17 juuli, 2022

Õnneliku paarisuhte võti

Juhtusin internetis ühe toreda vestluse otsa, kus pikalt abielus olnud inimesed jagasid, mis nende arvates paarisuhte juures oluline on. Esimese krambiga tuli ikka see tüüpiline "tänutunne ja vastastikkune lugupidamine" - kahtlemata olulised, aga olgem ausad, natuke üldisevõitu nõuanded. Aga edasi läks palju paremaks ja mõtlesin, et jagan paari kuuldud mõtet ka teiega. Päris sõna-sõnalt ei hakanud tõlkima ja omalt poolt tahan üht-teist lisada, seega - kel aega ja keeleoskust, vaadake video ära.


Igikestev kohtinguperiood
Mäletate kaaslasega tutvumise aega? Kui palju sai igatepidi panustatud ja vaeva nähtud nii välimuse kui käitumise osas. See magus algus, kus tahaks endast parima anda, tahaks, et ta sind märkaks, et sa talle meeldiks. Osaliselt on muidugi normaalne, et pikaajalises suhtes mugavamaks muututakse, see tuleb ju eelkõige turvatunde suurenemisest, aga kaaslast ei tohiks hakata iseenesestmõistetavana võtma. Me peame ta armastuse ka aasta(kümne)id hiljem ikkagi ära teenima, mitte vanadel loorberitel pikutama.

Muide - ka muus võtmes tasub suhte algust silmas pidada. Näiteks mina meenutan endale tihtipeale, et Matt ei jäta asju laiali puhtalt minu ärritamiseks, vaid ta oli selline juba siis kui me veel kooski ei olnud. 

Ei tohi üksteisega võistelda
Eriti tõuseb see teemaks kui peres on väikesed lapsed ja käib võrdlemine, kes kui palju teeb ja kui vähe magab. Ja tasakaal on kogu aeg paigast ära, isegi kui see on 49-51. Suhtes ei peakski panus olema 50-50, vaid 100-100. Kumbki peaks endast andma parima, mitte lihtsalt poolt ühisest panusest, ekvivalenti sellele, kui vähe partner parajasti panustab. Mõlemad peaks püüdlema selle poole, et olla iseenda parim versioon. Lõppkokkuvõttes motiveerib see ka kaaslast.

Halb tuju kui haisev suu
Halb tuju on võrreldav halva hingeõhuga. Halba tuju ei valata kaaslase peale välja, vaid tegeletakse selle põhjusega. Kui suu haiseb, haarad ju hambaharja järele, mitte ei lähe kallimale näkku hingama? Minu meelest ülimalt tabav võrdlus.

Väljapääs puudub
Abielu võiks vaadata kui miskit, millest ei ole väljapääsu. "Kuniks surm meid lahutab" peaks olema tegelik eesmärk, mitte lihtsalt romantiline sõnakõlks, mis ainult pulmapäeval tähtsust omab. See annab turvatunde ja tugevuse, et raskustele ühiselt vastu astuda, selle asemel, et kumbki solvunult eri suunas minema kõndida. Ükski suhe ei ole ideaalne ja ükski abielu ei ole pilvitu - igasuguseid perioode tuleb ette. See on teie ühine võitlus õnneliku elu nimel, mitte sõda üksteise vastu.

Näiteks meie arutasime suhte alguses, et kui lapsed mängu tulevad, ei ole see ainult meie suhe, vaid ka meie laste perekond. Leppisime kokku, et ükskõik, mis elus ette tuleb, peame lahenduse nimel töötama ja lahkuminek lihtsalt ei ole variant (välja arvatud juhul kui keegi peaks vägivaldseks osutuma või ilmneb muu kaaslast hävitav tegur, kuna see hävitab muuhulgas ka laste heaolu). 

Muide! Kas teadsite, et Filipiinid on ainus riik maailmas, kus ei olegi võimalik lahutada? Sellega seoses tuleb mulle meelde, et näiteks Singapuris on lõpueksameid võimalik sooritada ainult üks kord. Ei ole teist ja kolmandat võimalust, korduseksameid, "proovime järgmine aasta uuesti". Kogu aur tuleb panna sellele, et esimesel ringil läbi ei kukuks. Tegelikult õige ka!

Kas kuulan või pakun lahendusi?
Mõni jutt on selline, mille jagamise ainus mõte on auru välja lasta. Teine aga on selline, kus tahaks, et partner kaasa mõtleks ja aitaks lahendusi leida. Ja on oluline teha vahet, kumb on kumb. Miks mitte selles enne auru väljalaskmist selget kokku leppida?

Vahel tuleb end sundida
Mõnikord ei viitsi. Minna või teha. Lilli tuua. Intiimne olla. Kaaslase valitud filmi vaadata. Lihtsalt ei viitsi. Ja mõnikord on okei mitte viitsida, aga vahel tuleb end sundida. Mitte-viitsimine läheb paljudel puhkudel üsna tegevuse alguses täitsa iseenesest üle ja kaaslasele vastutulek lisab ühisesse õnnelaekasse. Ja kindlasti tasub hinnata neid hetki, mil tead, et kaaslane ei viitsi, aga panustab sellegipoolest. Lihtsalt sinu rõõmustamise nimel. Tegelikult motiveerib see ka ennast tagant sundima.

Enda sundimise teema on tegelikult miski, mis tänapäeva "olen seda kõike väärt" suhtumisega üldse kokku ei lähe. Palju räägitakse sellest, mida meil on õigus saada, aga andmise osa jääb millegipärast arutelust välja. Ja siis me muudkui eeldame, et teised peavad meile andma, ise vastu pakkumata. Ja kui miski, näiteks suhe, ebamugavaks muutub, liigume nina püsti edasi, sest "olen paremat väärt". Aga kas olen? Eks elu muidugi näitab...

Regulaarsed kohtinguõhtud
Lihtsalt selleks, et saada argirutiinist välja. Vestelda muust kui lastest. Näha kaaslases seda, kellesse kunagi armusime. Nii oluline! (isegi kui parajasti ei viitsi)

Mis teie nipid on?

13 juuli, 2022

Pime kana ei leia tera

Lugesin teiste blogijate poolt postitatud küsimustele vastamise postitusi ja mõtlesin, et kasutan ka seda ideed. Aga paljud küsimused ei inspireerinud üldse, samas kui nii mõnestki vastusest tekkis mul mingi idee. Seega otsustasin, et panen lihtsalt tekkinud mõtted kirja, olgu neis siis iva või mitte.

-

Iga päev on probleem, et ei tea, mida süüa teha. Kokata mulle meeldib ja süüa meeldib ka, aga vot ideid genereerida ei meeldi üldse. Ja pikemalt kui üks päev ette planeerida ka ei saa, sest kuidas ma peaks teadma, mille järele just sel õhtul isu on?

Kui keegi ütleks, mida teha, oleks lihtsam, aga selles osas on perekonnalt null abi - Matt sööb kõike, Oscar ei söö mitte midagi ja Oliver vajab pärast iga söögikorda vanniskäiku ja täiskomplekti puhtaid riideid. Lisaks tuleb ära pesta põrand, sein, lähemale jääv mööbel ja mõnikord ka kardinad. Viis korda päevas.

-

Ma arrrrrrmastan juhtmevabasid kõrvaklappe. Väikeste laste kõrvalt ei jää naljalt sellist aega, et lihtsalt istuks maha ja pühenduks millelegi 100%. Näiteks vaataks filmi. Mu elu on katkematu multitaskimine. Panen klapid kõrva ja helistan kellelegi, kuulan raamatut või podcast'i. Samal ajal saab peenrad rohitud, lastega torn laotud, tuba korda, toit valmis. Argielu segatuna hingetoiduga.

-

Pole midagi paremat kui värsked herned.

-

Mul on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes otsivad armastust. Ja seda on teatavasti keeruline leida. Võiks ju arvata, et deitimine on tore tegevus, aga tegelikkuses on seal stressi ja pettumust rohkem kui rõõmu. Sõbranna ütles, et keegi võiks Tinderisse hindamissüsteemi panna - teate nagu Google ratings - et siis järgmised teavad, kas on üldse mõtet aega raisata. Võiks lausa kommentaaridega: "Ettevaatust, haiseb", "Teeb lolle nalju", "Mustab katkematult kõiki ekse".

Sellega seoses meenub, et arutasime kunagi kauges nooruses sõbrannadega, et mis võiks olla see pick up line, millega ööklubis (toona Tinderit veel polnud) mees läheneda võiks ja mis ei tunduks nii tobe, et ta sellega oma šansid juba eos ära nulliks? Pakkusime siis vastastikku ja pidime tõdema, et üks on hullem kui teine. Külgelööja töö ei ole kergete killast.

-

Mitu kuud tagasi kustutasin Facebook`i äpi telefonist ära ja võõrdusin päevapealt seal skrollimisest. Hea meelega kustutaks ka konto ära, aga ma kasutan aegajalt Marketplace'i, seega ei saa. Tahaks üldse sotsiaalmeediast vabaneda, ma ei tunne, et sealt midagi peale ajaraisu saaks. Instagram on mul järgmise minejana sihikul, viimasel ajal on seal juba nii palju reklaami ja muud pahna, et algne point on täiesti kadunud.

Nad võiks selle tasuliseks teha. Näiteks neid blogisid, mis tasuliseks muutusid, pole ma sellest hetkest alates enam kordagi klikanud. Ja imestan, et ei tunne ka üldse puudust! 

-

Ma tahaks olla ühe päeva kaupa kõikide oma sõprade nahas. Tahaks näha, millisena nad maailma näevad, mille üle muretsevad ja rõõmustavad? Kuidas nad maitseid tajuvad (näiteks minu jaoks on müstika, et osadele inimestele meeldib vürtsine toit, mis paneb suu põlema, aga võib-olla tajuvad nad seda teistmoodi kui mina)? 

Tahaks olla omaenda laste nahas ja näha end emana kõrvalt. 

Tahaks olla kärbes nii mõnelgi seinal.

-

Muide, kas teie elus on keegi, kes teist absoluutselt kõike teab? Selles mõttes, et saladusi, ebakindlusi, piinlikke hetki... Mul on ainult üks selline inimene. Kõik teised teavad ainult mingit väikest osa.

-

Mul käis just üks töömees mingit asja üle vaatamas ja küsis muuhulgas ka seda, et kas meie oleme ka viimastel nädalatel oma aias puumat näinud? Ta elab kaks tänavat eemal ja ütles, et üks suur isane on siinkandis liikvel, paljud on koduhoovis märganud. Puumad on nagu kassid, ei töllerda sihitult nagu karud, vaid hiilivad. Karusid on meil siin ka aegajalt olnud, aga nemad ongi rohkem töllerdamise peal. Tulevad ja lähevad. Otseselt kokku joosta muidugi ei tahaks. 

Puumad kütivad koeri ja kasse, aga ka väikeseid lapsi kui nad omapäi jätta. Ükspäev just rõõmustasin, et Oscar on lõpuks ometi aru saanud, et ei tohi väravast välja minna ja nii saab ta tagaaias mängida ilma, et ma iga hetk kõrval seisaks. Sest mul on teine laps veel, kes tähelepanu vajab ja hoovimängudest teps mitte sama vaimustuses pole kui Ossu. See lõbu on nüüd siis mõneks ajaks läbi.

Vancouveri saar, kus ma elan, on muideks maailma kõige tihedama puuma-asustusega koht. Ja see ei ole mingi pisike saar - umbes kolmveerand Eestit - nii et päris söögi alla ja peale nad meil koduhoovis ei jookse, aga päris välistada kah ei saa.

Mõned kuud tagasi uinutati üks, kes haigla parklas tuias. Haigla on nii keset linna kui üldse olla saab (nagu haiglad ikka). Matt'i kolleeg saatis pildi:

Ma ei tea endiselt, kelleks saada tahan. Ühest küljest tahaks põhieriala jätkata, teisest küljest oleks huvitav midagi täiesti uut õppida ja kolmandast küljest ahvatlevad mõned vabatahtliku töö võimalused. Mul pole aimugi, mis mind neist kolmest variandist kõige õnnelikumaks teeks? Samas olen terve elu veetnud nii, et pole päris täpselt teadnud, kelleks saada tahan (mul on kolme erineva eluala diplomid), aga sellegipoolest on mul väga ägedad töökohad olnud ja ma olen neid kõiki täiesti erinevatel põhjustel nautinud. Võib-olla ma ei peagi teadma, mida ma tahan, vaid pean lihtsalt ootama, et elu mu järjekordselt õigesse kohta loksutaks?

-

Selle jätkuks sobib hästi "kõik on millekski hea". Äraleierdatud mõte, aga jumala tõsi! 

-

Ma olen vahel meenutanud, et millest ma mingil eluetapil unistasin ning avastanud, et mu kujutlusvõime on olnud ikka üsna piiratud. Elu on positiivselt üllatanud. 

Võimalus tagasi vaadata on vanemaks saamise parim osa! Näha, kuidas väike samm võib millegi suureni viia. Kunagi arutasime seda sõbrannadega ja leidsime, et kui lühidalt kokku võtta, siis võimalikult paljudele asjadele "jah" ütlemine on õnne võti. Kõige suuremad ja paremad asjad on meie kõigi ellu läbi väikeste juhuste tulnud. Mingi üritus, kuhu alguses üldse ei viitsinud minna. Mingi idee, millega tegelemist sai pikalt edasi lükatud. Sellised asjad. Avatud meel on õnne alus, leidsime.

Peab seda endale tihedamini meelde tuletama.

Ja negatiivsete asjade puhul on tagasivaatena üllatav, et kui ladusalt võib nii mõnigi pealtnäha väljapääsmatu olukord ära laheneda kui selleks ainult võimalus anda.

-

Aga tagasi tähtsate küsimuste juurde - mida õhtuks süüa teha? Mida teie tegite?

04 juuli, 2022

Valmistun vanaduseks

Oliver on nüüdseks nii raske, et ma ei jaksa teda enam koos turvahälliga tõsta. Panin hälli müüki ja tellisin selle tooli, mis käib alguses selg sõidusuunas ja hiljem õigetpidi. On lapsel kah rohkem ruumi. 

Hommikul käidi hällil järel, näitasin, kuidas kasutada ja tundsin kergendust, et üks etapp on elus läbi. Kuidagi väga vabastav on titekraami järjest ära anda/müüa. Mähkimislaud on järgmine, millest lahti saada püüan. Alles pool aastat tagasi ostsin selle. Mõtlesin, et siis on nagu "päris". Oscari ajal oli mähkimisalus tavalise kummuti peal ja kummut on siiani kasutuses. Teisel ringil mõtlesin, et ostan õige asja. Sest viimane kord ja nii. Aga oli mõttetu. Pooleaastane keerutab end ikka nii hoogsalt, et naljalt teda kuskil kõrgustes ei mähi. 

Turvatooli tahtsin uut, sest siis saab hoidja Oscari vana enda autosse jätta. Hoidja on meil selline, kes kohe algusest peale pakkus, et viib lapse iga kord välja ja Ossu on temaga mänguväljakutel-mängutubades-ujulas juba üle kolme aasta järjest käinud. Oliver vajab esialgu hoidmist harva ja kodus, aga arvestades, mis hooga ta kasvab, on temagi varsti seiklusteks valmis.

Uus turvatool oli hea ost. Lihtsalt sellepärast, et tuli suures tugevas kastis, millega Oscar nüüd nädal aega järjest on lakkamatult mänginud ja lõppu ei paista.


Ema küsis, et kas olen sünnipäevaks plaane teinud? Saan detsembris 40. Naersin, et halloo, ma olen see, kes suurte-pulmade-riigis Kanadas surus läbi kahekesi abiellumise (koos kahe kohustusliku tunnistajaga). Sünnipäeval pole lootustki tähistatud saada. Viimane sünnipäev, mida pidasin, oli vist 30? Sealt edasi ei mäleta, et oleks midagi teinud. Mida vanemaks saan, seda väiksemat tähtsust pidu minu jaoks omab. Kokku saada võib ju ka ilma põhjuseta!

Aga mu parim sõbranna on täpselt teisest puust. Tal on oma juubeliks (mis tuleb aasta hiljem) juba ammu-ammu plaanid ja muudkui grillis mind, et mida sina tahad teha ja ära üldse hakka rääkima, et midagi ei tee. Mõtlesin siis korralikult järele. Et ikkagi suur ja ümmargune verstapost. Saan ametlikult vanaks. Võiks ju teha peo, kutsuda külalised, tähistada...

Ja otsustasin, et ainus, mida tahan ja pole viimasel ajal piisavalt saanud, on bestikaga kahekesi koos aega veeta, sest me oleme 10 aastat erinevates riikides elanud (tema USA-s). Seega otsustasime, et jätame detsembris neljaks päevaks lapsed isadega koju ja lendame kahekesi San Diegosse. Seal on talvel soe - saame ringi jalutada, tänavakohvikutes kokteile juua ja kooki süüa ning oma tavapärased tundidepikkused kõned silmast-silma suhtlusega asendada. Much needed. Nagu vanasti! Ja nüüd ma korraga niiiii ootan oma sünnipäeva.

Natuke on see nagu kanaemadusest välja tulemise tähistamine ka, sest muidu ma naljalt kuskile ilma lasteta ei lähe. Oliverist pole siiani ühtegi ööd eemal olnud, Oscarist vist... kokku kolm. Nelja ja poole aasta peale. Ja loomulikult mitte kolm korraga. Nii et saab huvitav olema.

01 juuli, 2022

Viimase aja uudised

Võtsin kapist paar kommi. Viskasin paberid hästi tasakesi prügikasti. Panin kommid taskusse. Mõtlesin, et olen kaval - söön blogimise kõrvale kommi ja Oscar ei teagi. Ta juba sai ühe, aga ma ütlesin, et "ainult üks". Ise võtsin küll kolm. Täiskasvanuks olemise eelised.

Istusin maha, mõtlesin, et oo, lakin küüned ka ära ja lasen blogimise ajal kuivada. Eriti kaval! Kaks ühes. Mõeldud-tehtud. 

Nali on minu kulul, sest kuivamata küüntega ei saa taskust komme kätte. Blogida õnneks saab.

-

Käisime puhkusel. Matt ütles, et ei ole kaugel - Vancouverist ainult neli tundi. Mina vaidlesin, et esiteks ütleb google, et viis ja teiseks ei ela me Vancouveris. See on sama hea kui öelda, et lennukiga ainult tund, kui tegelikult ei lähe lennukiga. Üheksa tundi pärast kodust startimist olimegi juba kohal. Selle sisse mahtus muidugi praam ja kõik peatused ka. Aga oli tore puhkus.

Oliver on täiesti uskumatu beebi. Kõik autosõidud magas maha ja ei virisenud üldse. Alates teise elukuu lõpust on öösiti ärganud ainult ühe korra. See üks kord on nüüdseks kuskile 5:45 kanti liikunud ehk vist võib öelda, et öösiti enam ei ärka, aga hommikud on varajased. Uuesti magama ta sel ajal tavaliselt enam ei jää. Oscar on muidugi hiljemalt poole seitsmeks üleval, nii et poleks ka suuremat abi kui jääks. 

Kunagi ammu-ammu mõtlesin, et lapsi ei tohi saada enne kui oled valmis neid poole üheksaks kooli transportima. Hahaa. Kui naiivne minust. Praegu söön sel kellaajal juba lõunat.

Lastest rääkides - mäletate kui pahased olid inimesed kui meid sunniti kandma maske? "Mis mõttes tuleb keegi mu vabadusi piirama ja mulle ette kirjutama, mida teha?!"

Kujutate ette, et keegi sunniks teid kandma rasedust, mida te kanda ei taha? Oh, Ameerika, "vaba" maa... Ma ei saa oma mõtteid selle uudise küljest kuidagi lahti. Tundub võimatu, et 21. sajandil saaks selline seadus jõustuda. Aga näe, saab.

-

Juuksuris käisin. Sain ilusad triibud. Pandeemia ajal lasin loomulikul värvil välja kasvada ja nüüd on jälle tore veidi heledam olla. Juuksed on õnneks ka rohkem kinni jäänud, ei tule enam peotäite kaupa ära (pärast mõlema lapse sündi tuli, pidi tavaline olema) ning juuksur ütles, et terve kiht uusi juukseid on juurde kasvamas. 


Käisime sõbra lapse sünnipäeval. Oli bassein, veepommid ja piisavalt veepüsse, et mitmekümnele lapsele jaguks. Võite ise arvata... Täiskasvanuna ülemäära fun ei olnud. Seda enam, et Oliveril oli uneaeg, aga tema on see laps, kes tahab end normaalse inimese kombel voodis välja sirutada, mitte kuskil suvalises aianurgas vankris magada. Soostus ainult süles olema, hoidsin teda siis kõik need kolm tundi. Aga väsimus oli ikka nii suur, et iga kord kui keegi tema suunas julges vaadata või veel hullem - lausa kõnetada - hakkas nutma.

Oli veidi irooniline olukord. Kuna seltskond on tuttav, tuli ikka jutuks, et kuidas elu beebiga ja mina kiitsin, et ohh, imeline laps, kunagi ei nuta ja magab kui ingel. Millele refrääniks peaosaline ise muudkui nuttis ja nuttis ja ei maganud. Lapsed teavad ikka täpselt, kuidas vanemaid ebamugavasse olukorda panna.

Oscar on viimasel ajal nii vahvaks ja asjalikuks muutunud. Täitsa saab juba asju läbi rääkida ja näiteks reisida on temaga tore. Pakkides mõtlesin, et ohoo, nelja-aastasele polegi enam vaja suurt midagi kaasa võtta. Lihtsalt riided. Nagu endalegi. See-eest beebile... oh õudust. Reisivoodi. Vanker. Pudelimajandus ja piimasegu ja püreepakid. Mähkmed ja niisked lapid. Nimekiri on lõputu.

Mul on maasturit vaja. Juba eelmisel sügisel mõtlesime selle peale. Valisime välja, astusime esindusse sisse ja see oli tühi nagu... (oot, guugeldan)


Tühi kui litsi leivakott? Eesti keel ei väsi üllatamast! Ma polnud enamikku neist võrdlustest varem kuulnudki.

Saal oli tühi kui lutika kest, mitte ühtegi näidisautot. Kõik müüdud. Isegi proovisõitu ei saanud teha. See mikrokiibi defitsiit, mis pandeemia ajal alguse sai, on endiselt teemaks. Müügimees ütles, et ooteaega on võimatu ennustada. Tehas toodab, mida ise tahab ja esindused võistlevad omavahel, et välja tulevaid autosid endale kahmata. 

Ma valisin hübriidi ja selle ooteaeg on pikem kui bensiinimootoril, aga müügimees ennustas senise info põhjal, et läheb 3-5 kuud. Nüüdseks oleme 7 kuud oodanud ja ainus info on, et augustis veel kindlasti ei tule (augusti omasid teavad nad nüüdseks ette). Ehk ooteaeg on minimaalselt 9 kuud, aga võib ka palju kauem minna.

Guugeldasin teiste kogemusi, sest tundus uskumatu. Aga tuleb välja, et ei ole mingit isiklikku vandenõud! Kõik teised ootavad samuti. Ja need, kes praegu sama mudeli tellivad, saavad müügimehelt ooteajaks 2-2,5 aastat. Ja see on veel optimistlik ennustus. Nii palju on järjekord pikemaks veninud. 


Ossu lasteaed tuli lõpuks ometi pandeemiareeglitest välja. Nad ootasid sellega ikka lõ-pu-tult. Alles paar kuud tagasi otsustati, et vanemad ei pea enam maski ette panema (üleandmine toimus nagunii õues ja distantsi hoides, mis tegi maskikandmise suhteliselt absurdseks). Nüüd anti teada, et kõik lisameetmed on maha võetud. Saab otse esikusse kõndida, oma lapse asjad ise kappi panna, vaadata, kas lisariided on puhtad või peab midagi juurde tooma. Võib teiste vanematega kokku puutuda. Inimlik, ma ütlen. Nagu uus ja põnevam elu oleks alanud.

Lasteaed on siin enamasti eramaja, mis on selleks otstarbeks kohandatud, mitte mingi suur spets-hoone. Seega on ühes majas ainult üks rühm. Lapsed on vanusegruppide kaupa (1-3 aastased ja 3-5 aastased). Väiksemate rühmas on ühe õpetaja kohta neli last, suuremate omas kaheksa - seadusega on nii ette nähtud.

Seega oli Ossu nooremate grupis ainult 8 last ja vanemate grupis 16. Praeguses, vanemate laste rühmas, on neil tegelikult igapäevaselt kolm õpetajat ja mulle paistab, et on kuidagi nii jagatud, et kaks on pidevalt laste päralt ning kolmas teeb rohkem igasugu paberitööd ja ettevalmistusi.

Kanada lasteaedade õuealad on üsna väikesed. Ala on liigendatud, mis annab lastele võimaluse natuke eralduda ja erinevaid mänge mängida ja neil tundub seal lõbus olevat. Turvalisust võetakse siin ülimalt tõsiselt ja väiksema ala peal on kahtlemata väiksem võimalus, et õpetajale hädasolev laps märkamata jääks. Ja kuna siin on ikkagi vihmamets, on osa ka katuse all, sest talvel kallab vahel lausa nädalate kaupa. Kuigi ma pole muidugi näinud, et lapsi vihm häiriks...

Sellesse esimesse parempoolsesse kasti püüdsid nad koos lastega peenart rajada. Mina kõrvalt imestasin, et vau, kuidas? Minu peenrad ei jää kodus isegi ühe lapsega ellu, mismoodi nad terve rühmaga selle toimima saavad? Aga ei saanudki! Nädal hiljem olid kõik taimed maha trambitud.