15 jaanuar, 2022

Privaatsusvajadus

Matt'i parimal sõbral on kombeks mulle aegajalt keset päeva tunniks-paariks külla tulla. Helistab kaks minutit ette, et sattus naabruskonda, on juba kõrvaltänavas ja "oled sa kodus"? Noh, enamasti olen, sest ma töötan kodust ja praegu selle ühekuuse titega nagunii pikalt väljas ei rända. Aga mul on mingi kamm ootamatute külalistega. Asi ei ole üldse selles sõbras. Ta on väga tore, temaga saab nalja ja ta on väga abivalmis inimene. Tema kodus on alati kõik oodatud, kellaajast sõltumata ja etteteatamist eeldamata. 

Aga mina olen teistsugune. Alati lihtsalt ei ole hea aeg. Näiteks olen hommik otsa asju ajanud, poes käinud, koju jõudes tööd teinud ja siis on korraga tund aega vabadust enne kui pean Oscarile lasteaeda järele minema. Olen end mõttes juba kohvitassiga diivanile sättinud, mõne hea seriaali käima pannud... ja siis ta helistab: "Hei, oled sa kodus, ma kohe jõuan!"

Noh... olen... ja mul pole kiire... aga ma tahaks lihtsalt niisama olla. 

Täna olin toidupoes kui ta helistas. Ütles, et nagunii oli vaja vetsu ka minna, anna uksekood, ma olen juba kohal. 

Nii ebamugav olukord! Ma ei taha, et tal meie kood oleks. Järgmine kord kui ma telefoni vastu ei võta, aga näiteks olen kodus, astuks ta lihtsalt uksest sisse. Ja kui mind pole, siis seda enam, sest vetsu on inimesel ikka asja.

Ma ei taha iga kord kodust lahkudes läbi mõelda, et midagi privaatset laokile ei jääks. Ma ei taha duši alt tulles kedagi eest leida. Või beebiga lõunauinakut tehes kuulda, kuidas keegi toas ringi kõnnib, kuigi tean, et Matt on tööl. Ja mul on vaja vähemalt nii palju privaatsust, et kui tõesti tahan parajasti üksi olla, siis lihtsalt ei võtagi telefoni vastu ja olengi üksi.

Jäin mõtlema, et äkki ma olen ise imelik oma privaatsusvajadusega? Ja Matt ütles, et mitmetel teistel inimestel ju ka meie kood. Aga see on teistmoodi. Mitte keegi neist ei astuks lambist sisse, sest neil oli vaja. Nad tulevad siis kui on ette kokku lepitud või kui meie oleme palunud tulla.

Asi lahenes nii, et mina koodi ei andnud ning tundsin end täieliku nõmekana. Tema helistas Mattile ja Matt andis, "sest ta oli juba ukse taga ja tahtis vetsu". No ongi tobe olukord, kuidas sa ütled ei? Hiljem võtsin end kokku ja rääkisin sõbraga asjad selgeks. Ütlesin, et mulle tekitab ebamugavust teadmine, et keegi võib minu koju igal hetkel sisse astuda. Isegi kui mind ennast seal pole. Ja eriti kui olen. Tema ütles, et see on okei ja et mina olen tema koju endiselt iga kell oodatud (mitte et ma sinna kunagi vähema kui paaripäevase etteteatamisega läinud oleks või tulevikus läheks). 

Ebamugav on endiselt. Kas ma olen imelik? Kui paljudel inimestel on teie koju täiesti vaba sissepääs?

09 jaanuar, 2022

Seks ja linn ja kuidas prügivedu on luksus

Mul on viimasel ajal seriaalide vaatamisega täielik error. Ükspäev klõpsasin juhuslikult "Emily in Paris" peale. Paar episoodi punnitasin ära, siis andsin alla. Liiga klišee! Järgmiseks proovisin õnne paljukiidetud "Don't look up"-iga. Oli kriipsuvõrra parem, aga väga õhukese kriipsu võrra. Andsin esimese kolmandiku peal alla. "Maid" on mul nähtud, tänan küsimast. Meeldis väga. "Maid" on muideks filmitud Vancouver Island'il, kus mina elan (jah, Kanadas, mitte USA-s).

Siis tuli välja "Sex and the City" järg "And just like that". Alustuseks saatis sõbranna mulle artikli sellest, kuidas inimesed pidavat kurtma, et Carrie osatäitja näeb vana välja, samas kui keegi ei väida, et tema kõrval istuv hallipäine mees vana oleks. Pilt siin:

Sugudevaheline ebavõrdsus ja mis kõik veel. Vaatasin pilti ja... mina ei näe sugudevahelist ebavõrdsust. Küll aga märkan, et naine, keda olen harjunud nägema väga tugevalt meigituna ja uhkes lõvilaka-soengus, on kaadrisse jäänud täiesti loomulikus olekus, ilma meigita ja punupatsis. Vananemine on seejuures loomulik, seda ma küll kuidagi ehmatavaks ei pea.

Naiste ja meigiga ongi see paradoks, et kui end iga päev võõbata ja siis üks kord loomulikus olekus rahva ette ilmuda, arvavad teised kohe, et oled haige või midagi. 

Hakkasin siis seriaali ennast vaatama ja püha püss, kus sinna on kõikvõimalikke trendikaid probleeme sisse kirjutatud. Mind nii häirib! Korraga ei oska need 55-aastased naised, kes on TERVE ELU New York'is elanud (ja NYC on teatavasti korralik rahvaste paabel) enam kuidagi olla! Tahtmatuid rassistlikke kommentaare tuleb nagu varrukast, justkui oleks esimest korda suurde linna sattunud ja esimest korda teist nahavärvi inimesi näinud. Valgest naisest on korraga täielik idioot tehtud.

Ahjaa, unustasin öelda, et spoilerid tulevad, nii et kes ei taha elamust rikkuda, liikuge otse lumepiltide juurde.

Mõnel muutub vahetult enne pensionile jäämist seksuaalne orientatsioon. Mõni saab selles vanuses noorematelt teada, et inimesed tegelevad eneserahuldamisega ja küsib huviga abikaasalt, et issand, kas sinul on ka kunagi ette tulnud? Ja 12-aastane tunneb end olevat vales kehas ning plaanib soo muutmist.

Vana hea "Sex and the City" fenomen oli minu meelest selles, et enamike asjadega suutsid vaatajad end samastada, aga järg on täiesti vastupidine - mina ei suuda end seal mitte millegagi samastada.

Lisaks kõigele tundub mulle, et Miranda ja Charlotte ei oska enam üldse näidelda. Eriti Charlotte. See silmade pööritamine oli mõnes mõttes isegi armas kui ta kahekümnene oli, aga 50-aastase küpse daami puhul näeb lihtsalt kohtlane välja. Carrie mängib hästi. Ja seelikud on tal endiselt nii ilusad ja kaharad.

Sisu on kuidagi konarlik ja ebaloogiline. Nagu oleks kiiruga kokku klopsitud. Näiteks kalpsab peategelane hirmkõrgetes kontsades mööda linna nagu väle hirv. Mitte vähimatki probleemi pole. Ja siis on korraga stseen, kus hakkab trepist üles minema ja moondub korraga mingiks saja-aastaseks eidekeseks, kes vajab toestuseks keppi, igal sammul oigamist ja aegluubis loivamist. Ma ootasin viimase hetkeni, et kust selle nalja püant ilmub, kuni... sain teada, et polegi nali. Teine vaevlevat juba aastaid kohutavate seljavalude käes ja ei suutvat üldse käia.

Just hetk tagasi suutsid ju??? Mingi viis episoodi järjest. Oleks võinud seda probleemi siis ikka vähemalt korra varemgi juba mainida või mõnel neist eelmistest trepistseenidest longata või... midagigi!

Ja siis satutakse geisõbrale toeks olles ilukirurgi kabinetti ja kirurg, va sindrinahk, eeldab sisse astudes millegipärast kohe, et patsiendiks on naine, mitte mees (oi-oi, sooline ebavõrdsus jälle, cry me a river). Patsiendi nime vist eelnevalt ei vaadanud, khm. Muidu selline väga peen suurlinna kirurg, kelle iga liigutus miljoneid maksab, aga võib niimoodi suvalt lahmida.

Naine muidugi šokeeritud: "Kas sa arvad, et MULLE oleks juba ilukirurgiat vaja???"

Ei lillekene. Sa oled värske kui aasaõis 55-aastaselt. Ilukirurgiaga me enne üheksakümnendaid küll ei alusta. 

Noh ja siis hakkab korterit müüma. Maakler ütleb, et kogu isikupära tuleb eemaldada, sest üleni beež läheb kõige paremini kaubaks. Aga ära muretse, me teeme selle kõik sinu eest ära. Kapitaalremont kõikides ruumides, uus mööbel, kardinad, dekoratsioonid. Absoluutselt kõik uus.

Kui te arvate, et "aasaõis" öökapi pealt oma kalli pulmapildi või urni abikaasa tuhaga kaasa võttis enne kui sada ehitusmeest sisse trampisid, siis eksite. Ja pärast kriiskas, et kes lõhkus pildil klaasi ära?! Seda klaasi ei saa asendada. Sellel väga spetsiaalsel klaasil olid kadunud abikaasa sõrmejäljed, mida uuel ju ei oleks.

Võtnud kaasa siis? Nagunii sa seal korteris enam ei elanud...

Natuke "Sex and the City" hõngu seal justkui ikka veel on, mis laias laastus asja päästab, aga minu meelest pole potentsiaali üldse ära kasutatud. Endiste hiilgeaegadega võrreldes nagu kesine kooliteater.

Aga okei, aitab vingumisest, asume vingumise juurde:


Enne siinse tavalise talveilma (+7 ja vihm) juurde naasmist lubati veel viimast korda lund. Öeldi kohe ette, et tuleb korralikult ja kel tingimata tarvis kuskile autoga sõita, siis vaadake, et kaasas oleks soojad tekid ning piisavalt sööki-jooki järgnevaks kolmeks ööpäevaks (noh, et kui jääd kinni ja päästmisega aega läheb).

Õhtul liugles õhus paar üksikut helvest, ütlesin veel Matt'ile, et ei usu mina, et siit mingit suurt sadu tuleb. Öösel kell kolm kuulsin last söötes, et sahk lükkab meie tänavat lahti, nii et miskit siis vist ikka tuli? Meil on eramaa ehk sahateenus tuleb ühistu kaudu ja toimib nagu kellavärk. Tänu sellele on meie tänav alati sõidetav, aga järgmised neli-viis linnale kuuluvat tänavat, mis tuleb läbida, et esimese suurema teeni jõuda, on alati paksu lume all, seega suurema lume korral on siiski mõistlik mitte sõitma minna. Linn jõuab ainult suuremad teed lahti ajada, sest pole piisavalt sahkasid. Siin on lund nii harva lihtsalt.

Aga seekord siis jälle tuli. Korralikult kohe. Eelmisel õhtul olin just prügikastid tänavalt tagasi hoovi lohistanud, et nad sahale ette ei jääks. Tühjendati neid viimati enne jõule... Prügiauto ei tule, sest linn ei ole meieni viivaid tänavaid veel puhastada jõudnud. Koolid-lasteaiad pandi selleks päevaks kinni. Elu jääb seisma kui lumi tuleb.

Igatahes FUN! Matt oli teises linnas valves, seega enne kui lapsed hommikul ärkasid, lükkasin nii palju majaesist puhtaks kui vähegi jõudsin. Nagu mingi tubli nõukaaegne üksikema... Ja tõotasin pühalikult, et see jääb viimaseks korraks! Mul on kopp ees. Kui sel talvel peaks veel lund tulema, müün auto maha ja ostan kelgu.

Ahjaa, vedas, et ma kanad juba aastake tagasi ära jõudsin anda:

02 jaanuar, 2022

Kui palju peaks lapsi olema?

Ma olen nüüd nädal aega järjest kodus lumevangis istunud ja vaikselt hakkab ajudele. Tahaks vaheldust. Kasvõi nii palju, et ise toidupoodi minna ja õigel rohelise/kollase spektrumil banaane valida. Täna vist lähengi lõpuks. Eelkõige muidugi tahaks, et see lumi ära kaoks, aga iga päev tuleb muudkui juurde. Ma enam ei viitsi rookida. Matt, kelle ülesanne see muidu oli, on sel nädalal palju tööl olnud ja pole saanud suuremat aidata.

See-eest on naabrimees iga kord appi lennanud kui jälle labidaga õue ilmun. Noh, et alles sain lapse ja... Tegelikult olen ise ka üllatunud kui kiirelt seekord taastumine käis, ma saan isegi köhida ja aevastada ilma, et valus oleks. 

Oliver on õnneks endiselt väga tore beebi. Vähehaaval on hakanud rohkem ärkvel olema, aga põhjuseta jorisemise kommet tal õnneks üldse ei ole. Ma väga naudin teda, muudkui nuusutan ja kaisutan, tuletan endale meelde, et see on viimane võimalus, sest rohkem lapsi ma kohe kindlasti enam ei taha.

Eks nad tuleb ju ka üles kasvatada, ei ole ainult tegemise rõõm. Ja ma pole üldse selline tüüp, kes viitsiks hommikust õhtuni klotse laduda, vrõmm-vrõmm autodega põristada või rongirööpaid ehitada ühest toast teise. Ja kannatlikkust võiks rohkem olla, aga no nii palju kannatlikkust kui lapsed nõuavad, ei ole vist küll mitte kellelegi. Kui ma õhtuti mõtlen, et kuidas päev läks ja kas ma olin selline ema, kelle laps ma ise tahaks olla, siis... noh, ma vähemalt püüdsin, eksole. Välja küll alati ei tule.

Võta siis kinni, mis see õige arv järglasi oleks? Ainult ühega jääks see probleem, et läheks liigseks ülemõtlemiseks ja ärahellitamiseks. Kaks on kuidagi optimaalne. Kolme olen endale alati ette kujutanud, aga nüüd, päriselt olles ema, mõtlen pigem nii, et kas mul on esimese kahe jaoks liiga palju aega ja energiat, et peaks kolmanda juurde saama? 

Ja selle kõrvalt ju omaenda elu ka. Et jõuaks täiskasvanu olla, mitte ainult lapsevanem. See kõik on natuke keerulisem kui ei ole vanavanemaid ja suurt tugigruppi kuskilt võtta. Näaabrinaisel elavad vanemad kõrvaltänavas ja mõlemad õed paar tänavat eemal - mis nii viga! Neil on selline tõeline Bullerby tüüpi pere, kõigil ühevanused lapsed ja muidu ka omavahel väga lähedased.

Samas tean suuri peresid, kus õed-vennad täiskasvanutena omavahel pea üldse ei suhtle, seega ei käi kvaliteet ja kvantiteet tingimata käsikäes.

Piimalõhnaline beebi on küll väga armas, aga see on ainult teekonna algus. Oscari pealt näen, et elu lastega läheb laias laastus kogu aeg lihtsamaks ja toredamaks. Ühel hetkel hakkavad nad pikemalt magama kui ainult kaks tundi järjest (Oliver praegu), kunagi palju hiljem lausa hommikuni välja. Millalgi hakkavad püree asemel normaalset toitu sööma. Oskavad kõndida. Rääkida. Potil käia. Tavalises voodis magada, ilma, et välja kukuks. On, mida oodata!


Reisida tahaks ka. Sõbranna rääkis kunagi, kuidas nad mehe ja väikese lapsega kauaoodatud puhkusereisil käisid. Ütles, et ära küsi, kuidas oli, sest lastega reisimine on põhimõtteliselt ühelt mänguväljakult teisele. Seda võiks iseenesest kodus ka teha ja palju odavamalt seejuures.

Oscariga jõudsime enne pandeemia algust ikka omajagu ringi rännata, aga pakkimist, ettearvestamist ja mänguväljakuid oli selles kõiges muidugi rohkem kui tahtnud oleks. Ja ühekaupa ujumas käimist, sest keegi pidi ju samal ajal last valvama. 

Sellega läheb ikka palju aastaid, et lastest nauditavad reisikaaslased saaks. Ja et neile ei peaks kärusid, autotoole, mähkmeid ja mida kõike kaasa vedama. Et neile hakkaks enam-vähem samad asjad huvi pakkuma, mis meile endilegi. Et neid saaks Eestisse külla viia ilma pikkade lendude pärast muretsemata (kõige kiirem võimalus Vancouverist Tallinnasse jõuda on 17 tundi, sellele lisandub 10-tunnine ajavahe, millega ma ausalt öeldes ka ilma lasteta reisides olen hädas olnud).

Mõtlesime siin, et võib-olla oleme nii vaprad ja reisime sel suvel Eestisse? Viimasest korrast saab juba viis aastat... Aga koroona võiks ausalt öeldes nüüd kodinad kokku pakkida ja astuma hakata. Ja lume võiks kaasa võtta (käisin vahepeal toidupoes ära ja oh jeerum, niipea küll ei taha uuesti sõitma minna - mõni tänav polnud üldse sahka näinudki veel).

Head uut aastat meile kõigile!