31 märts, 2018

Unevõlg

Hämmastav kui vähese unega on võimalik hakkama saada! Viimaste nädalate ööd nägid minu jaoks välja sellised:

2h und
1h ärkvel (Oscari söötmisele küll tundi ei kulu, aga millegipärast ei õnnestu vähem kui tunniga voodisse tagasi jõuda; vahel näksin midagi, ajan Matt'iga juttu või mähin last; tema uinutamine on sel ajal õnneks Matt'i ülesanne)
2-3h und
2h ärkvel (sest siis on Matt juba magama läinud ja Oscari voodisse tagasi saamine on samuti minu õlul)
1h und (seda õnne tihti ei jagu)

Kokku saan seega 4-6 tundi und, aga mitte kunagi järjest. Teoorias on küll hea mõte päeval koos lapsega magada, aga minu laps lihtsalt ei maga! Kui ööuni läbi, jääb esimese hooga viieks kuni seitsmeks tunniks ärkvele. Ja pole vaja küsida "aga kas sa seda oled proovinud". Kui teil on mingi selline trikk, mida pole veel internetis ega üheski beebiraamatus mainitud, võite lahkelt jagada. Ülejäänud asjad on kõik järele proovitud.


Kahekuusega on see probleem ka, et teda on keeruline lõbustada. Vahelduva eduga on ta nõus natuke omaette lesima ja mõnikord isegi kõristab mängukaare küljes olevate asjadega. Seda aega kasutan duši all käimiseks, söömiseks, koristamiseks ja muudeks olmelisteks toiminguteks. Ülejäänud aja pean ikka temaga ühes või teises vormis koos veetma. Eks söötmine ja mähkimine ise võtavad juba omajagu aega.

No ja kui ta siis lõpuks uinub, ei tea kunagi, kas magab kümme minutit või neli tundi (okei, tegelikult üle pooleteise-kahe tunni ta päeval ei maga, aga üks kord see neljatunnine uni siiski juhtus!). Kui ta juba liiga pikalt on ärkvel olnud, pakime end autosse ja lähme kas toidupoodi või sõbrannadega kohvikusse, sest autotoolis magab ta väga hästi. Või teen naabruskonnas vankritiiru, sest vankris magab (enamasti) ka. Aga see tähendab, et lapsega samal ajal magamisest ei tule päevasel ajal midagi välja. Toas, nagu juba mainisin, ei tea kunagi kui kauaks und jagub. Esimesel pooltunnil ma seega isegi ei ürita uinuda, pigem teen omale tassi teed ja paar võikut ning surfan netis. Või koristan. Midagi sellist.

Beebinduse kõrvalt on väga nauditav midagi tavalist teha, ei raatsigi iga omaette olemise minutit magamisele kulutada. Näiteks praegu on käsil see viimane hommikune "preemiatund", mil ta kas magab või mitte. Esimesed 15 minutit vigises ja ei tahtnud voodisse jääda. Seejärel läbis pooletunnise tsükli, kus magas viis minutit, siis vigises viis, seejärel jälle magas viis jne. Nüüd on ärkvel, jutustab omaette ja luksub. Hästi armas! Ma siin võitlen endaga, et ei läheks teda nunnutama, sest mul pole aimugi, millal (või mis päeval üldse) ma näiteks selle blogipostituse valmis võiks saada. Oscarit kallistada jõuan kindlasti küll ja veel.

Aga samas on nii tore! Ma arvasin, et hommikust õhtuni (või noh, kuust kuusse) beebiga tegelemine ammendab end lõpuks, aga omaenda lapse puhul ei paista seda juhtuvat. No ikka on päevi, mil ma lõpuks enam ei jõua - mitte et Oscarist oleks kopp ees, aga puhtfüüsiliselt lihtsalt ei jaksa. Väsimus läheb liiga suureks. Õnneks on tal ka isa ja siiani on andnud asju nii korraldada, et tunneli lõpus paistab alati valgus. Enamasti imestan pigem selle üle, kuidas ma nii vähese une juures nii hästi funktsioneerin!

Samas sain esimesel kuul vist isegi vähem magada, sest siis olin tõesti võimeline sekundipealt uinuma. Ka Oscar on muutunud, vanasti (vanasti, eksole!) ei ärganud ta isegi blenderi ega tolmuimeja peale.

Öeldakse ju, et beebi peab taustamüraga harjuma ja omaette magama jääma ja mida kõike veel. Enamasti see (läbi häda) ka toimib, aga aeg-ajalt ikka juhtub, et pärast teab-kui-pikka ärkvelolekut ja asjatundjate poolt heakskiidetud nippide läbikukkumist tuleb ta lihtsalt kuidagi magama saada ja siis läheb käiku vana hea "tiss-süli-voodi poole hiilimine-voodi juurest minema hiilimise" variant ja kui ka see mitmendal katsel ei toimi, jääme lühivariandi "tiss-süli" juurde. Ma annan endale aru, et mõnenädalane ei peagi tingimata alati omaette uinuma, lihtsalt püüan vältida, et süles magamine harjumuseks ei saaks.

Lina sees on ka maganud, aga kuna ma ärkvelolekuajast nii suure aja käsi- või kehapidi temaga ühenduses olen, siis selle aja, mil ta magab, oleksin meelsamini iseendaga omaette.

Nüüd jäi muidugi üleüldse selline mulje nagu oleks lapse magamasaamine mingi katkematu võitlus, aga enamik päevi on sellega tegelikult täitsa okei. Tahtsin lihtsalt jagada, et (vähemalt meie puhul) ei ole elu beebiga nii lihtne ja roosiline, et ta ainult sööks ja magaks.

22 märts, 2018

Põssa

Arutasime siin sõbrannaga, et huvitav, kas keegi arvab, et tema beebi ei ole nunnu? Kui meie ise arvame, et meie omad on ja teised inimesed ka ütlevad, et on, siis kas oleme lihtsalt viisakatest inimestest ümbritsetud või neile päriselt meeldivad me beebid? Imelik oleks ju öelda, et noh, eks ta nats selline põssa sul ju on, aga äkki kasvab veel välja...!

Üks asi, mida nii tuttavad kui võõrad alati ära märgivad, on see, kelle nägu neile laps tundub olevat. No ja üsna ootuspäraselt on pea kõigi minu sõprade-sugulaste arvates Oscar minu nägu ja Matt'i omade arvates tema nägu. Eriti huvitavaks läheb siis kui kommenteeritakse midagi, mis meil Matt'iga täpselt sama on, näiteks juuksevärv, nahatoon või sõrmede pikkus. Aga ka need on mõne arvates ainult ühelt pärit, mis siis, et teine vanem selle osas grammigi ei erine.

Ja eriti usinad küsivad, kas oleme omaenda beebipilte Oscariga võrrelnud? Kui ma nüüd päris kristalselt aus olen, võib minu meelest ka omavahel suguluses mitteolevate beebide pildid ritta panna ja öelda, et no need kulmud on raudselt isasse!

Meie põrsakene sai eile kuus nädalat vanaks. Matt kutsub Oscarit piggy'ks, sest üle kõige meeldib talle süüa. Ja kui kõht täis, teeb sellist rahulolevat khhkhhhhkhh häält.


Kuskilt lugesin, et umbes kuuenda nädala paiku hakkab beebi aru saama, et öösel võiks magada ja on see nüüd juhus või mitte, aga viimased kolm ööd ongi ta rohkem maganud kui ärkvel olnud. Kuigi üle kahe-kolme tunni korraga ikka välja ei venita. Mis sa teed kui sul on kaks nii lahedat vanemat, et pigem nendega hängiks kui aega magamisele kulutaks!

13 märts, 2018

Väike reisisell

Matt: "Tee ruttu, muidu jääme praamist maha!" (ise polnud veel riideski, mina lapsega ammu valmis).

5 minutit hiljem samuti Matt: "Oota, ma teen pilti, ta näeb praegu nii nunnu välja!" (järgnes kümneminutiline fotosessioon).

#kanaisa


Prioriteedid on paigas, noh. Suva see praam, küll tuleb järgmine! Tegelikult jõudsime praami peale ka.

Muide, kas ma võin oma last tibuks kutsuda kui Matt mind kanaks hüüab? Pange tähele, varsti hakkan Mattist kui "meie issist" rääkima nagu beebigrupis kombeks.

Nutvale Oscarile ütlen ka juba, et "oota, ma toon omale vett ja siis sööme", kuigi sööb ju siiski ainult tema, mina piirdun söötmisega. Samas peab tunnistama, et oleme ka ühel ajal söönud, mina ühe käega last toetades, et ta tissi otsast ära ei kukuks ja teise käega kahvlit hoides. Pärast korjan nuudlid Oscari pealt kokku, panen talle puhtad riided selga ja ongi jälle hea.

Aga muidu on mul selle meie-vormiga ikka endiselt täielik probleem. Beebigrupp on üldjoontes tore - hea ju teada, et teistel samad mured-rõõmud ja vahva samavanasid tittesid näha. Aga see "meie saime ka juba ühekuuseks", "me olime sündides 50 cm pikad ja kaalusime 3500g" (kuigi ei saa muidugi välistada, et ema omal ajal täpselt samas mõõdus ja kaalus oli) ning muidugi klassikaline "ühe kuuse" teema. Näiteks on ühel kuusel nohu ja ema küsib, kuidas väikest kuusepuud aidata, et nohu üle läheks?

Oscaril oli ükspäev silm rähmane. On ikka kole küll kui omaenda lapsel midagi viga on! Avastasin selle muidugi nii vara hommikul, et Matt alles magas ja ei saanud küsida, mida teha. Kuskilt olin lugenud, et rinnapiim pidavat kõigi hädade vastu aitama, tilgutasin talle siis natuke silma. Seejärel uurisin mitmelapselise sõbranna käest, et mida sina teinud oled kui silm rähmane? Tema ütles, et puhastab füsioloogilise lahusega, piima pole pannud. Lisas, et mõned puhastavad kummeliteega, aga kuna endale läätsesid ei pane kummeliteega silma, pole seda ka lapse peal katsetanud. Hahaa! Tõsi.

Kui Matt ärkas, sain niipalju targemaks, et need silmahädad on kas bakteriaalsed või viiruslikud ja kui on bakter, aitab mingi spets-rohi, mis tal õnneks kodus olemas oli. Aga võib ka lihtsalt rinnapiima tilgutada või sooja kraaniveega puhastada. Nii et järelikult ongi kõik variandid õiged, kes mida eelistab lihtsalt.

Järgmisel päeval pidime Vancouverisse minema, et Matt'i vanaemale Oscarit näidata, nii et panime hommikul ja õhtul rohtu ning reisipäevaks oli silm juba oluliselt paremas seisus. Nii väikese lapsega on ikka väga lihtne ringi sõita, ta lihtsalt magab enamiku päevast maha (vastupidiselt sellele, mis kodus toimub). Ühtlasi sain erinevate tualettruumide mähkimisaluseid katsetada ja praamis oli lausa vanema-lapse tuba, mis tegi asja veelgi mugavamaks.

Muuhulgas selgus, et Matt'i isa, kes meile kõigile nii hirmsasti meeldib, läheb ka Oscarile ülihästi peale - nimelt nägime tema süles Oscari esimesed "päris" naeratused ära. Nii tore on vaadata, kuidas väike inimene kasvab ja areneb!

11 märts, 2018

Nagu lehm oleks keelega...

Oscaril on otsmikul pööris. Näitasin Matt'ile, et näe, tal on siin... ja no ei tea seda sõna! Juukseid kah veel nii vähe, et väga selgelt näkku ei hüppa, et seal pööris on. Püüan siis seletada, et kui juuksed kasvavad mingis kindlas suunas ja näe, mul on ka mingi hästi väike siin ja sellepärast ei saa seitlit täpselt keskele teha, sest juuksed lihtsalt ei püsi seal.

Matt ei saa aru. Pakub lokke. Seletan uuesti, et eiii, see võib täitsa sirgete juustega olla, Oscaril pole ju lokke. Mul ka pole.

Püüdsin guugeldada. Nii pilte kui tekste. Kuskilt ei leia. Nagu ise oleks selle sõna välja mõelnud!

Kurtsin lõpuks viimases hädas ühele Kanadas elavale eestlasele, et äkki tema teab. Ei teadnud. Aga küsis oma kohaliku abikaasa käest ja tadaaa, olemas - cowlick!

See on vist kõige veidram inglisekeelne sõna, mida siiani kuulnud olen. Tähendab sõna otseses mõttes "nagu lehm oleks keelega tõmmanud" (cow - lehm; lick - lakkuma). Selline sõna on neil siis juuksepöörise jaoks. Näe, saite kah targemaks!


Meie sõpradel on mõne kuu pärast Hawaii'l pulmad, aga me pole veel otsustanud, kas minna või mitte. Kindluse mõttes otsustasime Oscarile siiski passi ära teha.

Olete kunagi proovinud neljanädalasest passifotot saada?

Selgus, et:

- beebi võib istuda turvatoolis
- taustaks tuleb panna valge lina
- silmad peavad olema lahti ja vaatama otse

Oscar polnud ettevõtmisest suuremas vaimustuses. Kui parajasti röökimise vahele pausi tegi, tõstis käed üles. Käed ei tohtinud üleval olla. Lõug jällegi ei tohtinud all olla. Kui püüdsime käsi kinni hoida, hakkas uuesti nutma. Lõua osas polnud üldse midagi teha.

Aga pildid igatahes saime! Ma ei viitsi praegu otsima minna, kuhu see ümbrik jäi, aga no midagi sellist nagu viimasel pildil Oscar seal välja näeb. Nagu hunnik õnnetust! Aga käed on all ja lõug üleval. Great success!

07 märts, 2018

Mina ei taha veel magama jääda...

Ma ei saa aru, miks beebidele magama jääda ei meeldi? Riided on pehmed, tekk kohev kui pilv, kogu aeg silitatakse ja kallistatakse, tehakse sooja vanni ja paitatakse pead. Ise kukuks sellise kohtlemise peale hoobilt ära! Eriti kui voodi ka veel kergelt õõtsuks. Aga beebid?


Olen avastanud, et Oscar lihtsalt peab magama. Kui piisavalt ei maga, nutab rohkem, tahab iga natukese aja tagant süüa (aga ei söö pikalt, vaid lihtsalt "näksib"), nõuab palju tähelepanu ja mis kõige hullem - mida tund edasi, seda keerulisemaks muutub uinumine.

Nii väikeste puhul ei pea paika, et mida rohkem magab päeval, seda vähem öösel. Neil jagub und piiramatus koguses, lihtsalt uinuda ei oska, keegi peab aitama.

Nüüd olen hakanud teda igal võimalikul juhul magama "suruma" ja see annab käegakatsutavaid tulemusi. Kõht täis, mähe kuiv - uneaeg! Mulle meeldiks kui saaks ta lihtsalt voodisse tõsta ja asi vask, aga see ei paista tavaliselt toimivat. Mõnikord petab ära ja jääbki unne, aga enamasti hakkab mõne minuti pärast vigisema ja varsti juba nutma. Siis õõtsutan, patsutan ja pakun lutti; vahel miski sellest kombost isegi toimib, aga enamasti tuleb ta lõpuks ikka sülle võtta ja muid trikke välja mõelda.

Kui ilm on ilus, lähme jalutama, vankris ikka tavaliselt magab. Nendel päevadel, kus miski ei toimi ja laps on sulaselgelt üleväsinud, sõidame toidupoodi või kuhugi, sest turvatoolis magab küll täpselt nii kaua, kuniks ta sealt välja võetakse. Ja kui saab kõhuli kellegi rinnal olla, kustub ka üsna kiiresti ära.

Kui ärkvelolekuperioodid liiga pikaks ei veni, on Oscar igati rahulik ja tore seltsiline, kes sööb rinnale pannes korralikult kõhu täis ja on pärast seda nõus omaette pikutama, nõudmata katkematut sülestassimist. Ning jääb suhteliselt vähese vaevaga uuesti tuttu kui selleks aeg saabub.


Teine asi, mis mind palju on aidanud, on lapse jälgimine ning teadvustamine, mis millalgi toimub. Alguses oli frustreeriv, et ta kippus hommikuti viie-kuue paiku virilaks muutuma ja ei jäänud enne kümmet-ühtteist uuesti magama. Tegin sada trikki, söötsin ja kussutasin - miski ei toiminud. Nüüd juba tean, et ta on lihtsalt otsustanud sel ajal ärkvel olla ja ma võin kasvõi pea peal seista, aga sellest ei muutu mitte midagi.

Nüüd võtamegi rahulikult, kuigi ilmselgelt pole pilkases pimeduses ja unise-uimasena ülemäära lahe ärgata. Kõigepealt söödan Oscarit, siis võtan ta natukeseks kaissu ja silitan niisama. Seitsme paiku läheb õues valgeks, mispeale ajan end püsti, vahetan lapsel mähkme ja panen omale pudru podisema. Õnneks ei kesta nii varajased ju hommikud igavesti!

Ma sain lapse hästi õigel ajal. Ei ole sellist tunnet, et ta võiks kiiremini kasvada või et aeg liiga kiirelt lendab. Mul on Oscariga tore, ta on nii vahva väike poiss!


Sõbranna, kel on mõned kuud vanem beebi, ütles, et huvitaval kombel räägivad kõik, et vastsündinuga on elu raske, aga kergemaks ei lähe ka hiljem! Tulevad lihtsalt uued mured.

Tema ütles, et tead, läheb küll kergemaks! See on nii suur asi kui nad lõpuks öösiti pikemalt magama hakkavad ja ise normaalselt välja puhkad. Tulevad muud mured asemele, aga kergem on igal juhul.

Raseduse ajal ütlesid samuti kõik, et nojaa, praegu muretsed, aga kui laps käes, hakkad veel rohkem muretsema! Mina küll ei hakanud. Ja raseduse lõpus räägiti, et naudi neid viimaseid nädalaid, enne kui laps tuleb ja sa enam kunagi magada ei saa, aga jällegi - praegu on ikka palju mõnusam kui rasedana.

See, et ma igal ööl mõned tunnid segamatult puhkan ja Matt Oscarit valvab, on olnud ülisuureks abiks. Enamasti saan hommikupoole ööd koos lapsega veel poolteist-kaks tundi magada ja pärast seda tunnen end terve päeva enam-vähem värskena. Või väsin pärastlõunaks ära ja magan koos Oscariga. Eeldusel, et ta magab. Eeldusel, et ta ei maga vankris, turvatoolis, lamamistoolis ega minu kõhul. Kui läheb nii hästi, et saan ta voodisse pandud. Ja kui ei saa, siis olengi õhtuks kutu, aga samas tean, et Matt võtab lapse ja mina poen põhku. See on NII suur asi!

Hommikuti läheb Oscar natukeseks ajaks suurde voodisse issi kaissu. Ärkavad seal koos, kuniks mina duši all käin. Kui Matt peab tööle minema, on tal alati vähemalt kümme äratust pandud, nii et pärast esimest-teist lendan lapsega kohale, siis on veel pool tunnikest aega, enne kui ta päriselt üles tuleb.

Esimene kuu ongi juba möödas!

02 märts, 2018

Hundid söönud, lambad terved

Oscar saab varsti ühekuuseks ja mina olen selle ajaga päris palju õppinud. Võib-olla on teistelgi äratundmisrõõmu...

Emotsionaalsus

Esimesel kahel nädalal tundsin end kuidagi erakordselt õrnana, pisarad võisid täiesti ilma põhjuseta voolama hakata. Näiteks sellepärast, et laps oli nii armas. Või kui oli minu kord paar tundi magada, aga lambist üles ärkasin, elutuppa kooserdasin ja Matt ütles, et kõik on hästi, mine magama tagasi. Või kui poes marineeritud kurke valisin ja korraga meenus, et mul on tore väike beebi. Täiesti pekkis noh! Ma ei ole muidu üldse nutja-tüüp. Nüüd on õnneks üle läinud, hormoon loksus vist paika.

Öine higistamine

Sõbranna ütles, et võta haiglasse lisariideid kaasa, sa higistad esimestel päevadel nagu segane, kehal on vaja rasedusega kogutud lisavedelikust lahti saada. Palav oli küll, aga toas sai temperatuuri reguleerida, nii et tekitasin arktilise keskkonna, käskisin lõdiseval Matt'il rohkem riideid selga panna ja ei higistanud ise üldse! Kodus ka ei higistanud ja selleks ei pidanud isegi kütet maha keerama. Aga kui Matt õhtul lapse võttis, et ma mõned tunnid puhata saaks, ärkasin iga kord higiloigus. Siiamaani ärkan. No konkreetselt LOIGUS! Öösärk läbimärg, voodi ja padi läbimärjad - ma pole sellist nalja enne näinud! Kui juhtusin iga tunni tagant ärkama, sest Oscar teises maja otsas nuttis (mis tal viga on, et nutab?) või sest ta ei nutnud (mis tal viga on, et ei nuta?), panin muidugi jälle uue öösärgi selga ning otsisin voodis kuiva koha, et edasi magada (jumal tänatud, et meil nii suur voodi on, hahaa). Ja iga kord olin ärgates uuesti läbi vettinud.

Ei oska magada

Jällegi hormonaalne asi. Lisaks levinumatele põhjustele, et Oscar nutab või siis ei nuta, kippusin aeg-ajalt nagu kuutõbine elutuppa kooserdama, sest... ma ei tea isegi, miks? Lihtsalt lambist. Alguses oli kokkulepe, et Matt hoiab kella kümnest kaheni last ja mina panin kaheks äratuse. Aga siis juhtus nii, et lendasin oma uneajal mitu korda tunniajaste vahedega letti ja kuna olin nagunii üleval, söötsin lapsel kõhu täis, läksin magama tagasi ning magasin sellevõrra näiteks kolmeni. Ehk tegelikult ei maganud kordagi nelja tundi järjest. Ja kui lõpuks kokkulepitud ajal täispurjes elutuppa ilmusin, hambad pestud ja kuivad riided seljas, vaatas Matt, vana ööelukas, rahulikult filmi ja ei tahtnud niipea magama minna ning Oscar tudus õndasas rahus. Mõlemal korraga pole jällegi mõtet öösel üleval passida.

Mingil hetkel otsustasime, et magan rahulikult ja Matt äratab mu üles kui peaks ära väsima või abi vajama, aga mina ärkasin ikkagi kogu aeg ise. Mõne aja pärast sain aru, et sellel on põhjus - kui elutuppa jõudsin, ütles Matt pooltel kordadel, et mis sa teed siin, mine magama tagasi, kõik on hästi; ning ülejäänud pooltel, et Oscar on juba x-aega niimoodi karjunud, üldse ei rahune, kõht on täis ja püksid kuivad. Sellistel juhtudel aitabki ainult tiss ja see peab tingimata minu oma olema.

Leppisime siis kokku, et minu une nimel pole vaja kangelast mängida, sest ma ei saa nagunii magada, olemata kindel, et neil mõlemal samal ajal kõik hästi on. Kui laps ei rahune, tuleb Matt'il mind igal juhul üles ajada - see annab teadmise, et mida iganes läbi une kuulen või ei kuule, ärgata pole vaja.

Ja toimib! Eile tuli Matt koju, magas mõned tunnid ning võttis seejärel lapse, et mina saaks voodisse minna. Vahepeal ärkasin korra, panin juba tuled põlema, valmis lahingusse tormama, aga siis rahustasin ennast maha ja läksin magama tagasi. Matt sai õhtul väikse uinaku teha, talle meeldib öösel üleval passida ning homme on vaba päev. Ja Oscar ei nuta. Kuhu ma torman? Kolme paiku söötsin last ja järgmine kord ärkasin alles pool kuus. Matt vaatas filmi, Oscar nohises ta kõhul. Idüll. Hundid söönud, lambad terved.

Seljavalud

Kõik lastega sõbrannad rääkisid seljavaludest, aga mina lootsin vaikselt, et see jama jääb mul kogemata. Selg pole mulle kunagi mingeid vaevusi tekitanud. Ja nädal-poolteist pärast lapse sündi hakkasin korraga tundma, et ooooh, selg on täiega kange ja valus. Jube ebameeldiv. Võimlemine ja venitamine ei andnud absoluutselt mitte mingit tulemust, alles siis kui võtsin kasutusele imetamispadja või ehitasin diivanipatjadest kõrgendused, nii et ei pidanud söötmise ajal last lihaste abil hoidma, läks valu ja pingetunne ära.

Lekkimine - nii ise kui laps (või siis mitte kumbki)

Imetamisrinnahoidjad on tõesti mugavad ja neid kasutan kogu aeg. Imetamispluuse pole kordagi kandnud, sest tavalised t-särgid on palju mugavamad. Vastupidiselt internetist loetule ei hakka kõht toitmise ajal külmetama, sest laps on ju vastu kõhtu! Rinnapatju, mida pidi tohutult kuluma, varusin nii ühekordseid kui korduvkasutatavaid, aga need seisavad siiamaani sahtlis, sest ma lihtsalt ei leki! Laps, muideks, ka ei leki - pole kordagi piima üles ajanud. Ta võiks vabalt siiani samas riietuses olla, mille sünnitusmajas selga panime. 

Pidev nälg ja janu

Sõbrannad väitsid, et oli. Mina pole kumbagi täheldanud. Söön nagu ikka, lihtsalt maiustan rohkem kui raseduse ajal (sest nüüd pole diabeeti). Veejoomist pean endale meelde tuletama, ma olen alati väga kehv jooja olnud, aga nüüd on ju piima tekkeks vaja. Endiselt kokkame iga päev, selle aja leiab küll. Ja sõbrad on nii toredad, iga paari päeva tagant helistab keegi, et õhtusöök on täna meie poolt - tellige kuskilt ja andke teada, kust ja millal võiks selle peale korjata. Või kokkavad ise.

Ükspäev oli täielik hullumaja - Oscar sõi vahetpidamata keskpäevast alates ja kui parajasti ei söönud, siis karjus. Ei maganud üldse. Matt tegi haiglas õhtust vahetust. Niplid polnud katkematust lutsutamisest kaugeltki mitte vaimustuses ja mõni aeg enne südaööd jõudsin punkti, kus lisaks füüsilisele valule andis ka emotsionaalne lõpuks pool alla, sest selleks ajaks oli laps nii väsinud, et rinna otsa pannes sõi ainult mõni minut ning jäi siis magama. Kui ta maha panin, karjus kohe edasi ja otsis suuga tissi - siuke nälg noh! Süles hoida ma teda pärast 12-tundi kestnud tralli enam ei jaksanud ja ise tahtnuks väsimusest ümber kukkuda. Purskusin pisaratesse, jätsin lapse voodile röökima ja läksin teise tuppa rahunema. Saatsin Matt'ile sõnumi, et ta peab koju tulema, ma ei suuda enam! Muidu on rasked hetked ikka tunni ajaga lahendatud saanud, ei kesta terve päev ja öö järjest.

Kui olin paar tundi puhanud ja Oscar ka, leidsin nad Matt'iga elutoast - laps muidugi nii vaikne ja nunnu nagu poleks kunagi kisa teinudki, vaatas suurte silmadega ringi ning tõstis mind nähes üllatunult kulmud üles.

Matt läks magama ja meie Oscariga magasime kah väikeste söögipausidega ilusti hommikuni välja.


Järgmisel päeval olin katastroofiks juba paremini valmistunud - igasse tuppa karp salvrätikuid, puldid diivani peale ritta. Matt pidi jälle õhtul tööl olema.

Siis helistasid sõbrad, et tegid meile süüa. Tulid õhtul läbi, jätsid pliidi peale värskelt valminud ühepajatoidu, selle kõrvale karbitäie ahjusoojasid kukleid ning külmkappi maapähklivõi-kaerahelveste-šokolaaditükkide-chia seemnete pallikesed. Oscar oli pärastlõunal eelmise päeva etendust korranud ning vahetult enne külaliste saabumist lõpuks mu kõhule magama jäänud. Kolm tundi hiljem magas Oscar ikka veel, aga mina hakkasin juba nälga surema. Panin ta lõpuks maha ja sel hetkel oli küll ülimugav valmistehtud asju süüa, selle asemel, et ise kokkama hakata. Ja appi kui hea kõik oli!

Ei pea vist mainima, et Oscar magas sel õhtul/ööl kui inglike, ei nutnud kordagi ja oli muidu viisakas. Beebigrupi arst ütles, et lapsed teevad kasvuspurte läbi, pluss närvisüsteem areneb. Seetõttu ongi aeg-ajalt selliseid päevi või isegi nädalaid, kus neid maha rahustada ei anna. Kui beebil kõht täis ja mähe kuiv, peabki eelkõige iseenda eest hoolitsema, et katus ära ei lendaks ning vajadusel lapse natukeseks omapead nutma jätma, ise teises toas rahunedes. Ta ju nutaks nagunii, oled sa kõrval või mitte.

Lutt

Ma ei ole otseselt lutivastane, aga ei tahaks, et laps harjuks lutt suus magama ning ärkaks iga kord viginal üles kui see ära kaob. Sest lutt teatavasti kukub kogu aeg suust välja! Aga teatud hetkedel on see ikkagi juba suureks abimeheks olnud, Oscarile hirmsasti meeldib ja aitab natuke aega vaikust hoida kui mina tahan enne lapse söötmist võileiva valmis teha või kui mähkmevahetus on nii traumeeriv tegevus, et peab omal hinge seest välja röökima. Sest mõnikord lihtsalt on, keegi ei tea, miks... Oscar ise veel kõige vähem.

Sellest vist juba kirjutasin, et niisked salvrätid pole siiani kasutust leidnud. Meil on hoopis pisikesed riidest lapid (mis olid algselt lapse pesemiseks mõeldud), need teeme kraani all sooja veega märjaks ja see hoiab ära, et Oscar külma/märja ehmatuse peale kaarega nii ennast kui teisi täis pissiks. Kui on suurem segadus, peseme pepu voolava vee all puhtaks, pole vaja seda õrna nahka pidevalt keemiaga nühkida.

-

Kokkuvõttes võib vist öelda, et esimene kuu on möödunud üsna märkamatult ja valutult. On olnud kergem kui arvasin. Ja see on tõsi, et oma laps on nii armas, et temast ei saa kuidagi küllalt. Õhtul enne magamajäämist vaatan telefonist ta pilte, mis on natuke jabur, sest oleme selleks ajaks terve päeva ninapidi koos veetnud. Matt'il sama jama. 

Huvitav, kas millalgi tuleb see päev ka, kus tundub, et vot täna on ta küll täpselt sama nunnu kui eile, pole vahepeal veel nunnumaks läinud? Hormoonid peaks ju lõpuks tagasi paika loksuma...