

Tavaolukorras ei laseks ma end üldse häirida, aga praegu olen lihtsalt nii rase ja tujust ära ja väsinud, et absoluutselt kõik ajab närvi. Eriti edukalt suudan närvi minna nende stsenaariumite peale, mis isegi üldse tõeks ei pruugi osutuda. Näiteks, et viimasel hetkel Oscar ikkagi jääb koroonasse. Mis teeks tema hoiuteema keeruliseks nendeks päevadeks, mil meie haiglas peame olema. Või et vaatamata vaktsineerimisele ka mina koroonasse võiks jääda. Mis tähendaks, et ma peaks maksimaalselt kaua veel rase olema, et koroona jõuaks enne üle minna kui laps välja tuleb. Et mitte kogu haiglapersonali ja teiste beebide tervisega riskida. Paganama Murphy oma kehva ajastusega.

Kuigi see tõenäosus, et keegi ei jää haigeks, et kõik laabub ideaalselt ja mul on varsti hoopis nuntsik beebi, on hoopis suurem. Pöidlad pihku siis!

Klantspildimaailm ja valed

Lugesin üht eesti ajakirja, kus oli lugu naisest, kes otsustas end kolme väikese lapse kõrvalt heasse füüsilisse vormi viia. Hakkas trennis käima kui kaksikud olid nelja-viiekuused ning suurem kahene. Mõned kuud tööd ja pühendumist ning oligi vorm saavutatud. Tõesti tubli!

Sealt edasi saime teada, et tal lihtsalt ongi palju energiat ja rõõmus meel, et kõik on võimalik kui lihtsalt väga tahad. Teeb süüa ja mängib lastega, käib külas ja jalutamas. Et kolme väikelapsega kodusolek polnud trenni tegemisel üldse takistuseks ja et ta pole end kaksikute kõrvalt kunagi väsinuna tundnud.

Tõesti?

Mitte KUNAGI pole end laste kõrvalt väsinuna tundnud?

Võrdlen paratamatult endaga...

Rase olla ma ei oska - klantsajakirjadest ikka loen, kuidas... mingi sära ja tore aura, suur nautimine. Mulle täitsa võõras. Tulin just alumiselt korruselt üles ja pidin pool tundi diivanil hingeldama, et jõuaks edasi elada - nii suur pingutus oli! Samal ajal üritas beebi läbi ribide välja tulla. Kopsud ja teised siseelundid on kurgu alla kokku volditud...

Ma ei oska nautida sellist asja. Ma naudin muud. Šokolaadi. Magamist. Okei, hetkel jääb siis ainult šokolaad.

Väsinuna tundsin end isegi ühe beebi kõrvalt, kolme väikest kraadet korraga ei taha isegi ette kujutada. Arutasin sõbrannaga, et selliseid roosamanna lugusid ei tohiks ajakirjanduses avaldada. Mõni äkki loeb ja paneb suurest masendusest nööri kaela. Arvab, et on ainus, kellele lapse beebiaeg üldse mingeid raskuseid valmistas, teised siin, näe, kokkavad-koristavad-külastavad-mängivad põnnidega ning vihuvad veel trenniski käia. Seejuures jääb energiat isegi üle, sest kõike saab kui väga tahta!

Aga siis vaatasin nime ja mõtlesin, et oot... kas tema mees mitte...

Guugeldasin ja mis ma näen! Vähem kui kolm kuud tagasi ilmus samast perest hoopis selline artikkel, kust selgus, et neil on olnud väga keeruline aasta. Mees tundis, et oma naine pole enam ahvatlev ja elu kolme väikelapsega oli nii raske, et ta langes depressiooni. Ja mida teeb üks depressioonis mees? Loomulikult hakkab naise sõbrannale mahlakaid seksisõnumeid saatma, kirjeldades, kuidas meritähed polevat tema teema ja kuidas ta tahab ikka "tagant ka juhtida nagu kapten rooli taga".

Naine, kes (vähemalt viimase artikli põhjal) samal ajal elurõõmust pakatas, lapsi kantseldades kunagi väsinud ei olnud ja trenni vihtus teha, jäi toonagi abikaasa tegusid kommenteerides lojaalseks ning kiitis, et raskused on suhet hoopis tugevamaks muutnud, kõik on olnud imeline ning abielu õnnelik.

Novot, kellele mida õnneks on vaja...

Aga normaalseid asju ja päris elu vist ei saagi klantspildimaailmas väga avaldada. Iga kord kui keegi kuskil natukenegi mainib, et ta ei saa lastega hakkama, et mees on munn, et raha on vähe või midagi muud suhteliselt levinut, teatavad anonüümsed kommentaatorid kohe, et appi kui ebanormaalne ja "minu lapsed õpivad küll ainult viitele, mees tassib iga päev roosisülemeid jalge ette ning raha on kui ratsahobuse sitta".

Sest neil on ka tegelikult päris elu, aga võib-olla on see nii trööstitu, et ainus koht, kus end kellegina tunda, ongi see anonüümne kommentaarium kuskil Õhtulehe või teab mille sabas, kus end ilusamaks, targemaks ja õnnelikumaks valetada. Kurb.

Veeuputus

Meil siin looduskatastroofide vähesuse üle juba kurta ei saa. Alles see oli kui suvise kuumalaine ajal tulid uued temperatuurirekordid, suur osa metsa, maastikku ja paljud kodud põlesid maani maha, mitmed piirkonnad olid kuude kaupa suitsu sisse mattunud.

Nüüd on siis vihmahooaeg ja alustuseks käis siit üle väike tornaado (aga hästi korraks ja kahjusid tekitamata) ning seejärel kallas kaks päeva järjest nagu ämbrist. See omakorda tekitas suured üleujutused ja mudalaviinid, mis uhtusid minema või muutsid järveks kõik neli maanteed, mis meid ülejäänud Kanadaga ühendavad. 

Selles linnas, kus mina elan, ei juhtunud suurt midagi, aga nii palju oleme mõjutatud, et kaubavedu, mis muidu maantee kaudu toimis, on teadmata ajaks ära lõigatud. Nendes piirkondades, kuhu maanteel olnud inimesed lõksu jäid, osteti toidupoed kohe esimese päevaga tühjaks. Pildid lagedatest lettidest jõudsid ajakirjandusse, mispeale tormasid kõik ülejäänud inimesed kah poodi nagu oleks nälg päris tõsiselt silme ees terendamas, kuigi laevaliiklus ja USA'st tulev kaubavoog ei ole häiritud.

Tegelikult on huvitav kui vähe me teame, kust ja kuidas kaup lettidele jõuab? Mis asjad need üldse on, mis meile teistest Kanada osadest rongide ja veoautodega saabuvad? Ja mis tuleb USA'st? Mul näiteks pole aimugi! Õnneks on mingid varud nagunii kodus olemas, sest detsembris on alati igal pool meeletu möll ja teadsin ette, et vastsündinuga ei taha kohe shoppama kihutada. Nälga seega ei jää. 

Ainus, mida ma praegu tõsiselt võtan, on fakt, et paljud bensiinijaamad on kütusest tühjaks ostetud (seda küll eelkõige nendes piirkondades, mis rohkem pihta said), sest mul pole aimugi, mis teid pidi kütus meieni jõuab ja kas sellest võib puudus tekkida või mitte? Autot kasutada on ikka vaja.

Mitu sellist ala, kus asub palju farme, jäid üleni vee alla ning inimesed ja loomad tuli evakueerida. Tegelikult on ikka raske hoomata kui õudne see võib olla kui kogu su elutöö lihtsalt paari päeva jooksul ära upub. Autod hulbivad sihitult ringi ja ma ei usu, et hoonetest enam suuremat asja saab pärast nädalate või kuude kaupa vee all ligunemist. 

Aga jah, maanteed on meil hetkeseisuga sellised:

Huvitav oleks teada, kuidas parandustööd välja hakkavad nägema? Oodatakse lihtsalt, kuni vesi lõpuks ära kaob? Sellist kogust ei pumpa ju kuskile üle aia teise tiiki... Ja kas nendes kohtades, kust mudalaviin teed ja raudteerööpad minema pühkis, ehitatakse kõik endises vormis tagasi või tehakse mingid kohendused, näiteks tunnel maantee alla, mida kaudu vesi (ja muda) tulevikus vajadusel voolata saaks?

Osades neis piirkondades sajab praegu lund. Juhul kui läheb külmaks ja vesi ära jäätub, siis ei saagi enne kevadet midagi tegema hakata? 

Arvame ju inimkonnana ikka, et oleme kõikvõimsad, aga looduse ees jääme hetkega hätta... 

Virisen

Viimane nädal aega olen igal ööl 6-7 korda pissil käinud ja kella viiest lõplikult ärganud. Raseda glamuurne elu... 

Ükspäev tegin laua ääres tööd ja kurtsin Mattile, et no ei saa üldse - õudselt ebamugav on istuda. Seista on veidi mugavam, aga ei jaksa üle viie minuti. Lamada pole kah hea. Seismise ja istumisega võrreldes muidugi veidi parem, juhul kui õnnestub mugav poos leida ja miljon patja igale poole toestuseks ümber panna. Aga siis on jällegi tõenäosus, et hetk pärast selle hea asendi leidmist hakkab laps maruliselt ühele küljele peksma ja siis ma muretsen, et äkki tal jäi mingi käsi või jalg kuskile minu alla kinni (tegelikult ei saa ju jääda, eksju?) ja siis tuleb end jälle nihutama hakata. 

Kopsud ei mahu mul juba ammu ära. Need on kuskil kurgu all. Tahaks hingata, aga ei saa. Mäletan, et Oscarit oodates oli see lõpp samasugune, et sain juba väga selgelt aru, miks rasedad ütlevad, et ei karda enam sünnitust ega midagi, tahaks lihtsalt lapse kätte saada. Ma ka tahaks!

Kõigele lisaks on Oscar tõbine ja köhib mulle kogu aeg armutult näkku. Õnneks oli koroonatest negatiivne ja saab lasteaias edasi käia, mis on hea, sest midagi lõbusat ma ise temaga enam teha ei jaksa (tulles tagasi esimese lõigu juurde, et ei suuda istuda, astuda, seista ega lamada). 

Nüüd, kus ta on veidi üle nädala haigevõitu olnud, jäi lõpuks ka mul endal kurk valusaks. Päeval elan üle, soe tee õnneks aitab, aga öösel on lisaks pidevale vetsuvahet traavimisele esimese poole ööst kõrvetised (õnneks on nende vastu rohtu) ja hommikupoole hakkab kurk lootusetult valusaks jääma (selle vastu võib ka ilmselt midagi võtta, aga olen püüdnud teega hakkama saada). Ahjaa, nina on mul öösiti juba mitu nädalat kinni olnud, see pidi rasedatel täitsa normaalne olema. Kellele seda hapnikku ikka vaja on!

Natuke piinlik on viriseda kui tänu kõigile neile kannatustele beebi saan. Aga noh, virisen ikka. Ma mäletan juba eelmisest korrast, et elu koos vastsündinuga polnud just lust ja lillepidu, aga võrreldes raseduse viimaste kuudega oli sel oluliselt rohkem positiivseid külgi. Näiteks see nohisev nunnu beebi ise. Nad on kuidagi palju armsamad kui lõpuks välja tulevad ja mind enam jalaga põide ei tao.

Head ja mitte nii head mõtted

Ükspäev mõtlesin sellele, et laste ja täiskasvanute aju töötab ikka täiesti erinevalt. Nimelt sõi Oscar minu kõrval istudes mingeid väikseid komme. Ja korraga võttis ühe ning surus selle endale ninna. Täiesti lambist!

KUST selline idee tuleb? Ma ei mäleta, et oleksin millegi söömise ajal üldse oma nina peale mõelnud või juurelnud, et kuhu suhupandav kraam veel mahtuda võiks. Lapsepõlve jätame välja, ma ei mäleta, kuidas mu mõte tollal töötas. Aga seda ma tean, et minu ninast pole kunagi pidanud arst komme välja koukima.

Mingi teine päev nokkis Oscar nina ja pani kolli omale suhu. Me Mattiga nägime seda pealt ja hüüatasime ühekorraga automaatselt iiiiiiiuuuuu, nii et laps ehmus ära. Ma pole kunagi varem näinud teda kolle söömas. Loodetavasti ei saa see nüüd igapäevaseks praktikaks. 

Sõbranna kurtis, et mehed ja naised olevat ka ikka erinevatelt planeetidelt. Ütles, et vahel tahaks enne magamajäämist niisama kaisutada. Kohe kaua ja mõnusalt. Ja pikalt suudelda. Ning seejärel kaisus uinuda. Nii romantiline oleks. Aga et mees ei oska. Korraks võib, aga mingist piirist tuleb see point of no return nagu lennukitel hoovõturajal.

Ma nii naersin.

Maarja kirjutas ükspäev, et mehed ei tundu nagu üldse romantilised, aga samas on enamik nõretav-romantilistest lauludest meeste kirjutatud. Tõsi.

Valikuline mälu

Ma olen juba viimased peaaegu kolm aastat kodust töötanud ja sedagi ainult osalise ajaga. Sellega kaasneb, et hommikud on alati hästi mõnusad. Pole kella peale ärkamist (no poleks vajagi, sest ma ei mäleta, millal ma viimati kauem kui seitsmeni magasin ja nüüd, rasedana, on ärkamise aeg üldse kuskile viie-kuue vahele liikunud), aga mis põhiline - ei ole kiirustamist! 

Matt on hommikuti kas tööl või magab, seega oleme Oscariga alati omapäi. Tema vaatab multikaid, mina surfan netis, kumbki sööme omas tempos. Alguses on õues kottpime ja siis hakkab tasakesi valgemaks minema. Eriti mõnus kui veel lumi ka maas oleks. Vahel panen küünlad põlema. Või teen kaminasse tule. Täna näiteks blogin.

Kodust töötamise negatiivne pool on see, et reede õhtud pole enam erilised. Ei teki seda suurt vabadusetunnet, et oiiiiii, mida kõike nädalavahetusega saaks ette võtta. Seda igatsen.

Sõbranna, kes sai hiljuti teada, et ootab teist last, ütles: "Täiega juba ootan neid rasedushormoone, mis suure rahu ja chill tunde signaalid ajju saadavad". 

Ma olen kade! Tahaks ka selliseid! 

Minu meelest on raseduse ainus positiivne külg see, et lõpuks saab lapse. Rasedus ise tuleb lihtsalt üle elada. Ja ma juba tean, et see kõik läheb meelest ära, tagantjärele ei tundu enam üldse nii hull. Hästi huvitav oleks kui saaks mõõta, et kuidas keegi rasedust tunnetab. Et kas mul on ka objektiivselt võttes ebamugavam kui mõnel teisel? Või ma lihtsalt virisen rohkem?

Paar nädalat tagasi korjasin kuskilt mingi jubeda okseviiruse üles. Pärast seda kui olin öösel ja hommikul pool sisikonda välja roopinud, ütles Matt, et rasedana oleks hea oksendamisest hoiduda, et ei tekiks vedelikupuudust ning andis mulle rohtu. Ohh, palju paremaks läks. Süüa küll ei suutnud ja kehv oli endiselt, aga oksele enam ei ajanud. Lihtsalt veetsin terve päeva diivanil siruli ja tegin neli-viis lõunauinakut. Täitsa kohutav oli. Ja korraga tuli meelde, et täpselt samas seisus olin terve esimese rasedustrimestri. Kuidas ma selle üle elasin? 

Seekordne okseviirus õnneks kuudepikkuseks ei kujunenud, järgmisel päeval oli juba täitsa inimlik olla. Aga ikkagi huvitav kui efektiivselt asjad meelest ära lähevad kui parajasti ise selle sees ei ole.

Sellepärast ongi vanematel inimestel alati tunne, et noorus on hukka läinud. Mälu veab alt lihtsalt. 

Kuidas ennast kogemata haigeks süüa...

Meil kallas nädal aega järjest vihma ja oli pigem külm. Siis tuli Halloweeni nädalavahetus ja plaksti kolm päeva järjest särav päike ja soojad kraadid. Millele järgneb uus vihmaperiood. Matt ütles, et Halloweeni ajal ongi alati ilus ilm olnud, tema ei mäletavat, et sel õhtul kunagi elu jooksul sadanud oleks.

Ma ütlesin, et see on siis umbes nagu jaanipäev. Ma ei mäleta, et oleks juhtunud, et jaanipäeval ei saja. Isegi kui enne ja pärast on ilus suvi, siis jaaniõhtul viskab ikka väikse ämbritäie vett kaela. Noh, tegelikult vist küll mitte päris igal aastal.

Nüüd, kus mul endal kommihuviline laps on, toob Halloween igal aastal palju meeldivaid emotsioone. Eilne õhtu oli uskumatult tore - ümbruskonna tänavad tihedalt lapsi ja neid saatvaid täiskasvanuid täis, paljud tegid maja ees lõket ja taaskord oli näha väga kihvte kostüüme. Ma ise ei hakanud seekord isegi mitte proovima mingit teatrit teha, nagunii miski selga ei mahu. Minu panus seisnes selles, et panin tossupaelad kinni ja seda pole juba vähemalt kuu aega juhtunud. Nii et olen enda üle uhke!

Komme ostsime sel korral kogemata topelt. Esiteks valmistasin mina suure kausitäie ette ning seejärel teatas Matt, et "ostis Halloweeni kommid ära". Võttis igaks juhuks kohe varuga, mingi viis-kuus suurt karbitäit. Oleme neid kambakesi juba pikemat aega hävitanud, diabeet koputab kolinal uksele, aga eilseks jäi kah endiselt liiga palju. Panime siis suurte kaussidega ukse ette kõrvitsate kõrvale, kuniks ise Oscariga ringkäigule läksime. Lootsime, et kui on palju kommi, võtavad kõik vähemalt peotäie.

Aga nad on nii viisakad siin. Enamasti on välja jäetud kausside kõrvale kirjutatud, et palun võta kaks tükki. Meie silte kõrvale ei jätnud, aga üle kahe polnud kindlasti ükski laps võtnud.

Kui me mitu tundi hiljem tagasi jõudsime, olid kõik kausid endiselt pooltäis ja et vaikselt koputavat diabeediohtu natukenegi leevendada, tõstis Matt kausid hoopis tuppa ning andis igale ukse taha ilmuvale lapsele korraliku peotäie, mida muidugi suurte rõõmuhõisetega tervitati.

Oscar sai ka megapalju maiustusi, krõpse ja isegi paar väikest mänguasja. Väikestele lastele üldiselt jagatakse palju heldemalt. Meil on kokkulepe, et Halloweeni õhtul piiranguid ei eksisteeri, võib täpselt nii palju süüa kui ainult sisse mahub. Oi, mahtus palju! Aga järele jäi ka palju. Ja nüüd on jälle probleem, sest lähiajal pole lootustki, et majast magus otsa saaks...