Keegi küsis eelmise postituse all, et kuidas teil seal nii pehmed reeglid on, et lasteaia töötajad isegi maske ei kanna? Mõtlesin, et kirjutan sellest natuke pikemalt.
Kanada koosneb provintsidest ja iga provints teeb omad reeglid. Seega räägin 5 miljonilise elanikkonnaga British Columbiast, kus mina elan.
Maskid on avalikes siseruumides olnud kohustuslikud pandeemia algusest saadik ilma igasuguste eranditeta, mis on minu meelest selle reegli järgimise hästi lihtsaks teinud. Muud piirangud on samuti üsna samadena püsinud, üht-teist vahepeal muudetakse, aga mingit suurt edasi-tagasi pendeldamist nagu Eestis, ei ole siin toimunud. Ongi lihtsalt see uus nõmedavõitu reaalsus ja inimesed on selle paratamatult omaks võtnud.
Mis nüüd puutub lasteaedadesse, siis lasteaiateenus on siin 100% eraäri. Koolides on maskid kohustuslikud nii õpilastele kui õpetajatele, aga lasteaiaealistel maskikohustust ei ole (ka mitte väljaspool lasteaeda). Mingid reeglid antakse provintsi poolt ette, nt et milliste haigustunnustega võib last viia, et vanemad ei ole sisse lubatud jne, aga maski kandmine sõltub sellest, kas lasteaia omanik seda nõuab või mitte.
Omanikud pigem ei nõua, sest kuigi lasteaed on vanemate jaoks väga kallis, siis töötajad seal jällegi mingeid imepalkasid ei teeni. Aga töö väikeste lastega pole just igaühele ja ilmselt nad ei taha töötajaid ülemäära survestada, sest kust sa ikka uue ja parema leiad?
Vanemana ma tegelikult ei tahagi, et kasvatajad maske kannaks, nii väikestele lastele on ju näoilmed, suu liikumine jne väga olulised. Lasteaiad on siin kõik pisikesed, sellised keskmise kodu mõõtu (noh, küll keskmise Kanada kodu mõõtu siis). Ma ei teagi, palju Oscari rühmas lapsi käib, vist 12 (kõik ei ole ju iga päev kohal). Nii et hästi personaalne lähenemine ja palju väiksemad ruumid kui me Eestis oleme harjunud, kogu see kamp päev otsa lähestikku koos. Ma ei tea kui palju see mask seal üldse päästakski. Kui õpetaja on otsustanud köhivana tööle tulla, siis ma muidugi tahaks, et ta päev otsa korralikus N95 maskis oleks, kuniks testitulemus käes, aga noh...
Ei saa mainimata jätta ka uute juhtumite arvu, mis on meie provintsis jäänud viimastel kuudel 400-500 vahele. Kui võtta arvesse populatsiooni, siis pea viis korda väiksema rahvaarvuga Eestis võiks see tähendada kuskil 100 uut juhtumit päevas. Aga Eestis lähenes see number alles väga hiljuti 2000-le ja piirangud on laias laastus üsna sarnased nagu meil.
Nii et lõppkokkuvõttes ongi nii, et eks püütakse viiruse levikut tõkestada, aga eks ta paratamatult ikka levib ja seda vahel ebasobivas kohas ja ebasobival ajal (nagu näiteks hetkel minu jaoks - kuigi ptüi-ptüi-ptüi me oleme endiselt terved, aga oht pole veel möödas).
Eile käisin uuesti oma kirurgiga kohtumas ja lõplikku keisriaega kokku leppimas. Kurtsin, et sorri, aga ma olen rase olemises täiesti lootusetu. Tahaks lihtsalt kogu-faking-aeg vinguda. Vingungi. Mingi rõõm peab inimesel ju olema!
Igatepidi on ebamugav ja kohati valus, hingata ei saa, magada ei saa, pissima peab iga viie minuti tagant, nüüd on lisandunud käte ja jalgade paistetus ja öine higistamine (no ikka nii, et kui ma ärkan, et vetsu minna, VOOLAB higi suurte piiskadena mööda keha alla, hommikuks on voodi läbimärg, kaasa arvatud padi - saate aru, padi!!!). Lõhkenud veenidest ma üldse ei räägigi. Energiat on null, iga väiksemgi asi võtab hingeldama. Viimastel nädalatel olen ka tavapärasest palju emotsionaalsemaks muutunud. Eelmise rasedusega tuli hormoonidemöll alles pärast lapse sündi, mitte mitu nädalat enne seda. Ma ei tunne end vaimselt ega füüsiliselt iseendana. Väga häiriv ja tüütu.
Arst muigas ja ütles, et tead, usu või ära usu, aga peaaegu kõik rasedad räägivad mulle täpselt sama juttu. Iseasi kui avalikult nad seda muidu tunnistavad, aga rasedus ongi kehale suureks koormuseks ja midagi ülemäära mugavat selles ei ole. Pigem tulevad need ootused suurele särale ja õnnetundele ühiskonna poolt, sest lapse saamine on teadagi rõõmus sündmus (kuigi noh, vähemalt esimesel aastal ka väga töömahukas ja unevaene, millest jällegi pole justkui viisakas rääkida).
Igatahes on mul nüüd vähemalt kindel kuupäev olemas ja pean lihtsalt palvetama, et ei juhtuks enne seda haigeks jääma. Elupõlise ateistina sellest ilmselgelt suuremat kasu ei ole, aga uppuja haarab ju ka õlekõrrest. Fakt on see, et lõpp on nii lähedal, et ühel hetkel peab see laps nii või teisiti välja tulema, aga noh, ma ise muidugi eelistaks, et mida varem, seda parem. Eks näis.