28 september, 2022

Kuidas ma üle mõtlesin...

Ma olen endale juba ammusest ajast pikka vesti otsinud. Lihtsalt tekkis selline kinnisidee. Ükspäev tellisin lapsele netist jopet ja oli vaja miinimumtellimuse tasu kokku saada, et ei peaks saatekulu tasuma. Vaatasin siis korra naisteriideid ka ja täpselt nii kogemata ma omale selle vesti leidsingi.

Tuli kohale, istus valatult ja nüüd ootan vestile sobivaid ilmasid. Kaks korda olen kandnud, mõlemal korral sisse ära sulanud.


Panin hiljuti instagrami pildi päikeseloojangust. Keegi kirjutas, et "teil ka sügisene, jah?" Vaatasin, et tundub tõesti selline pruunikas. Meil pole juuli algusest saadik mitte ühtegi tilka vihma sadanud. Siin lihtsalt ei saja suvel.

Päikeseloojangu pildi lugu on selline, et lapsehoidja oli kuu aega reisil. Kohe kui tagasi tuli, kasutasime võimalust ja läksime sõpradega välja sööma. Pärast õhtusööki otsustasime korra randa jalutama minna. See, et päike loojuma hakkas, oli puhas juhus. Kõndisime veidi edasi ja imestasime, et mida need inimesed seal kõik vaatavad - vaalad olid. Idüll missugune, aga täitsa kogemata.


Tulles esimese pildi juurde, siis tossud on ka uued. Kohe näha, onju? Trotsisin sooja ilma ja panin jalga. Käisin korraks hambaarsti juures. Kokku võib-olla pool tundi olin ära? Autoga ukse eest ukse ette. Jalgu praktiliselt üldse ei kasutanud. Jalanõusid seega samuti mitte. Koju jõudes oli tossudel mitu pikka halli kriipsu.

Ärge ostke kiiskav-valgeid jalanõusid. Need ei ole pestavad ka - mingist nahast tehtud. Praegu mõtlen, et ei tea, kas pärisnahast või "vegan-nahast" nagu seda tänapäeval nimetatakse. Sellega seoses meenub podcast Rory Sutherlandiga (õudselt huvitav intervjuu, soovitan kuulata), kus ta ütleb midagi sellist, et need "vegan-nahast Tesla istmed on tegelikult ju pehmest plastmassist... aga vegan-nahk kõlab palju apetiitsemalt". Ja tal on õigus. Kõik on serveerimise küsimus.

Ahjaa, ilmateate tahtsin ka panna. Selles mõttes tõesti ongi "sügisene", et suvel on meil ikka ligi 30 kraadi. 


Apetiitsusest rääkides - meil oli naabritega tänavapidu. Leppisime kokku, et igaüks toob midagi söödavat, mida teistega jagada. Mõtlesin end halliks. Ma mõtlen ju Eesti stiilis, et tuleb ikka ise teha, saab parem. Ehk mõtlesin üle.

Kanada ei ole toidukultuuri mõttes just eriti peen koht. Kvantiteet võidab kvaliteedi üle nagu Ameerikaski. Mõnes mõttes on see mugav. Näiteks kodusel grillipeol (ütleme mingil suvisel sünnipäeval) pakutaks Eestis erinevaid lihasid ja kõrvale salatit. Siin on üheksal juhust kümnest burks. Grillilt tuleb pihvihunnik, vaagnal on juust, salatilehed, tomat, sibul, kastmed - igaüks viskab omale burksi ise kokku. 

Odav. Toitev. Lihtne teha.

Aga mina olen hingelt selline fine-dining tüüp, et tahaks pigem vähem, aga hästi head. Ma ei jaksa tervet burgerit korraga äragi süüa!

Naabrite ürituseks otsustasin teha falafel´e. Olete proovinud? Blogija Britt vanasti muudkui kirjutas neist, ükspäev võtsin ette ja proovisin järele. Hohooo ja taevaväravad! Natuke mökerdamist on, sest kikerherned tuleb eelmisel päeval vette paisuma panna ja hiljem need kombainis purustada. Lisaks sibul-küüslauk-till-petersell ja maitseained. Vegan. Ma ise ei ole vegan. Aga pallikesed saavad nii head. Õlis küpsevad, jäävad pealt krõmpsud ja seest pehmed. Maitsevad hästi nii soojalt kui külmalt.

Tzatziki kastme tegin kõrvale. Jällegi ise, eksole. Tegelikult ei sööda neid tzatzikiga, aga minu meelest sobis väga hästi.

Ja siis mõtlesin, et teen kooki ka. Brownie on selline hea lihtne, mis alati kõigile maitseb. Koosneb suuremas jaos šokolaadist, võist ja munadest - mis seal mitte maitseda. Aga maru ilmetu jääb. Lihtsalt üks suur tume lätakas kooki.

Otsustasin värvi lisada - tegin toorjuustust ja vahukoorest kreemi kõrvale. Ja külmikus oli kirsse...

Siis mõistsin, et mõtlesin ikka üle. Sest kuidas sa seda kõike tänaval serveerid?

Lõikasin väikesteks tükkideks, panin muffinivormidesse (ja vormid omakorda muffinipanni, et tuulega minema ei lendaks). Ei tahtnud, et kook kreemi sees ujuks, nii et kreemi lurtsatasin kõrvale tordipritsi abil. Ja voilá! Peen, eks?


Ise olin endaga nii rahul, et hoia ja keela. See, kuidas asju serveerida, on ikka tõesti oluline. Nagu vegan-nahk versus plastmass.

Aga naabrid on mul kanadalased. Pooled tõid hiiglasliku paki kartulikrõpse ja ülejäänud lihtsalt poest mingit valmistoitu. Üks maja oli küpsetatud tšillipipraid (selliseid, mis on vürtsised, aga otseselt karjatama veel ei võta) niimoodi, et väikese pehme piprariba sees oli toorjuust ja kinni hoidis seda tihedalt ümber keeratud krõbe peekon. Jumalikud! Täpselt ühe ampsu suurused.

Aga õhtu oli tore ja esimest korda said nii meie kui naabrite lapsed niimoodi söönuks, et ühtegi kobinat ei olnud. Lihtsalt menüü sobis nii hästi! Oscar näiteks sõi eelroaks krõpse, põhiroaks kolm tassikooki ja magustoiduks veel krõpse. Mingi falafeliga seda last juba ei meelita!

24 september, 2022

Mõne asjaga ei ole kiire

Kas keegi oskab mulle selgitada, miks teostatakse Eestis autodele tehnilist ülevaatust? Meil siin ei ole sellist asja. Kui auto liigub, on ta järelikult sõidukorras. Kui enam ei liigu, on vaja midagi välja vahetada.

Ja mõnikord on tõde kuskil vahepeal. Näiteks üle-eelmine kord öeldi mulle õlivahetuses, et mingite... vedelikega on... midagi. Aga mu uus auto pidi kohe tulema ja mõtlesin, et las jääb. Järgmine omanik teeb.

Aga enne läheb issanda päike looja kui mu uus auto kohale jõuab ja nii jõudsin omadega järgmisesse korralisse õlivahetusse. Tüüp ütles dramaatiliselt, et oioiiiiii, juba eelmine kord oli vaja see ära teha ja midagi-midagi. Kuna ma autoasjadest midagi ei tea, ütlesin, et räägin abikaasaga läbi ja tulen tagasi. Hinnapakkumine tehtavale tööle polnud päris viiekas, seega ei tahtnud ise pimesi otsustada.

Aga kogu aeg läks meelest ära ning ükspäev sõitsin õlivahetuskohast läbi, et olgu siis. Uue autoga võib rahulikult kevadeni minna (praegu on teada ainult see, et enne detsembrit kindlasti ei tule). Ütlesin juurdekaranud tüübile, et nende-ja-nende vedelikega oli midagi ja ma ei tahaks tee peale jääda ning seletasin, miks selle teenusega siiani oodanud olen. Vaatas kapoti alla, ütles, et kõik vedelikud on igati korras. Läks siis arvutist kontrollima ja teatas, et nendele asjadele tuleb millalgi service teha, aga sellega ei ole üldse kiiret ja ükskõik kui kaua järgmise autoga läheb, võib vabalt oodata ja uue omaniku kraesse jätta. Mitte midagi ei juhtu. Vot nii kiire siis oligi...

Teine autoteemaline asi, mida nüüd märkama olen hakanud, on see, et kõikidel on esinduse reklaamiga numbrimärgi raamid. Mõnel üksikul on ilma kirjadeta ning osad on täitsa ilma raamuta. Mul näiteks polegi raami. See on tükk plastikut, ei maksa mitte midagi, paigaldamine kah keeruline pole, nii et minu jaoks on täielik müstika, mis 95% inimestest rõõmsalt esindustele ja autoaedadele tasuta reklaami teevad?

Küsisin paari sõbra käest, et miks nad esinduse raami ilma ilma kirjadeta variandi vastu pole vahetanud ja kõik kehitasid õlgu, et suva ju?

Ma olen nagu valge vares oma kiiksuga. Aga kui guugeldasin, sain teada, et need inimesed, kes minu moodi mõtlevad, on ka ikkagi olemas ja see natuke leevendab. 


Lastele käisin sajandat korda passipilte tegemas. Eelmine kord sain suure surmaga ikka ühe sellise ka, kus Oliver enam-vähem enda moodi oli ja kurgumandlid ei paistnud, aga siis jäin passitaotluse esitamisega munema ja nüüd, kui asja uuesti käsile võtsin, vaatas eelmise pildi pealt täitsa titt vastu (see oli mais tehtud foto, pole midagi imestada). Ja kuna passiteenusega on siin juba pikemat aega mingi suurem kamm ja kätte saab alles nelja kuuga, otsustasin, et tellin mõlemale lapsele korraga, siis aeguvad järgmine kord samal ajal.

Peaaegu viiene Oscar on oma praegusel pildil kahekuune ja mina küll ei tea, kuidas piirivalvurid selle põhjal lapse ära peaks tundma?

Oscarist saime esimese ropsuga okei pildi, aga Oliveriga oli jälle tsirkus neljas vaatuses, ma isegi ei viitsi enam kirjutada, sest eelmine kord jahvatasin juba nii pikalt. Oliver ise oli igati vapper, aga personal polnud maikuuga võrreldes asjalikumaks muutunud. Hiljem käisime teises kohas uuel katsel ja saime temast esimese katsega igati nunnu pildi. Emasüda on rahul.

Kiirpassi tellimise võimalust siin ei ole. On ainult see süsteem, et kui tellid mitte varem kui 45 päeva enne oodatavat reisi ja näitad ette vastava kuupäevaga lennupiletid jne, siis saab "kiirpassi". AGA! Nad ei garanteeri, et pass enne reisi käes on - "igaks juhuks ostke tagastatavad piletid".


Niisiis - miks eestlased riigile selle eest maksma peavad, et neile öeldaks, kas nende auto on sõidukorras või mitte? Ma ei suutnud ise välja mõelda.

14 september, 2022

Käänuline tee rõõmuni

Käisin täna massaažis ja ajastus oli super, sest paar päeva tagasi tekkis mõte, et teeks oma juurikakasvatusalast hoopis lastele liivakasti ja nii sain ühel päeval seda tühjendada ja järgmisel täita. 

Meil kunagi tegelikult oli väike liivakast, aga Oscar veetis enamiku aega sealt liiva välja tassides ja lõpuks viskas mul kopa ette ning tõmbasin liivamajandusele kriipsu peale. Aga nüüd on kujunenud nii, et suve lõpust kevadeni mängib ta mu istutuskastis mullaga ja terve suvi püüan teda ümber harjutada, et mõni hoolega istutatud taim ikka ellu ka jääks. Mõttetu võitlus.

Ma ei tea, miks, aga Kanadas ei ole peaaegu mitte kusagil liivakaste! Mõnel üksikul väikeste lastega perel oma aias on, avalikel mänguväljakutel üldiselt mitte. Aga meil on ilmselgelt vaja.

-

Pärast mulla väljakühveldamist tellisin liiva. Kogemata toodi liiga palju. Mina muidugi püüdsin viisakas olla ja ütlesin, et mis seal ikka, las olla. Aga kohe kui veokas ära sõitis, sain korraga aru, et mis mõttes "las olla"? MIDA ma teen kahekordse liivakogusega?

Kirusin ennast. Mul on vahel sellised lambahetked. Eelmisel aastal näiteks tellisin vaibapuhastuse. Küsisin kahest kohast hinnapakkumise. See, kelle tööga aasta varem väga rahule jäin, küsis kõrgemat hinda kui varasemalt ning otsustasin, et võtan teise - odavama. Mõlemal tegijal väga kõrged google reitingud, väga mööda ei saanud ju panna.

Uus vaibapuhastaja oli jube jutukas. Imestas, et mul on nii puhtad vaibad, et ta nii puhtaid polegi varem näinud; rääkis, et ta ei tee seda tööd raha pärast, vaid sellepärast, et meeldib. Bla blaa.

Aga kui maksmiseks läks, küsis suurema summa, kui eelnevalt (kirjalikult!) kokku lepitud. Ma pole üldiselt suu peale kukkunud ja saan enda eest seismisega üheksal juhul kümnest hiilgavalt hakkama, nii et loomulikult käis peast läbi, et oot, mis mõttes? Sama hinna eest oleks võinud selle eelmise aasta normaalsema tegija võtta. Kes ei mölisenud nii palju. Aga otsustasin, et suva. See paarkümmend lisadollarit mind pankrotti ei vii ja uuesti ma teda enam kunagi ei telli. 

Ja nüüd siis see liivalugu. Ekstra veel mõõtsin ja arvutasin, et kui palju läheb vaja ja täpselt nii palju tellisingi... aga sain pea kaks korda rohkem. Seisin seal liivamäe kõrval nagu idioot. Selles mõttes on tore, et inimene õpib, kuni elab, aga mingil hetkel võiks sellest vaikselt ka kasu olema hakata...

Päev otsa rassisin. Käruga kallakust üles ja aia kõige tagumisse otsa. Musklid kasvasid minutitega. Naabrinaine ütles, et mis mõttes sina tegid? See on meeste töö! Aga Mattil pole kunagi aega ja ma võiks muidugi kellelegi maksta, kes ära teeks, aga see tähendaks mingi võõra inimese leidmist ja... noh, mul on üldiselt kombeks asjad enne ära teha ning alles tagantjärele mõelda, et oleks ikka võinud teiste kraesse jätta. 

Sain valmis. Olin enda üle nii uhke! 

Oscar tuli lasteaiast koju, mängis paar minutit, teatas, et talle meeldis "eelmine liiv" rohkem ja kadus tuppa.

Tore. Lihtsalt TORE. Üks hunnik liiva maja ees, mida MINA ei taha ja teine hunnik liiva maja TAGA, mida Oscar ei taha. 

Jumal tänatud, et mul teine laps veel on...

Aga siis näitasin Ossule, et kui voolikust liiva peale vett lasta, muutub see sama hästi voolitavaks nagu muld, millega ta harjunud on, mispeale mängis terve õhtu väga rahulolevalt oma uues liivakastis. Maja ees oleva liiva kohta tegin naabritele nalja, et "te ei taha või?", mispeale ütles naabrimees, et tahtis mulle just öelda, et kui üle juhtub jääma, siis neil on tegelikult vaja, sest liivakast on aastatega tühjaks muutunud. 

Ja olidki kõik rõõmsad.

Aga et see tee rõõmuni ikka nii üle kivide ja kändude peab käima...

05 september, 2022

Kiidan ennast

Libisesin ükspäev laste poolt maha visatud makaronide peal ja mõtlesin, et emadus on ohtlik amet. 

Suhteliselt tunnustamata ka. Isadus seevastu - Matt just rääkis sellest eile - mitte nii väga. Ta on mitu nädalat iga vaba hetke mingiks suureks eksamiks õppinud ja selle kõrvalt tööl palju vahetusi teinud ehk kodus pole me teda praktiliselt üldse näinud. Mis on okei, see oli ette kokku lepitud. Aga eile viis ta Oscari paariks tunniks mänguväljakule (et laps ta nägu täiesti ära ei unustaks), jooksis seal tuttavaga kokku ja sai kohe komplimendi, et sa oled nii hea isa! Käid lapsega mänguväljakul.

Eksole.

Mina olen nagu orav rattas ringi pannud nende kahega korraga (lapsehoidja puhkas kuu aega Hawaiil ja ei saanud kah päästma tulla), aga kui palju koduväliseid inimesi on mulle selle aja jooksul öelnud, et ma "nii hea ema" olen? Null. Hahaa! Naiste puhul on kuidagi elementaarne, et lidud ringi nagu opossumimammi, kutsikad kukil.

Meil tuli see eile omavahel jutuks kui õhtust sõime:

Oscar tahtis, et tingimata mina ta kana tükkideks lõikaksin ja siis tal oli veel paar palvet, lisaks püüdsin ta üliaktiivseid jäsemeid ohjes hoida, et jalad laua peale ei satuks, et ta tooli pealt maha ei kukuks jne. Kuna ta istub minu kõrval, on see osa kuidagi sujuvalt minu peale jäänud.

Oliver istus laua otsas ehk minu ja Matt'i vahel, aga kuna Matt teda sõna otseses mõttes viimastel nädalatel näinudki pole, aitasin ka teda mina, sest mina tean, mida ja mis suuruses tükkidena ta sööb. 

Aga siis sai Matt'i taldrik tühjaks ja panin Oliveri lusika koos lihatükikesega tema ette, et "anna talle kui eelmise suutäie närimise lõpetab", et siis jõuan vahepeal paar ampsu ka endale sisse visata. Aga see lihatükike lõpetas põrandal, sest Oliver vehkis ja Matt on selles töös vähem vilunud. Ei osanud laveerida nii käbedalt.

Siis naersime, et 100% katsest ebaõnnestus. See üks siis. Matt vangutas pead ja ütles, et "ma ei tea, kuidas sa seda kõike teed!" 

31 august, 2022

Teravad küsimused

Eile juhtus imelik asi. Meil on terrassi peal herilaselõks ja märkasin, et selle peal ronib mingi tundmatu putukas. Muidu nagu herilane, aga kolm korda suurem, süsimust ja valgete triipudega. 

Kes mind paremini tunneb, teab, et minu suhted herilastega pole kunagi ülemäära soojad olnud. Ja eriti kriitiliseks muutusid need siis, kui kaheaastane Oscar kuskil kraavis tatsates maa all oleva herilasepesa peale astus ja mõne sekundi jooksul 7 korda nõelata sai. 

Nii et jah, mul on terrassi peal herilaselõks. Ja kuni eilseni nägin nii lõksu sees kui selle läheduses ainult tavalisi herilasi, aga eile saabusid need suured mustad. Mingid vapsikud. Jube sõjakad.

Guugeldasin ja sain palju teada. 

Esiteks seda, et nende nõelamine on palju rohkem valus ja paraneb kauem kui tavalise herilase puhul, sest nad on mürgised! Et nõelata suudab vapsik nii palju kordi järjest kui ainult tahab. Ja et on väga agressiivne.

Siis klikkisin edasi nende automaatküsimuste peale, mis guugeldades ette hüppavad. Näiteks, et "kas nad suudavad nägusid meelde jätta"? Tuleb välja, et jah.

Mind huvitab, et kas see, et nad mu nägu tihti näevad, on hea või halb? Kas nad aktsepteerivad, et kodulaenu maksan mina, mitte nemad ning kui nad siin tasuta resideeruda kavatsevad, tasuks majarahvaga viisakaid suhteid hoida? Või on parem kui ma oma nägu eriti ei näitaks, et me liiga tuttavaks ei saaks?

Veel sain teada, et kui seda tüüpi vapsik sind taga ajama hakkab, tuleb joosta sirges suunas 15-30 meetrit. Et nad üle 30 meetri tavaliselt ei jälita. Naabrinaine ütles selle peale, et kui keegi teist mind kunagi jooksmas peaks nägema, siis võtke teadmiseks, et põgenen putukate eest. Ta nimelt vihkab jooksmist.

Lisaks soovitati tähelepanu pöörata vapsiku näo värvile. Mida mustem, seda vihasem. Aga soovitus oli selles stiilis, et "nende läheduses tuleb liikuda aeglaselt, aga juhul kui ta on ründamas, jookse nii kiiresti kui suudad". Ehk enne elu kiireima spurdi alustamist võtad rahulikult hetke, et detailselt uurida sinu suunas kihutava tikutopsisuuruse nõelaja nägu ning analüüsida musta-valge tasakaalu. Kõlab loogiliselt.

Nii veetsin ma pool päeva akna peal olukorda hinnates, sest olin eelmisel päeval ostnud terrassituled, mida tahtsin üles riputada, aga vapsikuteparves ei riskinud vehkida. 

Lõpuks hakkas hämarduma ja normaalsed herilased on selle aja peale ammu kuskile ära kadunud, aga need uued elukad püsisid endiselt vaateväljas. Guugeldasin veel ja sain teada, et see liik on ka öösel aktiivne. Tule taevas appi! Päikesetõusu paiku olevat selline aeg, mil nad üsna kindlasti kadunud on. 

Hiljem neid siiski vähenes ja sain tööga alustada; hommikul andsin veel viimase lihvi (taevale tänu, et mu lapsed just päikesetõusu ja kukelauluga ärkavad, varem ma ei teadnudki, et see millekski kasulik võiks olla). Ja näe, täna on projekt valmis! Võiks mõnusalt tuledesärasse istuma minna kui pimeduse saabumise ja vapsikute kadumisega nahkhiired välja ei ilmuks ja mu hoovi Transilvaaniaks ei muudaks. Nagu loomaaias elaks...

Eks ma siis talvel vihmaga istun seal. Naudin külma veini asemel kuuma teed ja olen rõõmus, et ainult vihma pähe kallab, mitte mürgiseid putukaid ja marutõbiseid nahkhiiri. Igas olukorras tuleb midagi head näha, eksole?!

10 august, 2022

Vara üles, hilja voodi, nõnda väsimus majja toodi

Meil on igava elu vahelduseks korraga nii palju juhtunud, et ma olen lausa väsinud! Esiteks oli Oscari lasteaed nädal aega kinni - kuna Kanadas on ametlik puhkus 2 nädalat aastas, on lasteaed suletud üheks nädalaks suvel ja üheks jõulude-aastavahetuse vahel. Ja avatud on see muidu 8-17, mitte enne ja pärast tööpäeva nagu Eestis. Kuidas vanemad selle kõrvalt tööl saavad käidud? Novot, lihtsalt peavad kuidagi korraldama.

Käisime siis mõneks päevaks Vancouveris. Matt veel ütles, et õnneks pole vaja suurt midagi pakkida, sest ei lähe kauaks. Pakkima hakates muidugi selgus, et beebiga reisides pole absoluutselt vahet, kas minna üheks ööks või terveks kuuks, ikka on vaja hunnik träni kaasa vedada. Näiteks voodi. Ja käru. Ja kõhukott (või kuidas iganes seda beebi kandmise asja nimetatakse). Väiksemast pudi-padist ma üldse ei räägigi.

Aga kohapeal oli tore, sest AirBnB juhtus täiesti kogemata Matti sõbra kõrvaltänavas olema (nad unustasid meile mainida, et hiljuti kolisid, seega pime juhus) ja seetõttu õnnestus nendega palju rohkem aega koos veeta kui esialgu üldse plaaninud olime. Minu lemmikhetk tervest reisist oli aga see, kui läksin korraks üksi linna ja Matt koos sõbraga lapsed mänguväljakule plaanis viia. Aga pudinad jäid autos magama ja nii sõitsid nad hoopis kuskile palju kaugemale ning leidsid ägeda seikluspargi. Ehk kui mina helistasin, et hakkan nüüd tagasi tulema, kaua teil veel läheb, selgus, et mul on tundide kaupa täiesti lastevaba aega, sest nad alles alustasid. Juhuuuuuu....

Naabrinaine ütles hiljem, et see on tema unistus. Aga et millegipärast ei lähe kunagi nii hästi õnneks. Novot, mul läks. Shoppasin omale paar vinget kleiti ja viisin end lõunale, jõin söögi kõrvale kokteili ja elu oli ilus.


Aga hommikud olid näiteks palju vähem-glamuursed, sest lapsed on teadagi hiljemalt kuueks üleval ja kohe valmis kuskile mänguväljakule minema. Matt unistas hommikul sisse magamisest ja Oscar unistas bussi/rongisõidust. Mina tahaks ka hommikul sisse magada, aga esiteks olen ma nii pikalt megavara ärkama pidanud, et ei oskagi enam inimliku kellaajani magada ja teiseks ärkaksin ma laste häälte peale nagunii automaatselt üles, seega halastasin Matt'ile ja vedasin mudilased ise õue.

Ja otse loomulikult ei hakanud me kuskile autoga minema, sest busssssssss! Kõmpisime siis peatuseni (tahaks öelda, et lähima peatuseni, aga see buss, mis vajalikku kohta viis, läks kolm peatust kaugemalt), ootasime bussi nagu vanadel headel aegadel (Oscari arvates oleks need ajad head olnud; mina omal ajal bussisõidust sama palju ei vaimustunud kui mu autoga harjunud laps). Ja no tema paduõnneliku nägu vaadates pidin muidugi tunnistama, et kogu seiklus oli pingutust väärt. Tagasi läksime metrooga, nii et lapsele topelt õnn.

Kesklinnas oli mingi uhiuus mänguväljak koos batuutide ja teab millega, Oliver muidugi magas kärus nagu Oliver ikka, mina sain ühe teise igavleva emaga tuttavaks ja kohe hakkas jutt jooksma:

Ma pole siin varem käinudki! Jaa, mina ka pole, meil täna esimene kord. Me elame muidu üldse saarel. Oii, meie elame ka saarel! Meie tulime eile, käisime alustuseks lastega akvaariumis. Ahh, meie tulime KA eile ja käisime samuti alustuseks akvaariumis. Jne.

Vahepeal said meie ringiturnivad pojad omavahel sujuvalt sõpradeks, kuigi lapsi oli seal palju ja siis oli juba sellepärast ka lihtsam, et me ei pidanud oma lapsi mänguväljaku erinevatest kohtadest silmadega otsima, vaid kui ühe leidsid, oli teine ka täpselt seal. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud telefoninumbreid vahetada, aga läks meelest.

Kodutee oli kuidagi eriti pikk ja väsitav, lapsed virisesid ja Oliveril oli kogu uinakugraafik pea peale pööratud, koju jõudsime magamamineku ajaks ja konkreetselt lihtsalt kukkusime vooditesse. Hommikul jälle... taramparaaa... 5:30 kõigil luugid lahti (lastel vabatahtlikult, minul mitte nii väga ja Mattil muretult kinni - tema magab tõesti ükskõik millest läbi, pole üldse probleemi).

Aga lõunaks tuli teise linna sõbranna lapse sünnipäevale jõuda, mis tähendas, et pool päeva läks jälle tralli peale ja ma ei tea, mida me ülejäänud aja tegime, igatahes kukkusin õhtul jälle poolelt sõnalt voodisse.


Hommikul - oh, mis tore - tõuse ja sära. Kui kell viis-millegagi alustada, saab palju tehtud, seda peab tõesti tõdema. Sel päeval oli meie tänaval garage sale, mis on siin väga populaarne. Meie ei osalenud, aga juttu ajamas käisime ikka. Ma jätkuvalt imestan, kui palju suvalist träni inimestel kodus leidub - ise viin kõik üleliigse regulaarselt taaskasutusse (või müün maha). Aga selgus, et sellistel naabritel, kel lapsed juba hilisteismelised, on endiselt beebimänguasju ja muud taolist kraami alles, mida isegi MINUL enam ei ole. Igatahes sai kumbki laps omale mingi plastmassist asjakese, mis pooleks päevaks naeratuse näole tõi, seega võib öelda, et kõik osapooled võitsid (või noh, lapsed ja naabrid; minu rahakott näiteks ei võitnud, aga õnneks väga kontimurdvalt ei kaotanud ka).

Naabritüdrukul oli limonaadiäri püsti, sõbrannaga müüsid seal. Isetehtud jääkülm sidrunilimonaad on väga hea ja laste limonaadiputkast ei tohi kunagi tühjade kätega mööduda, seega läks äri nii hästi, et lapsed müüsid rohkema raha eest kui vanemad sealsamas kõrval majakraamiga kauplemisest said. Igatahes oli jälle väga tegus ja meeleolukas päev.

Aga vähemalt sai unesõber Oliver lõpuks ometi omaenda voodis uinakuid teha ja magas hommikuse tunniajase une asemel NELI tundi järjest, ärgates alles varasel pärastlõunal. Väsitav on see puhkamine, midagi pole öelda!

17 juuli, 2022

Õnneliku paarisuhte võti

Juhtusin internetis ühe toreda vestluse otsa, kus pikalt abielus olnud inimesed jagasid, mis nende arvates paarisuhte juures oluline on. Esimese krambiga tuli ikka see tüüpiline "tänutunne ja vastastikkune lugupidamine" - kahtlemata olulised, aga olgem ausad, natuke üldisevõitu nõuanded. Aga edasi läks palju paremaks ja mõtlesin, et jagan paari kuuldud mõtet ka teiega. Päris sõna-sõnalt ei hakanud tõlkima ja omalt poolt tahan üht-teist lisada, seega - kel aega ja keeleoskust, vaadake video ära.


Igikestev kohtinguperiood
Mäletate kaaslasega tutvumise aega? Kui palju sai igatepidi panustatud ja vaeva nähtud nii välimuse kui käitumise osas. See magus algus, kus tahaks endast parima anda, tahaks, et ta sind märkaks, et sa talle meeldiks. Osaliselt on muidugi normaalne, et pikaajalises suhtes mugavamaks muututakse, see tuleb ju eelkõige turvatunde suurenemisest, aga kaaslast ei tohiks hakata iseenesestmõistetavana võtma. Me peame ta armastuse ka aasta(kümne)id hiljem ikkagi ära teenima, mitte vanadel loorberitel pikutama.

Muide - ka muus võtmes tasub suhte algust silmas pidada. Näiteks mina meenutan endale tihtipeale, et Matt ei jäta asju laiali puhtalt minu ärritamiseks, vaid ta oli selline juba siis kui me veel kooski ei olnud. 

Ei tohi üksteisega võistelda
Eriti tõuseb see teemaks kui peres on väikesed lapsed ja käib võrdlemine, kes kui palju teeb ja kui vähe magab. Ja tasakaal on kogu aeg paigast ära, isegi kui see on 49-51. Suhtes ei peakski panus olema 50-50, vaid 100-100. Kumbki peaks endast andma parima, mitte lihtsalt poolt ühisest panusest, ekvivalenti sellele, kui vähe partner parajasti panustab. Mõlemad peaks püüdlema selle poole, et olla iseenda parim versioon. Lõppkokkuvõttes motiveerib see ka kaaslast.

Halb tuju kui haisev suu
Halb tuju on võrreldav halva hingeõhuga. Halba tuju ei valata kaaslase peale välja, vaid tegeletakse selle põhjusega. Kui suu haiseb, haarad ju hambaharja järele, mitte ei lähe kallimale näkku hingama? Minu meelest ülimalt tabav võrdlus.

Väljapääs puudub
Abielu võiks vaadata kui miskit, millest ei ole väljapääsu. "Kuniks surm meid lahutab" peaks olema tegelik eesmärk, mitte lihtsalt romantiline sõnakõlks, mis ainult pulmapäeval tähtsust omab. See annab turvatunde ja tugevuse, et raskustele ühiselt vastu astuda, selle asemel, et kumbki solvunult eri suunas minema kõndida. Ükski suhe ei ole ideaalne ja ükski abielu ei ole pilvitu - igasuguseid perioode tuleb ette. See on teie ühine võitlus õnneliku elu nimel, mitte sõda üksteise vastu.

Näiteks meie arutasime suhte alguses, et kui lapsed mängu tulevad, ei ole see ainult meie suhe, vaid ka meie laste perekond. Leppisime kokku, et ükskõik, mis elus ette tuleb, peame lahenduse nimel töötama ja lahkuminek lihtsalt ei ole variant (välja arvatud juhul kui keegi peaks vägivaldseks osutuma või ilmneb muu kaaslast hävitav tegur, kuna see hävitab muuhulgas ka laste heaolu). 

Muide! Kas teadsite, et Filipiinid on ainus riik maailmas, kus ei olegi võimalik lahutada? Sellega seoses tuleb mulle meelde, et näiteks Singapuris on lõpueksameid võimalik sooritada ainult üks kord. Ei ole teist ja kolmandat võimalust, korduseksameid, "proovime järgmine aasta uuesti". Kogu aur tuleb panna sellele, et läbi ei kukuks. Tegelikult õige ka!

Kas kuulan või pakun lahendusi?
Mõni jutt on selline, mille jagamise ainus mõte on auru välja lasta. Teine aga on selline, kus tahaks, et partner kaasa mõtleks ja aitaks lahendusi leida. Ja on oluline teha vahet, kumb on kumb. Miks mitte selles enne auru väljalaskmist selget kokku leppida?

Vahel tuleb end sundida
Mõnikord ei viitsi. Minna või teha. Lilli tuua. Intiimne olla. Kaaslase valitud filmi vaadata. Lihtsalt ei viitsi. Ja mõnikord on okei mitte viitsida, aga vahel tuleb end sundida. Mitte-viitsimine läheb paljudel puhkudel üsna tegevuse alguses täitsa iseenesest üle ja kaaslasele vastutulek lisab ühisesse õnnelaekasse. Ja kindlasti tasub hinnata neid hetki, mil tead, et kaaslane ei viitsi, aga panustab sellegipoolest. Lihtsalt sinu rõõmustamise nimel. Tegelikult motiveerib see ka ennast tagant sundima.

Enda sundimise teema on tegelikult miski, mis tänapäeva "olen seda kõike väärt" suhtumisega üldse kokku ei lähe. Palju räägitakse sellest, mida meil on õigus saada, aga andmise osa jääb millegipärast arutelust välja. Ja siis me muudkui eeldame, et teised peavad meile andma, ise vastu pakkumata. Ja kui miski, näiteks suhe, ebamugavaks muutub, liigume nina püsti edasi, sest "olen paremat väärt". Aga kas olen? 

Regulaarsed kohtinguõhtud
Lihtsalt selleks, et saada argirutiinist välja. Vestelda muust kui lastest. Näha kaaslases seda, kellesse kunagi armusime. Nii oluline! (isegi kui parajasti ei viitsi)

Mis teie nipid on?

13 juuli, 2022

Pime kana ei leia tera

Lugesin teiste blogijate poolt postitatud küsimustele vastamise postitusi ja mõtlesin, et kasutan ka seda ideed. Aga paljud küsimused ei inspireerinud üldse, samas kui nii mõnestki vastusest tekkis mul mingi idee. Seega otsustasin, et panen lihtsalt tekkinud mõtted kirja, olgu neis siis iva või mitte.

-

Iga päev on probleem, et ei tea, mida süüa teha. Kokata mulle meeldib ja süüa meeldib ka, aga vot ideid genereerida ei meeldi üldse. Ja pikemalt kui üks päev ette planeerida ka ei saa, sest kuidas ma peaks teadma, mille järele just sel õhtul isu on?

Kui keegi ütleks, mida teha, oleks lihtsam, aga selles osas on perekonnalt null abi - Matt sööb kõike, Oscar ei söö mitte midagi ja Oliver vajab pärast iga söögikorda vanniskäiku ja täiskomplekti puhtaid riideid. Lisaks tuleb ära pesta põrand, sein, lähemale jääv mööbel ja mõnikord ka kardinad. Viis korda päevas.

-

Ma arrrrrrmastan juhtmevabasid kõrvaklappe. Väikeste laste kõrvalt ei jää naljalt sellist aega, et lihtsalt istuks maha ja pühenduks millelegi 100%. Näiteks vaataks filmi. Mu elu on katkematu multitaskimine. Panen klapid kõrva ja helistan kellelegi, kuulan raamatut või podcast'i. Samal ajal saab peenrad rohitud, lastega torn laotud, tuba korda, toit valmis. Argielu segatuna hingetoiduga.

-

Pole midagi paremat kui värsked herned.

-

Mul on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes otsivad armastust. Ja seda on teatavasti keeruline leida. Võiks ju arvata, et deitimine on tore tegevus, aga tegelikkuses on seal stressi ja pettumust rohkem kui rõõmu. Sõbranna ütles, et keegi võiks Tinderisse hindamissüsteemi panna - teate nagu Google ratings - et siis järgmised teavad, kas on üldse mõtet aega raisata. Võiks lausa kommentaaridega: "Ettevaatust, haiseb", "Teeb lolle nalju", "Mustab katkematult kõiki ekse".

Sellega seoses meenub, et arutasime kunagi kauges nooruses sõbrannadega, et mis võiks olla see pick up line, millega ööklubis (toona Tinderit veel polnud) mees läheneda võiks ja mis ei tunduks nii tobe, et ta sellega oma šansid juba eos ära nulliks? Pakkusime siis vastastikku ja pidime tõdema, et üks on hullem kui teine. Külgelööja töö ei ole kergete killast.

-

Mitu kuud tagasi kustutasin Facebook`i äpi telefonist ära ja võõrdusin päevapealt seal skrollimisest. Hea meelega kustutaks ka konto ära, aga ma kasutan aegajalt Marketplace'i, seega ei saa. Tahaks üldse sotsiaalmeediast vabaneda, ma ei tunne, et sealt midagi peale ajaraisu saaks. Instagram on mul järgmise minejana sihikul, viimasel ajal on seal juba nii palju reklaami ja muud pahna, et algne point on täiesti kadunud.

Nad võiks selle tasuliseks teha. Näiteks neid blogisid, mis tasuliseks muutusid, pole ma sellest hetkest alates enam kordagi klikanud. Ja imestan, et ei tunne ka üldse puudust! 

-

Ma tahaks olla ühe päeva kaupa kõikide oma sõprade nahas. Tahaks näha, millisena nad maailma näevad, mille üle muretsevad ja rõõmustavad? Kuidas nad maitseid tajuvad (näiteks minu jaoks on müstika, et osadele inimestele meeldib vürtsine toit, mis paneb suu põlema, aga võib-olla tajuvad nad seda teistmoodi kui mina)? 

Tahaks olla omaenda laste nahas ja näha end emana kõrvalt. 

Tahaks olla kärbes nii mõnelgi seinal.

-

Muide, kas teie elus on keegi, kes teist absoluutselt kõike teab? Selles mõttes, et saladusi, ebakindlusi, piinlikke hetki... Mul on ainult üks selline inimene. Kõik teised teavad ainult mingit väikest osa.

-

Mul käis just üks töömees mingit asja üle vaatamas ja küsis muuhulgas ka seda, et kas meie oleme ka viimastel nädalatel oma aias puumat näinud? Ta elab kaks tänavat eemal ja ütles, et üks suur isane on siinkandis liikvel, paljud on koduhoovis märganud. Puumad on nagu kassid, ei töllerda sihitult nagu karud, vaid hiilivad. Karusid on meil siin ka aegajalt olnud, aga nemad ongi rohkem töllerdamise peal. Tulevad ja lähevad. Otseselt kokku joosta muidugi ei tahaks. 

Puumad kütivad koeri ja kasse, aga ka väikeseid lapsi kui nad omapäi jätta. Ükspäev just rõõmustasin, et Oscar on lõpuks ometi aru saanud, et ei tohi väravast välja minna ja nii saab ta tagaaias mängida ilma, et ma iga hetk kõrval seisaks. Sest mul on teine laps veel, kes tähelepanu vajab ja hoovimängudest teps mitte sama vaimustuses pole kui Ossu. See lõbu on nüüd siis mõneks ajaks läbi.

Vancouveri saar, kus ma elan, on muideks maailma kõige tihedama puuma-asustusega koht. Ja see ei ole mingi pisike saar - umbes kolmveerand Eestit - nii et päris söögi alla ja peale nad meil koduhoovis ei jookse, aga päris välistada kah ei saa.

Mõned kuud tagasi uinutati üks, kes haigla parklas tuias. Haigla on nii keset linna kui üldse olla saab (nagu haiglad ikka). Matt'i kolleeg saatis pildi:

Ma ei tea endiselt, kelleks saada tahan. Ühest küljest tahaks põhieriala jätkata, teisest küljest oleks huvitav midagi täiesti uut õppida ja kolmandast küljest ahvatlevad mõned vabatahtliku töö võimalused. Mul pole aimugi, mis mind neist kolmest variandist kõige õnnelikumaks teeks? Samas olen terve elu veetnud nii, et pole päris täpselt teadnud, kelleks saada tahan (mul on kolme erineva eluala diplomid), aga sellegipoolest on mul väga ägedad töökohad olnud ja ma olen neid kõiki täiesti erinevatel põhjustel nautinud. Võib-olla ma ei peagi teadma, mida ma tahan, vaid pean lihtsalt ootama, et elu mu järjekordselt õigesse kohta loksutaks?

-

Selle jätkuks sobib hästi "kõik on millekski hea". Äraleierdatud mõte, aga jumala tõsi! 

-

Ma olen vahel meenutanud, et millest ma mingil eluetapil unistasin ning avastanud, et mu kujutlusvõime on olnud ikka üsna piiratud. Elu on positiivselt üllatanud. 

Võimalus tagasi vaadata on vanemaks saamise parim osa! Näha, kuidas väike samm võib millegi suureni viia. Kunagi arutasime seda sõbrannadega ja leidsime, et kui lühidalt kokku võtta, siis võimalikult paljudele asjadele "jah" ütlemine on õnne võti. Kõige suuremad ja paremad asjad on meie kõigi ellu läbi väikeste juhuste tulnud. Mingi üritus, kuhu alguses üldse ei viitsinud minna. Mingi idee, millega tegelemist sai pikalt edasi lükatud. Sellised asjad. Avatud meel on õnne alus, leidsime.

Peab seda endale tihedamini meelde tuletama.

Ja negatiivsete asjade puhul on tagasivaatena üllatav, et kui ladusalt võib nii mõnigi pealtnäha väljapääsmatu olukord ära laheneda kui selleks ainult võimalus anda.

-

Aga tagasi tähtsate küsimuste juurde - mida õhtuks süüa teha? Mida teie tegite?

04 juuli, 2022

Valmistun vanaduseks

Oliver on nüüdseks nii raske, et ma ei jaksa teda enam koos turvahälliga tõsta. Panin hälli müüki ja tellisin selle tooli, mis käib alguses selg sõidusuunas ja hiljem õigetpidi. On lapsel kah rohkem ruumi. 

Hommikul käidi hällil järel, näitasin, kuidas kasutada ja tundsin kergendust, et üks etapp on elus läbi. Kuidagi väga vabastav on titekraami järjest ära anda/müüa. Mähkimislaud on järgmine, millest lahti saada püüan. Alles pool aastat tagasi ostsin selle. Mõtlesin, et siis on nagu "päris". Oscari ajal oli mähkimisalus tavalise kummuti peal ja kummut on siiani kasutuses. Teisel ringil mõtlesin, et ostan õige asja. Sest viimane kord ja nii. Aga oli mõttetu. Pooleaastane keerutab end ikka nii hoogsalt, et naljalt teda kuskil kõrgustes ei mähi. 

Turvatooli tahtsin uut, sest siis saab hoidja Oscari vana enda autosse jätta. Hoidja on meil selline, kes kohe algusest peale pakkus, et viib lapse iga kord välja ja Ossu on temaga mänguväljakutel-mängutubades-ujulas juba üle kolme aasta järjest käinud. Oliver vajab esialgu hoidmist harva ja kodus, aga arvestades, mis hooga ta kasvab, on temagi varsti seiklusteks valmis.

Uus turvatool oli hea ost. Lihtsalt sellepärast, et tuli suures tugevas kastis, millega Oscar nüüd nädal aega järjest on lakkamatult mänginud ja lõppu ei paista.


Ema küsis, et kas olen sünnipäevaks plaane teinud? Saan detsembris 40. Naersin, et halloo, ma olen see, kes suurte-pulmade-riigis Kanadas surus läbi kahekesi abiellumise (koos kahe kohustusliku tunnistajaga). Sünnipäeval pole lootustki tähistatud saada. Viimane sünnipäev, mida pidasin, oli vist 30? Sealt edasi ei mäleta, et oleks midagi teinud. Mida vanemaks saan, seda väiksemat tähtsust pidu minu jaoks omab. Kokku saada võib ju ka ilma põhjuseta!

Aga mu parim sõbranna on täpselt teisest puust. Tal on oma juubeliks (mis tuleb aasta hiljem) juba ammu-ammu plaanid ja muudkui grillis mind, et mida sina tahad teha ja ära üldse hakka rääkima, et midagi ei tee. Mõtlesin siis korralikult järele. Et ikkagi suur ja ümmargune verstapost. Saan ametlikult vanaks. Võiks ju teha peo, kutsuda külalised, tähistada...

Ja otsustasin, et ainus, mida tahan ja pole viimasel ajal piisavalt saanud, on bestikaga kahekesi koos aega veeta, sest me oleme 10 aastat erinevates riikides elanud (tema USA-s). Seega otsustasime, et jätame detsembris neljaks päevaks lapsed isadega koju ja lendame kahekesi San Diegosse. Seal on talvel soe - saame ringi jalutada, tänavakohvikutes kokteile juua ja kooki süüa ning oma tavapärased tundidepikkused kõned silmast-silma suhtlusega asendada. Much needed. Nagu vanasti! Ja nüüd ma korraga niiiii ootan oma sünnipäeva.

Natuke on see nagu kanaemadusest välja tulemise tähistamine ka, sest muidu ma naljalt kuskile ilma lasteta ei lähe. Oliverist pole siiani ühtegi ööd eemal olnud, Oscarist vist... kokku kolm. Nelja ja poole aasta peale. Ja loomulikult mitte kolm korraga. Nii et saab huvitav olema.

01 juuli, 2022

Viimase aja uudised

Võtsin kapist paar kommi. Viskasin paberid hästi tasakesi prügikasti. Panin kommid taskusse. Mõtlesin, et olen kaval - söön blogimise kõrvale kommi ja Oscar ei teagi. Ta juba sai ühe, aga ma ütlesin, et "ainult üks". Ise võtsin küll kolm. Täiskasvanuks olemise eelised.

Istusin maha, mõtlesin, et oo, lakin küüned ka ära ja lasen blogimise ajal kuivada. Eriti kaval! Kaks ühes. Mõeldud-tehtud. 

Nali on minu kulul, sest kuivamata küüntega ei saa taskust komme kätte. Blogida õnneks saab.

-

Käisime puhkusel. Matt ütles, et ei ole kaugel - Vancouverist ainult neli tundi. Mina vaidlesin, et esiteks ütleb google, et viis ja teiseks ei ela me Vancouveris. See on sama hea kui öelda, et lennukiga ainult tund, kui tegelikult ei lähe lennukiga. Üheksa tundi pärast kodust startimist olimegi juba kohal. Selle sisse mahtus muidugi praam ja kõik peatused ka. Aga oli tore puhkus.

Oliver on täiesti uskumatu beebi. Kõik autosõidud magas maha ja ei virisenud üldse. Alates teise elukuu lõpust on öösiti ärganud ainult ühe korra. See üks kord on nüüdseks kuskile 5:45 kanti liikunud ehk vist võib öelda, et öösiti enam ei ärka, aga hommikud on varajased. Uuesti magama ta sel ajal tavaliselt enam ei jää. Oscar on muidugi hiljemalt poole seitsmeks üleval, nii et poleks ka suuremat abi kui jääks. 

Kunagi ammu-ammu mõtlesin, et lapsi ei tohi saada enne kui oled valmis neid poole üheksaks kooli transportima. Hahaa. Kui naiivne minust. Praegu söön sel kellaajal juba lõunat.

Lastest rääkides - mäletate kui pahased olid inimesed kui meid sunniti kandma maske? "Mis mõttes tuleb keegi mu vabadusi piirama ja mulle ette kirjutama, mida teha?!"

Kujutate ette, et keegi sunniks teid kandma rasedust, mida te kanda ei taha? Oh, Ameerika, "vaba" maa... Ma ei saa oma mõtteid selle uudise küljest kuidagi lahti. Tundub võimatu, et 21. sajandil saaks selline seadus jõustuda. Aga näe, saab.

-

Juuksuris käisin. Sain ilusad triibud. Pandeemia ajal lasin loomulikul värvil välja kasvada ja nüüd on jälle tore veidi heledam olla. Juuksed on õnneks ka rohkem kinni jäänud, ei tule enam peotäite kaupa ära (pärast mõlema lapse sündi tuli, pidi tavaline olema) ning juuksur ütles, et terve kiht uusi juukseid on juurde kasvamas. 


Käisime sõbra lapse sünnipäeval. Oli bassein, veepommid ja piisavalt veepüsse, et mitmekümnele lapsele jaguks. Võite ise arvata... Täiskasvanuna ülemäära fun ei olnud. Seda enam, et Oliveril oli uneaeg, aga tema on see laps, kes tahab end normaalse inimese kombel voodis välja sirutada, mitte kuskil suvalises aianurgas vankris magada. Soostus ainult süles olema, hoidsin teda siis kõik need kolm tundi. Aga väsimus oli ikka nii suur, et iga kord kui keegi tema suunas julges vaadata või veel hullem - lausa kõnetada - hakkas nutma.

Oli veidi irooniline olukord. Kuna seltskond on tuttav, tuli ikka jutuks, et kuidas elu beebiga ja mina kiitsin, et ohh, imeline laps, kunagi ei nuta ja magab kui ingel. Millele refrääniks peaosaline ise muudkui nuttis ja nuttis ja ei maganud. Lapsed teavad ikka täpselt, kuidas vanemaid ebamugavasse olukorda panna.

Oscar on viimasel ajal nii vahvaks ja asjalikuks muutunud. Täitsa saab juba asju läbi rääkida ja näiteks reisida on temaga tore. Pakkides mõtlesin, et ohoo, nelja-aastasele polegi enam vaja suurt midagi kaasa võtta. Lihtsalt riided. Nagu endalegi. See-eest beebile... oh õudust. Reisivoodi. Vanker. Pudelimajandus ja piimasegu ja püreepakid. Mähkmed ja niisked lapid. Nimekiri on lõputu.

Mul on maasturit vaja. Juba eelmisel sügisel mõtlesime selle peale. Valisime välja, astusime esindusse sisse ja see oli tühi nagu... (oot, guugeldan)


Tühi kui litsi leivakott? Eesti keel ei väsi üllatamast! Ma polnud enamikku neist võrdlustest varem kuulnudki.

Saal oli tühi kui lutika kest, mitte ühtegi näidisautot. Kõik müüdud. Isegi proovisõitu ei saanud teha. See mikrokiibi defitsiit, mis pandeemia ajal alguse sai, on endiselt teemaks. Müügimees ütles, et ooteaega on võimatu ennustada. Tehas toodab, mida ise tahab ja esindused võistlevad omavahel, et välja tulevaid autosid endale kahmata. 

Ma valisin hübriidi ja selle ooteaeg on pikem kui bensiinimootoril, aga müügimees ennustas senise info põhjal, et läheb 3-5 kuud. Nüüdseks oleme 7 kuud oodanud ja ainus info on, et augustis veel kindlasti ei tule (augusti omasid teavad nad nüüdseks ette). Ehk ooteaeg on minimaalselt 9 kuud, aga võib ka palju kauem minna.

Guugeldasin teiste kogemusi, sest tundus uskumatu. Aga tuleb välja, et ei ole mingit isiklikku vandenõud! Kõik teised ootavad samuti. Ja need, kes praegu sama mudeli tellivad, saavad müügimehelt ooteajaks 2-2,5 aastat. Ja see on veel optimistlik ennustus. Nii palju on järjekord pikemaks veninud. 


Ossu lasteaed tuli lõpuks ometi pandeemiareeglitest välja. Nad ootasid sellega ikka lõ-pu-tult. Alles paar kuud tagasi otsustati, et vanemad ei pea enam maski ette panema (üleandmine toimus nagunii õues ja distantsi hoides, mis tegi maskikandmise suhteliselt absurdseks). Nüüd anti teada, et kõik lisameetmed on maha võetud. Saab otse esikusse kõndida, oma lapse asjad ise kappi panna, vaadata, kas lisariided on puhtad või peab midagi juurde tooma. Võib teiste vanematega kokku puutuda. Inimlik, ma ütlen. Nagu uus ja põnevam elu oleks alanud.

Lasteaed on siin enamasti eramaja, mis on selleks otstarbeks kohandatud, mitte mingi suur spets-hoone. Seega on ühes majas ainult üks rühm. Lapsed on vanusegruppide kaupa (1-3 aastased ja 3-5 aastased). Väiksemate rühmas on ühe õpetaja kohta neli last, suuremate omas kaheksa - seadusega on nii ette nähtud.

Seega oli Ossu nooremate grupis ainult 8 last ja vanemate grupis 16. Praeguses, vanemate laste rühmas, on neil tegelikult igapäevaselt kolm õpetajat ja mulle paistab, et on kuidagi nii jagatud, et kaks on pidevalt laste päralt ning kolmas teeb rohkem igasugu paberitööd ja ettevalmistusi.

Kanada lasteaedade õuealad on üsna väikesed. Ala on liigendatud, mis annab lastele võimaluse natuke eralduda ja erinevaid mänge mängida ja neil tundub seal lõbus olevat. Turvalisust võetakse siin ülimalt tõsiselt ja väiksema ala peal on kahtlemata väiksem võimalus, et õpetajale hädasolev laps märkamata jääks. Ja kuna siin on ikkagi vihmamets, on osa ka katuse all, sest talvel kallab vahel lausa nädalate kaupa. Kuigi ma pole muidugi näinud, et lapsi vihm häiriks...

Sellesse esimesse parempoolsesse kasti püüdsid nad koos lastega peenart rajada. Mina kõrvalt imestasin, et vau, kuidas? Minu peenrad ei jää kodus isegi ühe lapsega ellu, mismoodi nad terve rühmaga selle toimima saavad? Aga ei saanudki! Nädal hiljem olid kõik taimed maha trambitud. 

06 juuni, 2022

Kuidas teil?

Kõik sai alguse sellest, et sõber saatis grupivestlusesse video, kus räägiti, et kui leiad kaaslase, kel on ilus hing ja hea süda, siis ära lase teda käest! Viskasin pilgu peale... ja kukkusin kohe vastu vaidlema. Mitte, et need kaks asja olulised ei oleks, aga see nimekiri on reaalsuses palju pikem. 

Sõber küsis, et: "Mis sinu arvates peaks minu tulevase naise puhul selles nimekirjas olema?" Vastasin:

Pole ime, et sobiva inimese leidmine nii keeruline ja aeganõudev on! Loomulikult mängib ka kõikide omaduste vastastikmõju rolli ja kui ühes aspektis on vajakajäämised, võib miski muu jällegi nii hästi klappida, et tõmbab tasakaalu paika. Ja mida paindlikumad ja kohanemisvõimelisemad ollakse, seda lihtsam on muidugi suhet õnnelikuna hoida. Aga fakt on see, et kui lausa igas asjas peab järeleandmisi tegema ja muudkui painduma, lähevad lõpuks ikka suusad risti, olgu see hing ja süda selle kõrval nii ilusad kui tahes.

Kuna loetelu sai nii pikk, küsisin, et mille sa ise sealt välja võtaks? Sõber vastas, et tema jaoks ei ole introvertsuse-ekstravertsuse tasakaal oluline. 

Mina vaidlesin (mulle ilmselgelt meeldib vaielda), et see ei määra ainuüksi seda, et üks on natuke vaiksem ja teine elavam. Ekstravertne inimene tahab palju vaheldust, on aktiivne, ihkab seiklusi, omab palju sõpru-tuttavaid, tahab, et kogu aeg action käiks. Introvertne inimene hindab rutiini ja rahulikku olemist, teda väsitab kõik see, mida ekstravert armastab. Kui introvert ei ole armukade ja tolereerib, et tema kaaslane ülejäänud maailmaga rohkem suhtlemist vajab kui ta ise, toimib selline liit iseenesest hästi. Introvertse inimese jaoks on tegelikult isegi kasud sees, sest ekstravertne aitab tal sõpru leida.

Sõbranna, kes samas vestlusgrupis oli, ütles, et temal ongi oma (introvertse) mehega nii. Naine käib igasugu üritustel ja sõpradega (sealhulgas vastassoost sõpradega) väljas ning mees on pigem kodusem. Aga tõsi, pidi ta tunnistama, mees ei ole armukade. Ja lisas, et vastupidises olukorras, kus näiteks tema eelistaks kodusem olla ja ta mees mõne naissoost sõbraga regulaarselt lõunatamas käiks, ta küll rahulikuks ei suudaks jääda.

Seega vedas, et neil see introvertsuse-ekstravertsuse asi just niipidi juhtus olema.

-

Kui teie mõtlete oma mineviku- ja olevikusuhete peale, siis mis valdkonnad on need olnud, mis eriti hästi klappisid ja mis on/olid need, mis eriti ei klappinud? Ja mis seda puudujääki sel juhul kompenseerida aitas/aitab? Või oli mõni asi lõpuks nii häiriv, et viiski teed lahku?

31 mai, 2022

Nokk kinni, saba lahti

Maarja kirjutas hiljuti, et lasteaiatasu on nagu eksklusiivse hinnaga viiruste püsitellimus. Nõustun.

Alustame sellest, et ükspäev jõime sõbrannaga õhtul veini ja lobisesime maast-ilmast. Mõtlesin, et mõnuuuus! Õnneks piirdusin ainult ühe klaasiga ja läksin varakult magama. Öösel ärkasin nutva Oscari peale ja selleks ajaks kui (välgukiirusel!) tema tuppa jõudsin, jõudis ta end juba täis oksendada. Koristasin lapse ja toa, ladusin põranda suuri rätikuid täis, loputasin ta duši all puhtaks ja saatsin voodisse tagasi. 

Ja siis juhtus see veel. Ja veel. Ja veel. Kolm tundi järjest. Lapsest oli kahju, endal ka just meeldiv polnud. 

Hommikul tõi Matt mingi iiveldusvastase tableti, mis toimis nagu ime! Lapsele tuli elu sisse tagasi, sõi ja mängis. Ja siis algas kõhulahtisus... Nii et nokk kinni, saba lahti. Otseses mõttes.

Õhtuks oli seegi möödas. 

Järgmise päeva lõuna paiku märkasin, et mul pole isu. Ja enesetunne läks iga tunniga kahtlasemaks. Pärast ööpäevapikkust igasuguste vedelike koristamist polnud muidugi ka väga üllatav. Võtsin kiirelt selle iiveldusvastase rohu sisse, mis meil nüüd kodus olemas oli, aga paar tundi hiljem oli ikkagi väga kole olla. Vedas, et Matt juhtus kodus olema ja sai lastega aidata, ma tõesõna ei tea, mida ma muidu teinud oleks.

Hommikuks olin terve, aga super väsinud. Öösel jäi Matt haigeks. Vedas, et see kõigil korraga ei juhtunud, ühekaupa oli kuidagi inimlikum. Ja eriti vedas, et Oliver puutumata jäi (ptüi-ptüi-ptüi).

-

Järgmisel päeval ärkas Oscar silmapõletikuga. 

Aga noh, pühapäev. Ja õnneks oli kodus selle vastu rohtu. Seega püsis lootus, et äkki saab ikka terveks ja õnnestub esmaspäeval lasteaeda saata. Aga selgus, et nelja-aastane ei ole just kõige parem patsient kui on vaja mingit salvi silma panna. Esimese korra sain tehtud, edasi ei õnnestunud teda isegi kommidega ära osta. 

Õhtul läksid mõlemad poisid eriti lihtsasti magama, jõudsin jälle mõelda, et mõnuuuus... 

Aga ära hõiska enne õhtut - oleks võinud juba paar päeva tagasi õppust võtta! Tund aega hiljem ärkas Oscar jälle nuttes! Praegu jääb mulje nagu see olekski tal tavaline praktika, aga ei - ta on üldiselt kuldmagaja, kes öösel lärmi ei tee. Noh, tavaliselt.

Esimese hooga mõtlesin, et ju nägi halba und ja lohutasin, et kõik on korras, mine tuttu. 

Tema vastu, et hammas valutab.

Tund aega lohutasin nutvat last, andsin valuvaigistit ja hoidsin kätt põsel. Vahepeal ärkas suure lärmi peale Oliver, käisin siis kordamööda mõlemaid patsutamas. See, keda parajasti ei patsutanud, röökis naabertänavani välja. Kopsud on neil mõlemal korralikud. Lõpuks Ossu uinus. Elagu Tylenol!

Matt oli teises linnas tööl ja soovitas, et käigu ma temaga hambaarsti juures ära, aga hoiatas, et ka näiteks kõrvapõletik võib lõualuusse kiirata. Hambaarsti juures selgus, et auke ega muud kahtlast pole. Järgmise arsti juures sain teada, et ongi kõrvapõletik. Lausa kahepoolne. Kirjutati antibiots ja puha. 

Praegu siin blogin, on vaikne ja rahulik, mingid õhtused linnud vidistavad akna taga. Mõnuuuuus! Aga ei mingit kiitmist. Kohe hambaid pesema ja magama. Iial ei või teada, mis seiklused öösel tabavad.

Homme lähme perega pildistama. Täna ärkas Oliver lõunaunest, pikk verine kriim silma all. Tal muidu ei ole kombeks end kriipida, aga vahetult enne pildistamist ikka juhtub... Oscaril on endiselt üks silm punane ja rähmane, sobivadki hästi kokku. Kohe näha, et vennad!

30 mai, 2022

Lihtsad lahendused

Jalutasin Oscariga lasteaiast koju, kui ühe maja eest vanem mees hõikas, et heiiiii, oodake! Tuli pooljoostes ja rääkis, et tal tõukeratas üle. Lapselaps juba üheksane, ammu enam ei kasuta. Oscar paistvat täpselt õiges suuruses, hea meelega annaks ära. Ja no Ossule ju meeldib, kui talle midagi anda tahetakse. Kuigi tal endal on tõuks olemas ja see "uus" oli poolroostes ja kärtsroosa. Oh well... Ma lihtsalt ei teadnud, mida üks korralik kanadalane sellises situatsioonis teeks ja kas oleks viisakas kingist loobuda. Ei loobunud siis. Lapse ja vanamehe rõõmuks.

Nügisin Ossut, et: "Mis sa ütled kui sulle midagi antakse?"

Oscar: "Aitäh..."

Ja pöördub siis uuesti mehe poole: "...aga ma tahtsin küsida, et miks sul need jõulutuled maja küljes on? Enam ei ole ju jõulud!"

Mees õppis, et ükski heategu ei jää karistuseta ja mina tahtsin maa alla vajuda. Aga jah, juuni alguse seisuga on neid muidugi ka hiljavõitu maha korjama hakata.


Mul sai vahepeal vannitubade projekt valmis. Maksma ei läinud pea mitte midagi ja ilusam sai küll. Aga köögimööbel on täpselt samasugune nagu vanasti vannitubades, nii et kolm korda võite arvata, kui palju see mind nüüd korraga häirib?

Kanada majades on sageli köögis ja vannitubades sama mööbel (ja valgustid). Ma eeldan, et arendajale lihtsam ja odavam, sest maju ei müüda tühja karbina, vaid tehakse alati lõpuni valmis. Isegi valgustid ja suured kodumasinad on juba sees.

Igatahes on mu köögimööbel endiselt punakaspruun ja ma värviks selle hea meelega üle, kui ainult suudaks välja mõelda, mis värvi see võiks olla? Tumehall läks vannitubadesse hästi, aga tervet kööki ma nii tumedaks ei taha. Seda enam, et meil on köök elutoaga koos ning vaip, diivanid ja kamin juba ongi hallid. Kui köök kah halliks teha, oleks elu nagu mustvalges filmis! Valge mulle tegelikult meeldiks, aga kuna meil on lumivalged töötasapinnad, jääks natuke liig.

Mida ma sellega siis teen? Kollaseks ju ei võõpa! 

Ja päris lõplikult ei ole ma siiski otsustanud, kas üldse midagi ette võtan, sest köök oleks vannitubadega võrreldes ikka väga palju suurem projekt ja ma pole kindel, kas tegelikult viitsin pool suve ainult lihvimise-värvimise-kruvimisega tegeleda. Ilus saaks muidugi küll... 

Mõtlesin eelmist postitust kirjutades, et teise vannitoaga olen targem ja teen "enne" pildid ka. Kui mõni tund hiljem VIIMAST ust maha kruvisin ja ootamatult avastasin, et unustasin suure hurraaga alustades need pildid jälle tegemata, olin peaaegu valmis kõiki uksi uuesti ette tagasi kruvima. Aga siis tuli meelde, et mul on kuskil arvutis viie-kuue aasta tagused pildid sellest, milline vannituba päris alguses oli ja kuna vahepealse ajaga on vahetunud ka töötasapind ja valamu, on palju efektsem hoopis seda pilti kasutada. Mis siis, et kapp ise sealt suuremat välja ei paista. 

Varem häiris mind hele põrand, tahtsin tumedat (teises vannitoas ongi tume), aga nüüd, mil kapp kontrasti lõi, ei häiri põrand mind enam üldse. Tore kui mõnikord lihtne lahendus sedavõrd hästi töötab!

23 mai, 2022

Remondilainel

Oliver ärkas kell 4 öösel, et süüa... ja jäigi üles. Ühel hetkel muutus juba nii lõbusaks, et pidin ta omale kaissu võtma, et kõrvaltoas Oscar ei ärkaks (kuigi praegu tagantjärele mõtlen, et mis vahet seal on, mitu neid korraga üleval on?)

Poole seitsme paiku jäi uuesti magama. Aga selleks ajaks oli Oscar ärkvel ja mina ei saanudki magama tagasi.

Nüüd on juba pärastlõuna, aga erilist väsimust pole veel tekkinud, sest kruvisin hommik otsa (noh, nii palju kui laste kõrvalt aega sain ehk vähemalt viies jaos) vannitoa kappidele uksi ette. Eile tekkis mõte, et värviks need üle. Mulle ei meeldinud senine punakaspruun toon ja kulumise märke oli kah juba näha (maja on ikkagi 10 aastat vana). Mõtlesin, et kui halb see tulemus ikka jääda saab? Pihustatav värv on ju üsna lollikindel. Ja kui jääb halb, siis... peab uued kapid ostma. Tegemist on meie magamistoa juurde kuuluva vannitoaga, seega ei oleks midagi väga hullu kui ma selle ka täitsa ära oleks rikkunud - keegi teine nagunii ei näe.

Aga kuulge, täitsa hea sai! Onju? 

Ma olen viimasel ajal üldse remondilainel. Meie üürnikud ostsid omale hiljuti maja ja kolisid välja, mis andis põhjust ja võimalust seni nende kasutuses olnud korterit veidi kõpitseda ja värvida.

Siin on väga levinud, et maja alumisel korrusel on "sviit". Enamik inimesi rendivad selle välja (sissekäik on alati eraldi ja kaht majaosa ühendav uks vahelt lukus), aga mõnel elab seal vanem sugulane, ülikoolis käiv laps või au pair. Variant oleks see ka täitsa enda kasutusse jätta, aga sel juhul tahaks ma sealt köögi välja lammutada, mida jällegi ei saa teha, sest hiljem müües on kasulikum kui köök on sees. Rahaliselt tasub välja üürimine ära, sest sisuliselt elame siin ise tasuta, üürnikud maksavad kodulaenu kinni.

Üüri tohib muideks iga 12 kuu järel tõsta maksimaalselt 1,5%. See on seadusega reguleeritud.


Uute üürnike leidmine oli paras kadalipp. Sooviavaldusi tuli umbes 60, aga neist võib-olla ainult 4 olid ilma kahtluseta head. Üürnikke peab ülihoolikalt valima, sest neist on võimatu lahti saada. Isegi kui nad pennigi ei maksa ja korteri ära lagastavad, saab neid välja visata ainult kohtu kaudu, aga siis läheb minimaalselt pool aastat aega.

Ankeedile antud vastused olid puhas kuld. Mõnel perel on viis last, kolm kassi, kaks koera, jänesed ja hamster (jah, tõestisündinud lugu). Kumbki vanem tööl ei käi, aga kui kodu peaks leidma, siis pereisa "plaanib minna". Mõned annavad ausalt teada, et suitsetavad (aga loomulikult mitte kunagi toas). Mõni kirjutab, et tööl ei käi, elab toetustest, hiljuti võttis just autoliisingu summas 40.000 (mille eest?). Oli üksikema mitme lapsega, kes "põgeneb oma vägivaldse mehe juurest ja sisse kavatseb kolida koos uue boyfriendiga". Mõnel käivad asjad kähku, noh. Oli mitu, kes endist korteriomanikku siunasid (sellega on sama lugu nagu uue töötaja värbamisel - vabalt võib olla, et ta endine boss oligi värdjas, vabalt võib ka olla, et probleem on inimeses endas). Oli neid, kes kirjutasid, et "see korter on meie eelarve jaoks ideaalne" ja töökohtade info alt selgus, et tõesti-tõesti, kahe peale jääks neil pärast üüri tasumist veel paarsada dollarit elamiseks ka. Mitu tükki kirjutasid, et deklareerisid mõned aastad tagasi pankroti, aga nüüd on oma käitumist muutnud ja kunagi kuskile võlgu ei jää. Mhmh.

Aga lõpuks ikka leidsime sobivad inimesed ja vähemalt esialgu tundub, et nad on veel vaiksemad ja märkamatumad kui eelmised olid. Loodetavasti jääb esmamulje püsima!

04 mai, 2022

Jälle uuel ringil

Mul on täielik juuksurineedus, kuigi mina oma kolme karva ja väheste soovidega peaks olema üks lihtsamaid kliente üldse. See on juba klassika, et kui salongist tulen, saadan sõbrannadele pildi, mis kena sikk-sakk jälle pähe lõigati - pooltel kordadel on üksikud salgud vahelt pikemad.

Järgmiseks korraks otsin siis jälle uue koha ja vahel läheb lõikusega isegi hästi, aga on mõni teine häiriv asjaolu, näiteks paljud juuksurid armastavad palsami toimimise ajal sealsamas kraanikausi kohal raginal juukseid kammida nii, et peanaha tükke lendab. Ma ei tea, milleks see vajalik on ja ma ei viitsi inimest ümber õpetama hakata - pigem otsin uue.

Ja vahel juhtub muidugi mõni selline ka, kes peseb nii mõnusalt pead, et ma tahaks sinna magama jääda; teeb massaaži, mis on juuksuriskäigu kõige parem osa üldse ning lisaks saab nende kolme karva sirgelt lõikamisega hakkama nii, et pikemaid salke välja ei ripu. Paar korda saan seda õndsust siis nautida, kuni ühel hetkel öeldakse aega kirja pannes, et "see juuksur kahjuks enam meie juures ei tööta" ja otsing algab jälle nullist.

Viimane juuksur oli täiesti kuldne leid. Kuidas leidsin? Mul oli pulmadeks soengut vaja. Aga kuna me kuupäeva valisime ainult mõne nädala kaugusele, oli mu enda (enam-vähem okei) juuksur juba kinni ja peaaegu kõik ülejäänud linna juuksurid ka. Võtsin siis ainsa, kelle juurde vaba aja leidsin. Mõtlesin, et vähemalt proovin ja kui ikka väga õudne jääb, pesen kodus soengu kohe maha. Mis seal ikka.

Aga jäin hoopis väga rahule! Ja mõnus inimene oli. Peaaegu kaks aastat jõudsin tema juures käia, kuniks ükskord öeldi, et ta on pikemal puhkusel (läksin siis samas salongis teise juuksuri juurde ja sain järjekordse sikk-saki pähe). Täna helistasin, et jälle oleks lõikust vaja, on ta nüüd tagasi? Öeldi, et kahjuks ei tööta enam selles salongis. 12 aastat töötas ja just nüüd, mil mina ta leidsin, pidi edasi liikuma?

Otsustasin, et aitab naljast! Otsisin ta FB-st üles. Nägin, et ongi hiljuti mingis uues salongis pildid tehtud. Aga salongi nime polnud. Küll aga avastasin, et meie ainus ühine sõber on mu naabrinaine! Kirjutasin naabrinnale, et SOS, tahan oma juuksurit tagasi, kui hästi sa teda tunned, kust ma ta leida võiks? Naabrinaine ütles, et ta ei tunnegi, lihtsalt oli samuti aastaid ta klient. Aga ühel hetkel vahetas salongi, sest viimane kord väljus selle mu lemmikjuuksuri juurest "nagu skunk".


Mina mõtlesin esimese hooga, et ehitati Marju Läniku stiilis puhmas pähe (skungil on suur kohev saba), aga ta saatis pildi ja selgus, et oli hoopis triibutada lasknud, aga need triibud olid nagu kunagise menubändi "Best B4" Ithaka Marial. Sellised otse 80ndatest. Kummalgi peapoolel kolm laia riba nagu kiirtee.


Naabrinaine oli hiljem tagasi läinud ja rahulolematust väljendanud, mispeale juuksur ütles, et "need ei ole seal, kuhu mina nad panin". Ise liikusid uude kohta. Must maagia.

Aga kuna triipe oleks ma suveks ise ka tahtnud, otsustasin, et ei hakka saatust narrima ja skungiversiooniga riskima. Mine tea, võib-olla ongi selline juuksur, kes lõigata ja pesta oskab ideaalselt, aga triibutamist peab veel harjutama. Panin hoopis ühe ta endise kolleegi juurde aja. Eks me näe...

29 aprill, 2022

Kolm ühes

Olen juba mõnda aega plaaninud Oliverile passi tellida, et reisiplaanid dokumentide taha kinni ei jääks. Mõtlesime suvel Eestisse minna, aga seoses Ukrainas toimuvaga enam ei kisu. Pass võiks samas ikka olemas olla, võib-olla läheks kasvõi USA-sse või kuhugi.

Siin on spets pood, kust saab apteegikraami, kodukeemiat, dokumendifotosid, no kõike. Mul oli nagunii pesugeeli vaja, mõtlesin, et teeme kaks ühes. Lõpuks tuli kolm, aga ärgem rutakem sündmustest ette.

Õudselt tore vanamees töötab seal fotoletis. Mulle on ta alati meeldinud. Hästi rõõmsameelne ja armas, aga kohutavalt aeglane. Ütlesin alustuseks, et esimesest lapsest tehti niimoodi pilt, et visati valge lina üle turvatooli, laps tooli, klõps ja valmis. Ütles, et nüüd nad teevad nii, et laps pannakse pikali. No mul vahet pole.

Aegluubis sättis neid asju valmis. Mina olen muidugi kannatlikkus ise... NALI! Saime lõpuks mati maha, lina peale (ma oleks selle ajaga terve poe mattide ja linadega jõudnud katta, aga las jääb) ning beebi linale. Tegi ühe klõpsu ära ja kukkus uurima, et näe, muidu oleks okei, aga vist ei vaata päris otse. Ütlesin, et teeme järjest palju pilte ja hiljem valime. Teeb siis teise veel. Ja kukub jälle aegluubis uurima ning zuumima. Palusin uuesti, et teeme lihtsalt sips-sips palju pilte ja hiljem vaatame, milline sobib. Tegi siis ühe veel, arvas, et nüüd ongi olemas ja tõmbas tulemuse arvutisse. 

Kui mulle enne tundus, et kõik toimus aegluubis, siis see arvutiosa aeglustas kogu protsessi veel viiekordselt. Mul hakkasid juba juured alla kasvama. Kohe esimese hetkega oli muidugi selge, et nendest piltidest pole isegi parima tahtmise korral midagi võtta, aga onu ei andnud alla, pidi ikka mingi automaatprogrammi igale fotole eraldi peale panema, mis kinnitas, kas kvalifitseerub passipildiks või ei. Programm nõustus minuga, et ei kvalifitseeru.

(ajaviiteks tegin ise telefoniga pilti, vabalt võiks passi panna, ei ole ju nii raske?)

Vahepeal tuli noorem töötaja, võttis üle. Mõtlesin juba, et jee, läheb paremaks! Ei läinud.

Tore kutt oli. Aga tema tehnika oli selline, et kõigepealt selgitas mu peaaegu viiekuusele pikalt, et "teeme nüüd nii, et käsi suhu ei pane... ja pluti-pluti, küll sa oled tore... vaata siis ilusti mu kaamerat ja ära välgust ehmu". Siis seisis püsti ja tegi ühe pildi. ÜHE! Kükitas uuesti maha, ajas jälle mu lapsega pikalt juttu ja tegi siis ühe veel.

Tahtsin juba küsida, et kas teil on need pildid seal kaardi peal loetud või mis see häda on, et ei saa järjest mitut teha? Aga ei tohi kobiseda, ma olen ju nüüd kanadalane. Muudkui naeratan ja tänan (ja pärast blogin, et fakkk, aga noh, eesti keeles).

20 minutit ja 4 pilti hiljem jõudsime selle hetkeni, kus tulemus uuesti arvutisse tõmmati ja no HALB! Kutt ütles, et midagi saame siit kindlasti kätte! Jäin juba korraks uskuma, et oskab sitast saia teha... aga ei. Ainus, kus silmad vaatasid otse ja pea viltu ei olnud, oli lahtise suuga. Mitte nunnult ja natuke lahtise suuga, vaid ikka nii, et mandlid paistsid. Ütlesin, et las jääb, me tuleme teinekord tagasi.

Kutt vastu, et beebide puhul suu ei loe, võib lahti olla.

Usun! Aga kuna see pilt jääb mu lapse passi kuni kooliminekuni, oleks mõnevõrra abiks, kui ta seal täielik retakas välja ei näeks!

Ütles, et oota, ma tuunin natuke! Jälle mingi automaatprogramm, et vajutad klahvi ja lapse taga olevalt linalt kadusid kortsud ära. Tore. Aga natuke juukseid kadus ka ära! Tüüp ütles, et tal ongi juukseid liiga palju, silume veidi. Kustutas kaks kolmandikku soengust ära. Beebi nägi välja nagu oleks kiiver peas. Selline range randiga. Ja kvaliteet oli jube halb, värvid valed, nägu üleni hall ja kaame. Kui ma omaenda last pildilt ära ei tunne, on ilmselt veel arenguruumi. Tänasin uuesti ja ütlesin, et teeme teinekord.


Aga kolm ühes, eksole - haarasin väljudes kodukeemia letist pesugeeli ja ehtnaiselikult ei saanud ka küünelaki osakonnast tühjade pihkudega mööduda. Valisin mingi sädeleva. Et võib-olla tahan suveks sädelevaid küüsi (jaaa, sain juba aru, et halb mõte, te ei pea mulle ütlema).

Jõuan oma kraamiga siis kassasse ja seal kah mingi mees tööl. Ei välistaks, et eelmiste sugulane. Lööb mu küünelaki läbi ja mainib õhinal, et tema oli kunagi mehaanik ja ükskord värvis oma auto armatuurlaual mingi osa just samasuguse läbipaistva sädeleva küünelakiga üle (ma ei tea, kuidas mehaanikuamet sellise hiilgava ideega kokku käis, aga see selleks). Kõik olevat kiitnud, et lahe! Ja päikese käes säras nii ilusti.

Ma ei tea, kas mul on inimestele liiga kõrged standardid või ei olnud lihtsalt minu päev?