06 detsember, 2021

Teine keiser

Meil väga vedas, et keegi ei jäänud enne opipäeva haigeks, sest vastasel korral oleksin ma ikka veel rase! Ja ma pean tunnistama, et keisrist taastumine on olnud oluliselt kergem kui raseduse viimane kuu.

Seekord oli lõpp kuidagi eriti ebamugav. Igasugu füüsilised vaevused, mida miski muu kui lapse sünd ei saanud leevendada ning sellest tulenev stress ja pinge - selline lõksus olemise tunne. Lisaks suurenenud emotsionaalsus, mis esimese raseduse puhul alles pärast Oscari sündi välja lõi. Kõik asjad läksid kõvasti rohkem korda kui asi seda väärt oli ja iga vähegi ilusam hetk ajas nutma. Minusuguse paduratsionaalse inimese jaoks on väga imelik end sellisest seisundist leida.

Arutasime siis kirurgiga olukorda, sest ta oli mulle seekord keisriks kaks erinevat kuupäeva andnud. Igal kirurgil on omad opisaali päevad ja kuidagi mängis niimoodi välja, et üks kuupäev oli justkui nõks liiga varane ja teine nõks liiga hiline. Vahel panevad nad patsiente üksteise päevadele ka, aga see sõltub jälle sellest, kas vaba "auk" klapib kirurgi ülejäänud graafikuga (nt Oscari võttis ta välja kellegi teise päeval, mind pandi lihtsalt ülejäänud patsientide ette).

Seekord ei klappinud ükski vahepealne aeg, seega jäid ainult need, mis esialgu paika sai pandud. Mõlemaks kuupäevaks oli laps kenasti ammu ajaline, aga selge see, et mida kauem teda sees hoida, seda turvalisem. Peamine oht oli, et tal võib varem välja tulles kopsus veidi vedelikku olla ja peab esimeseks elupäevaks intensiivi minema. Samas on mitmel mu sõbrannal seda juhtunud isegi üle tähtaja läinud loomulike sünnituste puhul. Kaugema kuupäeva probleem oli selles, et eeldas poolteist nädalat pikemat ootamist, mis minu seekordse täbara kohanemisvõime juures valgusaastate kaugusel tundus. 

Jäi siis esimene. Minu jaoks rõõmusõnumina, kirurgi jaoks natuke raske südamega.


Ma lihtsalt ei saa üle kui meeldiv on siinne meditsiinipersonal. Nagu ka eelmine kord, oli mul algusest lõpuni tunne nagu oleksin pigem spaas - ainult see vulisev taustamuusika oli puudu. Iga väiksemgi liigutus seletati rahulikult lahti, vahele visati nalja, seljasüsti tegemise ajaks kaeti mind soojenduskapist toodud tekkidega, sest opisaal on teatavasti jahe. 

Kuna Matt kõiki neid arste tunneb, aasiti teda lõputult, et kas ikka viskab pildi taskusse või mitte (ei visanud, hahaa). Anestesioloog oli hästi muhe, rääkis kogu ootamise aja meile oma viimase Euroopa reisi muljeid. 

Aga muus osas oli täiesti teistmoodi kogemus kui esimesel korral. Toona ei tundnud ma absoluutselt midagi. Isegi mitte seda tuimestavat süsti, mis enne seljasüsti tegemist tehakse. Sealt edasi oli rinnust altpoolt täielik vaikus, nad ütlesid küll, et nüüd peaksid tundma survet ja nüüd lükkab keegi täie jõuga sulle ülakõhule - mul oli endiselt täiesti null!

Normaalne on tegelikult see, et valu ei tunne, aga liigutusi, lükkamist, survet jne peaks tundma. Seekord sain siis selle tavalise kogemuse, kus tundsingi, aga imelikult kombel ei olnud see üldse ebameeldiv. Äkki antakse mingit rohtu, mis olemise toredaks teeb? Ma ei tea!

Aga asja juurde - peamine mure oli, et äkki on laps veel liiga väike ja võib-olla on endiselt vedelik kopsus. Jõuti siis lõpuks lapseni ja saate aru, laps ei mahu välja! Kõik pinnad lõigati veidi pikemalt lahti ja ikka ei saadud teda välja. Lõpuks võeti vaakum appi (sellega otseselt ei tõmmata, lihtsalt annab parema haarde muidu nii libedale beebile). Lõpuks oli pea väljas ja ta hakkas kohe täiest kõrist röökima, kuigi keha polnud veel sündinud. Kõik naersid, et no kopsude pärast me siin nüüd küll muretsema ei pea.

Oscari väikevend sündis täpselt nädal aega varem kui Ossu ja oli temast seejuures raskem! 3865g ja 53 cm. Pea ümbermõõt 38 cm. Täpselt tähtajal (ehk kaks nädalat hiljem) sündinud beebidel on see number keskmiseks peaümbermõõduks ühe kuu vanuselt!

Hiljem ütles arst, et minu puhul läks hästi, et keisri valisin, sest see laps poleks nädalaid hiljem sündima hakates elu sees minu seest loomulikul teel välja mahtunud. 

Aga siin ta nüüd on ja et korraga liiga pikaks ei läheks, muljetan järgmine kord edasi.

26 november, 2021

Õõõõhh

Keegi küsis eelmise postituse all, et kuidas teil seal nii pehmed reeglid on, et lasteaia töötajad isegi maske ei kanna? Mõtlesin, et kirjutan sellest natuke pikemalt.

Kanada koosneb provintsidest ja iga provints teeb omad reeglid. Seega räägin 5 miljonilise elanikkonnaga British Columbiast, kus mina elan. 

Maskid on avalikes siseruumides olnud kohustuslikud pandeemia algusest saadik ilma igasuguste eranditeta, mis on minu meelest selle reegli järgimise hästi lihtsaks teinud. Muud piirangud on samuti üsna samadena püsinud, üht-teist vahepeal muudetakse, aga mingit suurt edasi-tagasi pendeldamist nagu Eestis, ei ole siin toimunud. Ongi lihtsalt see uus nõmedavõitu reaalsus ja inimesed on selle paratamatult omaks võtnud.

Mis nüüd puutub lasteaedadesse, siis lasteaiateenus on siin 100% eraäri. Koolides on maskid kohustuslikud nii õpilastele kui õpetajatele, aga lasteaiaealistel maskikohustust ei ole (ka mitte väljaspool lasteaeda). Mingid reeglid antakse provintsi poolt ette, nt et milliste haigustunnustega võib last viia, et vanemad ei ole sisse lubatud jne, aga maski kandmine sõltub sellest, kas lasteaia omanik seda nõuab või mitte.

Omanikud pigem ei nõua, sest kuigi lasteaed on vanemate jaoks väga kallis, siis töötajad seal jällegi mingeid imepalkasid ei teeni. Aga töö väikeste lastega pole just igaühele ja ilmselt nad ei taha töötajaid ülemäära survestada, sest kust sa ikka uue ja parema leiad?

Vanemana ma tegelikult ei tahagi, et kasvatajad maske kannaks, nii väikestele lastele on ju näoilmed, suu liikumine jne väga olulised. Lasteaiad on siin kõik pisikesed, sellised keskmise kodu mõõtu (noh, küll keskmise Kanada kodu mõõtu siis). Ma ei teagi, palju Oscari rühmas lapsi käib, vist 12 (kõik ei ole ju iga päev kohal). Nii et hästi personaalne lähenemine ja palju väiksemad ruumid kui me Eestis oleme harjunud, kogu see kamp päev otsa lähestikku koos. Ma ei tea kui palju see mask seal üldse päästakski. Kui õpetaja on otsustanud köhivana tööle tulla, siis ma muidugi tahaks, et ta päev otsa korralikus N95 maskis oleks, kuniks testitulemus käes, aga noh...

Ei saa mainimata jätta ka uute juhtumite arvu, mis on meie provintsis jäänud viimastel kuudel 400-500 vahele. Kui võtta arvesse populatsiooni, siis pea viis korda väiksema rahvaarvuga Eestis võiks see tähendada kuskil 100 uut juhtumit päevas. Aga Eestis lähenes see number alles väga hiljuti 2000-le ja piirangud on laias laastus üsna sarnased nagu meil.

Nii et lõppkokkuvõttes ongi nii, et eks püütakse viiruse levikut tõkestada, aga eks ta paratamatult ikka levib ja seda vahel ebasobivas kohas ja ebasobival ajal (nagu näiteks hetkel minu jaoks - kuigi ptüi-ptüi-ptüi me oleme endiselt terved, aga oht pole veel möödas).

Eile käisin uuesti oma kirurgiga kohtumas ja lõplikku keisriaega kokku leppimas. Kurtsin, et sorri, aga ma olen rase olemises täiesti lootusetu. Tahaks lihtsalt kogu-faking-aeg vinguda. Vingungi. Mingi rõõm peab inimesel ju olema!

Igatepidi on ebamugav ja kohati valus, hingata ei saa, magada ei saa, pissima peab iga viie minuti tagant, nüüd on lisandunud käte ja jalgade paistetus ja öine higistamine (no ikka nii, et kui ma ärkan, et vetsu minna, VOOLAB higi suurte piiskadena mööda keha alla, hommikuks on voodi läbimärg, kaasa arvatud padi - saate aru, padi!!!). Lõhkenud veenidest ma üldse ei räägigi. Energiat on null, iga väiksemgi asi võtab hingeldama. Viimastel nädalatel olen ka tavapärasest palju emotsionaalsemaks muutunud. Eelmise rasedusega tuli hormoonidemöll alles pärast lapse sündi, mitte mitu nädalat enne seda. Ma ei tunne end vaimselt ega füüsiliselt iseendana. Väga häiriv ja tüütu.

Arst muigas ja ütles, et tead, usu või ära usu, aga peaaegu kõik rasedad räägivad mulle täpselt sama juttu. Iseasi kui avalikult nad seda muidu tunnistavad, aga rasedus ongi kehale suureks koormuseks ja midagi ülemäära mugavat selles ei ole. Pigem tulevad need ootused suurele särale ja õnnetundele ühiskonna poolt, sest lapse saamine on teadagi rõõmus sündmus (kuigi noh, vähemalt esimesel aastal ka väga töömahukas ja unevaene, millest jällegi pole justkui viisakas rääkida).

Igatahes on mul nüüd vähemalt kindel kuupäev olemas ja pean lihtsalt palvetama, et ei juhtuks enne seda haigeks jääma. Elupõlise ateistina sellest ilmselgelt suuremat kasu ei ole, aga uppuja haarab ju ka õlekõrrest. Fakt on see, et lõpp on nii lähedal, et ühel hetkel peab see laps nii või teisiti välja tulema, aga noh, ma ise muidugi eelistaks, et mida varem, seda parem. Eks näis.

24 november, 2021

Nutt ja hala, sest miks ka mitte

Alles see oli kui kurtsin, et natuke tobe olukord, kus lasteaiakasvatajad ei ole kohustatud end vaktsineerima, ei ole kohustatud maski kandma, aga kui haigestuvad, peab terve rühmatäis lapsi kaheks nädalaks koju jääma, samas on vanemad kohustatud lasteaia eest täie rauaga maksma, ise kodus olles, töötasu saamata. Koroonakahtlusega last ei saa niisama lihtsalt vanavanematele ega tasulisele hoidjale kah visata.

Ja ei läinudki palju aega, et Oscari rühm täpselt sama olukorraga silmitsi seisaks. Eelmisel nädalal üks kasvataja köhis. Ma veel mõtlesin, et äkki on korooooona. Sest tänapäeval on avalik köhimine peaaegu sama nagu avalik peeretamine. Kui vähegi võimalik, siis hoidud. 

Aga noh, jõudis mitu korda köhida selle paari lühikese minuti jooksul, mis mul hommikul lapse üleandmisele kulus (üleandmine toimub alati õues ja ainult sel hetkel peavad nii vanemal kui töötajal maskid ees olema, sest need minut või paar õues värskes õhus distantsi hoides on väga ohtlikud; kõvasti ohtlikumad kui seesama töötaja ilma maskita päev otsa mu lapsega ninapidi koos siseruumis).

Nädalavahetusel tuli lasteaiast sõnum, et Oscari rühma töötaja on saanud positiivse koroonatesti tulemuse, aga rühm hoitakse lahti, jälgige sümptomeid ning kui laps terve, võib ikka tuua. Ja oodake juhtnööre kohalikust terviseametist. Oscar oli täiesti terve ja kuigi ma üldse ei taha, et ta nüüd vahetult enne venna sündi haigeks jääks või mind nakataks, siis ei olnud tema vabatahtlik kojujätmine ka hea variant, sest mul endal on juba nii raske ja paha olla, et ma lihtsalt ei suuda teda päev otsa lõbustada. 

Viisin siis lasteaeda. Esmaspäeval ja teisipäeval. Teisipäeva õhtul see terviseamet siis lõpuks helistaski. Et Oscar on olnud lähikontaktne ja peab jääma kümneks päevaks isolatsiooni. Alates viimasest kokkupuutepäevast selle koroonapositiivsega. Millest on... juba viis päeva möödas!

Nagu... tänks, et leidsite lõpuks aega teada anda. Siiamaani on terve see rühmatäis lähikontaktseid rõõmsalt vabalt ringi käinud ja lasteaias ninapidi koos olnud. Aga need järgmised viis päeva - üliohtlik! Kodust välja ei tohi minna, kõik pereliikmed peavad samuti peidus püsima.

Ei loe, et sümptomeid pole (okei, arusaadav, paljudel ei tulegi). Ei loe kui kasvõi iga päev testida ja negatiivne tulemus saada. Mitte miski ei loe. Ja vanematele ka miski ei loe. Kõik koju luku taha. 

Ütlesin, et ma päris nii äärmusliku lähenemisega nõus ei ole. Mina olen topeltvaktsineeritud, lapse isa sai hiljuti juba kolmanda doosi (meil on siin üldse üle 90% inimestest vaktsineeritud ja uute juhtumite numbrid madalad; sisuliselt haigestuvadki veel ainult need, kes vaktsineeritud ei ole). Mul on lõpurasedana iga paari päeva tagant mingid arstivastuvõtud ja asjad ning Matt peab tööl käima. Oscarit võin vabalt kodus hoida, aga vanematel on siiski ka koduväliseid asju toimetada.

Matti puhul veel eriti tobe - töö tõttu puutub ta paratamatult koroonapositiivsetega regulaarselt kokku, vaatab neid läbi, hingab sama õhku (noh, läbi maski, aga mis see mask selles väikeses ruumis ninapidi koos olles nii väga aitab). Aga nüüd, kus kokkupuude oli lapsel ja sedagi juba pea nädal aega tagasi ja laps ise siiani täiesti terve, peaks justkui töölt koju jääma... 

Matt testis meid siis eile kindluse mõttes ja hetkeseisuga siin peres igatahes korontsikut pole.

Ma üldiselt olen üsna seda meelt, et pandeemia ongi tüütu ja ebamugav, aga eks teeme, mis vaja ja küll see kunagi läbi saab. Aga sellegipoolest veidi absurd kui esimese (ohtlikuma!) aja isolatsiooniperioodist ei anta sulle isegi teada, et pead koduseks jääma, samas kui nende allesjäänud viimase paari päeva üle nii kõvasti vahtu lüüakse nagu oleks tegemist juba tõestatud musta katkuga.

Tavaolukorras ei laseks ma end üldse häirida, aga praegu olen lihtsalt nii rase ja tujust ära ja väsinud, et absoluutselt kõik ajab närvi. Eriti edukalt suudan närvi minna nende stsenaariumite peale, mis isegi üldse tõeks ei pruugi osutuda. Näiteks, et viimasel hetkel Oscar ikkagi jääb koroonasse. Mis teeks tema hoiuteema keeruliseks nendeks päevadeks, mil meie haiglas peame olema. Või et vaatamata vaktsineerimisele ka mina koroonasse võiks jääda. Mis tähendaks, et ma peaks maksimaalselt kaua veel rase olema, et koroona jõuaks enne üle minna kui laps välja tuleb. Et mitte kogu haiglapersonali ja teiste beebide tervisega riskida. Paganama Murphy oma kehva ajastusega.

Kuigi see tõenäosus, et keegi ei jää haigeks, et kõik laabub ideaalselt ja mul on varsti hoopis nuntsik beebi, on hoopis suurem. Pöidlad pihku siis!

20 november, 2021

Klantspildimaailm ja valed

Lugesin üht eesti ajakirja, kus oli lugu naisest, kes otsustas end kolme väikese lapse kõrvalt heasse füüsilisse vormi viia. Hakkas trennis käima kui kaksikud olid nelja-viiekuused ning suurem kahene. Mõned kuud tööd ja pühendumist ning oligi vorm saavutatud. Tõesti tubli!

Sealt edasi saime teada, et tal lihtsalt ongi palju energiat ja rõõmus meel, et kõik on võimalik kui lihtsalt väga tahad. Teeb süüa ja mängib lastega, käib külas ja jalutamas. Et kolme väikelapsega kodusolek polnud trenni tegemisel üldse takistuseks ja et ta pole end kaksikute kõrvalt kunagi väsinuna tundnud.

Tõesti?

Mitte KUNAGI pole end laste kõrvalt väsinuna tundnud?

Võrdlen paratamatult endaga...

Rase olla ma ei oska - klantsajakirjadest ikka loen, kuidas... mingi sära ja tore aura, suur nautimine. Mulle täitsa võõras. Tulin just alumiselt korruselt üles ja pidin pool tundi diivanil hingeldama, et jõuaks edasi elada - nii suur pingutus oli! Samal ajal üritas beebi läbi ribide välja tulla. Kopsud ja teised siseelundid on kurgu alla kokku volditud...

Ma ei oska nautida sellist asja. Ma naudin muud. Šokolaadi. Magamist. Okei, hetkel jääb siis ainult šokolaad.

Väsinuna tundsin end isegi ühe beebi kõrvalt, kolme väikest kraadet korraga ei taha isegi ette kujutada. Arutasin sõbrannaga, et selliseid roosamanna lugusid ei tohiks ajakirjanduses avaldada. Mõni äkki loeb ja paneb suurest masendusest nööri kaela. Arvab, et on ainus, kellele lapse beebiaeg üldse mingeid raskuseid valmistas, teised siin, näe, kokkavad-koristavad-külastavad-mängivad põnnidega ning vihuvad veel trenniski käia. Seejuures jääb energiat isegi üle, sest kõike saab kui väga tahta!


Aga siis vaatasin nime ja mõtlesin, et oot... kas tema mees mitte...

Guugeldasin ja mis ma näen! Vähem kui kolm kuud tagasi ilmus samast perest hoopis selline artikkel, kust selgus, et neil on olnud väga keeruline aasta. Mees tundis, et oma naine pole enam ahvatlev ja elu kolme väikelapsega oli nii raske, et ta langes depressiooni. Ja mida teeb üks depressioonis mees? Loomulikult hakkab naise sõbrannale mahlakaid seksisõnumeid saatma, kirjeldades, kuidas meritähed polevat tema teema ja kuidas ta tahab ikka "tagant ka juhtida nagu kapten rooli taga".

Naine, kes (vähemalt viimase artikli põhjal) samal ajal elurõõmust pakatas, lapsi kantseldades kunagi väsinud ei olnud ja trenni vihtus teha, jäi toonagi abikaasa tegusid kommenteerides lojaalseks ning kiitis, et raskused on suhet hoopis tugevamaks muutnud, kõik on olnud imeline ning abielu õnnelik.

Novot, kellele mida õnneks on vaja...

Aga normaalseid asju ja päris elu vist ei saagi klantspildimaailmas väga avaldada. Iga kord kui keegi kuskil natukenegi mainib, et ta ei saa lastega hakkama, et mees on munn, et raha on vähe või midagi muud suhteliselt levinut, teatavad anonüümsed kommentaatorid kohe, et appi kui ebanormaalne ja "minu lapsed õpivad küll ainult viitele, mees tassib iga päev roosisülemeid jalge ette ning raha on kui ratsahobuse sitta".

Sest neil on ka tegelikult päris elu, aga võib-olla on see nii trööstitu, et ainus koht, kus end kellegina tunda, ongi see anonüümne kommentaarium kuskil Õhtulehe või teab mille sabas, kus end ilusamaks, targemaks ja õnnelikumaks valetada. Kurb.

18 november, 2021

Veeuputus

Meil siin looduskatastroofide vähesuse üle juba kurta ei saa. Alles see oli kui suvise kuumalaine ajal tulid uued temperatuurirekordid, suur osa metsa, maastikku ja paljud kodud põlesid maani maha, mitmed piirkonnad olid kuude kaupa suitsu sisse mattunud.

Nüüd on siis vihmahooaeg ja alustuseks käis siit üle väike tornaado (aga hästi korraks ja kahjusid tekitamata) ning seejärel kallas kaks päeva järjest nagu ämbrist. See omakorda tekitas suured üleujutused ja mudalaviinid, mis uhtusid minema või muutsid järveks kõik neli maanteed, mis meid ülejäänud Kanadaga ühendavad. 

Selles linnas, kus mina elan, ei juhtunud suurt midagi, aga nii palju oleme mõjutatud, et kaubavedu, mis muidu maantee kaudu toimis, on teadmata ajaks ära lõigatud. Nendes piirkondades, kuhu maanteel olnud inimesed lõksu jäid, osteti toidupoed kohe esimese päevaga tühjaks. Pildid lagedatest lettidest jõudsid ajakirjandusse, mispeale tormasid kõik ülejäänud inimesed kah poodi nagu oleks nälg päris tõsiselt silme ees terendamas, kuigi laevaliiklus ja USA'st tulev kaubavoog ei ole häiritud.

Tegelikult on huvitav kui vähe me teame, kust ja kuidas kaup lettidele jõuab? Mis asjad need üldse on, mis meile teistest Kanada osadest rongide ja veoautodega saabuvad? Ja mis tuleb USA'st? Mul näiteks pole aimugi! Õnneks on mingid varud nagunii kodus olemas, sest detsembris on alati igal pool meeletu möll ja teadsin ette, et vastsündinuga ei taha kohe shoppama kihutada. Nälga seega ei jää. 

Ainus, mida ma praegu tõsiselt võtan, on fakt, et paljud bensiinijaamad on kütusest tühjaks ostetud (seda küll eelkõige nendes piirkondades, mis rohkem pihta said), sest mul pole aimugi, mis teid pidi kütus meieni jõuab ja kas sellest võib puudus tekkida või mitte? Autot kasutada on ikka vaja.


Mitu sellist ala, kus asub palju farme, jäid üleni vee alla ning inimesed ja loomad tuli evakueerida. Tegelikult on ikka raske hoomata kui õudne see võib olla kui kogu su elutöö lihtsalt paari päeva jooksul ära upub. Autod hulbivad sihitult ringi ja ma ei usu, et hoonetest enam suuremat asja saab pärast nädalate või kuude kaupa vee all ligunemist. 

Aga jah, maanteed on meil hetkeseisuga sellised:


Huvitav oleks teada, kuidas parandustööd välja hakkavad nägema? Oodatakse lihtsalt, kuni vesi lõpuks ära kaob? Sellist kogust ei pumpa ju kuskile üle aia teise tiiki... Ja kas nendes kohtades, kust mudalaviin teed ja raudteerööpad minema pühkis, ehitatakse kõik endises vormis tagasi või tehakse mingid kohendused, näiteks tunnel maantee alla, mida kaudu vesi (ja muda) tulevikus vajadusel voolata saaks?

Osades neis piirkondades sajab praegu lund. Juhul kui läheb külmaks ja vesi ära jäätub, siis ei saagi enne kevadet midagi tegema hakata? 

Arvame ju inimkonnana ikka, et oleme kõikvõimsad, aga looduse ees jääme hetkega hätta... 

17 november, 2021

Virisen

Viimane nädal aega olen igal ööl 6-7 korda pissil käinud ja kella viiest lõplikult ärganud. Raseda glamuurne elu... 

Ükspäev tegin laua ääres tööd ja kurtsin Mattile, et no ei saa üldse - õudselt ebamugav on istuda. Seista on veidi mugavam, aga ei jaksa üle viie minuti. Lamada pole kah hea. Seismise ja istumisega võrreldes muidugi veidi parem, juhul kui õnnestub mugav poos leida ja miljon patja igale poole toestuseks ümber panna. Aga siis on jällegi tõenäosus, et hetk pärast selle hea asendi leidmist hakkab laps maruliselt ühele küljele peksma ja siis ma muretsen, et äkki tal jäi mingi käsi või jalg kuskile minu alla kinni (tegelikult ei saa ju jääda, eksju?) ja siis tuleb end jälle nihutama hakata. 

Kopsud ei mahu mul juba ammu ära. Need on kuskil kurgu all. Tahaks hingata, aga ei saa. Mäletan, et Oscarit oodates oli see lõpp samasugune, et sain juba väga selgelt aru, miks rasedad ütlevad, et ei karda enam sünnitust ega midagi, tahaks lihtsalt lapse kätte saada. Ma ka tahaks!

Kõigele lisaks on Oscar tõbine ja köhib mulle kogu aeg armutult näkku. Õnneks oli koroonatest negatiivne ja saab lasteaias edasi käia, mis on hea, sest midagi lõbusat ma ise temaga enam teha ei jaksa (tulles tagasi esimese lõigu juurde, et ei suuda istuda, astuda, seista ega lamada). 

Nüüd, kus ta on veidi üle nädala haigevõitu olnud, jäi lõpuks ka mul endal kurk valusaks. Päeval elan üle, soe tee õnneks aitab, aga öösel on lisaks pidevale vetsuvahet traavimisele esimese poole ööst kõrvetised (õnneks on nende vastu rohtu) ja hommikupoole hakkab kurk lootusetult valusaks jääma (selle vastu võib ka ilmselt midagi võtta, aga olen püüdnud teega hakkama saada). Ahjaa, nina on mul öösiti juba mitu nädalat kinni olnud, see pidi rasedatel täitsa normaalne olema. Kellele seda hapnikku ikka vaja on!

Natuke piinlik on viriseda kui tänu kõigile neile kannatustele beebi saan. Aga noh, virisen ikka. Ma mäletan juba eelmisest korrast, et elu koos vastsündinuga polnud just lust ja lillepidu, aga võrreldes raseduse viimaste kuudega oli sel oluliselt rohkem positiivseid külgi. Näiteks see nohisev nunnu beebi ise. Nad on kuidagi palju armsamad kui lõpuks välja tulevad ja mind enam jalaga põide ei tao.

12 november, 2021

Head ja mitte nii head mõtted

Ükspäev mõtlesin sellele, et laste ja täiskasvanute aju töötab ikka täiesti erinevalt. Nimelt sõi Oscar minu kõrval istudes mingeid väikseid komme. Ja korraga võttis ühe ning surus selle endale ninna. Täiesti lambist!

KUST selline idee tuleb? Ma ei mäleta, et oleksin millegi söömise ajal üldse oma nina peale mõelnud või juurelnud, et kuhu suhupandav kraam veel mahtuda võiks. Lapsepõlve jätame välja, ma ei mäleta, kuidas mu mõte tollal töötas. Aga seda ma tean, et minu ninast pole kunagi pidanud arst komme välja koukima.

Mingi teine päev nokkis Oscar nina ja pani kolli omale suhu. Me Mattiga nägime seda pealt ja hüüatasime ühekorraga automaatselt iiiiiiiuuuuu, nii et laps ehmus ära. Ma pole kunagi varem näinud teda kolle söömas. Loodetavasti ei saa see nüüd igapäevaseks praktikaks. 

Sõbranna kurtis, et mehed ja naised olevat ka ikka erinevatelt planeetidelt. Ütles, et vahel tahaks enne magamajäämist niisama kaisutada. Kohe kaua ja mõnusalt. Ja pikalt suudelda. Ning seejärel kaisus uinuda. Nii romantiline oleks. Aga et mees ei oska. Korraks võib, aga mingist piirist tuleb see point of no return nagu lennukitel hoovõturajal.

Ma nii naersin.

Maarja kirjutas ükspäev, et mehed ei tundu nagu üldse romantilised, aga samas on enamik nõretav-romantilistest lauludest meeste kirjutatud. Tõsi.

07 november, 2021

Valikuline mälu

Ma olen juba viimased peaaegu kolm aastat kodust töötanud ja sedagi ainult osalise ajaga. Sellega kaasneb, et hommikud on alati hästi mõnusad. Pole kella peale ärkamist (no poleks vajagi, sest ma ei mäleta, millal ma viimati kauem kui seitsmeni magasin ja nüüd, rasedana, on ärkamise aeg üldse kuskile viie-kuue vahele liikunud), aga mis põhiline - ei ole kiirustamist! 

Matt on hommikuti kas tööl või magab, seega oleme Oscariga alati omapäi. Tema vaatab multikaid, mina surfan netis, kumbki sööme omas tempos. Alguses on õues kottpime ja siis hakkab tasakesi valgemaks minema. Eriti mõnus kui veel lumi ka maas oleks. Vahel panen küünlad põlema. Või teen kaminasse tule. Täna näiteks blogin.

Kodust töötamise negatiivne pool on see, et reede õhtud pole enam erilised. Ei teki seda suurt vabadusetunnet, et oiiiiii, mida kõike nädalavahetusega saaks ette võtta. Seda igatsen.

Sõbranna, kes sai hiljuti teada, et ootab teist last, ütles: "Täiega juba ootan neid rasedushormoone, mis suure rahu ja chill tunde signaalid ajju saadavad". 

Ma olen kade! Tahaks ka selliseid! 

Minu meelest on raseduse ainus positiivne külg see, et lõpuks saab lapse. Rasedus ise tuleb lihtsalt üle elada. Ja ma juba tean, et see kõik läheb meelest ära, tagantjärele ei tundu enam üldse nii hull. Hästi huvitav oleks kui saaks mõõta, et kuidas keegi rasedust tunnetab. Et kas mul on ka objektiivselt võttes ebamugavam kui mõnel teisel? Või ma lihtsalt virisen rohkem?

Paar nädalat tagasi korjasin kuskilt mingi jubeda okseviiruse üles. Pärast seda kui olin öösel ja hommikul pool sisikonda välja roopinud, ütles Matt, et rasedana oleks hea oksendamisest hoiduda, et ei tekiks vedelikupuudust ning andis mulle rohtu. Ohh, palju paremaks läks. Süüa küll ei suutnud ja kehv oli endiselt, aga oksele enam ei ajanud. Lihtsalt veetsin terve päeva diivanil siruli ja tegin neli-viis lõunauinakut. Täitsa kohutav oli. Ja korraga tuli meelde, et täpselt samas seisus olin terve esimese rasedustrimestri. Kuidas ma selle üle elasin? 

Seekordne okseviirus õnneks kuudepikkuseks ei kujunenud, järgmisel päeval oli juba täitsa inimlik olla. Aga ikkagi huvitav kui efektiivselt asjad meelest ära lähevad kui parajasti ise selle sees ei ole.

Sellepärast ongi vanematel inimestel alati tunne, et noorus on hukka läinud. Mälu veab alt lihtsalt. 

01 november, 2021

Kuidas ennast kogemata haigeks süüa...

Meil kallas nädal aega järjest vihma ja oli pigem külm. Siis tuli Halloweeni nädalavahetus ja plaksti kolm päeva järjest särav päike ja soojad kraadid. Millele järgneb uus vihmaperiood. Matt ütles, et Halloweeni ajal ongi alati ilus ilm olnud, tema ei mäletavat, et sel õhtul kunagi elu jooksul sadanud oleks.

Ma ütlesin, et see on siis umbes nagu jaanipäev. Ma ei mäleta, et oleks juhtunud, et jaanipäeval ei saja. Isegi kui enne ja pärast on ilus suvi, siis jaaniõhtul viskab ikka väikse ämbritäie vett kaela. Noh, tegelikult vist küll mitte päris igal aastal.


Nüüd, kus mul endal kommihuviline laps on, toob Halloween igal aastal palju meeldivaid emotsioone. Eilne õhtu oli uskumatult tore - ümbruskonna tänavad tihedalt lapsi ja neid saatvaid täiskasvanuid täis, paljud tegid maja ees lõket ja taaskord oli näha väga kihvte kostüüme. Ma ise ei hakanud seekord isegi mitte proovima mingit teatrit teha, nagunii miski selga ei mahu. Minu panus seisnes selles, et panin tossupaelad kinni ja seda pole juba vähemalt kuu aega juhtunud. Nii et olen enda üle uhke!

Komme ostsime sel korral kogemata topelt. Esiteks valmistasin mina suure kausitäie ette ning seejärel teatas Matt, et "ostis Halloweeni kommid ära". Võttis igaks juhuks kohe varuga, mingi viis-kuus suurt karbitäit. Oleme neid kambakesi juba pikemat aega hävitanud, diabeet koputab kolinal uksele, aga eilseks jäi kah endiselt liiga palju. Panime siis suurte kaussidega ukse ette kõrvitsate kõrvale, kuniks ise Oscariga ringkäigule läksime. Lootsime, et kui on palju kommi, võtavad kõik vähemalt peotäie.

Aga nad on nii viisakad siin. Enamasti on välja jäetud kausside kõrvale kirjutatud, et palun võta kaks tükki. Meie silte kõrvale ei jätnud, aga üle kahe polnud kindlasti ükski laps võtnud.

Kui me mitu tundi hiljem tagasi jõudsime, olid kõik kausid endiselt pooltäis ja et vaikselt koputavat diabeediohtu natukenegi leevendada, tõstis Matt kausid hoopis tuppa ning andis igale ukse taha ilmuvale lapsele korraliku peotäie, mida muidugi suurte rõõmuhõisetega tervitati.

Oscar sai ka megapalju maiustusi, krõpse ja isegi paar väikest mänguasja. Väikestele lastele üldiselt jagatakse palju heldemalt. Meil on kokkulepe, et Halloweeni õhtul piiranguid ei eksisteeri, võib täpselt nii palju süüa kui ainult sisse mahub. Oi, mahtus palju! Aga järele jäi ka palju. Ja nüüd on jälle probleem, sest lähiajal pole lootustki, et majast magus otsa saaks...

27 oktoober, 2021

Nii rase, noh

Käisin kirurgi vastuvõtul ja sain palju huvitavaid asju teada! Esiteks kurtsin, et tunnen ennast kuidagi nii palju rohkem rasedana kui eelmisel korral. Noh, mul on muidugi ka objektiivselt võttes mingeid selliseid hädasid, mida Oscarit oodates polnud, näiteks see parem säär, mis on üleni sinine ja kobrulisi veene täis. Valutab ju ka. Jah, seda häda saaks iseenesest veidi leevendada kui kannaks spetsiaalseid tugisukkasid, aga arst ütles juba täitsa alguses, et neist on abi ainult siis kui enne voodist tõusmist jalga tõmmata ja alles magama minnes ära võtta. Kuna veenid plahvatasid mu jalal juba teisel raseduskuul, oleks see tähendanud kaheksa kuud järjest mingis pigistavas sukas elamist. Ma ei hakanud proovimagi. Seda enam, et asi oli kohe esimesest hetkest peale nii halb, et hiljem ootavad mind nagunii süstid ja operatsioon, midagi väga drastiliselt sukaga päästa poleks saanud.

Aga jah, ma tunnen ennast väga rasedana. Kirurg rääkis, et teise (ja iga järjestikuse) rasedusega tunnebki enamik naisi end umbes kolm nädalat ajast ees olevat. Keha mäletab, mida teha; kõht tekib varem, kogu valmistumine käib kiiremini. See omakorda tähendab, et kui Oscar tuli välja 39ndal nädalal, siis seekord tunnen end 39ndal nädalal juba 42 nädalat rasedana!

Ma ütlesin, et pole võimalik, ma tunnen juba praegu, et kohe on viiekümnes algamas! :)

Huvitaval kombel vastavad kõik mõõdud ja kaalud täpselt sellele, kus nad praegu olema peavad. Nii et see ebamugavuse pool on puhtalt tunnetuslik. Ja endiselt ei suuda ma ära imestada, kuidas paljudele naistele meeldib rase olla! Mulle näiteks meeldivad terved hambad ja sellepärast käin tihti hambaarsti juures kontrollis, aga puurimise osa mulle näiteks ei meeldi. See on lihtsalt vahend, et eesmärgini jõuda. Nagu ka rasedus. Eks elame üle muidugi! Pole enam palju jäänud ka.

Kuna Oscar sündis keisrilõikega (oli tuharseisus ja ultraheli andmetel ka mõõtudelt suur), on mul seekord valida, kas proovida ise sünnitada või valida plaaniline keiser. Ise sünnitamisel on pärast keisrit mõned lisaohud pluss veidi väiksem õnnestumisvõimalus ja ma ausalt öeldes pole klassikaline ürgnaine, kes tahaks kõike seda "mõtestatud valu" ja muud kaasnevat kogeda. Seega lähen juba teada-tuntud teed ja tuleb jälle keiser.

Kuupäevi anti kaks. Esimene "ametlik" ja teine "tagavaraaeg" üheksa päeva varasemaks "juhuks kui end selleks ajaks juba täiesti puruõnnetuna tunnen". Ütles nii toredasti, et me ei sunni sind kauem rase olema kui sa tunned, et suudad. Inimlik, noh. Tunneli lõpust hakkas jälle valgus kenasti paistma!

15 oktoober, 2021

Labastest kommentaaridest

Ma vahel mõtlen, et kes need inimesed on, kes eesti uudiste alla kommentaare kirjutavad? Kas see ongi aus läbilõige rahvastikust? Ühest küljest tahaks uskuda, et ei ole. Teisest küljest... mine tea.

Näiteks poliitikaga seotud teemades jääb silma palju tarbetuid isiklikke solvanguid. Eriti kõvasti saavad hagu naised, näiteks endine president ja Kaja Kallas. Mind jubedalt härib kui inimestel pole midagi sisulist öelda ja siis mõnitatakse välimust või antakse hüüdnimeks KaKa. Ma olen alati arvanud, et kaka-naljade tase saab hiljemalt lasteaia lõpuks otsa, aga võib-olla siis ikkagi mitte.

Vahele avaldatakse artikleid sellest, et ehmatavalt suur osa Eesti lastest tegeleb enesevigastamisega, et koolides on väga palju kiusamist, et Eesti lapsed-noored on suitsiidijuhtumite poolest maailmas esirinnas. Noh ja siis ma mõtlengi, et kui see laste osas nii selgelt ametlikku statistikasse jõuab, siis kust kõik alguse saab? Võib-olla ongi neid kaka-naljade tasemele kinni jäänud vanemaid ikkagi nii palju, et ka järgmine põlvkond saab kahjustatud juba enne kui nad suureks jõuavad kasvada?

Koroonateemadest ma üldse ei räägi! Seesama lasteaia-seltskond arvab oma lõbusate kakanaljade vahel täiesti tõsimeeli, et kui paar FB postitust ja youtube-i videot on ära vaadatud, siis põhimõtteliselt juba ollaksegi arst või teadlane. Arusaamine meditsiinist, uuringutest ja isegi lihtlabasest statistikast on paraku küll olematu, aga selle teeb tasa vali hääl ja lõputult läbinämmutatud loosungid. 

Kuskil oli artikkel, mis pakkus, et vaktsineerimata inimestele võiks haiglaravi piirata. Ja ma tõsimeeli ei saa aru, miks vaktsiinivastased sellele nii tuliselt vastu on? Nende sõnavõtte lugedes jääb mulje, et arstid on lollid ja pahatahtlikud ning ravimitööstus on ainult sellele üles ehitatud, et sind ära tappa. Igaühel on õigus oma arvamusele ja jumala eest, mina ju ka ei tea, võib-olla see kõik ongi tõsi?! Aga mulle jääb selgusetuks, et kuidas nad sel juhul üldse haiglasse julgevad minna? Ilmselgelt ei tegele nendega seal Nõid Nastja ning medikamendid ei koosne teepuuõlist ja c-vitamiinist.

Eesti on koroonajuhtumite arvult miljoni inimese kohta 19. kohal maailmas (ehk 176 riigis on olukord parem kui Eestis), aga kommentaare lugedes jääb mulje nagu oleks just eestlased oma vaktsiinivastasusega jackpot'i koju toonud ja end tõhusalt "paha meditsiini" eest kaitsnud. 

Kui ma puhtalt numbreid vaatan, siis... vist ikka ei tulnud nii hästi välja ju?

Aga noh, üks õhtu juhtusin nägema toredat uut telesaadet "Poissmeeste pidu" ja kui enne oli raskusi ette kujutamisega, et millised need inimesed reaalsuses võiks olla, kes kõiki neid vihaseid ja rumalusest nõretavaid kommentaare kokku klopsivad, siis... noh, nüüd ma suudan neid juba oluliselt paremini visualiseerida. Nad vist ikka ONGI päriselt olemas...

12 oktoober, 2021

Sügistegemised

Mulle on siinne sügis alati meeldinud. Päikest on palju ja loodus püsib kuude kaupa värvilisena. Saab lõputult kampsuneid ja tenniseid kanda. Praegu on muidugi see probleem, et mitte miski ei mahu selga ja tennisepaelu on raske kinni saada. Rõõmustan kui on vihmane ilm ja saab kummikuid jalga panna, sest neil ei ole nööre.

Iga jumala kord kui keegi hakkab võrdõiguslikkusest rääkima, tahaks röögatada, et kus see võrdõiguslikkus lapsesaamise juures on??? Kohe näha, et jumal pidi meessoost olema - kuidas muidu kogu ebameeldiv ja raske osa naiste peale jäi...

Aga ei ole hullu. Täna ostsin omale järjekordse suurema ürbi, mis ei saa poolel kõhul otsa ja nüüd on jälle mõnda aega hea. Muidu võiks ju Matti omi kanda, aga ta on nii pikk, et tema riiete käised ulatuvad mulle põlvedeni. 



Siinse sügise kohustuslik dekoratsioonielement on kõrvits. Kanadas ja Ameerikas tähistatakse tänupüha, mis märgib saagikoristuse lõppu. Kuna tegelikkuses ei ole linnastunud inimestel saagi korjamisega enam midagi pistmist, siis kasutatakse võimalust vähemalt kõrvitsad oma käega välja valida. Neid muidugi müüakse ka kõikides poodides, aga soovi korral võib otse farmi sõita ja porise põllu pealt sobivad ise välja valida.

Kõrvitsapõlluga käib tavaliselt kaasas ka maisilabürint, millest mul kahjuks pilti pole, aga siit on natuke äärt näha:



Kõrvitsapõld jääb pildil nende valmis korjatud kõrvitsate taha ja soovijad võivad sobiva ka sealt välja valida. Lastega selline tore meelelahutus, tänapäeval pole ju igaühel maavanaema, kelle põllu peal pori sees müttamas käia.

Põllu ja sissepääsu vahel töristas traktor, mille järelkärus põhupakkide peal istuvad inimesi sõidutati. Mitte, et distants kõndimiseks liiga pikk oleks, aga meelelahutusena tore.


Ja farmis olid muidugi ka kitsed, jaanalinnud, põrsad, kanad - kogu loomaaed. 

Ma olen siinseid pühasid hindama õppinud. Täpselt nagu keset talve on jõulud, mis aitavad pimeda ja külma aja rõõmsamaks muuta, on siin sügiseti tänupüha koos kõigi kõrvitsate ja dekoratsioonidega ning sellest mõni nädal hiljem halloween. Pole aega tähelegi panna kui ilm külmemaks ja vihmasemaks muutub.

Tänupüha puhul küpsetatakse traditsiooniliselt kalkunit ja kõrvitsakooki, saadakse pere ja sõpradega kokku, vaba päev antakse muidugi ka. Aga Kanadas on tegelikult igas kuus üks esmaspäev vaba - neil on kõikvõimalikud tähtpäevad mugavalt nädalavahetuse kõrvale sätitud. Ja kui liikuv püha (näiteks jõulud) langeb nädalavahetusele, on sellele järgnevad äripäevad vabad.


Kuna detsembrisse ma sel aastal midagi ei plaani - eks näis kui palju beebi kõrvalt üldse aega ja tahtmist millekski jääb - on mul juba praeguseks enamik jõulukingitusi ostetud ja pakitud. Peaaegu oleks hakanud ka beebiriideid soetama, aga suutsin end siiski kokku võtta ja alustuseks vaadata, mis kodus olemas on. Ja selgus, et polegi miskit juurde vaja. Teise lapse saamine on esimesega võrreldes ikka täitsa tasuta!

Peaaegu neljaaastane vahe on selles mõttes kah hea, et ma ei mäletanudki pooli riideid, mis Oscaril on olnud. Osa neist ei jõudnud vist selgagi. Ja kohe päris kindlasti ei mäletanud ma seda kui väike ta sündides oli! Need kõige esimesed hilbud on ikka lausa miniatuursed... 

25 september, 2021

Kuidas ühe vana on teise uus

Mu tuttaval/sõbrannal on uus peika. Ja no inimesed on nii armunud, et enam rohkem ei saagi olla. Räägib mehest ülivõrdes. On ka põhjust, sest lisaks kogu sellele roosamanna tundele, mis nende vahel on tärganud, teeb mees talle ilusaid kingitusi, toob lilli, viib spaasse. Poputab. 

Armas on kõrvalt vaadata. Neid liblikaid kõhus ja piiritut õnnetunnet.

Mehel on ka eks ja laps. Lahutati üsna hiljuti (sõbranna sai kutiga alles pärast lahutust tuttavaks, ütlen igaks juhuks ära). Sellest osast, miks lahku mindi, ei tea ma midagi, tegemist pole nii lähedase sõbrannaga, kellega väga tihti või põhjalikult räägiks, aga neid kaht turteltuvi kõrvalt vaadates rändas mu mõte kohe sinna, et huvitav, milline oli selle mehe suhe eelmise naisega?

Algas kindlasti sama roosamannalt. Ja nii palju pidid nad üksteisele meeldima, et koos laps saada ning teda tervelt viis aastat ühiselt kasvatada. Aga milline oli lõpp? Kui need kaks naist peaksid seda meest praegu oma vaatevinklist iseloomustama, ei arvaks ilmselt äragi, et jutt käib samast inimesest.

Nii huvitav oleks teada, kas mees ongi tegelikult selline tore kompu nagu värskelt alanud suhtes tundub ja eksnaine juhtus olema kuri nõid, kellega polnud võimalik ühe katuse all elada? Või oli mees ise täielik munn ja lõpuks viskas hoopis naisel üle? Või hoopis kõige tüüpilisem variant, et saabus argipäev, mis sisaldas juba palju vähem lillebukette ja palju rohkem vedelema unustatud musti sokke, lisaks veel lapsi, kes tähelepanu nõudsid?

Mallu just kirjutas samast asjast ja sõnastas hästi, et sellises suhtes, mis on juba pikemat aega kestnud ja kus on ports väikeseid lapsi, näed suure osa ajast välja pigem pool-kodutu kui mingi parfüümipilves hõljuv jumalanna. Ja mees samamoodi. Argielu, noh. Liblikatele paneb see kahtlemata väikse põntsu.

Ka selles on omakorda tasakaal oluline, sest kui kümme aastat hiljem ikka veel üksteise jaoks mööda nööri kõnnitakse, igal hetkel riideid ja meiki sätitakse, on midagi natuke paigast ära ja suhe ei ole piisavalt turvaline ega soe, et saaks end mugavalt tunda. 

Vastupidi muidugi ka - kui nii mugavaks muututakse, et mõlemad 40 kilo juurde võtavad, enam iial end üksteise jaoks ei säti ning õhtuti kumbki oma diivaninurgas telekat vaadates raginal peeru käristab siis... noh, kah ei toimi. Miskit peab teineteises siiski ka veetlevat ja armastusväärset säilima, seda nii sisu kui silmailu mõttes.

Muidu ongi nii, et pärast lahkuminekut hakatakse korraga kõvasti pingutama ja muututakse kardinaalselt teiseks inimeseks kui suhte lõpus oldi ning visatakse endisele kaaslasele nina peale, et näe, millest sa ilma jäid. Aga endine kaaslane ei jää kunagi sellest ilma, mille uus endale suhte alguse puhul saab.

Sest kui suhtuda uude täpselt samamoodi nagu eelmise suhte lõpus vanasse suhtuti, ei jõutaks mitte kuhugi. Suhe kukuks enne laiali kui alata jõuaks.

Muideks, statistika näitab, et iga järgneva abielu püsimajäämise protsent on madalam. Nii et kui ühine elu just täiesti talumatu ei ole, tasuks pigem olemasolevat hoida kui end uuele ringile sättida. Lihtsalt statistika mõttes. Sest argipäev saabub ka uue kaaslasega, ei jää need liblikad lõputult kõhtu. Ja siis on sinu-minu-meie lapsed ning hunnik ekse ja külmkapile kleebitud plaanimajandus, et kes millal kus elab ja kelle kord on jõule pidada. Hiljemalt selleks hetkeks kukuvad need liblikad ikkagi jõuetult kokku. Ja ka uus kaaslane toodab musti sokke. Üllatav, eks?

On muidugi olukordi, mis ei ole päästmist väärt. Näiteks kui keegi on vägivaldne. Sa võid vere ninast välja punnitada, aga vägivaldseks ta jääb. Või kui omavahel lihtsalt ei sobita. Selle viimase vastu aitab efektiivselt see nipp, et enne kui pole vähemalt kaks aastat koos elatud (niisama deitimine ei lähe arvesse), ei hakka abielluma, ühist kodulaenu võtma ega lapsi saama. Siis jõuab enne sääred teha kui juba hilja on.

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis minu lähimas tutvusringkonnas polegi selliseid paare, kes oleks pärast pikemat kooselu ja ühiseid lapsi otsustanud laiali minna. Neid, kes enne sellesse hetke jõudmist suhtest suhtesse hüppasid, on muidugi küllaga. Aga see on okei, õige leidmine võtabki ju aega. Loodame siis, et need õiged ongi lõppkokkuvõttes õiged.

Sest puhtalt statistikat uskudes poleks lahkuminekust pikast perspektiivis mitte midagi võita. Eks näis, kuidas mu sõbrannal selle uue ideaalse mehega läheb. Hoiame muidugi pöialt!

22 september, 2021

Vaatenurga küsimus

Eile hommikul ärkasin kell 5. Uuesti magama jäämine võtab rasedana ekstra-kaua aega, sest esiteks ei ole üheski asendis mugav, teiseks hakatakse vähkremise peale seestpoolt peksma, kolmandaks ärkas kolmveerand tundi hiljem juba Oscar, kes kah muidu nii vara ei virgu, aga noh, mis seal ikka. Tulime siis üles. 

Unega on üldse imelik lugu. Enne laste saamist olin ma see, kes raudselt 9-10 tundi ööund vajas ja seda vabatahtlikult kunagi ei ohverdanud. Siis sain beebi ja õppisin, et ka nii on võimalik funktsioneerida (kuigi mitte üleliia rõõmsalt), et magad ööpäeva peale ainult 5 tundi ja sedagi mitte järjest, vaid kolmes jupis, olles vahepeal tund või kaks üleval. 

Alati on oluline, et millega võrrelda. Nüüd võrdlengi sellega. Kui saad ainult 5 tundi magada, aga järjest, on juba väga hästi! Ja kuna viimasel ajal kukuvad silmaluugid juba kümnest kinni, siis kella viieks on lausa 7 tundi magatud, nii et kurta ei saa absoluutselt.

Salamisi loodan, et äkki on teise beebiga selles mõttes lihtsam, et enam ei eeldagi, et magamine mingi inimõigus oleks... 

-

Koroonast on kopp ees. Oscar on kaks nädalat järjest vahelduva eduga köhas-nohus olnud. Ükspäev saadeti isegi lasteaiast varem koju, sest hakkas köhima. Vahepeal oli paar päeva täiesti terve, täna hommikul ärkas suure köhaga. Nohu on vahelduseks kadunud, eile oli veel olemas. 

Sümptomid tulevad ja lähevad nagu ise tahavad.

Nohuga võib lasteaeda viia kui tatt ei ole roheline ja just ojadena ei voola. Köhaga võib viia kui ei ole ägenev ja on negatiivne testitulemus ette näidata. Lasen täna selle kuramuse testi jälle ära teha, muidu võib juhtuda, et peab homme-ülehomme kodus passima. Või noh, äkki ongi koroona?

(edit: tulemused käes, koroonat pole)

Ise käisin mõned nädalad tagasi glükoositaluvuse testi tegemas ja olin 100% kindel, et mul on rasedusdiabeet, sest enamikel juhtudel tuleb see iga järgmise korraga tagasi. Otsustasin, et ei luba endale isegi lootusekübet, et äkki seekord ei ole, sest see jätaks ruumi pettumusele. Seda suurem oli rõõm kui tulemus ilusti normi piiresse mahtus, mis tähendab, et seekord ei pea ma kolm kuud järjest sõrmi torkima ega rangel dieedil olema. Juhuuuuuu!

No ma räägin - alati oleneb, millega võrrelda. Kui poleks eelmine kord seda kõike läbi teinud, ei oskaks seekord absoluutselt hinnata, et võin hommikuti muna asemel putru süüa ja lõunaks rohelise salati asemel võileiva teha. Maiustamisest rääkimata. Väikesed rõõmud! Kaalunumber saab muidugi sellevõrra veidi vähem rõõmustav olema...

-

Saatsin täditütrele Oscari video ja ta naeris, et nii väike laps ja juba oskab inglise keelt! Et kuidagi sürr. Mulle ka tundus esimestel Kanada-aastatel uskumatu, et tillukesed lapsed oskavad võõrkeeles rääkida. Nende endi jaoks muidugi ei ole võõrkeel, aga saate aru küll.

Nüüd ei pane enam üldse tähele, kes mis keeles räägib. Oscar kasutab minuga eesti-keelseid sõnu ka, aga pikib neid inglisekeelse jutu sisse. Teistega suheldes laseb puhtalt inglise keeles. Ma ei tea, kuidas ta vahet teeb. 

Päris üksi on ikka võimatu last 100% kakskeelsena hoida, sest Matt'iga omavahel räägime ju inglise keeles, lapsehoidja on inglisekeelne, lasteaed on inglisekeelne, sõbrad on inglisekeelsed. Kogu elu on inglisekeelne! Kuidas saakski eesti keel võrdses koguses külge jääda kui seda kasutan mina üksi... Aga ma olen alati tahtnud, et ta vähemalt aru saaks ja aru ta saab. Nii et jätkan samas vaimus.

13 september, 2021

Ootused ja tegelikkus

Sõbranna viimaseid nädalaid (esma)rase naabrinaine rääkis eile, et tahab kodus sünnitada, sest eelkõige peab iseendal mugav ja hea olema ning kodus oleks seda kõige lihtsam saavutada. Ma ise ei tahaks elu sees kodus sünnitada. Minu meelest on rasedus piisavalt pikk ja ebamugav, selle lõpuks tahaks ikka 100% kindel olla, et laps elusa ja tervena välja saab. 

Elus on ju muidki asju, mis teab kui mugavad ei ole, aga mis on lihtsalt vaja ära teha. Näiteks igasugu süstid ja vereproovid, mida ma alati sisimas natuke kardan, aga väliselt end rahulikuks sunnin. Iga kord on selline tunne, et tahaks viimasel hetkel käe kiljatuse saatel ära tõmmata ja öelda, et ma pole valmis. Ja nii kümme korda järjest. Aga ma ei tõmba. Eriti vastik on kanüüli panemine, see nõel on ikka nagu voolik.

Ja siis ma kardan näiteks madusid ja ämblikke. Aga kui Oscar on läheduses, ei jookse ma isegi nende kahe juurest paanikas eemale, sest ma ei taha oma hirme talle edasi kanda. Meil mürgiseid isendeid siin ju pole.

Sõbranna laps on suur putukasõber. Tema rääkis, et ärkas ühel hommikul selle peale üles, et ritsikad laulsid jube kõvasti. Nagu oleks sume augustikuine öö, mitte suvaline esmaspäeva hommik. Selgus, et lapsed olid eelmisel päeval õues ritsikad purki korjanud ja hommikul mängides läks purk ümber, terve maja putukaid täis. Sõbranna ise hullult kardab igasugu putukaid, ritsikaid ka!

Rase naabrinaine rääkis seda ka, et ta plaanib lapsele väga vähe mänguasju osta, multikaid mitte näidata ja ainult tervislikku sööki pakkuda. Noh, see olin põhimõtteliselt mina enne kui lapse sain. HA HA HAA. HAAAAAAA :D

Ootused ja tegelikkus...

Lisas, et plaanib mänguasjad ainult ühes toas hoida, et need igale poole laiali ei rändaks. Mainisin, et see on iseenesest täiesti tehtav, eeldusel, et sa ise kogu oma aja samuti selles toas veedad. Ja tervislikku toitu söövad nad esimese aasta-pooleteise jooksul täitsa edukalt. Isegi mina mäletan neid ilusaid aegu, mil Oscar brokkolit sõi. Nii et nad tegelikult annavad küll sulle selle väikese ajajupi, mille jooksul jõuad endale õlale patsutada ja öelda, et tegidki kõik nii nagu plaanisid. 

Sõbranna mees mainis, et mõni aasta hiljem jõuad muidugi omadega sellesse seisu, kus välja sööma minnes avastad end lapsi keelitamas, et kui sa need friikad/pitsa ära sööd, saad jäätist ka! Sest see võib olla ainus võimalus, kuidas sa omaenda eine rahus lõpetada jõuad. Hahaa, jälle tõsi!


Õhtul jagasin muljeid teise sõbrannaga, kes hoidis kõne ajal oma vannis istuvatel lastel silma peal. Jutu vahele hüüatas: "Oot, ei tule veel välja, pese see muna ka juustest maha! Ja koored ka!"

Naersin. Täpselt nii ongi, noh. Esimest last oodates ei kujuta veel ettegi, et päeva jooksul pähe sattunud muna isegi uudiskünnist ei ületa. Pigem loed klantsajakirjast lugusid, kus "lapse pärast meil küll ükski asi tegemata ei jäänud" ja kus "rasedus ei ole haigus" ning arvad, et ise langed just täpselt sellesse kategooriasse. Mina arvasin ka. Tagantjärele on naljakas!

06 september, 2021

Aga mis edasi saab?

Texas keelustas abordi. Jah, mitte täielikult, vaid alates kuuendast rasedusnädalast. Aga paljud naised ei teagi nii varakult, et võivad rasedad olla! Rääkimata sellest, et arsti juurde ei pääse just üleöö. Päevad jäävad ära umbes neljandast nädalast ja paljudel on ebaregulaarne tsükkel ehk mõni lisanädal ootamist tavapärane. 

Erandit ei tehta isegi vägistamis- ega intsestiohvritele ja loomulikult ei tohi takistada väärarenguga laste sündi.

Iga elu loeb.

Loosungina ilus mõte. Aga mis saab edasi? Kas lapse eostanud mehel on raseda naise ees mingid kohustused? Loomulikult mitte! 

Lõpuks see laps siis sünnib. Kuna tegemist on Ameerikaga, maksab ema kogu meditsiiniabi omast taskust kinni. Suur osa neist isadest, kes selle mittetahetud lapse eostasid, on tema ilmaletuleku ajaks juba ammu uutele jahimaadele liikunud, sest "väärtuslik seeme" vajab ju endiselt külvamist. Ja kui suur hulk isasid, kes lapse sündimise ajal veel pildis on, ka järgnevad 18 aastat oma ausa panuse annavad?

Kas osariik, mis seaduse kehtestas, pakub omalt poolt elamispinda ja ülalpidamist, et väärtuslikku last kasvatada? Kas need inimesed, kelle loosungid ütlesid "palvetagem, et abordid lõpetataks", "elu on jumala kingitus", "kaitse elu" on järjekorras esimesed, et saaks neid lapsi adopteerida? Eriti selliseid, kes sünnivad geenivigade, tervisehädade ning erivajadusega? Tunglevad need tüübid lastekodude ja hooldusasutuste ukse taga, et sinna tööle saada? Kas tüdrukule, kes isa poolt vägistati ja kes on sunnitud oma poolvenna või -õe sünnitama, pakutakse tasuta psühholoogilist abi? Loomulikult mitte! 


Loosungit lehvitada ja seadusele alla kirjutada on lihtne, eriti kui idee on sedavõrd üllas ja ise tagajärgedega tegelema ei pea. Kes meist ei oleks selle poolt, et igal beebil on õigus elule? Muidugi on! Aga mis elu see on? 

Üle poole abortidest tehakse naiste poolt, kes elavad allpool vaesuspiiri. Neil ei ole palju haridust ega häid teenimisvõimalusi, nad võitlevad erinevate sõltuvustega, nad müüvad eluspüsimiseks oma keha ja paljudel juhtudel neil juba on terve ports lapsi. Ma poleks nii kindel, et see beebi tahab sündida vanematele, kes iseendagagi hakkama ei saa.

Naised, kes pole elule jalgu jäänud, on enamasti leidnud toimiva rasestumisvastase vahendi ning püsiva partneri ja kui nad sellegipoolest soovimatult lapseootele jäävad, on neil vajadusel võimalik see protseduur kõrvalosariigis ära teha. Ehk antud seadus lööb kõige valusamalt neid, kes juba nagunii omadega puntras on.

Kui naine last ei taha, on tal selleks põhjus. Sundides teda mittetahetud last sünnitama, ei muutu maailm ilusamaks. Ainus, kes olukorrast võidab, ongi see suurelise loosungiga tüüp, kelle "vastutus" täpselt seal otsa saab, kus ta on saanud selle eest seista, et lapsel oleks "õigus elule". Teoreetiliselt ta muidugi tahaks, et lapsel ka pärast sündi elamisväärne elu oleks, aga ta ei hakka end vaevama, et sinna mingi panus anda - tema on "oma osa" juba ära teinud ja maailmale "kasulik" olnud. Nüüd äkki keegi teine tegeleks edasi... Ainult, et neid teisi väga ei ole. Sest edasine eeldab juba sisulist tööd ja reaalset panustamist, mitte ainult ülla arvamuse omamist ja selle loosungile maalimist.

Umbes nagu kassipojad on nunnud ja igal kassipojal võiks olla õigus elule, aga oma koju küll karvu ja kusehaisu ei taha.



Kui juba kellegi keha üle otsustamise teed minna, siis miks mitte teha kõigile meestele vasektoomia? See on 30-70% juhtudest ümberpööratav ehk garantiisid küll ei anta, aga maailm on juba nagunii ülerahvastatud, seega pole hullu.

Võib-olla peaks soojätkamise eelduseks olema piisav haridus, rahaline tagala ja näiteks vähemalt kolm aastat kestnud õnnelik abielu? Miks üldse peaks igal suvalisel jorsil olema õigus naisi rasestada? Laste kasvatamine ei ole lihtne ega odav ettevõtmine ja kui naise peal on paratamatult kogu rasedus, sünnitus ja imetamine, siis äkki võiks isal mingis muus osas rohkem vastutust olla? 

Mitte, et ma ise nii radikaalseid meetmeid pooldaks, aga kui peaks valima abortide keelustamise ja kohustusliku vasektoomia vahel, siis sorri, mehed! See viimane annaks ühiskonnale rohkem õnnelikke ja hoitud järeltulijaid kui soovimatute laste sünnitamine sunnimeetodil.

02 september, 2021

Kultuurilised eripärad - rohelised ja mustad

Kunagi ammu küsis Matt, et mis arm mul õlavarrel on? Ma ei teadnud. Igal eestlasel on selline arm, mõnel suurem, teisel väiksem. Uurisin ja guugeldasin, blogis kah kurtsin - mitmed kohe teadsid, mis värk sellega on, sain kõvasti targemaks ja... nüüd jälle ei mäleta. Mingi vaktsiin või asi, mis tekitas punni ja see punn läks katki, jättes armi vms. 

Viimasel ajal olen hakanud tuulerõugete peale mõtlema. Mina ei põdenud lapsena ühtki klassikalist lastehaigust, lasin kunagi oma arstil lausa toonastest paberitest üle kontrollida ja tõesti-tõesti, kuidagi õnnestus kõigest populaarsest pääseda, kuigi lasteaias käisin küll. Täiskasvanuna kui sõprade lapsed hakkasid tuulerõugetesse jääma, soovitas arst selle vastu vaktsiini teha, sest täiskasvanud pidavat väga raskelt põdema. Tegin siis.

Igatahes on nüüd mul endal tuulerõugete-ealine laps ja sellest tulenevalt suhtlen paljude inimestega, kellel kah väikesed lapsed ning ühel hetkel panin tähele, et samal ajal kui eesti sõprade põnnid lasteaiaealisena kõik raudselt rohelisetäpilised on, ei ole ma siin kordagi kuulnud, et keegi tuulerõugeid põeks. Enda oma pole kah põdenud. Küsisin Matt'i käest, et mis värk sellega on? Selgus, et üks vaktsiinidest, mida lapsed siin saavad, on vöötohatise-tuulerõugete-jne vastu, nii et siin neid haiguseid eriti ei esine tõesti. 

Selgitasin, kuidas eesti tuttavad panevad aegajalt oma rohelisetäpilistest lastest pilte üles ja samas Kanadas keegi ei haigestu... mispeale imestas Matt, et oot, mis rohelisetäpilised?

Briljantroheline. See käib tuulerõuge täppide peale. Matt vastu, et eee... ja mida see tegema peaks? 


Ma ei tea, noh! Nagu selle õlavarre armiga oli. Nii lihtsalt käib! Kõigil on. See õla arm ja rohelised täpid. Kusjuures armi tänapäeva lastel ju enam ei ole? See oli ikkagi mingi nõukaaegne muusika?

Siis hakkas juba ennast kah huvitama, et mis asi on briljantroheline? Ma pole elu sees kuulnud, et sel mingi teaduslikum nimi esineks. Otsisin välja infolehe, leidsin nn ametliku nime ja ühtlasi selgituse, et koosneb briljantrohelisest ja etüülalkoholist. Ehk toiduvärvist ja viinast. Segu on mõeldud desinfitseerimiseks. Matt väidab, et tuulerõuged ei kao alkoholiga määrimisest kiiremini ära ega hakka vähem sügelema. Aga hobi korras võib omale muidugi mida iganes peale joonistada. Jälle targem.

Sarnane arutelu oli meil hiljuti ka söetablettide üle. Kanadas on eesti toodete pood, kust saab tellida maiustusi, toidukraami, suveniire jne. Matti töökaaslasel oli vaja Põltsamaa sinepit (ma siiamaani ei tea, kust ta esimese sai, aga ilma ei oskavat enam elada) ja saatsin Mattile lingi, et näe, las tellib siitsamast Kanadast. Matt sirvis muid tooteid ka ja korraga küsis, et hmm, söetabletid

Seletan siis, et jaa, need on kõhulahtisuse jaoks. Iga eestlane sööb söetablette kui kõht lahti läheb. Matt imestunult vastu, et mida see süsi siis kõhulahtisusega tegema peaks? Jäin mõtlema, et tõesti - Eestis elades olen ma söetablette tarbinud küll, aga et nad midagi muud teeks kui väljaheite tumedamaks muudaks, tõesti ei täheldanud. Me lihtsalt võtame neid, sest... alati on võetud ja teised ka võtavad...

Nii lihtsalt on.

30 august, 2021

Häid lahendusi ei olegi

Meil oli siin kaks kuud maskivabadust (v.a meditsiiniasutustes), nüüd tehti need jälle kohustuslikuks. Esimese hooga tundus ebaõiglane, et olukorras, kus umbes 70% Kanada elanikest on mõlema doosiga vaktsineeritud, peavad jälle kõik maske kandma. Aga siis jäin mõtlema, et vahepeal kui maskid kohustuslikud ei olnud, pani 70-80% inimestest need siseruumides ikkagi ette. Et kes need siis olid? Kas pigem vaktsiinivastased või vaktsiini pooldajad? 

Minule (rasedana!) on ju turvalisem kui vaktsineerimata inimesed maski kannavad. Seega ei saa kurta. Ja kuu aja pärast hakkab meil kehtima vaktsiinipass, mis tähendab, et vaktsineerimata inimesed saavadki sisuliselt ainult toidupoodi ja kõik muu on nende jaoks kadunud. Mis on suht äärmuslik ja kipub omadega Põhja-Koreaks. Meil pole isegi seda varianti nagu Eestis, et teed sisenedes kiirtesti. 

Aga jällegi - ma küll ei poolda sedavõrd äärmuslikku lähenemist, samas leian, et pigem olgu nii kui et pandaks kõik asjad kõikide jaoks lukku. Mulle isiklikult on ju uksed valla, ma ei tea, miks mind teistele kehtestatud piirangud üldse häirivad?

Jumal tänatud, et ma poliitik ei ole. Elu sees ei tahaks praegu otsustaja rolli sattuda. Mingit head lahendust ju polegi! Ükskõik, mis reegel kehtestada, hakkab kuskilt otsast rebenema. Mina oleks üldse nii kardinaalne, et neil, kes koroonat ei karda, ei peaks olema koroonadiagnoosiga arstiabile ega ventilaatoritele juurdepääsu, see lahendaks kohe ka haiglate ülekoormatuse probleemi. Jajah, hetk tagasi just kobisesin, et kui vaktsineerimata inimene ei tohi restorani minna, on see ebaõiglane ja Põhja-Korea, aga samas jätaks nad rahus surema, eksole... No ma räägin - ei ole häid lahendusi!

Arstiabi ei saa piirata, sest sama hästi võiks öelda, et kes on ise oma kopsud mustaks suitsetanud või maksa tsirroosi joonud või end 200-kiloseks söönud, et tohiks kah neil teemadel arsti juurde pöörduda. Nii ei saa. Seega, jah, pole poliitikutel lihtne. Ükskõik, mida otsustad, ikka on halvasti.

Ema just küsis, et mis ma presidendikandidaatidest arvan? Aus vastus - absoluutselt mitte midagi. Ükskõik, kes selle posti otsa jõuab, loobitakse järgneva viie aasta jooksul lihtsalt kividega poolsurnuks, sest ma pole veel näinud presidenti, kes kõigile meeldiks. Ja seejuures on Eesti presidendil ainult esindusfunktsioon. USA näitel, kus presidendil on ka võim, on näha, et lõppkokkuvõttes pole vahet, kas seda ametit peab täielik valetav kloun või seniilne vanainimene, kes juba ammu enam aru ei saa, mida suust välja ajab - lõpuks läheb karavan vaikselt edasi ja mis seal ikka. 

Ma imestan, et inimesed üldse poliitikasse kipuvad, aga samas jagub ju ka neid, kes tahavad näiteks hambaarstiks saada, mis on minu meelest veel kümme korda hullem töö.

Mul läks täna uni ära kell 5:20. See on mingi rasedusega kaasnev "tore" asi, et hiljemalt (!) poole seitsmeks olen raudselt üleval. Nüüd passin siin, ootan, et Oscar ärkaks. Aga vähemalt saan üle saja aasta blogimisele pihta.

Ossu on kahtlemata väsinud, sest eile käisime koos sõpradega lõbustuspargis. Meil on mingi rändav tivoli siin külas. Koos farmiloomade näituse ja muu sellisega. Lastele väga äge. Vanematele piisavalt väsitav, et võiks kah veidi kauem kui ainult viieni magada. Aga noh.

Sel nädalal on mul glükoositest, mis tähendab, et üsna tõenäoliselt olen järgnevad kolm kuud süsivesikutevaesel dieedil nagu eelmine kordki. Eks näis. Paha vist ei tee, sest seekord on isu erakordselt hea ja kõht kasvab kah sellise kiirusega, et on terve raseduse ajal stabiilselt umbes kolme kuu võrra ees olnud sellest suurusest, kuhu ta eelmise rasedusega samaks ajaks jõudis. Mis tähendab, et üheksanda kuu lõpuks näen seekord välja selline nagu eelmise rasedusega kaheteistkümnenda kuu lõpuks oleks välja näinud...

Oma miljoniks tükiks lõhkenud jalaveene näitasin jälle arstile. Noh, niisama. Et tal kah tore vaadata. Midagi nendega enne teha ei saa kui beebi käes. Arst ütles, et olevat üks hullemaid juhtumeid, mida ta rasedatel näinud on. Ühtlasi on mul tromb, mida esialgu ainult jälgitakse, aga sitemal juhul võivat kopsu liikuda ja siis ma suren lihtsalt ära. Veri olevat raseduse ajal paksem kui tavaliselt ja nii need jamad tulevad. Oh well... 

Aga muidu pole väga häda midagi. Midagi teha ei jaksa, aga eks ma tiksun selle aja kuidagi ära. Sõbranna siin rääkis, et nägi poes ägedaid talvesaapaid, aga ei ostnud ikka, sest "talv on ju nii kaugel". Ma vaidlesin, et mis mõttes kaugel - ma saan selleks ajaks juba lapse!

Hea uudis on, et beebid tunduvad jälle nii kohutavalt nunnud! Kogu see magamatus, töö ja vaev, mis nendega kaasneb, läheb aastatega sujuvalt meelest ära. Loodus hoolitseb. Muidu ei saaks keegi üle ühe lapse. 

Arst ütles, et viimase ultraheli andmetel on meil päris pikk beebi tulemas. Pole muidugi üllatus, Oscar on ju näitena ees. Kuigi tema mõõdud hakkasid minu mäletamist mööda alles päris lõpus normidest ette minema, mitte juba keskel.

Mu kolmene siin oma viieaastase sõbrannaga:

Ja siis oli meil vahepeal pulma-aastapäev ka. Matt'i tädipere kinkis restorani kinkekaardi, et minge tähistama! Panin laua kinni ja bronnisin Oscarile hoidja; Matt'il oli täitsa meelest läinud, oli end juba tööle kirja pannud. Aga noh, vahetas kellegagi ära siis. 

Abielus olla on täitsa tore. Ja mul on hea meel, et pulm nii väike oli. Ja et ma lõpuks ikka päris kleidi kasuks otsustasin.

17 august, 2021

Kuhu küll kõik naised jäid?

Afganistaani sõda, eksole. Ühest küljest olen selle poolt, et lõputult ei olnud mõtet sõdida. Need mitukümmend aastat, mil seda tehti, oli juba isegi selgelt liig. Teisest küljest on lõpp mõrudavõitu, sest ma pole kindel kui palju sest kõigest kasu oli selle kõrval kui palju elusid sinna jäi, kui palju sõdureid ilma jäsemeteta peavad hakkama saama ja kui palju raha kogu ürituse alla maeti.

Vaatan uudiseid ja olgu need inimesed meist nii erinevad kui tahes, on nad ikkagi inimesed ja loomulikult on kurb näha, kuidas nad peavad hirmus elama ja omaenda kodumaalt põgenema. Aga jällegi - asjal on ka teine pool. Kui lähemalt uurida, siis kui palju te seal naisi-lapsi näete? Nemad on antud olukorras teatavasti kõige haavatavamad, aga riigist põgenevad lennukid on täis noori elujõus mehi.

Miks see mind segab? Sest Kanada on ju vana hea Robin Hood - kõik vaesed ja väetid korjame maakera pealt kokku. Kvoote tõstetakse kogu aeg, et kui palju põgenikke vastu võtta.

Ja noh, mis ütleja ma ise immigrandina olen? Aga mina läbisin kogu kohustusliku kadalipu - vehkisin siin tööd teha, samal ajal kõiki viisanõudeid täites, riigile tõestusi andes, et mul on piisavalt palju haridust, keeleoskust ja mida kõike veel, et heaks kodanikuks kvalifitseeruda. Kogu protsess võttis aega 7 aastat! Aga mind võeti vastu. Erinevus põgenikega on muidugi see, et ma tulin siia vabatahtlikult ja ma tahtsingi siin elada. Ma elan kohalike reeglite järgi ja austan oma uut kodumaad.

Aga mitte kõik immigrandid ei ela samamoodi sisse. Näiteks on meil seetõttu seadus, et mootorrattaga sõites peavad kõik kiivrit kandma... välja arvatud juhul kui kannad religioossetel põhjustel peakatet, mis ei võimalda kiivri kandmist. Aga kui pea vigaseks kukud, tasub su haiglaarveid loomulikult maksumaksja, mitte jumal.

Austraalia sõber rääkis kunagi, et tema oli igati immigrantide poolt, kuni need hakkasid nõudma, et rannas ei tohi ujumispükste väel olla, sest katmata keha olevat nende jaoks solvav. Kui sa end kellegi teise kodus sisse sätid, siis ei lähe ju omi reegleid looma! Või lähed? Ja kui ei suuda kellegi teise pinnal tema reeglitega leppida, siis on ehk targem koju tagasi minna... 

Irooniline on ka see, et need kultuurid, kes võõras kohas kõige rohkem omi õigusi nõudma kipuvad ja kohalike kommetega samastuda ei suuda, on ühtlasi need, kes omaenda kodumaal mitte mingil juhul sellega ei lepiks, et immigrant erinevate reeglite järgi elaks. Näiteks lühikeses kleidis ringi käiks või naisterahvana koolis/tööl/autoroolis oleks.

Samas saan aru, et igaühel peaks olema õigus uuele algusele. Aga mul tekib juba ette vastumeelsus nende inimeste suhtes, kes oma naised-emad-õed-lapsed Talibani rappida jätavad ja ise mugavusse jooksevad. See lihtsalt ei ole õige.

06 august, 2021

Teine rasedus ja mida kõike ma ootasin...

Mul on laste saamise osas elu jooksul (või noh, eelkõige enne täiskasvanuks saamist) mitmeid unistusi olnud. Esiteks plaanisin olla noor ema. Aga siis tuli elu vahele. Tahtsin õppida, reisida ja mis kõige tähtsam - oma lastele õige isa leida. Lõpuks läks nii, et esimene beebi tuli veidi peale 35. sünnipäeva ja teine tuleb vahetult enne 39-ndat. Minu jaoks on täpselt paras aeg, mul poleks nooremana elu sees piisavalt kannatlikkust olnud. 

Teiseks mõtlesin, et lapsi võiks olla kolm. Aga noh, sain esimese ja see oli juba üksi kolme eest. Ühtlasi selgus, et mina ei ole selline rase, kes neid üheksat kuud meeletult naudiks ja kolm korda ma seda küll läbi teha ei suudaks. Kui teisel ringil kaksikud tuleks, on kolm. Ja kui ei tule, on kaks.

Siis sain oodatud triibud. Ja mul oli terve esimene trimester nii meeletult halb olla, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Korraga oli kogu mannavahune kujutluspilt kadunud ja meenus, et beebiaeg ei ole rasedusest just oluliselt kergem, vähemalt minul ei olnud, sest magada sain umbes viis korda vähem kui kehal vaja oli. Pluss nüüd on meil Oscar, kes kahtlemata endiselt tähelepanu ja tegelemist vajab. 

Mis mul mõttes oli kui kaksikuid tahtsin???

Arsti juurde minnakse siin esimest korda kui vähemalt 8 nädalat on täis (enne seda on katkemise oht lihtsalt nii suur, et pole mõtet). Kui ma lõpuks seal laua peal pikutasin ja ultraheli ootasin, olin eelnevatest nädalatest juba nii kurnatud, et peas vasardas ainult üks soov - jumala eest, palun mitte kaksikud!

Oligi ainult üks. Milline kergendus! Ja korraga tundus, et kaks last on vähemalt meie pere jaoks igati optimaalne. Mahuvad igasse autosse oma turvatoolidega kenasti ära, reisides on kummagi mudilase jaoks üks vanem ja üleüldse pole ma selline lasteaiakasvataja tüüpi inimene, kellel peaks suurem hunnik järglasi olema. Seda enam, et Matt töötab nii palju, et enamik aega olen nendega nagunii omapäi. Kaks on väga hea! 


Kolmandaks olin end alati tüdruku emana ette kujutanud. Aga siis sain poja ja selgus, et oma laps on ikka täiesti üle mõistuse armas, olgu kummast soost tahes. Teisele ringile minnes mõtlesin, et äkki saab siis nüüd roosasid kleidikesi ostma hakata? Tegime geenitesti ja see näitab muuhulgas ka soo ära. Tulemuste ootamine oli närvesööv, sest esiteks on mul puhtalt vanuse tõttu risk geenihaigustele kõrgem ja teiseks oli endiselt nii megapaha olla, et ma lihtsalt ei jaksanud enam elada.

Selline tunne nagu oleks tuumapohmell koos kõrge palaviku ja tasakaaluhäiretega. Aga mitu kuud järjest, mitte lihtsalt üks õnnetu peojärgne hommik.

Tulemuste saabumise ajaks oli esimene trimester lõpusirgel ja lootus, et olemine varsti inimlikumaks võiks minna, silmapiiril. Seega lootsin eelkõige, et laps oleks terve ja ma ei peaks enam elu sees seda piinarikast esimest trimestrit uuesti läbi tegema. See tundus roosadest kleidikestest juba palju tähtsam.

Lõpuks arst helistas - lapsega on kõik hästi ja me saame teise poja!

Nüüdseks on veidi üle poole rasedusest läbi ja enesetunne väga hea. Ainult unenäod on lootusetult absurdsed. Oscarit oodates oli sama jama, enam isegi ei üllata. Teiseks plahvatasid mul keset esimest trimestrit jala peal veresooned, jättes pool sellest siniseks, kobruliseks ja valutavaks. Samas on teine jalg täiesti korras! Mul polnud aimugi, et midagi sellist võib juhtuda ja päris kindlasti ei osanud ma seda kohe nii alguses oodata. Arst ütles, et see olevat raseduse ajal üsna tavaline ja võib ka muudes kohtades esineda, näiteks mõnel olevat hoopis kõht veenilaienditega kaetud ja kobruline. What??? Ühtlasi andis teada, et terve raseduse ajal läheb olukord ainult hullemaks, aga hea uudis olevat see, et kui laps käes, tõmbub osaliselt ise tagasi ja ülejäänu saab süstida-lõigata.

Aga muidu on hea lihtne - ühtegi küsimust ei ole. Puudub vajadus beebigruppidesse kuuluda või ise infot guugeldada. Ärevus on null.

Ja teise lapse saamine on ka üllatavalt odav, sest kõik kärud-riided-mänguasjad on olemas. Ühtlasi ootan pikisilmi seda aega, mil laps kasvab ja saab järjest kogu nodi eest ära andma hakata. Meil küll ruumipuudust pole, aga sellegipoolest on ehmatav kui palju nänni lapse kasvatamisel vaja läheb.

Ainus, mis peavalu tekitab, on nime leidmine. Tahaks midagi lühikest ja lihtsat, aga ükski ei tundu õige. No eks näis, päris nimetuks ehk siiski ei jää! Sellised uudised siis.

(piltidel muidugi Oscar)