04 mai, 2021

Kohalikest asjadest jälle

Huvitav, kuidas mõned asjad on lihasmälus. Matt küsis eile, kuidas minu arvutil screenshot'i teha? See käib kolme klahvi kombinatsioonis ja ma ei suutnud klaviatuurile peale vaadates öelda, milliseid peab vajutama. Vaatasin siis hoopis ekraani ja tegin pimesi screenshot'i ära, sest sõrmed teadsid täpselt, kuhu maanduda.

Sama oli ükspäev telefoniga - ma ei osanud öelda, mis mu lukukood on. Sisestada muidugi oskasin.

Lisaks olen tähele pannud, et osad numbrid on pähe kulunud eesti- ja teised inglisekeelsetena. Näiteks oma siinse telefoninumbri võin inglise keeles kiirelt ette vuristada, aga eesti keelde tõlkimiseks pean korra mõtlema. Mitte ainult tõlkimiseks, vaid pean seda korra numbrivormis ette kujutama, et üldse mäletaksin, mis mu number on. Nii kummaline.

Oscaril on sel aastal pikk suvevaheaeg. Lasteaias on väiksemate rühm ja suuremate rühm, kolmeselt toimub siis vahetus. Aga probleem on selles, et kolmeseks sai ta veebruaris, rühmade vahel liikumine toimub aga septembris.

Siin on selline süsteem, et kooli minnakse sel aastal, mil saadakse kuueseks. Aasta alguses sündinud lastel on selles mõttes eelis, et nad on septembriks juba "pooleseitsmesed", samas kui detsembribeebid viieselt koolijütsiks hakkavad ja alles kolm-neli kuud hiljem kuueseks saavad.

Tegelikult pakuti mulle septembris, et suuremate rühmas on üks vaba koht ja kas tahan Oscari sinna liigutada? Aga kuna ma ei teadnud, et keset aastat on pea võimatu kohta saada, siis ütlesin, et las jääb praegu veel oma rühma. Seda enam, et suuremate omasse kolis üks tüdruk, kes väiksemate rühmas pidevalt teistele liiga tegi, näiteks näpuga silma torkas või küüntega kriipis (ma juhtusin ise korduvalt pealt nägema).

Kõik vigastused on siin väga korralikult dokumenteeritud. Kui lapsele on päeva jooksul mingi kriim või sinikas tekkinud, täidab lasteaed paberi, kus kirjutatakse täpselt lahti, mis juhtus, mis seejärel ette võeti ja kui kaua laps nuttis. Täidab see õpetaja, kes juhtunut pealt nägi, allkirja peab andma ka juhataja ja lapsevanem. Nii et kui midagi on toimunud, saab sellest lapsele järele minnes kohe teada, sest paber pannakse nina alla. Ka selle lapse vanemad, kes õnnetuse põhjustas, peavad samalaadse paberi allkirjastama, et nad teaksid, millega nende järeltulija hakkama sai. Samas vanematele muidugi ei öelda, milline laps see oli, kes sinu omale liiga tegi või millisele sinu oma küüned näkku lõi. 

Aga siis tuli veebruar ja selgus, et keset aastat pole nüüdseks kolmesele Oscarile kohta võtta. Ja lihtsalt niisama ei saa väiksemate rühma edasi jääda, selleks peab lasteaed mingile vastavale ametile taotluse esitama, leidma põhjendused, miks on lapsel pikendust vaja ning ootama, et taotlus rahuldataks. Saimegi pikenduse neljaks kuuks. Aga ka juunis, mil pikendus läbi saab, ei ole kohta paistmas, vaid alles septembris kui suuremate rühmast kooli liigutakse. Õnneks lubas meie supertore lapsehoidja, kellega koroona tõttu talveks pausi tegime, et tuleb suvel appi ja viib teda mõned korrad nädalas mänguväljakutele ja randa. Nii et pole hullu miskit!

Võõrsil elamine on selles mõttes huvitav, et ei oska arvatagi, mis ees ootab. Lasteaia osas olen juba kõvasti targemaks saanud, eks varsti saab siis kooliuudiseid kah vahendada. Ma tean, et müüt on selline nagu läheks siinsed lapsed viieselt kooli, aga tegelikult on see lasteaiaga väga sarnane eelkool, kus läbi mängu natuke miskit õpitakse ka. Aga sisuliselt ikka pigem lasteaed kui kool.

Kooli osas on põhiline erinevus see, et kool on alati elukohajärgne. Ja elukoht on siin kindel nagu aamen kirikus, sellega ei saa niimoodi mängida nagu Eestis, et vahet pole, kus tegelikult elad ja kuhu sisse oled kirjutatud. 

Elukohajärgsed koolid on üsna sarnasel tasemel, aga elukohast sõltuvalt muidugi veidi erineva kontingendiga. Lisaks on olemas prantsusekeelsed keelekümbluskoolid ning ka erakoolid, nendesse võib lapse muidugi elukohast sõltumatult panna. 

Prantsuse keelt, muide, ei lähe siinses kakskeelses riigis peaaegu mitte kusagil vaja (välja arvatud üks prantsusekeelne provints). Kanada eestlaste grupis tihtipeale uuritakse murelikult, et kas ilma prantsuse keeleta ka kuidagi hakkama saab ja ma pean tunnistama, et need korrad, mil olen kaheksa Kanadas elamise aasta jooksul prantsuse keelt kuulnud, võib vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui faktina ei teaks, et see on üks siinsetest riigikeeltest, ei arvaks iial ära.

20 aprill, 2021

Kuidas uued "kanad" sisse kolida üritasid

Eile hommikul helistas naabrinaine, et kuule, sul on kaks paabulindu ukse taga! Normaalne. On teil muidu kunagi juhtunud, et paabulinnud ukse taha tulevad?

Paabulinde leidub siin mitmetes linnades, aga tavaliselt okupeerivad nad parke, mitte ei käi inimestel ukse taga. Meie linnas on neid nii vähe, et ma ise polnud siiani kordagi näinud, aga sõber räägib tihti, kuidas nad ta poja kooli juures ringi jalutavad. 

Paabud on üsna rahulikud, päris katsuma muidugi ei tasu minna, aga see neid väga ei häiri kui inimene lähemale kõnnib. Ju nad ole harjunud. Peamine probleem, mida tekitavad, on see, et isased ründavad mõnikord pargitud autosid, sest näevad peegeldusel iseennast, arvavad, et see on konkurent ning lendavad kallale.

Saba on uhke, aga aju väike. Mis sa teed...

Need uhke sabaga isendid on isased, emased näevad palju tagasihoidlikumad välja. Saba avatakse täies mõõdus, et pruudile muljet avaldada või vaenlast minema ehmatada. Mul ei õnnestunud seekord sabashow'd näha, sest mõlemad olid isased ja omavahel ilmselt pigem platoonilistes suhetes, polnud vaja vastastikku muljet avaldada.

07 aprill, 2021

Paarisuhte küsimustik, 2. osa

Nonii, jätkame siis. Meenutuseks, et need küsimused olid algselt mõeldud partnerile, saamaks teada kui hästi ta sind tunneb (ja sina teda). Aga ma leidsin, et tore oleks ka iseenda osas läbi mõtiskleda.

Kaks inimest, keda ma kõige enam imetlen - üks sõbranna, kes on sõna otseses mõttes end küünte ja hammastega üles töötanud ning jõudnud absoluutselt igas mõttes eluga sinna, kuhu on tahtnud jõuda. Nii sihikindlaid inimesi on minu meelest vähe. Minu enda elu on rohkem nagu sikk-sakk olnud - hakkan kuskile poole pürgima, aga siis tuleb mingi väljakutse, mis viib mind täitsa teise kohta (noh, teisele poole maakera või uuele erialale või uude suhtesse), kus ma omakorda vaatan, et hmm, pole paha! Lõppkokkuvõttes olen minagi jõudnud enam-vähem sinna, kuhu jõuda olen tahtnud, aga mitte tänu sihikindlusele, vaid täiesti kogemata! Ja kindlasti mitte sellist marsruuti pidi, mida ma nooremana visualiseerisin.

Teine, keda imetlen, on Jordan Peterson, sest mulle on intelligentsed mehed alati meeldinud. Tema loengute, intervjuude ning muude sõnavõttude kuulamine on alati puhas rõõm. Ja targemaks saab ka.

Mis oleks mu lemmikviis õhtut/nädalavahetust veeta - ohhh, tahaks koroonavaba aega, et sõbrad saaks külla tulla! Mulle õudselt meeldib võõrustada! Süüa teha, ette valmistada, isegi pärast koristada meeldib. Sõbrad ise meeldivad muidugi ka. 

Mis on mu suurim hirm/mida kõige rohkem kardan - ämblikke. Absoluutselt kindlasti ämblikke. Ja herilasi. Eelmisel suvel jõudsid meile need uued megasuured aasia tapjaherilased, keda ma küll õnneks veel näinud ei ole, aga ausalt öeldes väga ei taha ka. Laiemas plaanis on suurim hirm see, et kellegagi lähedastest midagi juhtub.

Mis on mu lemmik lapsepõlvemälestus - igasugused lauda ja loomadega seotud asjad. Vanavanematel oli talu ja kuna ma kõik suved ja nädalavahetused nende juures veetsin, on mul kuhjaga mälestusi lemmiksigadest, kes mind nähes kohe külili viskusid (ma käisin neid sulus harjaga sügamas), vastsündinud vasikatest, kellele sai ämbrist sooja piima joota ja üldse sellistest asjadest. Muidu ma eriline loomasõber ei ole, aga see laudaseltskond istus kuidagi väga hästi!

Lemmik tv-show - Kõige lemmikum on "Shameless"! Teine super hea on "Breaking Bad", mis algab aeglaselt, aga ossa raks, kuidas hiljem käima läheb. Iga episood on puhas nauding! Matt'i kõrvalt jäin kunagi vaatama "Sons of Anarchy", mida ise ei oleks osanud elu sees valida, aga täiega meeldis! Head on ka "The Crown", "This is Us", "You", "Working Moms", "Dead to me". Vanematest kindlasti  "Sex and the City", aga see on mul kahjuks juba täitsa pähe kulunud. 

Lemmik film - "The Intouchables" - prantsuse film rikkast halvatud mehest ja tema mustast abilisest. See on lihtsalt nii üle mõistuse naljakas, soe, eluline ja kurb ühekorraga.

Mille osas ma end elu jooksul isiklikus plaanis arendada tahaks - tahaks õppida tennist ja malet. Ja natuke mängin mõttega lisakursused ja praktika ära teha, et ka Kanadas psühholoogi/terapeudi litsents saada, aga no elame-näeme.

Mu ideaaltöö - pole aimugi! See, mida praegu lapsekasvatamise kõrvalt teen, hetkel sobib ja meeldib. Ma arvan, et mingite aastate pärast võiks vahelduse mõttes miskit muud teha, aga eks näis. Senise kogemuse pealt ütleks, et tuleviku planeerimine on üsna mõttetu ettevõtmine, sest lõpuks viskab elu mu ikka kuhu ise tahab.

Lemmik get-away place - kas keegi oskaks aidata, kuidas seda kõige tabavamalt eesti keelde tõlkida? See on üks asi, millele ma Matt'i kohta raudse kindlusega oskaks vastata. Tema tahab igal võimalikul juhul suvilasse sõita. Sinna jõudmiseks tuleb alustuseks 2 tundi praamil ja seejärel 6 tundi autos veeta. Kohapeal pole mitte midagi peale vaikuse nautimise ja paadiga järvel loksumise teha, ümberringi on paksud metsad. Kui me veel Vancouveris väikestes korterites elasime, oli kogu sel ettevõtmisel rohkem võlu, aga nüüd on kodus nii ruumi, mugavusi kui loodust piisavalt, et vabadel päevadel tahaks pigem mõnda uude kohta minna kui terve päev autos passida. 

Mulle näiteks meeldib Vancouveris sõbrannadel külas käia. Jätan Ossu issiga koju ja tuulutan end poes, kohvikus ja parimas seltskonnas. Veel meeldib mulle siinsamas saare peal väikeseid perereise teha, ükskõik, kas linnas või ookeani ääres. Kuskile mõnusasse kohta ööbima jääda, õhtul restoranis käia, niisama uusi kohti näha. Reisida tahaks ka, sel suvel oli plaanis Eestisse lennata, aga koroonal paistavad olevat omad plaanid. Eks näis, mis välja kukub. Hawaiile läheks ka iga kell. Ja üldeüldse USA-sse. Siit on nii lihtne - tund kuni kolm lendamist ja oledki mingis ägedas linnas. Pole ajavahet ega midagi.

Mu lemmik magustoit - ma olen ikka suur magusasõber, nii et mingit üht lemmikut on võimatu välja tuua. Igasugused head koogid ja tordid meeldivad. 

Matt'i lemmik on porgandikook, aga tema üldiselt eriline magusasõber ei ole, talle meeldivad soolased ja rasvased asjad rohkem. Nii et kui ma kodus midagi küpsetan, pean arvestama, et suurem osa tuleb üksi ära süüa.

Mis on ühed tähtsamad juhtumid mu elus ja kuidas ma end nende suhtes tunnen - see on selles mõttes hästi huvitav küsimus, et paneb enda sisse vaatama. Mul tulevad esimese hooga pähe paar negatiivset ja rasket asja, aga kuidagi on nii läinud, et tagasi vaadates on need kõik elukogemusena ära tasunud ja millegi paremani aidanud. Kui elu oleks ainult pilvitu seilamine, siis ei areneks ju ka kuhugi. Matt'i puhul tean täpselt, mis tema number üks oleks arstiteaduskonda sisse saamine. Kanadas peab selleks olema vähemalt üks ülikoolikraad, pluss täidetud rida muid tingimusi ja kõigele lisaks on konkurss väga suur. Enne seda oli ta tarkvarainsener.

Inimene, kes mulle kõige vähem meeldib - selles mõttes on lihtne, et mida vanemaks ma saan, seda vähem negatiivseid tundeid inimesed minus tekitavad. Hetkelist emotsiooni muidugi ikka, no näiteks Donald Trumpi kõnesid on keeruline ilma iivelduseta vaadata, aga muus osas olen õppinud, et lihtsam on end ärritavatest inimestest eemale hoida kui pidevalt nende üle pead vaevata. Vahel muidugi ei õnnestu ka, aga ma vähemalt püüan.

Lemmik restoran - ohhh, ma tahaks Eestisse sööma. Eesti söögikohtadel on latt nii kõrgel, et iga nurga peal saab täielikku gurmeed. Kanadal on muidugi jälle omad eelised, näiteks sushi on väga odav, kohe nii odav, et ma sõin esimese paari aastaga isu täis ja nüüd on see minu jaoks üsna samal pulgal kartuli ja kastmega. Ja kraanivesi tuuakse siin alati automaatselt lauda ning see on loomulikult tasuta.

Kaks mu peamist eesmärki, unistust või soovi - tahaks oma perekonna õnnelikuna hoida ning hea ema olla. Selle viimase osas on esimesed kolm aastat väga hästi välja tulnud, aga väikesele lapsele ongi suht lihtne hea ema olla. Teismelisega oleks ilmselt veidi keerulisem. Aga üldiselt ma arvan, et kui kodus on kõik hästi, ongi juba hea, sest mis muu ikka korda peaks minema? Tulevikus tahaks mingit huvitavat tööalast väljakutset, et end koduväliselt natuke rohkem rakendada kui praegu. 

Kui utoopilistest asjadest rääkida, võiks keegi (Elon Musk?) leiutada mingi kiirema reisimise viisi kui lendamine, sest ajaliselt on kõige lühem võimalus siit Eestisse saada 17h (ühe vahemaandumisega), millele tuleb otsa arvestada 10h ajavahet, mis esimeseks nädalaks elu pea peale keerab. 

01 aprill, 2021

Paarisuhte küsimustik, 1. osa

Lugesin hiljuti üht raamatut, mis räägib paarisuhetest ja seal oli välja toodud rida küsimusi, mida kaaslaselt enda kohta küsida. Hea uudis on see, et Matt'i kohta oskan ma küll pea kõikidele vastata. Aga iseenda osas pole nii kindel... On asju, mis lihtsalt polegi minu jaoks nii olulised, näiteks pole mul lemmikfilmi (Matt'i oma ka ei tea) ning asju, mille üle ei ole lihtsalt teab kui sügavalt juurelnud. Aga võib-olla võiks?

Igatahes olid küsimused huvitavad, panen paremad siia kirja, võib-olla tahate kah oma kaaslasega läbi teha? Või iseennast paremini tundma õppida.

Mis mul seljas oli kui esimest korda kohtusime - seda mäletan väga selgelt, mis Matt'il seljas oli, iseenda osas pole aimugi. Aga iseenda kohta muidugi keegi ei küsinudki. 

Nimeta mu kaks lähimat sõpra - see on küll lihtne. Muuseas, tegelikult oli seal küsimus ka sünnipäevade kohta, aga selle jätsin siit välja, sest kui oma kaaslase sünnipäeva ei oska nimetada, oleks ehk tõesti aeg lahku minna.

Kus ma sündisin - kui ma läksin abiellumiseks avaldust sisse viima (siin ei pea koos minema ja avalduse võib viia kasvõi pulmapäeva hommikul, aga mitte rohkem kui kuus kuud varem), küsiti meie mõlema sünnikohti. Ja ma panin Matt'ile vale linna! Hahaa. Ma teadsin, et kuskil vanematekodu lähedal haiglas ja panin selle linna nime, kus vanemad elavad, aga oli hoopis järgmine. Hiljem läksin siis kõrvad ludus parandama. 

Nimeta mu hobid - mul ei ole kunagi mingit korralikku hobi olnud. Kommipabereid ja udukaid kogusin lapsepõlves... Ahjaa, lugemine on vist ka hobi. Lugeda on mulle alati meeldinud. Aga kui Kanadasse kolisin, avastasin blogimise ja kuna siin on täielik postkaardiloodus, tuli matkamine ka kiirelt juurde ja praegusesse majja kolides tekkis tasahaaval aianduspisik ja see viimane paneb mind ennast kuidagi nii vanana tundma, sest noor inimene ei ütle, et "mu hobiks on aiandus ja kõige eredamalt paneb mu silmad särama suur kott mulda". Aga nii see on. 

Mis mulle praegusel hetkel kõige enam muret teeb - et Oscari aeg väiksemate rühmas saab juuni alguses otsa ja suuremate omas alustab alles sügisel. Mul on suvel kolm kuud järjest non-stop Oscarit. Ilma pausideta. Aga heameelt teeb, et suuremaid muresid hetkel polegi. Nii et tegelikult on ju hästi.

Kes on mu lemmiksugulane? Kes kõige vähem lemmik sugulane? - kõige vähem lemmik on meil mõlemal Matt'i suguvõsas, kõige lemmikumat on aga üsna keeruline valida. Ma tean, et osadel inimestel on mingi eriti lahe onu vms, aga mul on kõik sugulased üsna tavalised, ei oskaks küll öelda, et keegi lausa lemmik oleks.

Mis on mu suurim veel mitte täitunud unistus - ma olen alati kolme last tahtnud, aga vanuse poolest ei vea enam kolme välja kui just teise korraga kaksikud ei tule. Esimese lapse pealt õppisin, et mina ei ole see ema, kes mitu last kiirelt üksteise järel saaks, mul on vaja vahepeal end korralikult välja magada. Noh nii... paar aastat vähemalt.

Mis on mu lemmiksöök - Matt ütleks kohe, et kõik magus ja mingid imelikud eestimaised asjad ka. Ma ise ütleks, et klimbisupp, koorene pasta ja võileivad kuuma teega. Ma jumaldan tee ja võileiva kombot.

Mis sööki ma vihkan - austreid. Näiteks oliive ma vanasti ei söönud, aga harjutasin ja nüüd pole midagi nende vastu. Rukola ei meeldinud üldse, nüüd meeldib väga. Mereandide sõber ma üldiselt väga ei ole, aga söön. Aga vot austrid - ei. Nende juures on absoluutselt kõik valesti, nii maitse kui tekstuur.

Mis kingitus mulle kõige rohkem meeldiks - Matt ütleks, et ehted ja tal on õigus. Õnneks on meil kahel ehete osas ka väga sarnane maitse. Matt'ile meeldivad jällegi igasugu tehnikavidinad. Ma kinkisin talle kunagi drooni ning see vist on ja jääb ainsaks kingituseks, mille üle ta suures vaimustuses oli. Matt'i isa oskab talle aga parimaid kinke valida, igal aastal imestan jõulude ajal - minu jaoks mingi mittemidagiütlev jubin, juhtmed küljes ja Matt lihtsalt särab! Meestevärk.

Kes oli mu lapsepõlve parim sõber - seda ei oska küll keegi ära arvata, sest mu vanavanemate koer on kindlalt kõikidest inimsõpradest eespool. Temaga on seotud ka mu lapsepõlve suurim trauma, sest naabrite suured hulkuvad koerad rebisid ta mu silme all sõna otseses mõttes ribadeks. Sellest ei ole ma siiani üle saanud. 

Mu lemmikpuhkus - neid on mitmeid olnud. Mõlemad Hawaii reisid kindlasti, sest see on lihtsalt niivõrd mõnus koht. Meie juurest on sinna ainult kuus tundi lennata, nii et ma vist veedan kõik tulevikupuhkused ka seal. Filipiinide reis oli hästi sooja fiilinguga ja ägedaid elamusi täis. Namiibia oli ülivinge, sest lihtsalt nii teistmoodi ja ilus, siiamaani vaatan vahel neid liivadüünide pilte. Ebareaalne! Ja esimene välisreis kooriga Saksamaale oli väga eriline ning selle perega, kuhu mind klassiõega majutati, suhtlen siiani (üle 20 aasta hiljem). Ma olen elu jooksul kõvasti reisida saanud ja täitsa üllatusin, et erilisena ei löönud mitte ükski teine koht praegu pähe...

Kumba voodipoolt ma eelistan - uksest kaugemat. Ma olen sellest varem ka kirjutanud, et mees peab ju kollid maha lööma enne kui nad minuni jõuavad. Teil ei ole siis nii või?

Lemmikviis trenni tegemiseks - mulle meeldib hommikul vara jooksmas käia. Kohe pärast ärkamist, tühja kõhuga. Tagasi tulles pikk kuum dušš ja siis mõnus hommikusöök. Aga üldiselt mulle ei meeldi väga trenni teha. Vahel saan kuidagi hea hoo sisse ja liigutan end mitu kuud järjest täitsa tublilt, aga diivanil lösutamist naudin tegelikult märksa enam. 

Kõige piinlikum kogemus - hahaa, seda ma küll ei ütle. Matt'i oma ka ei tea.

-

Aga ma vaatan, et teine sama palju on küsimusi veel, äkki tõmbaks siis praegu otsad kokku ja jätkaks järgmine kord. Kes viitsib, rääkige oma elust ka! 

29 märts, 2021

Mõnus

Ärkasin hommikul linnulauluga ja tekkis selline rumal küsimus, et kas kevadised linnud suvel ei laulagi või on neil erinevateks aastaaegadeks erinev repertuaar? See kevadine sädin on nii äratuntavalt ainult kevadine, suvel kostuvad minu meelest hoopis teistsugused hääled. 

-

Muide, meil ei ole siin toonekurgesid. Kas pole kummaline?! Ma saan aru küll, et erinevates maailma kohtades on erinevad linnud-loomad, aga toonekurg tundub natuke nagu tuvi, keda peaks igale poole jaguma (selline ettekujutus läheb vist samasse kategooriasse mu lapsepõlve veendumusega, et kõik kassid on emased ja koerad isased).

-

Veel üks küsimus, mis mind pikemat aega on vaevanud - kuidas teil termostassist või kaanega topsist tee/kohvi joomine välja tuleb? Kohviga pole mul üldse mingit muret, see võib ükskõik kui kuum olla. Ma muidugi joon ainult vahustatud piimaga kohvi, võimalik, et vahune tekstuur teeb joomise lihtsamaks. Aga teega on täiesti võimatu! Tee peab peaaegu külm olema, et ma seda mingi väikse augu kaudu rüübata julgeks. 

-

Muide, kas teie teate, mis on ASMR? Novot, mina ka ei teadnud paar nädalat tagasi, kuniks komistasin internetiavarustes ühe selleteemalise video otsa. ASMR tähistab seda mõnusat kõdi, mis tekib peanahal. Näiteks kui massaaži ajal massöör lödinal kätele õli juurde määrib ja taustaks mängib vaikselt spa-muusika. Või kui keegi sulle soengut teeb. Või akna taga krabistav vihm.

Tuleb välja, et on ports inimesi, kes teevad videoid, mis peaks selle mõnusa tunde andma. Lihtsalt erinevad vaiksed hääled - veevulin, küünteklõbin, kreemitamine, sosistamine, põleva küünla praksumine; loetelu võiks lõputult jätkuda. Blogimise taustaks mängib mul praegu näiteks selline. Trikk pidi olema, et kuulata ilma segava taustamürata ja keerata kõlarid põhja.

Nii rahustav ja mõnus. Natuke nagu peamassaaž, aga... verbaalne. 

20 märts, 2021

Kui suur vanusevahe on veel okei?

Kõiksugu asjade normaliseerimine on tänapäeval väga aktuaalne. Filmis peavad olema erinevad rassid esindatud ja eelistatult nii, et valged oleks pätid ja mustad advokaadid. Modellid ei ole enam ühes mõõdus. Ja isegi pluss-suuruses Barbie on olemas. Miks mitte.

Eestis kütab kirgi küsimus, et kui vanalt võiks seaduse järgi laps vahekorda astuda. Ja kellega?

Vaatame, mida kirjutab Õhtuleht - esimeses selleteemalises artiklis räägib prokurör, et alaealine ei pruugi mõista, et täiskasvanuga seksimine ei ole normaalne. Tundub hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline. Mitte, et ma ei jõuaks selle eest küsitavat kolme eurot maksta, aga tavaliselt jäävad niisama sirvijatel tasulised artiklid siiski vahele. Jäi ka minul.

Järgmises artiklis, mis sel teemal ette hüppab, räägib kliiniline psühholoog tema kabinetti sattunud seksuaalse väärkohtlemise kogemusega lastest ja noortest. Jällegi väga hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline. 

Seejärel püüab mu pilku mitte just laste väärkohtlemise lugu, vaid see, kuidas 50-aastane musklimees pärast kaksikute sündi "sügavasse depressiooni langes" kuna oli "oma naise lastele nii-öelda kaotanud". Endast 18 aastat noorema naise. Olukorra parandamiseks hakkas naise sõbrannale seksisõnumeid saatma.


Kas olukord paranes või mitte, ma ei tea - artikkel oli tasuline. Sedapuhku õnneks tasuline. Ma läksin juba sissejuhatust lugedes täiesti endast välja, poleks olnud tervislik edasi lugeda.

Aga teate, mis artikkel ei olnud tasuline? "Piia on 14. Kristo on 54. Suhe, mis on nii kirglik ja skandaalne, et võtab sõnatuks". Vabandage, misasja?!

Lugesin. Oli see alles artikkel! Mõtlesin, et ei saagi otsa. Vähe puudus, et poleks lõpuni jõudnudki, sest pidin iga lause tagant õhku ahmima, et KUIDAS on võimalik sellist artiklit üldse avaldada? Rääkimata piltidest, kus alaealine tüdruk ja tema vanaisaks sobiv mees seksuaalsetes poosides aelevad.

Aga nagu juba mainisin, on normaliseerimine tänapäeval aktuaalne (ja efektiivne!). Kui taoliseid artikleid koos vastavate piltidega regulaarselt avaldama hakata, võivad krimpsus "suhkruissid" oma lapseealiste pruutidega varsti juba üsna avalikult ringi liikuda, rahval enam kulm ei kerkiks. Tavaline ju. Isegi lehest näeb.

Lõpuks jõudsin lauseni: "Õnneks ei ole Piiat olemas. Samuti ei ole olemas Kristot." 

Aga teate, mis on kurb? Piiad ja Kristod on VÄGAGI olemas. Ja mis on veel kurvem? Et artikli autoriks on Eesti Seksuaaltervise Liit, mitte mingi isehakanud suunamudija. Piinlik. 

Kas näiteks vägistamise vastu peaks hakkama võitlema nii, et kirjutaks pika ja erutava (väljamõeldud!) artikli sellest, kuidas kedagi vägistati? Esitades mahlakaid detaile, rõhutades võtja mõnu ja rahuldust, lisades korraliku ja paljastava pildimaterjali?

Ainus eesmärk, mida see täidaks, oleks see, et need, kes on vägistamisele mõelnud, vaataks antud matejali ila tilkumas. Ja ila poleks seejuures ainus kehavedelik, mis tilguks. 


Kas selline artikkel paneks neid tundma, et nad ei peaks vägistama? Pigem vastupidi. Kas see paneb teisi, normaalseid inimesi tundma, et vägistamine ei ole okei? Ei, sest täiemõistuslik inimene teab seda ka ilma ilase pildimaterjalita. Normaalne inimene ei vaja sellekohast veenmist.

-

Lõppsõnaks mainiti, et kui oled nõus, et seksuaalse enesemääratlemise vanusepiiri tuleb viivitamatult tõsta, jaga artiklit, kasutades teemaviidet #14poleokei

Näe, jagasin. Loomulikult ei ole 14 okei. Aga selline artikkel kannab paraku hoopis vastupidist eesmärki.

18 märts, 2021

Kas aeg ikka parandab kõik haavad?

Vaatasin kahe keskealise multimiljonäri intervjuud, kus nad oma raske elu üle kurtsid. Üks pidi täitsa omapäi terve hümni selgeks õppima ja teine ei jõudnud ära imestada, et kui töölt lahkud, ei antagi lauda, lampi ja ametiautot kaasa. 

Minu meelest taandub kõik sellele, et millest on sobiv rääkida ja millest mitte. Probleeme esineb igas perekonnas, nii minu, sinu kui nende omas. Selles ei ole küll midagi ehmatavat ega eriskummalist. Küll aga on enamikel inimestel oidu neid isekeskis klaarida, selle asemel, et terve maailmaga jagada.

Kes sellest võitis? Peale ühe keskpärase näitleja, kes väidetavalt kohe üldse ei taha rambivalgust, sooviks ainult vaikselt oma pere keskel elada ja kanu kasvatada. Sest ta tegi juba nii-ii suure ohverduse jättes "karjääri" c-klassi näitlejana, et abielluda ühe maailma kõige rikkama ja kuulsama mehega. Väites esialgu, et ta ei teadnud isegi pärast esimest kohtingut, kellega tegemist on, aga noh, hiljem muidugi selgus, et päris nii kivi all neiu siiski ei elanud ja tulevane ämm oli iidoliks juba lapsepõlvest saati.

Samas peab tunnistama, et kuningliku pruudi elu kõlas tõesti väga raskena. Teenijad koogutavad paremale ja vasakule, iga liigutus tehakse sinu eest ära, aga kui psühholoogi abi vajad, on kohe turvamees ukse peal risti ees ja ütleb, et EI TOHI! Ütled omaenda abikaasale, et ei taha enam elada, abikaasa kah ei tea, kust abi leida. Ise käib teraapias, aga naisele ei oska kedagi soovitada. 


Üleüldse elas inimene täielikus infosulus. Netti polnud, telefoniliinid lõigati läbi, mitte kuskilt polnud teadmisi hankida. Isegi hümni pidi ÜKSI õppima. Ja millegipärast tuli seda teha vastu ööd. Ma ei tea, kuidas kuninglik tava ette näeb, võib-olla päeval ei tohi? Ja jälle ei saanud abikaasa talle selles abiks olla, turvamees nõudis, et neiu tuubiks üksi. Või vähemalt selline mulje jäi.

Kõik süüdistused olid kuidagi "keegi kuskil mainis, aga ma ei ütle, et kes ja kus ja mida"-stiilis. Väga mugav. Nii on kogu suguvõsa poriga üle valatud ja kaitsta ei saa end keegi. Mul oli kohati keeruline aru saada, et mida nad siis täpselt tahtsid? Kord oli tiitel eluliselt oluline, siis jälle üldse mitte. Kord oli vaja kaitset ainult lapsele, siis jälle öeldi, et oh, minule ja lapsele pole midagi vaja, olen hoopis abikaasa pärast mures. Kord väideti, et näitlemine tuli abielu nimel jätta, siis jälle öeldi, et perekond oleks tahtnud, et ta näitlemisega endale ise raha teeniks.

Täpselt kaalutud pausid, väike punnitatud pisar. Nii soe, armas ja naiivne. Kuidas sedavõrd leebe tütarlaps nii omaenda pere, mehe pere, kõikide sõprade ja alluvatega kapitaalselt tülli läheb, on küll täielik müstika. 

Mees ütles suhete kohta perekonnaga, et küll aeg parandab haavad. Eks me näe. Need haavad on nüüd paraku päris sügavad ja sihilikud. Aga vähemalt on tal abikaasa, kes kuningliku mehega "ainult suurest puhtast armastusest" abiellus ja egas muud kui pikka iga! Sest kui nende liit püsima ei jää, teame täpselt, kes järgmisena teisel pool ekraani istub ja koos ülejäänud maailmaga kuulab, mida kõike ta valesti on teinud.

04 märts, 2021

Otsijatest ja leidjatest

Eesti koroonapiirangud meenutavad mulle neid seriaale, kus iga episoodi kirjutab uus inimene. Erinevus on selles, et seriaalide puhul on siiski mingi järjepidevus. 

Hea uudis on see, et kui poed nädalavahetustel kinni on, jääb ka rohkem raha alles!

Saab koroona tekitatud auke lappida...

Aukudest rääkides - see kliinik, kus ma hambaarstil ja -puhastuses käin, ei ole minust mitte iial varem nii huvitatud olnud kui praegu. Kui puhastusest on kuus kuud möödas, saadetakse alati meeldetuletuseks e-mail. Tuli seegi kord. Ignoreerisin. Ei taha keset pandeemiat minna. Suvel käisin, auke polnud, saab uue suveni hakkama küll.

Koroonat väga ei tahaks. Tunneli lõpus juba valgus paistab ja kui siiani pole haigeks jäänud, õnnestub ehk lausa pääseda. 

Nädalake pärast e-mail'i saadeti sõnum. Paar päeva hiljem helistati. Mõni aeg hiljem saadeti uus e-mail.

Muudkui "tuletame meelde" ja "tuletame meelde". Viskaks siis potentsiaalsele kliendile mingi soodustuselootuse või miskit, aga ei midagi. Ainult tuletame meelde. Kümme korda järjest. Hambavärk on siin megakallis. Ma üldse ei imesta muidugi, sest kes tahaks päevast päeva võõraste inimeste lagunenud hambaid vahtida? Selle eest peabki hästi tasustatud saama.

Mis veel? 

Sõbranna otsib töötajat. Räägib, kuidas intervjuusid teeb ja kui raske on kedagi head leida. Ja üleüldse, kas peaks valima kellegi, kellel hea kogemus, aga suhtumine üleolev või siis toreda neiu otse ülikooli lõpusirgelt, kelle puhul on oht, et ta viis aastat hiljem korralikult väljaõpetatuna pooled kliendid kaasa võtab ja oma isikliku äri püsti lööb?

Eile käisin tuttavaga jalutamas ja tema on omadega teises otsas ehk otsib tööd. Vanas kohas otsustati, et kõik peavad hakkama 8-tunniste asemel 24-tunniseid vahetusi tegema. Ta ei taha.

Huvitav on see mäng tööpakkuja ja tööotsija vahel. Mõlemale tundub, et suurt midagi pole võtta. Midagi normaalset, noh. Kuniks siis leiad. Aga tema leiab kindlasti kiiresti. Ta on selline sossu. 

Sõbranna helistas täna. Ütles, et hakkas mingit seriaali vaatama. Ja et see tüüp seal olevat täpselt nagu Matt. Mitte välimuselt, aga muidu. Et talle kogu aeg meenutab see kõik meie peret. Ma ei tea, kas julgen nüüd vaadata, hahaa! Tont teab, mis seal toimub!

Aa ja veel - täditütar saatis Oscarile Sipsiku. Ossu võttis Sipsiku pakist välja ja ütles: "Oi, pingviin!". 

Noh, peaaegu.

13 veebruar, 2021

Doominoefekt

Ühel hommikul andsin näljasele lapsele kausikese vaarikaid ja saatsin ta multikaid vaatama, jäädes ise kööki putru keetma. Tagantjärele tarkusena võib muidugi öelda, et võib-olla ei olnud kõige nutikam mõte kõikide asjadega katsetamist armastavat last punaste marjadega diivanile lubada, aga enda kaitseks võin öelda, et moosivalmistamise huvid on tal siiani puudunud ja ma lihtsalt ei osanud sellega arvestada.

Õnneks on meil vett ja seepi. Ja pesumasin. Kuivati. Mööblipesur ka. Ma tõesti ei tea, kuidas vanasti lapsi kasvatati kui kõike käsitsi pidi tegema? 


Mina oma lapsepõlvest näiteks ei mäleta, et oleksin üleni lompi kukkunud, Oscaril on seda ainuüksi selle aasta jooksul vähemalt neli korda ette tulnud. Viimane kord lendas nii, et käis isegi nägupidi sees ära. Lihtsalt nii hea suur lomp oli pargis, et sealt tuli võimalikult suure hooga läbi joosta (ja nii kakskümmend korda järjest), kuni ühel korral keset kõige sügavamat kohta komistas ja... karsumm.


Riided olid aluspesuni läbimärjad ja porised. Küsisin ema käest, et mis vanasti oleks saanud? Minu lapsepõlves seisis vannitoas Nõukogude Liidu leiutis pesumasin "Riga", mis ei teinud peale vee ringiliigutamise mitte midagi. Sooja vett kraanist enamasti ei tulnud (kortermaja rõõmud), seda keedeti pliidil suure potiga ja valati siis masinasse. Kuivatamine käis kas rulle vändates või lausa käsitsi (sest käsitsi ei olnud eriti palju rohkem vaeva kui selle raske vända ringiajamisega) ja loputati üldse vannis. Täispikk tööpäev, et hilbud puhtaks saada.

Ema ütles, et nädala sees ei saanudki pesta, järgmiseks hommikuks ei oleks ära kuivanud...


Oscar on üleüldse suur veesõber. Ükspäev tegin süüa ja mõtlesin juba mõnda aega, et huvitav, millega laps tegeleb, et ta nii vaikselt on? Selgus, et oli avastanud, kuidas kraanist purskkaev teha ja selleks ajaks kui mina kohale jõudsin, voolas vesi mööda seinu alla ja vaip ujus uksele vastu. Aga tal endal oli nii lõbus!

-

Eelmise teema jätkuks tahtsin mainida, et juba järgmisel hommikul tuli mul mõte Oscar külalistetuppa ümber kolida, sest esiteks on seal voodi, mida praegusel koroonaajal nagunii keegi ei kasuta ja teiseks on tuba ise suurem. Ossu sai omal ajal kõige pisema toa, sest ta alles sündis ja palju ruumi ei vajanud. Nüüdseks on temast saanud meie pere kõige asjaderohkem liige, kelle autosid, klotse ja liumägesid võib maja igast ruumist leida. Osaliselt sellepärast, et ta lihtsalt mängib seal, kus meiegi parasjagu oleme (ja me tavaliselt ei ole tema toas), aga ka seetõttu, et tema enda tuppa lihtsalt ei mahu kõik ära. Külalistetuba on aga päris mitu ruutmeetrit suurem.

Esialgu lükkasin voodi seina äärde nurka, et põrandapinda juurde saada. Ossu arvas, et on hea plaan ja proovis kohe järele, kas mahub ära. Mahtus ja natuke jäi ruumi üle ka:


Aga väärtuslik põrandapind oli endiselt voodi all peidus ja kui ma Ossu toast riiuli ja kummuti kah seina äärde lohistasin, oli selge, et voodilahmakas peab siiski väiksemasse tuppa ümber kolima ja selle üle, kus või mille peal laps magama hakkab, tuleb lihtsalt hiljem pead murda. Võrevoodi otsustasin lahti võtta ja eest ära panna.


Matt oli just ühest pikast vahetusest tulnud ja teisega alustamas ning ütles, et kui mul on vaja tingimata kohe kolima hakata, siis andku minna, aga tal ei ole aega aidata. Ja mul muidugi oli kohe vaja. Aga kui ma peatsit voodi küljest lahti ei saanud ja garaažist haamri tõin, ohverdas siiski armulikult oma ainsa vaba pooltunni ja aitas need osad ära teha, millega ma omapäi hätta oleks jäänud. 

Edasi läks juba kui lepase reega. Või noh, kuniks selle hetkeni, mil hakkasin Ossu vanas toas seinale kleebitud peegleid maha võtma. Need olid kinnitatud kahepoolse teibiga ja mina eeldasin, et see on peaaegu nagu näts - aja aga näpud taha ja tõmba. Eksisin. Need tuli maha SAAGIDA, saate aru! Ma otsisin terve interneti läbi ja selgus, ei saagi teisiti. Kui peeglid maas, pidin natuke pahteldama ja kui ma juba sellega ametis olin, pahteldasin mõlemas toas ka need augud üle, kus varem mingi pilt oli rippunud ja see viis omakorda selleni, et värvisin järgmisel päeval mõlemad toad maast laeni üle. 

Doominoefekt. Ma olen põhjalik, noh.

Muide - madratsisaaga jätkuks - külaliste voodile sai mõned kuud tagasi uus madrats ostetud ja seda kattemadratsit, mis kunagi vana peale sai soetatud, ei olnud enam vaja. Arutasime toona, et kas maha müüa või alles jätta ja esialgu siis jäi. Nüüd kolimise käigus oli see pooleksmurtult põrandal maas ja avastasin end uuesti kaalumast, mida sellega ette võtta kui korraga turgatas, et oot, äkki saaks sellest Ossule uue ajutise aseme?

Toimib ideaalselt! Suurus on täpselt paras, mõnusalt pehme ka. Vabalt ajab asja ära, kuniks IKEA hakkab jälle saarele mööblit transportima.


Oscar ise on uue toaga väga rahul ja ruumi on tõesti oluliselt rohkem, nii et igati edukas vahetuskaup. Suures tegutsemistuhinas polnud mul mahti "enne" pilte teha, peate lihtsalt lõpptulemusega leppima ja uskuma, et sai parem.

08 veebruar, 2021

Kes? Ütle, kes!

Ma päris tõsiselt ei tea, kuhu jaanuar kadus? Olid jõulud ja... siis kohe veebruar. Ma ajan kõik koroona süüks. Pandeemia, noh. Töötan kodust, teisi inimesi näen ainult toidupoes - distantsilt ja maskis nagu peab. Nii et tegelikult ei ole juba ammu päriselt kedagi näinud. Okei, ajan jama, eelmisel nädalavahetusel aitasin sõpradel kolida ja nägin nägusid ka. Või no mis ma nii väga kolida aitasin, nemad kolisid ja mina valvasin lastekampa, ajaviiteks pakkisin natuke asju lahti.

Mulle täiega meeldib kolida. Võtad kraami kappidest välja ja saad korraga aru kui palju üleliigset träni sul on. Prügikast täitub hoogsalt, umbes sama hoogsalt kui teisel jaanuaril trennisaalid. Aga siis kolid uude kohta sisse, vaatad, et oi kui tore, kapis on nii palju ruumi ja varsti... on jälle rohkem asju. Nagu ka trennisaalid märtsiks jälle tühjemaks jäävad, sest uus aastalõpp hakkab (küll kaugelt, aga siiski) paistma ja küll jõuab uusi ilusaid lubadusi anda. Ümar on kah vorm. Rannailma ei pruugi nagunii tulla. Ehtne talv juba on, mis te arvate, et nüüd tuleb ideaalne suvi otsa? 

Sõbrannaga arutasime just, et igasugune vorm on läinud. Ainult sööks magusat ja rasvast ja palju ja tihti. Pidžaamapüksid mahuvad veel, mingis skinny jeans'is ei kõnni nagunii kodus ringi. Meil on novembrist saadik kokkusaamistele piirangud (noh sellised tüüpilised, et külla ei tohi minna, aga restoranis võib sõpradega ühes lauas istuda küll). 

Ah, ma tegelikult ei kurda, inimestel on töökohti vaja ja kuhugi peab ju piiri tõmbama. Lihtsalt kopp on ees nagu meil kõigil.


Aja lendamisest rääkides - Oscar sai kolmeseks! Vabandage, aga mismoodi? Minu meelest sündis ta umbes eelmisel aastal. 

Võrevoodi (mille üks külg on muidugi ammu eest ära võetud) hakkab talle lootusetult lühikeseks jääma. Otsustasin, et on aeg uueks mööbliks. Guugeldasin pool päeva voodeid ja madratseid, mõõtsin ja plaanisin, vaimusilmas oli juba kõik olemas. Klikkisin "osta" ja sain teada, et mööbli osas on tarneraskused, seda saab ainult poest kohapealt, koju ei toimetata. Aga ma tahan just IKEA voodit (ja lähim esindus on Vancouveris). Matt ütles, et linn on mööblipoode täis, milles küsimus! Aga ma nii kanadalane veel ei ole, et mulle Kanada mööbel meeldiks. Neil on kõik võimalikult tume ja raskepärane. 

Meil on siin ka üks Skandinaavia mööbli pood, Matt pakkus, et vaata äkki sealt? Olen vaadanud. Korduvalt. Valik on suts vähem kohutav kui mujal, aga Skandinaaviast on neil üsna omapärane arusaam. Matt teadis rääkida, et nad impordivad oma kraami (vist) Taanist ja ma usun, aga need on ilmselt asjad, mis Skandinaavias müügiks pole läinud.

Madratsiga on lihtsam, seda saab tõesti iga nurga pealt. Ma ei teagi siis. Tellin kuskilt madratsi ja saame ilma voodita hakkama? Milleks kolmeaastasele voodi?! Madratsi peal saab vähemalt istuda nagu inimene - jalad ulatuvad maha. Ja voodi tuleb siis millalgi hiljem kui IKEA omadega järjele jõuab.


Muide, kuidas teie pereringis sünnipäevi tähistatakse? Minu peres algas sünnipäev raudselt hommikul. Sünnipäevalaps lauldi üles (kuigi enamasti oli ärevus nii suur, et magamist tuli teeselda) ja kingitused sai kohe pärast ärkamist kätte.

Matt ütles, et misasja? Hommikul? Kes siis hommikul kooki sööb? 

No ma ei tea, lubage esitleda - mina. Kui külmikus on kooki, ei näe ma mitte ühtegi põhjust, miks ma seda kohe hommikul ei võiks süüa? Aga kui teemas püsida, siis sünnipäevakoogini võib täiesti vabalt õhtul jõuda, mis ei tähenda, et hommik ei võiks kingituste, õhupallide ja lauluga alata.

Mu sõbranna, kes on ameeriklasega abielus, ütles, et neil on täpselt sama kamm - mees ei teadnud, et sünnipäev peab kohe hommikul algama. Seega ma eeldan (sest on täiesti okei teha statistikat ainult kahe inimese põhjal), et tegemist on kultuurilise erinevusega. Või siis oleme meie sõbrannaga kahekesi kaks kannatamatut, kes ei suuda kuidagi lõunani/õhtuni oodata. Aga nii ikka ei saa olla, et meil ei ole õigus?

19 jaanuar, 2021

Tööl käimine Eestis vs Kanadas

Lugesin Lilli postitust sellest kui raske on väikelaste emana Eestis tööd leida ja mõtlesin, et räägin natuke, kuidas asjad Kanadas käivad. Siin ei panda CV-sse pilti, sünniaega, perekonnaseisu, laste olemasolu/arvu ega muud isiklikku. 

Süsteem on selles mõttes aga selgem, et eraelu tõesti ongi eraelu ka siis kui tööle saad. Laste eest ei anta lisapuhkepäevi, tööandja ei tee neile jõulukinki ega üllata vanemaid millegagi uue beebi sünni puhul. Kuna ma ise mitu aastat töövestlusi läbi viisin, märkasin, et inimesed räägivad oma lastest ilma küsimatagi väga avalikult ja selleks on ilmselt mitu põhjust:

Esiteks kestab emapuhkus aasta aega ja selle jooksul laekub ainult 55% endisest palgast. Mis omakorda tähendab, et kui laps saab aastaseks, läheb enamik emasid tööle tagasi ning laps hakkab käima hoius. Eesti mõistes "sõimerühm" on 3 kuud kuni 3 aastat, aga alla aastaseid seal üldiselt ei näe. Järgmine vanusegrupp on 3-5 aastat. Väiksemate omas on ühe töötaja kohta 4 last ja suuremate rühmas ühe töötaja kohta 8 last.

Eestis on teemaks, et kes jääb lapsega koju kui ta haigestub. Kanadas on selles mõttes lihtsam, et haiguseks, millega lasteaeda viia ei tohi, loetakse ainult palavikku, kõhulahtisust, oksendamist ning nakkavat löövet. Nohu-köha ja muu suvaline "külmetus" ei ole takistuseks. Väikesed lapsed on nagunii kogu aeg tatised ja sedasi nende immuunsüsteem arenebki. Haige lapsega on nii harva vaja kodus olla, et tööandja selle üle suuremat ei muretse.

Lasteaia osas on ka see erinev, et siin ei seata mingeid eeldusi, mida laps peab oskama, et lasteaiaga alustada. Ei pea olema potitreenitud, võib kasutada lutti ja piimapudeli võib kah kaasa saata. 

Küll aga on koha saamine keeruline ja alati ei saa ette planeerida, et millal see juhtub ning lasteaed on Eestiga võrreldes väga kallis. Seda, kas laps käib täiskohaga või ainult mõned päevad nädalas, saab ise valida ja selle põhjal kujuneb ka hind. 

Oscari lasteaias on väiksemate rühmas täiskoha kuutasu 861 eurot ja suuremate rühmas 604 eurot. Täiskohaga tulebki päevatasu kõige odavam - Ossu käib ainult kaks päeva nädalas ja tema koha eest maksame 344 eurot kuus (43 eur päev). Maksta tuleb iga kuu alguses täissumma, olenemata sellest, kas laps käib kohal või on hoopis haige/reisil/vms. Toitlustust lasteaiad ei paku, söök tuleb kodust kaasa pakkida.

Kanadas on muidugi ka sissetulekud kõrgemad, aga kui peres on mitu väikest last, on hoiule kuluv summa ikka märkimisväärselt kopsakas.

Töö juures ei ole "välja tegemise" kommet. Kui on aeg puhkusele minna, siis lihtsalt lähed. Kui saad lapse, siis noh, tore! Kui sul on sünnipäev, siis kolleegid ilmselt isegi ei tea sellest kui sa just ise ekstra ei maini. Ei ole "lilleraha" ega "kingiraha" korjamist, ei pea teistele pidulauda katma. Tööl käiakse tööd tegemas ja kuigi isiklikest asjadest omavahel ikka räägitakse, siis tööellu need tegelikult suuremat ei puutu.

Tööle saamise juures mängivad suurt rolli soovitused. Tihtipeale pannakse eelmiste tööandjate poolt antud soovituskirjad juba CV-ga kaasa, aga kuna kanadalased nii meelsasti omavahel suhtlevad, on üsna tüüpiline, et tulevane ülemus endis(t)ele helistab ja sinu kohta uurib. Mõni koht teeb seda vabas vormis, teises on spetsiaalne küsimustik asjade kohta, mis neid huvitab.

Ja mu lemmik - sa ei pea oskama vene keelt! Tore, sest minu vene keele oskus on rohkem sellisel "v lesju rodilas jolotška" tasemel, et laias laastus aru saan, aga sellega asi ka piirdub. Kanadas on kaks ametlikku riigikeelt, inglise ja prantsuse, aga prantsuse keelt ei kuule siin peaaegu mitte kusagil. Riigiasutustes on muidugi õigus saada teenindatud ka prantsuse keeles ja need töötajad, kes sellistes kohtades otse kliendiga suhtlevad, peavad seda mingil tasemel valdama, aga muudes kohtades ei huvita su keeleoskus kedagi. Kanada koosneb kümnest provintsist ja kolmest territooriumist ning kogu selle ala peale on ainult üks provints prantsusekeelne. Nii et kui just sinna ei koli, võid terve elu siinses kakskeelses riigis nii elada, et teist riigikeelt ei kuulegi.

Puhkus on Kanadas ametlikult 2 nädalat, mis esimese hooga tundub kohutavalt vähe, aga see on jällegi üsna paindlik. Mõlemas minu töökohas on inimesed alati vajadusel vaba aega saanud võtta ja ma ei ole ka teistelt kuulnud, et sellega eriline probleem oleks. Lisaks on igas kuus vähemalt üks riigipüha, enamik neist esmaspäeval, mis tekitab automaatselt pika nädalavahetuse. Liikuvate pühade puhul on nii, et kui see nädalavahetusele satub, näiteks jõulud, saab selle arvelt esmaspäeva (ja teisipäeva) vabaks. Lihavõtete ajal on nii reede kui ka esmaspäev vabad.

Praegu muud ei tulegi pähe, aga kui kellelgi küsimusi on, andke teada. Kui oskan, siis vastan.

07 jaanuar, 2021

Naeruvääristamisest

Vahel ma igatsen neid aegu, kus elu oli nagu karussell - pidev rabelemine pinnal püsimise nimel, need esimesed lõbusad ja ärevad Kanada-aastad. Kogu aeg juhtus midagi ja tänu sellele oli alati millestki blogida. Mida aeg edasi, seda stabiilsemaks elu muutub ja seda vähem ma siia satun, aga seda suurem on rõõm inimestest, kes võtavad vaevaks kaasa elada ja aeg-ajalt sõna sekka öelda.

Lugesin eelmise teema kommentaare, sain palju targemaks ja olen tänulik viidete eest raamatutele, filmidele ja muule materjalile. Mul on väga abivalmid lugejad!

Sellega seoses tahtsin aga mainida kommentaari, mis jäeti FB-i: "Wow, milline ignorants küüditamise kohta! Et jou, miskit nagu toimus teil seal, viitsite kirjutage... OMG". Hiljem otsustas ta oma sõnavõtud kustutada ja mingit asjalikku arutelu meil loomulikult ei tekkinud, aga ma arvan, et sellel teemal võiks natuke rääkida küll. Sest:

Tahtmises ennast täiendada ei ole kunagi midagi häbiväärset!

Tänapäeva (sotsiaal)meedia jätab mulje justkui oleks kõik peale sinu andekad, silmapaistvad, ilusad-targad-osavad. Aga enamik meist tegelikult ei ole. Enamik inimesi on lihtsalt keskpärased ja selles ei ole mitte midagi halba!

Ükskõik kuhupoole vaadata, näeme fassaadi. Isegi üksteist pildistada ei ole enam viisakas, sest igaüks tahab selfisid teha, kuna sedasi saab täpselt õige nurga ja filtri valida ning huuled prunti lükata. Keegi kuskil kirjutas, et tänapäeval tekib juba see probleem, et kui inimene kadunuks jääb, ei ole temast tõepäraseid fotosid, mille abil teised teda otsida oskaks.

Ja nii me siis vaatame üksteise säravat fassaadi ja võrdleme seda iseenda tegeliku eluga. Sest me ei näe, et fassaadi taga on ka teistel tegelik elu. Keskpärane. Oma murede ja rõõmudega. Vinnilise näonaha ja natukese tselluliidiga. Lastega, kes vahel hulluks ajavad. Kassiga, kes järjepidevalt esikuvaibale situb.

Anonüümses kommentaariumis tõmmatakse inimesed, kelle päris elu kuskilt välja paistab, tihtipeale täiesti ribadeks, justkui tõstaks teise kohta halvasti ütlemine meid endid kõrgemale. Sest "minul küll SELLIST probleemi ei ole", jättes tähelepanuta, et see-eest on kuhjaga muid probleeme. Meil kõigil on!

Teiste inimeste puuduste naeruvääristamine annab ainult lühiajalise rahulolu. Täpselt samamoodi nagu rämpstoit maitseb esimese hooga hästi, aga pikas perspektiivis teeb paksuks ja haigeks. 

Kujutate ette kui raske võis olla Tanel Padaril õhtukooli minna? Vabalt oleks võinud oma lõbusat rokkstaari elu edasi elada ja kellelgi poleks isegi küsimust tekkinud, kas tal üldse mingi haridus kah on? Aga ma arvan, et kõrgharitud pereisana on ta iseenda üle palju uhkem kui põhiharidusega elupõletajana. Mitte, et ta minevikku häbenema peaks, aga vaevalt ka kahetseb, et end käsile võttis ja vajakajäämised likvideeris.

Kui me endale oma vigu ei tunnista, ei saa neid ka parandada. Kui sa ei leia, et teadmistes puudujääke oleks, ei ole võimalik targemaks saada. Kui sa ei leia, et kaalu on palju, ei hakka see iseenesest vähenema, pigem tuleb juurde. Teise inimese allapoole surumine ei tõsta sind ennast kõrgemale. Igaühel meist on omad deemonid, millega võidelda; miski, mis kurvastab, muretsema paneb või ärevaks teeb. Ainus, mis meid pikas perspektiivis aitab, ongi see kui iseendaga tegeleda, selle asemel, et teistele näpuga näidata. See, et kellelgi teisel on veel sitemini, ei aita meist kedagi edasi.

Elu ei ole võistlus, me ei pea üksteisest paremad olema. Väga üksikud inimesed on päriselt teistest paremad, enamiku puhul on see ainult puhas fassaad. Kuigi vaevalt see nüüd kedagi üllatab.

04 jaanuar, 2021

Tahaks kah targaks saada

Kas teie teate, kust tuleb nimetus "neitsisaared"? Väidetavalt andis saarte avastaja neile nime Pühak Ursula ja 11.000 neitsi järgi, aga sellega seletustöö ka lõpeb. Minul tekkis küsimus, et miks Kolumbuse mõttelõng saarele jõudes nii lobedalt kohe verinoortele ja süütutele tüdrukutele liikus? Mingi põhjus pidi seal ikka olema.

Üleüldse, mis värk religioonis neitsidega on? Koraan lubab märtritele taevasse jõudes neid lausa süle ja seljaga, aga sellest ei räägi, et millega sa selle ära teenid, et higisele enesetaputerroristile taevaseks mängukanniks saada. Kust need neitsid välja võetakse? 

Teine küsimus, mis mul tekkis, on see, et millega naissoost märtreid meelitatakse? Ma muidugi ei tea, kas naistele on üldse lubatud koos endaga uskmatutele pomm alla panna ja nad üles õhkida, aga no ütleme, et on lubatud. Naised ja mehed on tänapäeval ju kõiges võrdsed. Siin oleme aga probleemi ees, sest kui ma näiteks enda seisukohast vaatan, siis sadade noorte süütute meestega taevas passimine on mulle küll kõike muud kui ahvatlev. Või lubatakse võrdõiguslikkusest hoolimata naistele midagi muud?

Sõbrannaga tuli juttu küüditamisest. Ta tõstatas küsimuse, et "mis sai edasi"? Sellest, kuidas küüditamine algas ja kui kole see rongisõit oli, oleme kõik kuulnud. Aga mis edasi sai? Kas rong tegi kohale jõudes ühe peatuse või mitu? Juuniküüditamise korras viidi sinna 10.000, märtsis 20.000 inimest. Kuhu nad kõik pandi?

Pealegi ei saanud küüditatavad ju pea midagi kaasa võtta, nii et päris nii ka ei saanud olla, et sammud metsa, lõikad paar puud maha (kodust võtsid sae kaasa?) ja ehitad omale maja. Ja kust nad süüa said? Ma mõistan, et kedagi väga ei huvitanud kui küüditatud nälgisid, aga need esimesed 10.000 jõudsid Siberisse suve lõpuks, midagi endale kasvatada ei jõudnud, aga päris söömata ju ka ei saanud olla.

Netist leidsin info, et kohalike majandite juhid said omale küüditatute hulgast tööjõudu valida ja nad paigutati elama kohalike elanike juurde. Kokku 30.000 inimest majutati kohalike juurde??? Kui palju neid kohalikke seal siis oli? Eks ma üht-teist olen ikka selle kõige kohta kuulnud, aga näiteks holokaustiga võrreldes, millest tänu raamatutele ja filmidele palju tean, kaugeltki mitte piisavalt.

Sõbranna lubas raamatukokku minna ja asja selgemaks teha. Mõtlesin, et lähen ka. Hakkasin uurima, et kui palju on inglisekeelset kirjandust Baltimaades toimunud küüditamiste kohta - ja polegi nagu väga. Eesti raamatukokku on kah veidi kauge minna praegu.

Mis toimus Siberis? Kes teab, siis palun valgustage mind ka.

Ja mis värk nende neitsidega ikkagi on?

23 detsember, 2020

Miljon silmapööritust

Mõtlesin ükspäev sellele aastale tagasi ja sain aru, et mul pole erilist põhjust kiruda. Esiteks on isiklikke kordaminekuid päris mitmeid, näiteks kanada kodakondsuse saamine ja abiellumine. Teiseks on olnud pandeemiat huvitav jälgida - ühest küljest oleme inimkonnana justkui tugevad ja arenenud, oskame kosmosesse lennata ja puha, aga siis tuleb koroona ja terve maailm on käpuli maas. Nii suurtest asjadest loevad järeltulevad põlved ajalooõpikust, aga meie oleme oma silmaga näinud. 

Matt rääkis, et sel hooajal ei ole peaaegu üldse ülemiste hingamisteede haiguseid ja kuna koroonaproove testitakse siin ka gripi suhtes (sümptomid on väga sarnased), on selgunud, et BC-s, kus me (koos ülejäänud 5 miljoni inimesega) elame, pole sel hooajal registreeritud mitte ühtegi (!) gripijuhtumit. Maski kandmine, distantsi hoidmine ja pleksiklaas, mis igale poole ette on pandud, hoiab lisaks kergesti nakkuvale koroonale ka mitte nii kergesti nakkuvad haiguseid ära.

Näiteks Oscar, kes oli terve eelmise sügis-talve-kevade nohus ilmselt rohkem kui ilma nohuta, vahele veel törts palavikku ka, pole sel aastal kordagi haige olnud. Väga positiivne!


Isiklikust arengust veel nii palju, et õppisin lõpuks ometi ideaalseid võiroose tegema. Leidsin ühest toidublogist retsepti, aga midagi jäi maitses või tekstruuris nagu puudu. Tegin korraliku uurimistöö, sain teada, "kuhu koer on maetud", timmisin veidi ka suhkru/soola kogust ja nüüd on mul selline retsept, millega võib igati rahule jääda.

Ükspäev mõtlesin, et tahaks kohvi kõrvale midagi head, aga pagariärisse ei viitsinud sõita ja ise tehes on jälle see häda, et keegi peab terve plaaditäie saia hiljem ka nahka pistma - ühekaupa ju ei küpseta. Siis aga otsustasin, et miks mitte? Tegin retsepti väiksemaks ja küpsetasin neli võiroosi. Kolm ja pool kui täpne olla, see neljas oli veidi alamõõduline.


Selle aasta lõpuks jõudsin ühtlasi sellesse punkti, kus kodu lõplikult sisustatud sai. Kogu aeg oli kuskilt mõni detail puudu, mingi pilt või riiul või muud väikest. Kõige viimaseks-hapupiimaseks jäi magamistoa sein, kuhu ma mitte kuidagi miskit sobivat ei leidnud, aga tühjaks jätta kah ei tahtnud, sest sellisena nägi lagedavõitu välja. 

Ja halleluuja - vahel leiab ka pime kana tera, sest need pildid leidsin küll täiesti kogemata, aga tundusid paljutõotavad ja koju ma nad tõin. Ise olen rahul ja Matt küsis minu arupärimise peale üllatunult, et kas need on uued või? Talle tundus, et kogu aeg on seal rippunud. Mehed!


Hm, mis veel? Lugema olen sel aastal hakanud lausa tööstuslikes kogustes. Igatsesin neid aegu, kus raamat oli A ja O, sest internetti polnud veel leiutatud. Ma olen nii kaugest minevikust pärit. Algus läks vaevaliselt, aga nüüdseks olen jõudnud punkti, kus raamat tundub ekraanidest huvitavam ja selle aasta tulemuseks on hetkeseisuga 69 teost (enne detsembri lõppu lisandub veel paar).

Loen peamiselt reitingute alusel ja alla 4.2 punkti üldiselt midagi ette ei võta. Elu on liiga lühike, et keskpärasele kirjandusele võimalust anda. Ma tean, et madalamate hinnetega teoste hulgast võib pärleid leida, sest lugemiselamus on ju subjektiivne. Ja samas tuleb ka ette, et teiste poolt väga heaks kiidetud raamat ei lähe mulle üldse mitte nii väga peale.

Näiteks hiljutine leid, mis algas nii üle mõistuse läilalt, et pidin end ikka kõvasti sundima, et pooleli ei jätaks. See oli nagu mingi ülepingutatud segu "Videvikust" ja "Hallidest varjunditest", kus naine kohtub juhuslikult mehega, kes:

- on füüsiliselt üliatraktiivne, lihastes ja teab mis veel
- üsna noor
- noorusele vaatamata ajukirurg
- (mis tähendab, et minu arvutuste kohaselt pidi ta arstiteaduskonnaga alustama umbes sel ajal kui eakaaslased alles algkooli lõpetasid, aga teate - mõni lihtsalt ongi väga andekas)
- tal ei olnud kunagi ühtki suhet olnud ja ka ei plaaninud kellelegi rohkem kui üht ööd pühendada, aga loomulikult armus peategelasse kõrvuni (ohh, romantika).

Ma ei tea, kas see ongi klassikaline naiste unistus või lihtsalt kirjaniku vildakas fantaasia, aga lääge-magusad armastuslood ei ole minu tassike teed ei paberil ega reaalsuses. 

Ja seda pean kah mainima, et sõna "ajukirurg" kasutati raamatu esimeses veerandis nii-ii palju kordi, et kui oleks iga kord näiteks lonksu veini võtnud, poleks 20ndast leheküljest kaugemale jõudnudki, enne oleks jõudnud end surnuks juua.

Aga lähme edasi:

- peategelane sai kuti õega kohe parimaks sõbrannaks (iseenesestmõistetavalt)
- ja kui teda esimest korda mehe perele tutvustati, haaras ämm ta tugevasse embusesse ning teatas, et tema olevatki see ingel, kelle saabumist on perekond juba viimased kümme aastat oodanud
- siis mainis keegi, et "te peaks abielluma" (nad olid selleks hetkeks ainult mõned kuud tuttavad olnud), mispeale kuum ajukirurg (sest ärgem unustagem, et ta on ajukirurg, ajukirurg, ajukirurg) leidis, et see on geniaalne idee ning nõudis, et nad järgmisel päeval Las Vegasesse lendaks ja KOHE abielluks, mida nad siis muidugi tegidki
- noh ja siis vahepeal ilmus välja VEEL üks superkuum mees, peategelase teismeea kallim, kes SAMUTI oli vahepealsed aastad viisakalt vallaline olnud, sest peategelane oli ka tema unistuste naine ja et liiga vähe-läilaks ei läheks, oli ta nii muuseas ka tippkokk ning linna kõige parema restorani omanik. Noh, rikas muidugi ka. Ja ainus, mida ta üldse elult tahtis, oli muidugi see naine.

Mul on sellise suhkruvati jaoks liiga kuiv aju, ratsionaalsusesagar peksis kogu aeg häirekella. Maitseasi, noh. Edasi läks tegelikult heaks ja selle teise poole põhjal oleks võinud isegi neli-viis punkti anda. Aga algus oli minu jaoks nii piinarikas, et hakkasin muretsema, et kui veel ühe korra silmi pööritan, võivad nad enne peast välja kukkuda kui raamatuga poole peale jõuan. Ei kukkunud siiski.


Ma ei tea, miks ma nii pikalt sellisest raamatust jahun, mida teistele ei soovitaks, aga inimesed on erinevad ja kui teile roosamanna peale läheb, mis aitaks esimese poole vastu pidada, siis palun: "Ei iial enam"/ "It ends with us" Colleen Hoover. Keskmine hinne on tal kõrge, nii et mina olen oma silmapööritusega kenasti vähemuses.

Aga perevägivallast (millest see lõpuks hoopis räägib), on tegelikult palju paremaid teoseid kirjutatud.

Muid uudiseid vist polegi. Meil on siin korralikud koroonapiirangud - kõik kokkusaamised on jaanuari teise nädalani keelatud, nii et jõule tähistab iga pere ainult nendega, kellega koos elab. Mõnusa õhtusöögi teen ikka, glögi saab ka ja Oscari jaoks oleme kuusealuse kinke täis kuhjanud. Ja kuigi ma muidu suurem asi lumesõber ei ole, lootsin, et äkki tuleb seekord vähemalt jõuluks lumi maha, et natuke erilisem oleks. Ja eile tuligi! Meil on veidi liiga soe, et see püsima jääks, aga vähemalt on korra nähtud ja mina olen valmis aastale kriipsu alla tõmbama. Häid pühi!

27 november, 2020

Lasen auru pealt ära

Juhtusin ühest blogist lugema järjekordset heietust teemal, et "kui ma pole haige, siis miks ma peaks maski kandma". Aaaaagrhhh....

Aasta aega koroonat saab kohe täis, aga paljudest on endiselt mööda läinud fakt, et antud viirus levib kulutulena just sellepärast, et nakkusohtlik ollakse juba enne sümptomite ilmnemist. 

Veidi piinlik on kõigi nende lumehelbekeste pärast, kes arvavad, et maski kandmine on kohutav karistus ja valitsuse vandenõu. Kui miski muu raskusastmelt isegi ligilähedale ei jõua, on elu vist üsna muretu olnud?

Rinnahoidjat ikka kannate? Ma mäletan, et kunagi tundus see kah kuidagi ebamugav ja imelik. Ja ilma turvavööta oleks autos mugavam. Ilma turvatoolita lastel lõbusam sõita. Ja ma olen üsna kindel, et oleksin täpselt sama hea juht ka peale klaasi veini, aga ma ei joo enne rooli istumist seda klaasi. Lammas? Võib-olla.

Samas pooldan, et igaüks võiks elada täpselt nii nagu talle sobib, küll aga ei tohiks see teisi inimesi mõjutada. Võiks mingi riikliku süsteemi teha, kuhu maskivastased saaks avalduse esitada, kus kinnitavad, et kui nemad või nende pereliikmed peaks koroona tõttu haiglaravi vajama, loobuvad sellest vabatahtlikult. Meditsiin on nõrkadele. C-vitamiin ja kristallid ravivad hulga tõhusamalt. Koroona on ju nagu gripp! 

Huvitav muidugi, et nad gripi olemasolusse nii vankumatult usuvad... 

Need tavalised maskid kaitsevad teadupärast eelkõige teisi, mitte meid ennast. Milleks siis vaeva näha?! Ebamugav, piisavalt hapnikku ei saa kätte ja mida kõike veel ma selle kohta kuulnud olen. Õnneks saavad maskivastased aru, et ka teistel on maskiga ebamugav ning nõustuvad (või vähemalt võiks), et kui nad peaksid kunagi elu jooksul mõnd operatsiooni vajama, ei eelda kirurgilt maski kandmist (ta ei kaitse sellega ju ennast) ja loomulikult ei ole vaja ülemäära stressata käte puhastamise üle. Nahk kipub ju suure seebitamise peale kuivama. Las sööb hommikuse võileiva ära, pühib vorstised näpud pükste sisse puhtaks ja ongi valmis pimesoole järele kaevuma. 

Mõelge kui palju kiiremaks ja efektiivsemaks see kogu süsteemi teeks! Maski- ja kinnastevabadel päevadel jõuaks kolm korda rohkem opereerida kui tavameditsiini päevadel, mil tuleb hügieeninõudeid järgida ja "suukorvistatuna" tavalisi "lambaid" lõigata. 

"Inimesed, mõelge!"

Mää.

23 november, 2020

Kuidas sina valiks?

Kuulasin ükspäev autoga sõites raadiot ja seal küsiti helistaja käest, et kui sulle pakutaks valida kahe variandi vahel: (1) miljon dollarit puhtalt kätte või (2) lähed ajas tagasi sellesse hetke, kus olid 15 aastane, aga teaksid kõike, mida praegu tead - kumma valiksid?

Helistaja ütles KOHE, hetkegi kaalumata, et läheks tagasi hetke, kus oli 15-aastane. Et siis saaks elus nii palju ümber teha!

Täitsa huvitav oleks teada, millega ta siis nii väga hakkama on saanud? Kui mina oma elule tagasi vaatan, siis teisiti oleks võinud nii mõndagi teha, aga samas on iga vale valik ja kaelasadanud sitt mind mingisse paremasse kohta viinud või edasiseks eluks vajaliku kogemuse andnud.

Kui teismeikka tagasi kukkuda, hakkaks praeguste teadmiste põhjal muidugi natuke teistsuguseid valikuid tegema, aga see viiks mu ju omakorda täiesti tundmatusse vette ja kes teab, mis jama ma veel niimoodi kokku võiks keerata!

Lõpuks oleks omadega praeguses vanuses tagasi, tõenäoliselt selle teekonna jooksul nii mõnigi kord ämbrisse astununa, aga miljonit ikka poleks. 

Teine põhjus on see, et ma ei tahaks elu sees uuesti teismeline olla. Isegi kui peale makstaks.

Mida sina valiks?

19 november, 2020

Ametnik otsustab

Mul oli nimeteemaga seoses palju mõtteid, aga eelmine postitus läks juba isegi pikaks, seega mõtlesin, et ah las jääb. Aga ei saa ikka. Nii et kannatage ära, tuleb veel veidi!

Tahtsin mainida, et kui sõbranna mehele (kelle juured on Kanadast kaugel) mainisin, et nime vahetasin, ütles ta, et näiteks nende kultuuris ei ole kombeks seda teha. Neil on suhtumine, et kui teine inimene sind austab, õpib ta su nime ära, olgu see kui võõrapärane tahes. Tal on õigus. Aga minu puhul ei olnud asi selles, et teisi häiriks, vaid mind häiris ennast.

Kui teiste inimeste nimedest rääkida, siis mina olen ehe näide sellest, kes lihtsalt ei suuda nimesid meelde jätta. Isegi lihtsaid! Ma taban end pi-de-valt olukorrast, kus tutvustamise käigus ütlen nime kuuldes, et oiii väga meeldiv... ja järgmiseks mõtlen, et pagan küll, mis ta oma nimeks ütleski? KOHE läheb meelest ära! Võõrapäraste nimedega poleks lootustki.

Teine asi, mis rääkimata jäi, on see, et Kanadas ei ole piiranguid, mida lapsele nimeks võib panna või milliseks enda nime saad muuta. Teoreetiliselt võib kohus sekkuda, aga seda juhtub äärmiselt harva. Eestis otsustab ametnik. Lugesin hiljuti ühest eesti pereajakirjast, et vanemad tahtsid lapsele nimeks panna Nelery, aga ametnik ei lubanud, seega pandi Neleri ja nüüd käivad riigiga kohut, et saaks i tähe y-ks muuta. Samas liiguvad täiesti ametlikult ringi Dildomar ja Rögabert, nii et ma ei ole kindel, et ametnike subjektiivne tõlgendus nimeseaduse osas mingi ühtsuse tagab.

Eestis peab nime muutes põhjendama, et miks sa seda teha tahad ja nimi muudetakse ainult sel juhul kui regionaalminister peab põhjendust küllaldaseks. Jällegi loeb ametniku subjektiivne arvamus. Kanadas pole mingit põhjendust vaja.

Lapsele saab Eestis anda ainult ühe perekonnanime. See on kas vanemate ühine nimi või siis ühe vanema nimi. Kui nad omavahel kokkuleppele ei saa, otsustab jällegi ametnik. Nõukaaeg on visa kaduma, noh. 

Kõige huvitavam on see, et kui vanemad on abielus, aga otsustasid oma nimedest liitnime teha, nt Mainurm-Kask, siis nende lapsed ei tohi seda liitnime kanda. Lastele saab anda ainult ühe neist nimedest. Kas pole absurd? 

Kanadas juhtub sageli, et kui vanemad ei ole omavahel abielus, pannakse lapsele sidekriipsuga mõlema nimi. Kuna ma tegelen töö tõttu patsientide andmetega, jookseb minu käest palju nimesid läbi. Vahel on üks nimi pigem ilus ja teine pigem mitte nii väga, siis mõtlen küll, et lapse huvides oleks võinud ju ainult ilusama panna. Ma ise olin muideks alati see, kes mõtles, et minu lapsed saavad sündides minu perekonnanime, olgu see siis nende isaga ühine või mitte. Aga läks nii, et polnud ühine, aga Matt'i nimi kõlas Kanadas paremini kui minu oma, mispeale otsustasin, et väike kanadalane saab isa nime. Õnneks on nüüd mul kah sama nimi, nii et probleem lahendatud.

Aga ometigi on inimesi, kes ei soovi abielluda või tahavad omaenda nime alles jätta vms. Ja miks ei võiks nende lapsel kaks perenime olla? Saab suureks ja vahetab ära kui tahab. 

Nüüd sai vist küll nimeteemadel kõik hingelt ära!

16 november, 2020

Nimejuttu

Mõned teist juba teavad, et ma muutsin abielludes ka eesnime ära. See on pikalt küpsenud otsus. Kanadasse kolides oleksin justkui oma nimest ilma jäänud, sest keegi ei oska seda hääldada. Küll ma olin Änju ja küll Änuuu. Ajapikku harjusin ja kõik variandid muutusid nii omaks, et ma ei pööranud sellele enam üldse tähelepanu. Millega ma aga ei harjunud, oli see, et peaaegu iga kord kui oma nime pidin ütlema, tekkis sellest pikem arutelu. Alguses oli vist isegi tore, et tunti huvi ja nii, aga ajapikku muutus pehmelt öeldes tüütuks. Ja võõrapärast nime on inimestel raske meelde jätta.

Ühel hetkel hakkasin näiteks kohvi kaasa ostes ütlema, et mu nimi on Anna. Päevapealt kadus vajadus nime kolm korda üle korrata või tähthaaval ette lugeda. Ajapikku jäingi seda kasutama kõigis väheolulistes kohtades nagu näiteks poodide riietuskabiinides ja mänguplatsil teiste emadega. Ja siis millalgi oli Anna täpselt sama palju mu oma nimi kui Anu, Änju ja Änuuu. 

Teine asi, mis mind häiris, oli kirjapilt. Esiteks peeti mind kirja teel korduvalt hinduks (Anu on Indias levinud naisenimi). Teine probleem oli see, et omastavas käändes sai minust kirjapildis anus. Küll ülakomaga, aga siiski. Töökaaslastega tuli kunagi jutuks, et nad kirjutavad esimese hooga Anu's, aga kuna see näeb lihtsalt nii vale välja, siis ehitavad lause kuidagi teistmoodi üles, et ei peaks mu nime omastavas käändes kasutama.

Ja siis läksin mehele ning sain oma Eestis mitte nii levinud perekonnanime asemele väga eestipärase nime (sest no ikka juhtub, et kolid teisele poole maakera ja saad kanadalaselt Eesti nime). Mis tähendas, et perekonnanime jäängi elu lõpuni tähthaaval ütlema. Mis viis omakorda mõttele, et võib-olla peaks vähemalt eesnime ametlikult Annaks muutma, mis kaotaks mu tulevikust palju ebavajalikku nimearutelu ära. 

-

Kanadas suhtutakse nimedesse suhteliselt loominguliselt. Väga palju kasutatakse lühendeid, näiteks Patricia'st saab Trish või Trisha. Samas ei peeta viisakaks teisele inimesele hüüdnime andmist (nagu Eestis saab Katrinist Kati), vaid nimeomanik ise peab teada andma, kuidas teda kutsuda tuleks.

Süsteem on selline, et kui soovid kasutada nime, mis erineb su ametlikust nimest, tuleb see ankeetides panna eesnime järel jutumärkidesse. Näiteks Patricia "Trish" Smith. Võõrapärase nime omanikud kasutavad tihtipeale lihtsamat kohalikku nime, näiteks Taranjeet "Lisa" Agarwal.

Sellest nn "eelistatud nimest" peetakse alati raudselt kinni. Näiteks töökaaslased ei teagi, et oled passis Taranjeet, sest graafikus, meiliaadressil ja nimesildil seisab kenasti Lisa. Su arst kutsub sind Lisa'ks. Su lapse õpetaja nimetab sind Lisa'ks. Nii et põhimõtteliselt oleksin võinud ka seda teed minna, aga leidsin, et miks mitte siis juba ametlikult muuta. Ja kuna topelt ei kärise, võtsin keskmise nime ka juurde.

Siin on KÕIGIL keskmine nimi. Või kaks. Seda ei kasutata igapäevaselt peaaegu mitte kusagil, tõenäoliselt ei tea sa isegi oma sõprade keskmist nime. Keskmine nimi lihtalt on. Vahel kasutatakse seda sotsiaalmeedias perekonnanime asemel. Mõnikord on see seotud peretraditsiooniga. Mõnele meeldib keskmine nimi rohkem ja kasutab seda hoopis eesnime asemel.

-

Nüüd tekkis ilmselt nii mõnelgi küsimus, et kuidas mind siis edaspidi kutsuma peaks? Minu meelest on loogiline, et kes mind siiani Anuna on teadnud, nende jaoks olen loomulikult Anu edasi. Nii olengi kõigile öelnud. 

09 november, 2020

Nagu maast leitud

Käisin kiirelt toidupoes, haarasin viis-kuus asja. Koju jõudes viskasin pilgu tšekile (see on mul natuke nagu haigus, ALATI vaatan). Viimane kord kui sealt midagi mitte-klappivat leidsin, elasin veel Eestis, aga inimesel peab ometigi mingi hobi olema. Minu hobi on tšekkide kontrollimine. Las ma siis vaatan.

Kohe esimene asi oli "NN DOG FD". Hmm. Dog food? Koeratoitu ma ilmselgelt ei ostnud ja kuna seekord oli tõesti ainult paar asja, tuvastasin kiirelt, et kõik muu on tšekil olemas, aga viinamarju pole. Hind, mis DOG FD järel istus, oli umbes neli korda kõrgem kui need viinamarjad oleks pidanud maksma.

Sain aru küll, et mis sest tagantjärele ikka, aga jube loogikavastane oli see DOG FD ja mulle ei andnud rahu, et kuidas see sinna sattus? Siin kaalutakse kõikides poodides asjad kassas, ise ei pea midagi tegema, ju vajutas kassiir siis vale klahvi.

Aga kuna aega mul oli, otsustasin, et vähemalt uurin. Helistasin neile. Tädi, kes toru võttis, oli kohe nii tore ja vabandas ja bla bla (klassikaline kanadalane). Tulge järgmine kord poodi sattudes infoletist läbi, maksame teile selle summa tagasi. Mina vastu, et aga kuidas ma tean kui palju ma teile viinamarjade eest võlgnen? Oscar oli osad juba nahka pistnud. Tädi selgitas, et oi, ärge selle pärast küll muretsege, meie viga ju, saate lihtsalt kogu summa tagasi.

Aa, okei siis. Tasuta viinamarjad! Kena.

Muuseas, helistamisest rääkides - Eestis elades haaras mind alati paanika kui kuskile helistama pidin (mingisse ametiasutusse või töö juures teistele spetsialistidele vms). Siis kolisin Kanadasse, kus kõik käib telefoni teel! Ja leidsin töö, kus pidin VEEL tihemini igale poole helistama hakkama kui Eestis. Võõras keeles! Riskides sellega, et teisele poole toru satub kah mõni immigrant ja nii mõnelgi on selline aktsent, et fifty/sixty tõenäosus, kas saad miskit aru või mitte. 

Aga aastatepikkune praktika Kanadas ja ükspäev just mõtlesin, et isver - kui praegu peaks Eestis EESTI KEELES mingi kõne tegema... mul ei liiguks ÜKSKI närv. Andke ainult ette!

06 november, 2020

Lihtsalt pean veidi vahutama

Viimasel ajal on Eesti uudiste lugemine üha ebameeldivamaks muutunud. Näiteks selline pealkiri: "EKRE: teeme kõik, et samasooliste suhte seadustamine oleks võimalikult raske". Artiklist sain teada, et "registreeritud kooselu seadustamine abielu kõrval tekitab Eesti õigusruumis suurt segadust ning paljude sarnasuste tõttu senise perekonnaseadusega lahustab ja lammutab see suurel määral senist abielu."

Vabandage, aga mis "suurest segadusest" siin räägitakse? 

Kelle abielu see "lahustaks ja lammutaks" kui kõik paarid, kes teineteist armastavad, saaksid oma kooselu seaduslikult registreerida? Enamik arenenud riike on samasooliste abielu juba aasta(kümne)id tagasi legaliseerinud. Jah, nende kõrval on ka riike, kes sellist sammu niipea ette ei võta, näiteks Venemaa ja siis mõned sellised, kus naistel ei ole tänapäevani lubatud haridust ega juhtimisõigust omandada, nii et seal on tõesti veel pikk tee minna. Ma millegipärast eeldasin, et Eesti on omadega veidi kaugemale jõudnud. 

See tase, kus EKRE oma jüngritega lärmab, läheb umbes samasse kategooriasse lapiku maakera teooria pooldajatega. Enamik arenenud maailmast on tänaseks selgusele jõudnud, et maakera lihtsalt on ümmargune, meeldib see sulle või mitte. Mis muidugi ei välista võimalust, et mõni väike riik võiks teha seaduse, mis antud fakti eitaks. Mis ütleks, et maakeral ei ole lubatud ümmargune olla. Sest see ohustaks ja viiks segadusse neid, kes tahavad lapikul maal elada. Traditsioonilisel moel.

Täna leidsin sellise pealkirja: "Doktor Adik Levin: teie, kes lubate samasoolistel paaridel lapsendada, küsige enne ka lapselt, kas tema soovib sellises peres kasvada". Sissejuhatuses selgitatakse: "Eriti tõsine probleem samasooliste perede laste jaoks on teismeiga. Olgem ausad - lapsed on selles vanuses väga julmad. Koolikiusamine ja narrimine on tavalised."

Aa, et lapsed on julmad? 

Aga eeskuju on neil narrijatel muidu hea ja salliv, eksole? Vanemad arutavad kodus omavahel kui ebanormaalne see ikka on, et mõned inimesed on samast soost ja elavad perekonnana. Uudistest kuuleb söögi alla ja peale, et ka riigiisade meelest on kõnealune küsimus nii valusalt põletav ja tulevikku ohustav, et selle vastu võitlemine on üks kõige tähtsamaid asju üldse.

Samal ajal teame (aga pole selle üle suuremat mures), et:

- Enesetappude poolest on Eesti terves maailmas 16-ndal kohal. See tähendab, et 179-s (!) riigis tapetakse end saja tuhande elaniku kohta VÄHEM ära kui Eestis. Enesetapp on muide kasvav trend, sest neli aastat tagasi olime 29ndad. Mina poliitikuna pööraks sellele faktile vähemalt natukenegi tähelepanu, sest kui samas vaimus edasi läheb, võib varsti riigis tuled ära kustutada, sest polegi enam valijaid. Kõik on lännu.

- Eesti on Euroopas (terves EUROOPAS, eksole!) teisel kohal üksikvanemate osakaalu poolest. Neid on peaaegu kolmandik (28%) kõikidest peredest! Euroopa keskmine on 15% ehk kaks korda väiksem. Huvitav, kuhu see teisest soost vanem oma lapse kõrvalt kadus? Uude perre uusi pereväärtusi looma?

- 300.000 Eesti elanikku ehk tervelt viiendik (sealhulgas suur osa üksikvanemaid) elavad allpool vaesuspiiri. Pensioniealistest on allpool vaesuspiiri 44% ehk peaaegu POOLED! 

Aga milleks tegeleda nii "tühiste" asjadega kui võib tähelepanu suunata sellele, et samast soost inimesed jumala eest ametlikult ei saaks suhtes olla (sest mitteametlikult on nagunii). 

Levini juurde tagasi tulles - ma ei tea, mis pärleid tema artiklist veel selgus, sest ma ei leidnud, et antud üllitis oleks isegi ühte eurot väärt, mida edasi lugemise eest küsiti. Aga valiidsuse ja reliaabluse huvides tahaks teada, mille põhjal ta väidab, et lastekodulapse arvamust enne lapsendamist ei küsita? Loodetavasti ei ole ajakirjandus nii madalale langenud, et kui inimene juhtub DOKTOR olema, võib ta "arvamusliidrina" ükskõik mida avalikult väita, olenemata sellest, kas väited millelgi põhinevad või mitte. 

Kes lapsendamisega lähemalt kokku pole puutunud, võin teid valgustada, et Eestis on peamiseks probleemiks hoopis see, et enamike lastekodulaste bioloogilised vanemad ei ole vanemlikest õigustest loobunud ja seetõttu ei ole võimalik neid lapsi lapsendada. Mis siis, et oma bioloogiliste vanemate juurde (kes on kenasti ja traditsiooniliselt erinevast soost ehk järelikult tugevate pereväärtustega, aga paraku vägivallakalduvuse, sõltuvusprobleemi või laste vägistamise huviga) ei saa nad samuti enam kunagi tagasi minna.

Päris kindlasti ei ole rõhuvaks mureks suured samasooliste paaride hordid, kes "normaalseid" abieluinimesi küünarnukkidega laiali peksaks, et ise lapsendada saaks nagu antud artikli põhjal arvata võiks.

Pffffff.

Samal teemal kirjutasin ka aastaid tagasi: "Parem karta kui kahetseda"