Kuidas me kahtlustama hakkasime, et lapsel võib erivajadus olla

Kõik sai alguse perearsti kabinetist, kus ma toona pooleteistaastase Oscariga korralisel "ülevaatusel" käisin ja arsti küsimuse peale "kas ta räägib 4-20 sõna?" naerma hakkasin, sest sõnu oli toona ainult üks. Sealt edasi hakkasime teda tähelepanelikumalt jälgima ja nägime, et kõne ei taha ikka kohe kuidagi areneda. Esmakordse emana muidugi põhjendasin, et tal on ikkagi kaks keelt korraga ja mõned lapsed lihtsalt hakkavadki hiljem rääkima ja...

Mõned omapärased märgid olid veel. Näiteks huvitus ta ainult ja AINULT autodest. Ja seda väga intensiivselt! Mu ema ütles omal ajal, et ta pole vist ühtegi pilti näinud, kus Oscaril ei oleks väikest mudelautot käes. Neid autosid ladus ta lõputult ritta ja kuigi teised sama vanad lapsed nii ei mänginud, tundus mulle jällegi loogiline, sest ka tänaval on autod üksteise järel reas...

Muus osas oli (ja on) ta väga rõõmsameelne, energiline ja naerusuine laps. Igast päevast poole veetsime mänguväljakutel, sest teisiti ei oleks saanud kogu seda energiat ära kasutada. Seal aga märkasin, et teiste lapsed püsivad vanemate läheduses, minu oma pani aga sirgjoones plagama, mis iganes suunas miskit huvitavat toimus ja teda absoluutselt ei huvitanud, kas ma eksisteerin või ei. Ma ei saanud hetkekski oma lapse pealt pilku mujale liigutada, sest selle ühe sekundiga võis ta juba jänesehaagiga mingis teises suunas joosta ja üldiselt oli sihtmärgiks autotee (sest nagu öeldud, ta lihtsalt jumaldas autosid). Ohutunnet polnud üldse. Seetõttu püüdsin teda välja minnes võimalikult kirevalt riietada - nii oli mul endal teda lihtsam näha ja kui ta mu vaateväljast kaduma oleks juhtunud, oleks paremini teiste tähelepanu äratanud.

Kõne samal ajal ei tulnud ega tulnud. Ja ma lihtsalt PEAN siinkohal mainima, et kõige idiootsem asi, mida mitte-rääkiva mudilase emale öelda, on: "Mina rääkisin oma lastega hästi palju ja sellepärast hakkasid nad varakult rääkima".

Kui te arvate, et mina oma lapsega ei rääkinud, siis...

See oligi kõige frustreerivam, et panuse-tulemuse tasakaal oli täiesti paigast ära. Minu lapsele ei paistnud mitte midagi külge jäävat, ükskõik, kui palju ma ka vaeva nägin. Oscar ei paistnud märkavat, et ma olemaski olen. Ei märganud teisi ka. Tõstis pilgu ainult siis, kui tal midagi vaja oli või miski huvi pakkus. Aga see ei tundunud ka väga imelik, sest tal oli pidevalt midagi intensiivset käsil. Tal on alati olnud väga terane pilk ja loovad ideed. 

Mingil hetkel öeldi lasteaiast, et lisaks kõnepeetusele ei vaata Oscar pooltel kordadel otsa kui temaga räägitakse. Sama olime ise märganud. Sellele lisaks juhtus sageli nii, et ta ei paistnud kuulvat kui teda kõnetati. Näiteks tuli Matt töölt koju, hõikas: "Tere, Oscar!"

... ei midagi

Tere. Tere! TERE! TEREEE!

Lõpuks siis vastas. Kui hästi läks. Vot see tundus küll kummaline, et seisad lapse kõrval ja ta "ei kuule" sind.

Kui kommi pakkuda, siis muidugi alati kuulis, sest nagu juba ütlesin, keskendus ta ainult sellele, mis huvi pakkus. Mingid tühjad teretamised või küsimuse lõppu "palun" lisamised on tema jaoks lihtsalt mõttetu vaht, millele pole vaja aega raisata (seda siiani, muide). Kuulmist, muide, kontrolliti ning see on tal ideaalses korras.

Kuna autism on kõne hilistumise üks peamisi põhjustajaid, siis väike kahtlus meil muidugi oli. Samas on autismile omane, et näoilme on pigem neutraalne ja naeratamist vähe, aga Ossul oli kogu aeg suu kõrvuni ja meri põlvini. Kui aja jooksul lõpuks sõnu juurde tekkis, märkasime, et ta kordab öeldut palju. Kui laps 20 korda järjest sama sõna või fraasi kordab, ajab see lõpuks ikka hulluks. 

Ja päris algusest peale oli selge, et füüsilisest lähedusest ta suuremat ei pea, näiteks ei taha ta siiamaani, et teda kallistatakse ja küljes rippunud pole ta mul kunagi. Ka võõristamise faas jäi täiesti vahele. 

Seda pilti vaadates läheb mu stressitase kohe lakke, sest täpselt nii me "jalutamas" käisimegi. Ossu kandade välkudes ees, mina keel vestil järel. Ainult joostes kogu aeg. Rannas oli veel eriti raske, sest ta armastab väga vett ja asjaolu, et põhi jalge alt ära kaob, ei morjendanud teda karvavõrdki. Otse sisse ja siis kisa taevani kui vanemad teda uppumisest päästa püüdsid... Ja nii sada korda järjest. Teised rannalised ilmselt mõtlesid, et no on alles kasvatamatu laps, üldse ei kuula.

Potitreening oli täiesti võimatu. Laps lihtsalt kategooriliselt keeldus potile istumast. Ei istunudki peaaegu neli aastat! Proovisime piitsa ja präänikuga, suurt ja väikest potti - ei. Mähkmete mittekasutamine ei andnud samuti tulemust, teda lihtsalt absoluutselt ei huvitanud, kui püksid märjaks said. Tal oli kogu aeg midagi olulisemat käsil, millele tähelepanu pöörata.

Tegevusterapeut andis mulle paberi, millele pidin nädala vältel üles kirjutama, millal püksid märjad ja millal kuivad olid. Ärkamisest magamaminekuni tuli iga poole tunni tagant kontrollida ja vastav märge teha. Selle põhjal arvutati välja, kui pikalt ta keskmiselt kuiv on ja tulemuseks saadi 70 minutit. Öeldi, et lapsed on potitreeninguks valmis kui keskmine on 90 minutit. Ta oli siis kolme-poolene... Kui lõpuks asja käppa sai, tuli kõik üleöö ja korraga. Näiteks kogemata voodi märgamist pole tal kunagi juhtunud. Kui päevane värk selgeks sai, hakkas kohe hoobilt ka öösel põit pidama.

Kõneterapeut ütles mingil hetkel, et tuleb hakata pildiprogrammi õppima (PECS). Seda kasutatakse mitteverbaalsete laste puhul, et neil oleks võimalus end arusaadavaks teha. See hetk oli minu kui vanema jaoks vist üks valusamaid. Sellega, et ta praktiliselt üldse rääkima ei hakka, ei olnud ma üldse arvestanud.

Terapeut selgitas, et laste arengus on kõik sammud üksteisega seotud. Iga oskus teeb mõnele teisele oskusele ukse lahti. Kui mõni neist arenemata jääb, liiga hilja või puudulikult areneb, paneb see ka mitmes muus osas põntsu. 

Ma ei mäleta, kui vana ta sel hetkel oli - kuskil kahe-kolme kandis. Mina olin kõik need aastad temaga eesti keeles rääkinud, aga külge oli jäänud ainult üks eestikeelne sõna. Inglise keeles oli paar tükki rohkem. Kogu ülejäänud sõnavara, mida kasutas, oli ta enda poolt leiutatud (aga läks arvesse, kuna kasutas alati sama asja kohta sama väljendit).

Peamine probleem oli selles, et ta ei paistnud rääkimise järele absoluutselt mitte mingit vajadust tundvat. Vabalt ajas asjad niimoodi ära, et osutas näpuga, talutas inimesed sinna, kuhu vaja ning enamik aega toimetas üldse omaette, verbaalset osa vähimatki igatsemata.

Sel hetkel otsustasin, et nui neljaks kahe keele elus hoidmise asemel tuleb keskenduda sellele, et laps üleüldse rääkima hakkaks. Ja läksin inglise keele peale üle. 

Väikelastele väga tavapärane "ei" pole tal kunagi kasutuses olnud. Selle aja peale kui see lõpuks sõnavarasse ilmus, oli pidevast "ei" ütlemise faasist lihtsalt välja kasvanud. "Jah" ei öelnud ta ka. Näiteks kui küsisin, kas jogurtit tahab, vastas "jogurt", mis tähendas, et tahab. Kui ei tahtnud, läks lihtsalt eluga edasi nagu poleks talle mingit pakkumist tehtudki.

Kui siis sõnu lõpuks ikka juurde tuli, avastasime, et tal on väga hea faktimälu. Enne kolmeseks saamist teadis kõiki värve, kujundeid ja tähti, numbreid luges 20-ni. Aga sellega sõnavara suuresti ka piirdus, kõne jäi puhtalt nimetamise tasemele, kuid ainult nimisõnade abil teadagi vestlust üleval ei hoia... 

(järgneb...)

Tule ja vaata Kanada kooli!

Ma olen teistelt eestlastelt korduvalt kuulnud, et Kanada koolisüsteem pole ikka sama hea kui Eestis ning põnevusega ootan, mis arvamuse ma sellest tulevikus ise kujundan. Siiamaani olen igatahes rahul (hea rääkida, sest laps pole veel null-klassiski).

Kokkupuuteid on mul siiani olnud kaks - esiteks tehti igale erivajadusega õpilase perele eraldi koosolek, kus osalesid kooli tugispetsialistid ja lapse senine tiim. Oscari terapeudid ei saanud tulla, aga lasteaia tugitöötaja ja juhataja olid kohal ning üheskoos andsime koolile info, et kus Ossu omadega hetkel on, milles võib abi vajada, millist toetust meie nendelt ootame jne. Väga hea tunne jäi sellest kohtumisest. 

Teiseks oli null-klasside tervituspäev. Null-klassi nimetatakse siin Kindergarten, mis on täiesti absurdne saksakeelne laen ja ajab eestlasi sageli segadusse, kuna tõlkes kõlab nagu lasteaed. Kindergartenisse lähevad kõik need lapsed, kes selle algamise aastal viieseks saavad (ehk vanuses 4,5 - 5,5). 

Neile lastele oli siis ühel maikuu hommikul tervitusüritus. Kõik tulevased null-klassi õpilased said rinda kleepsu oma eesnimega ja selle kõrval oli mingit värvi tähekene. Selle tähekese järgi jagati nad viie-kuuekaupa gruppidesse ja need grupid liikusid õpetaja juhendamisel ühest kohast teise.

Ühe laua juures oli värvimise leht, kuhu võis kirjutada oma nime (kui oskad) ja tuli joonistada pilt esimesest koolipäevast (Ossu joonistas emme auto - tal ilmselgelt pole kahtlust, kumb vanem teda hommikuti kohale vedama hakkab) ning pöördel värvida üks pilt. Sisuliselt vaadati, kes kui hästi pliiatsit oskab hoida.

Teise laua juures oli igaühele ports erinevaid plastiliine ja vorme, millega seda lõigata. Meisterdasid seal siis miskit.

Kolmanda laua juures oli igaühele kausike igasugu kivide, pulkade ja sulgedega, millest mingi pilt kokku panna. Näe, selline:

Kui muude laudade juures olevatel õpetajatel oli paber, kuhu nad märkmeid tegid, siis selle laua juures olev õpetaja tegi lapsest tema kunstiteosega pilti. Nii kaval lahendus - esiteks on hiljem näha, mida laps on loonud ning teiseks saavad näo ja nime kokku panna (see pilt on muidugi mu enda tehtud, nemad palusid lapsel ikka kaamerasse vaadata).

Siis vahepeal oli (jälle väikeste gruppide kaupa ja ikka vanematega koos) koolituur - alustuseks istuti tulevases muusikaruumis ja õpetaja tegi lastele sallidega mingit ringmängu ja lasi igaühel oma nime öelda, samal ajal rääkis vanematele sellest, millised meie laste koolipäevad hakkavad välja nägema. Siis tuli direktor ning palus endale järgneda ning näitas ette kõik olulisemad kohad, näiteks sissepääsu juures on kohe suur sekretäriruum (lahtine, ilma seinata), tema ülesanne on lapsi kõikide jooksvate probleemidega aidata - kui on vaja vanemale helistada, kui miskit on kadunud, kui on vaja plaastrit, kui on lõunasöök koju ununenud. Tema selja tagant pääseb direktori kabinetti. Direktor ütles, et ta käib iga õpilase sünnipäeval talle klassis sünnipäevalaulu laulmas, nii armas! Koolis on 350 last.

Edasi näidati, kus on tualetid ja siis jõudsime klassiruumideni. Ma veel ei tea, kumb neist Oscari oma saab olema, eks siis sügisel näeb. Esimene oli selline (sinises kleidis on direktor):

Püüdsin pildistada nii, et vanemad peale ei jääks, nii et osa ruumist on puudu. Igal juhul on kõikidel klassiruumidel oma välisuks, kust saab otse õue ning loomulikult ka ühendus ülejäänud koolimajaga. Kõik riided-jalanõud on klassiruumis ja ka söömine toimub sealsamas, sest siin peab ju toidu kodust kaasa võtma. Igal teisel reedel tellitakse kooli lõunaks pitsat ja kes tahab, et tema laps pitsaringis osaleks, maksab selle paar dollarit ette.

Teine klassiruum oli värvilisem ja meeldis mulle isegi veel rohkem (meie naabritüdruk käib praegu selles klassis):

Mulle sümpatiseeris, et õpetaja ja abilise lauad olid ruumi keskel, mitte tähtsalt kuskil klassi ees. Null-klassis on suur osakaal mängul ja lauas istumist väga pikalt veel ei eeldata.

Tunniplaan näeb välja selline (iga päev sama):

Hommikuring - emakeel - snäkk - lühike vaheaeg - numbrid - mäng/muusika - pikk vaheaeg - lõunasöök - kunst - mäng/muusika - klassi koristamine - asjad kotti - kojuminek.

Kool algab kõikidel lastel (ja kõikides sama piirkonna koolides) 8:40 ning saab läbi 14:20. See tähendab, et kõikide koolide juures on täpselt ühel ajal sagimist ja liikumist ning autojuhid teavad neil aegadel ekstra tähelepanelikud olla.

Mõlemad vahetunnid veedetakse õues, sadagu või pussnuge. Koolil on suur mänguväljak (kohe null-klasside akna all) ning veidi eemal rida kiikesid (10-15 üksteise kõrval). Süsteem on selline, et vahetundide ajal on null-klasside mudilased mänguväljakul ning esimeste klasside omad kiikede alal. Suuremaid sinna ei lubata. Suuremad on siis jalka- ja korvpalliväljakul, kooli aias või muudel aladel, sest neid ei pea enam nii pingsalt jälgima.

Koolil on oma väike aed, kus kasvatatakse lilli ja erinevaid aiasaadusi - igal klassil on sellega seotud omad kohustused, iga päev käiakse seal kastmas, nokitsemas, õppimas; saadusi tarbitakse koos. Jällegi, minu meelest nii lahe, et nad näevad, kuidas taimed kasvavad ja kuidas nende eest hoolitseda (suvel käivad vabatahtlikud aeda kastmas ja elus hoidmas).

Kanadas õpivad lapsed elukohajärgses koolis ehk kõik klassikaaslased elavad kodu läheduses ja kui koolil on vabatahtlikke vaja, siis alati leidub vanemaid, kes on saadaval, sest nad elavad kõik ümber nurga (meil on autoga kooli 4 minutit ja jalgsi 20). 

Ühest raamatukogu nurgast õnnestus ka pilti teha:

Kui koolituur läbi sai, läks Ossu grupp jälle võimlasse järgmist ülesannet tegema (põrandal olevatel mattidel anti ette hunnik dinosauruseid ja klotse ning vaadati, kuidas nad omavahel mängivad ja mida ehitavad), samal ajal paluti vanematel sinna lähedusse toolidele istuda ning üks õpetajatest andis ülevaate, mida sügisel oodata, et lastel peavad olema sisejalanõud, kindlasti tuleb kaasa saata vihmariided, rääkis, mida lõunaks süüa pakkida; valgustas, et neil on olemas snäkivalik kui kellelgi kõht tühjaks jääb või lõuna koju ununeb. Mingeid õppevahendeid ise ostma ei pea, kool kogub vanematelt kindla summa ja kõigile ostetakse vihikud-pliiatsid-kunstitarbed, sest need jäävad nagunii kooli, midagi edasi-tagasi tassima ei pea.

Kommunikatsioon on elektrooniline ja iga päev saab õpetajaga enne ja pärast tunde juttu ajada. Kui tunnid läbi saavad, ootavad vanemad (või muu autoriseeritud isik või pikapäevarühma töötaja) neid õues ukse juures ja õpetaja hoiab silma peal, et kõik õige inimesega koju lähevad. Ühtlasi saavad vanemad niimoodi omavahel hästi tuttavaks. Kogukonnavärk.

No ma ei tea, siiani oskan küll süsteemi ainult kiita. Oscaril oli väga tore ja huvitav hommikupoolik ja õpetajad said iga lapse kohta palju kasulikku informatsiooni, mille põhjal neid klassidesse jagada.

Aa ja see pole veel kõik. Kool algab septembris poolikute päevade ja pooliku klassiga! Esimeseks päevaks tuli kahe erineva aja vahel valida (kumb iganes paremini sobib), kus laps läheb kooli koos vanema(te)ga. Lapsed saavad omavahel (nüüdseks juba teist korda) kokku, vanematele jagatakse veidi infot ja vastatakse küsimustele. Selline kaks-kolm tunnikest. Järgmised kolm päeva käivad lapsed ilma vanemateta koolis, aga pool klassi korraga ehk ühed hommikupoole pea kolm tundi ja teised pärastlõunal pea kolm tundi. Ja alles viiendast päevast alates on terve klass terve koolipäeva korraga koos.

Vanematele muidugi paras peavalu, sisuliselt peab esimese nädala töölt vabaks võtma, aga laste seisukohast ideaalne!

Lõpetuseks sai iga tulevane õpilane omale kingikoti, kus oli kotike nendesamade sulgede-kivikeste-pulkadega, mida nad ennist kasutasid; see lahe värviline sall, millega ringmängu tehti; plastiliin, pliiatsid, käärid; ports kasulikke pabereid ja infot lapsevanemale ning ma ei mäletagi, mida kõike veel. 

Oscar oli muidugi veidi pettunud, et kott ei sisaldanud ühtegi autot, aga oh well...

Uudist kah

Tellisin omale kaks paari prille - sellline pood on, kust ainult kahekaupa saabki ja kuigi ma ainult päikeseprille tahtsin, võtsin ühed tavalised lisaks, kuigi mul neid juba kolm paari on ja ma neid haruharva kannan (nii väikese miinusega lihtsalt ei lähe tihedamini vaja). Neid uusi miinusklaasidega päikeseprille kannan seevastu kogu aeg!

Aga noh, Kanada ju. Läksin poodi, ütlesin, et näe, ostsin mingi kuu aega tagasi prillid, aga mõtlesin ümber. Mis nüüd saab? Äkki võin nende asemele hoopis ühe paari päiksekaid valida? Ja polnudki probleemi. Midagi juurde maksma ei pea, saan ühed päikeseprillid juurde. 

Ma nii armastan seda super-lihtsat tagastamise süsteemi, mida siin kõik poed pakuvad. Mul on mingi lapsepõlvetrauma sellega, kuidas Eestis oli vanasti nii, et ühtegi asja ei saanud tagastada (või sai, aga ainult kinkekaardi vastu, mis omakorda mingi aja pärast aegus - siin kinkekaardid ei aegu) ja kui näiteks saapad pärast mõnenädalast kandmist jalga ära lagunesid, siis saadeti nad mingisse müstilisse ekspertiisi, kust tuli peaaegu alati ebamäärane vastus, et "lagunesid, kuna neid on kantud, seega kliendi süü". Ja ekspertiis võttis mõnikord mitu kuud, nii et selle aja peale olid nagunii uued saapad olemas.

Lapsepõlvetraumade osas mainis sõbranna, et ta hoiab maja pidevalt nõks liiga soojana, sest ta mäletab, kuidas lapsena oli kodu hommikul ärgates "külm nagu sealaut" (neil oli ahiküte). Mina elasin küll paneelikas, aga mäletan kah neid aegu kuskilt 90ndatest, kus talvel oli toas 16 kraadi ja õliradikas küdes voodi kõrval, et päris kringliks ei külmuks.

Teisest küljest on jällegi hea, et igasugu olusid on talutud ja kõikvõimalikust virtsast läbi kõnnitud, sest muidu ei oskaks häid asju pooltki nii hästi hinnata kui praegu. 

Eesti reisi piletid ostsime lõpuks ära. Juulis siis tuleme. Ma hakkasin viimasel hetkel veel põdema, et no üldse ei taha seda kümnetunnist ajavahet ega päevapikkust lendu (korda kaks), aga Matt ütles, et ahh, mis, muidugi lähme! Ja eks lõppkokkuvõttes on kindlasti tore, ongi juba kuus aastat eelmisest korrast möödas...

Põhirõhk on seekord laste lõbustamisel, nii et olge meheks ja soovitage ägedaid mänguväljakuid ja muid kohti, kus neil tore võiks olla (Tallinn-Tartu-Pärnu trajektooril). Esialgu on nimekirjas ainult Ahaa-keskus, tagurpidi maja ja loomaaed.

Ehmatus

Ma olen lasteriideid sorteerides ikka mõelnud, et kus küll väiksemal pinnal elavad inimesed asju hoiustavad? Ja kui lapsi oleks rohkem kui kaks, läheks ju veel eriti keeruliseks, sest hoiupaigast peaks regulaarselt välja tulema mitmes suuruses asjad. Mul on kahe lapsega õnneks üsna lineaarne süsteem ja ma ikkagi ei tea, mis kuskil on. 

Riided olid vanusegruppide kaupa kastides, aga kevadel on igal pool soodusmüügid (terve pood -60%) ja korraga tekkis vajadus üle vaadata, et mis mul Oliverile järgmiseks talveks olemas on ja kas oleks kaval mingid joped-saapad ette osta? Ehk ma pidin kõik kastid ja kotid lahti tegema. Põhjaliku inimesena tegin uue süsteemi - kirjutasin igale kastile täpselt peale, et mitu pluusi-püksi-pusa ja mis suuruses selle sees on.

Aga jalanõudega on keerulisem. Need lähevad ju iga aastaga üha suuremaks. Euroopa numbrisüsteemi järgi kannab mu viieaastane juba nr 32 jalanõusid (ehk palju ei jää puudu, et varsti võime jalavarje jagama hakata). Kus ja kuidas sa neid hoiustad nii, et iga kord ei peaks ülevaate saamiseks poolt garaaži lahti pakkima?

Täna hommikul olin usin, vedasin kõik väikeseks jäänud jalatsid elutuppa, kirjutasin suuruse paberi peale ja ladusin vastavad jalanõud selle kõrvale. Nüüd saan mitu aastat järjest lihtsalt pildi avada, vaadata, mis olemas, mis puudu ja asi vask. Olen enda üle uhke. 

Uus hobi on mul ka. Matt hakkas Oscarile malet õpetama. Aga ükspäev polnud teda kodus, Oscaril oli abi vaja, andis mulle IPad'i koos maleprogrammiga ette ning ma olin sunnitud süvenema. Seal on mängud, et iga nupu liikumist ükshaaval õppida ja väike roheline dinosaurus nii ilusti seletab.

Alguses olin nagu pime kana, kes polnud isegi mitte lähedal tera leidmisele, aga mida rohkem süvenesin, seda huvitavamaks läks ning kaks tundi hiljem istusin endiselt dinosaurustega malet mängides, samas kui laps oli juba ammu alla andnud ning omi asju tegema läinud.

Ma olen alati arvanud, et male on üle mõistuse raske. Noh, ongi - kui ma Matt'iga mängin, sest tema on proff. Aga Oscariga oleme praeguseks üsna ühel tasemel ja õhtuti teeme enne magamaminekut snäkivaliku ning mängime kahekesi malet. Ja siis lähen voodisse ning mängin telefonis omaette edasi. Parem kui tiktok'i vahtida, aga üldse mitte vähem sõltuvusttekitav. Soovitan soojalt.

Mis veel? Matt on mind viimase nädalaga kaks korda jalust rabanud. Üks kord sellega, et oli meile spa-päeva organiseerinud, kõik ette ära korraldanud, lapsehoidjaga läbi rääkinud, oma megatihedas graafikus vaba päeva leidnud. Ta ei ole üldse mingi üllataja tüüp muidu. Teine kord sellega, et ütles lambist, et meil võiks veel mitu last olla. See oli NII šokeeriv üllatus, et ma ei saanud päev otsa ehmatusest (ega ärritusest!) üle.

See mõte tuli tal nii, et pärast nädalatepikkust non-stop töötamist pikutas ta ükspäev poistega voodi peal ja see oli nagu mingi stseen Bullerby`st, kus kõik oli maksimaalselt idülliline. Lapsed olid nii naljakad ja armsad üheaegselt, et sellist hetke polegi vist varem olnud.

Ja siis ta ütleski. Mis oli äärmiselt üllatav, sest me oleme aastaid ainult sellest rääkinud, kuidas tunneli lõpus paistab valgus ja varsti läheb kergemaks. Lapsi kasvatada poleks ilma igasuguse kõrvalise toeta isegi kahekesi lihtne, aga Matt'i töökoormust arvestades on see kõik sisuliselt ainult minu õlgadel. Ja ma võin julgelt omale mõlemale õlale patsutada, sest olen hästi hakkama saanud (Matti õlale ka, sest tänu temale on meil katus pea kohal ja saapad jalas). Aga see kõik on olnud INTENSIIVNE.

Ja nüüd on lõpuks see aeg, kus ma ei pea enam kunagi rase olema, saan peaaegu igal ööl hästi magada ning kahest lapsest üks on juba igati asjalik seltsiline (teine on küll väga nunnu, aga näiteks reisida temaga veel tore ei ole).

Nii et ma olin šokeeritud, et mis mõttes veel? Me oleme ainult selle nimel elanud, et meil on varsti suuremad lapsed, tervemad närvid ja rohkem vaba aega. Meist kumbki pole beebi-tüüp. Rase olemisest näen ma siiani mõnikord õudusunenägusid. Matt'i ennast pole enamasti koduski.

Aga paar tundi hiljem oli kohe reality check - mõlemad poisid röökisid täiest kõrist, tuba nägi välja nagu oleks seal mänguasjad plahvatanud ning Matt'il tuli kõrvadest tossu ja virtsavett korraga. Vaatas mulle ahastava näoga otsa ja...

...mina ütlesin, et sa tahtsid ju paari veel?

Matt naeris, et ei tea, mis tal arus oli. Mõni päev hiljem istusime hommikul kell 11 spaas tulikuumas vannis, jõime šampust ja ootasime massaaži. Kiitsime, et küll on tore mõnikord argielust paus võtta. Ei rääkinud päev otsa lastest mitte kordagi ja veetsime kaks tundi segamatult lõunat süües. See on ühtlasi ka telefonivaba spa, nii et me ei teadnud isegi seda, mis kell on. Kulus ära. 

Ja lapsi on meil õnneks täpselt ideaalne arv. Lõpp hea, kõik hea.

Kesisest suhtumisest ja untsuminekutest

Sõbranna rääkis ükspäev, et tööl oli arenguvestlus ja ta suhtumine hinnati "kesiseks". Arutasime, et osaliselt on see ka kultuuriline erinevus, sest Kanadas on nii palju kirjutamata reegleid, et isegi kui me omaarust midagi valesti ei tee, siis kusagilt ikka käriseb. 

Muuhulgas küsis sõbranna, et millega ma tegelen ning vastasin, et teen makroone. Tema vastu, et aiii, tahaks ka! Mina jällegi imestasin, et mis mõttes? Mäletan selgelt, et tegin neid, kui ta külas käis ja ta ütles, et ta ei taha ja talle pole kunagi maitsenud. 

Sõbranna vastas selle peale rahulikult, et ah, võib-olla ütlesin tõesti, ju mul oli halb tuju ja tahtsin nii öelda.

Vastasin, et näe, ongi ju ikka tõsi, et "suhtumine: kesine". 

Õhtul ütles Matt liiga valjult rääkivale Oscarile, et "use your inside voice". Ma kuulen pi-de-valt inimesi oma lapsi manitsemas, et kasutagu oma sisehäält/sisemist häält, tihtipeale patsutatakse seda öeldes omale pehmelt rinnale, et laps ikka aru saaks, kus see sisemine hääl on. Aga minu jaoks ei ole selles mitte mingit loogikat! Mis kuradima sisemine hääl? Kui mina, täiskasvanud inimene, aru ei saa, mida selle all mõeldakse, siis kuidas LAPS seda mõistma peaks?

Teine levinud variant on "indoor voice" ehk siseruumides kasutatav hääl, mis on minu meelest sama segadusttekitav, sest eeldab taustateadmist, et siseruumides peaks vaiksema häälega rääkima (samas kui me neil õueski arutult karjuda ei luba). 

Küsisin, et miks ei võiks lihtsalt öelda "quiet voice", mis sirgjooneliselt ja selgelt lapsele teada annab, MIDA temalt oodatakse.

Matt ütles, et siin on tegemist kultuurilise erinevusega - "inside voice" on kanadalaste silmis viisakam kui "quiet voice", sest viimane mõjub liiga sirgjooneliselt ja kõlab seetõttu robustemalt.

Ma poleks elu sees ise selle peale tulnud!

-

Kohalike asjade osas sain ka sellevõrra targemaks, et see Kanadas ülimalt levinud mikrolaineahi/pliidikubu ikkagi ei filtreeri praadimislõhnasid tuppa tagasi, vaid viib nad välja. 

Kunagi käisid ühed eestlased meil siin külas, ütlesid, et tobe süsteem ja et LOOMULIKULT tuleb õhk tuppa tagasi, sest pliidi kohal olevas kapis pole seda suurt hõbedast toru. Ma siis naiivselt uskusingi. Aga tegelikult on äratõmme kapi taha ehitatud ja neil ahjudel on vastavas kohas auk koos mingi spets kaadervärgiga, mis lõhna õiges suunas minema tuulutab. 

See kaadervärk läks meie omal mõned kuud tagasi ilmselt katki, sest korraga hakkas mulle tunduma, et äratõmme ei tee enam midagi. Ilmselt ei teinudki. Ja varsti läks kogu ülejäänud ahi kah manalateele.

Uus ootab paigaldamist, tegin teile pildi, et näeksite, kuhu praelõhn läheb (mikrolaineahju all on siis ventilatsioon ja valgustid, kes pole enne selliseid kohanud):

Muuhulgas sain teada, kui palju ma seda kasutan. Näiteks Oliverile soojendan piima mikrokas. Kui see katki läks, panin tulise vee kruusi jooksma ning pudeli sinna sisse soojenema. Rääkisin sõbrannale ja tema küsis, et miks sa potis ei soojenda. Mina vastu, et mis vahet seal on, kas kruusis või potis? Meil tuleb kraanist päris kuuma vett.

Tema naerab, et ei-ei, PIIMA paned potti, mitte pudeli. Hetkega on soe. Ja siis valad pudelisse. 

Aaaaaaa...

Mul tegelikult ei olnud Eestis elades aastaid mikrolaineahju ja ei tundunud üldse puudust ka. Õigemini... täpsem oleks öelda, et mul ainult mõned aastad see oli, sest terve lapsepõlve sain ju samuti ilma hakkama. Ja tegelikult saakski ilma, aga kui ta juba on... 

Näiteks Ossu tahtis ükspäev hommikul üle jäänud pannkooke pärastlõunal süüa ja siis mõtlesin, et kuidas ma neid soojendan? Pannil? Tundub kohmakam ja aeganõudvam kui hetkeks mikrosse visata. 

Kuigi SAAB muidugi. Kui vaja.

-

Makroonidest tahtsin tegelikult ka sellepärast rääkida, et need läksid mul esimest korda elus untsu. Ja paradoksaalsel kombel olid need ühtlasi kõige paremini maitsevad makroonid, mis ma siiani teinud olen! Untsu läks tegelikult ainult visuaalne pool, sest kasutasin vale otsikut ja sain sellest aru alles siis kui olin esimesed kolm pannile pigistanud. Makroon peaks olema sile ja ümar, mitte nagu kevadlille küpsis. Aga ma ei viitsinud kogu seda plöga uude kotti panna lihtsalt selleks, et kotile õige otsiku saaks panna, seega tulid säbrulised. 

Kreem, mis vahele käib, läks ka nässu, sest selle jaoks peab suhkru natukese vee sees keema laskma ja kohe tulisena muna sisse vahustama, aga mina lobisesin sõbrannaga ja lasin sel mõnda aega muliseda. Hiljem vahustades tulid munasegu sisse hoopis karamelliklotsid (mille üle ma jällegi kurta ei saa, olid soojas munarebukastmes igati maitsvad). Viskasin siis lihtsalt natuke suhkrut kreemi sisse juurde, kuna karamellitükid sõin ju ära. 

Ja no mine metsa kui head. Kuigi väga ebamakrooniliku välimusega.

Oscar, vana makroonisõber, muide ei söönudki. Sest "misasjad need on, mina küll ei taha!"

Niisama

Käisin jooksmas ja nägin naabertänaval kedagi koeraga jalutamas, pooleteist-kaheliitrine veepudel käe küljes kõlkumas.

Minust on vee joomise komme täiesti mööda läinud. Kasvasin sel ajal, mil vett sai kraanist ja kraan oli nii kodus kui koolis, ei tassinud keegi pudelit endaga kaasas. Siiani joon ainult siis, kui selle järele vajadust tunnen. Tänapäeval öeldakse, et "siis on juba hilja", aga no ma ei tea - tervis on hea, kehakaal normis, ei oska nagu millegi üle kurta.

Vanaks hakkan muidugi küll jääma, sest hiljuti märkasin, et raamatut lugedes oleks tähed justkui kergelt hägused. Hästi vähe-vähe, umbes nagu kujutaks seda endale ainult ette. Panin siiski silmakontrolli aja ning sain lugemisprillid. 

Siit moraal - ärge lugege raamatuid! Saate veel enda kohta midagi uut teada... 

-

Kanadas sai 10 aastat täis. Alles ma tulin! Vot niimoodi saadaksegi vanaks - paned asjad kuskile maha, viskad prillid ette ja ei saa ise arugi, kuhu aeg kadus.

Tegelikult ma ei kurda, mul on lahe elu olnud.

Ükspäev ladusin poes õunu korvi, kui pilk peatus siltidel - Kanada, USA, Uus-Meremaa... Meile tuuakse õunu Uus-Meremaalt? Miks? Ma saan aru mingist peenemast kraamist nagu maasikad või mandariinid, mis päris iga nurga peal ei kasva ja pikka säilitamist ei talu. Aga õunad?

Ja siis loobume joogikõrtest, sest issand-issand, maailm läheb hukka! 

-

Sõbranna mainis ükspäev, et ta ei pane kunagi kardinaid ette, sest talle meeldib selle peale ärgata, et päike hakkab tuppa paistma. Mul seevastu võiks vabalt ilma aknata magamistuba olla! Magan nagu mingi uruloom pilkases pimeduses. 

Osaliselt on asi ka selles, et tänu väikestele lastele ei saa siin majas pea kunagi kauem kui seitsmeni põõnata ja seitse tundub juba nagu luksus, sest mitte nii kaua aega tagasi oli äratus iga päev viiest (ja enne seda öösel iga mõne tunni tagant), nii et oleneb, millega võrrelda. 

Aga pimedas magada meeldis mulle juba ammu enne laste saamist.

-

Seda tahtsin ka öelda, et üks mõnusamaid hetki on see, kui ärkad ja kõik on nii soe. Ise oled soe, tekk on soe, madrats on soe. Selline täpselt soe. Nii mõnus, et ei tahagi üldse üles tulla.

-

Mis teil uut?

Maitse üle ei vaielda, aga...

Ma olen juba ammu mõelnud, et miks nii vähestel autodel topsihoidjas soojendus ja jahutus on? Seda pole ometigi keerulisem toota kui roolisoojendust või istmejahutust? 

Teine küsimus, mis mind pikalt on piinanud, on see, et kuidas mõni auto koledaks disainitakse ja kuidas see disain lõpuks ikkagi töösse on läinud? Kas omaniku laps tegi ja keegi ei julge sõna võtta? Või on siiski terve tiim ja disaini tehti halluka-seente mõju all või... kuidas? Rääkisin sõbrannale ja tema ütles, et jaa, tean, mida sa mõtled! See Nissan, mis näeb välja nagu jõehobu!

Naersin mürinal ja ütlesin, et guugeldan, aga jaa, me mõtleme vist samast autost. Aga kuidas ma selle leian? Pakkus, et guugelda "nissan looks like a hippo". Hakkasin sisse trükkima ja Google pakkus juba ise, et "nissan looks like a frog".

Näe, me polnud ainsad, kes seda kummaliseks pidasid. Ja kes oleks võinud aimata, et jõehobul ja konnal nii palju ühist on!

Kas keegi terves disainitiimis ei öelnud kordagi, et vabandust, aga midagi läks vist valesti, sest sel autol paistab olevat tõsine väärareng? 

Või näiteks see:

Keegi pidi selle kallal ju kuude (või aastate) kaupa töötama ja endamisi mõtlema, et ooohh, küll sai hea! Kas see inimene on pime?

Praegu avastasin, et mõlemad on Nissanid! Vaatame, milliseid nad veel on teinud...

Ma ütleks, et saaks ka paremini... Aga maitseasi muidugi.

Paganama lasteaed

Vihastasin täna Oscari lasteaia peale. Tegelikult on see olukord mind juba mõnda aega ärritanud, sest viimasel ajal juhtub pidevalt, et hommikuti tuleb sõnum: "täna on lühendatud päev" või "täna võtame vastu ainult eesliini töötajate lapsi", sest mõni õpetaja on haige. Seejärel anti teada, et enam ei paku lasteaed omalt poolt snäkke, vaid ka need peab lapsevanem lisaks lõunale kaasa saatma.

Siinsetes lasteaedades ei ole toitlustust, aga mõned pakuvad ennelõunast ja pärastlõunast snäkki ehk siis puu- ja köögivilju. Põhjendati, et nende lõikamine võtab õpetaja päevast liiga palju aega.

Neil on raske töötajaid leida ja hoida, sest sama palga eest võib midagi palju lihtsamat ja vähem-lärmakat teha. Samal ajal on lasteaiakohtadest puudus, seega pole vanemana midagi parata - lihtsalt kannatad ära.

Üleeile tuli lumi maha. Täna varahommikul saadeti vanematele sõnum, et lasteaed on avatud, aga "hoiame teid jooksvalt kursis, juhul kui mõni õpetaja ei peaks tööle jõudma ja peame laste arvu limiteerima" (alla kolmeaastaste puhul peab nelja lapse kohta olema üks õpetaja ning üle kolmeste puhul kaheksa lapse kohta üks õpetaja).

Ma oleks ju võinud ridade vahelt lugeda ja esimesena lasteaia värava taha jõuda, aga mina kühveldasin lund, söötsin lastel kõhud täis, vaatasin, et kõigil oleks riided seljas ja puhtad püksid jalas, lasteaia lõuna pidin veel kokku pakkima...

Jõudsin kohale ja maja ees pani üks teine perekond oma mudilast autosse tagasi ning ütles, et nad saadeti koju tagasi. Sisse jõudes andis õpetaja mulle telefoni, et saaksin juhatajaga rääkida. Juhataja ütles, et sorri, aga meil on juba 8 last ja Oscar enam ei mahu. Et temal on lumi ja ta ei saanud tööle tulla. Et "me just saatsime vanematele sellekohase sõnumi". 

Tõesti, sõnum saabus sel hetkel kui ma lasteaia uksest sisse astusin. Ehk TUND pärast seda kui juhataja oleks pidanud juba tööl kohal olema, avastas ta korraga, et ikka ei tule.

Sest lumi.

Pakkusin, et tulen talle järele. Ei sobinud. Mis mind muidugi suuremat imestama ei pannud, sest meil nii palju lund ei ole, et see transporti peaks häirima.

Pakkisin siis mõlemad lapsed tagasi autosse ja tulin tagasi koju. Arvake ära, kes on homme punkt see minut kohal kui lasteaed avatakse?

Millal pulma saab?

Sugulane postitas pildi kihlasõrmusest, kirjutas juurde, et "juba ongi aasta möödas" ja mina kasutasin võimalust, et küsida, millal pulma saab? Sest koos on nad olnud juba pea 10 aastat.

Ma olen sellele teemale mitu päeva mõelnud. Pooled mu eesti sõpradest on 10-20 aastat koos elanud, lapsed suureks kasvatanud, aga pulmi veel ei paista, kuna "tahaks suurt pidu" (teine pool tutvusringkonnast tegid kas väikese pulma või liiguvad ühest suhtest teise ja pole abiellumiseni jõudnud).

Ka mina unistasin noorena suurest peost. Lihtsalt sellepärast, et ideena tundus nii vägev kogemus. Aga mida vanemaks sain, seda stressirikkam kogu mõte näis ja tähelepanu keskpunktis ma kah enam olla ei taha.

Suurem osa pulmapäevast on ju esinemine teistele - tseremoonia, tordi lõikamine, tants ja miljon muud asja. Mingil ajal peab pildistamas käima ja külalised kuskile maha jätma. Süüa tahaks ja korra niisama maha istuda. Lõpuks oledki igaühega neist 100+ külalisest korra viisakusest klaase kokku löönud, aga sisuliselt aega veetnud ehk kümnega, kui sedagi.

Peo maksumusest ei saa üle ega ümber - pulm on kallis. Jah, kingitustena tuleb osa raha tagasi, aga sellest hoolimata on see väga kulukas ettevõtmine. Paraku on rahaga alati midagi muud asjalikku peale hakata - osta suurem kodu, parem auto, uus suusavarustus või reis palmi alla. 

Ratsionaalse inimesena tahaks meelde tuletada, et Eestis lahutatakse pea pooled abielud. Ehk kui sa siis säästad nagu hull, jätad maja-auto-suusad ostmata, on 50/50 tõenäosus, et saad küll suure peo peetud, aga mõned aastad hiljem kirjutad juba lahutuspaberitele alla. 

Sugulasele soovitasin, et kui niipea ei saa suurt pulma teha, võite ju lihtsalt kahekesi või väikeses seltskonnas abielluda ning peo koos saja külalise ja jämmiga mingiks aastapäevaks sättida. Saan muidugi aru, et eks sel ole oma võlu, et pulm kogu saba ja sarvedega korraga oleks. Lihtsalt peaasi, et see mingiks helesiniseks unistuseks ei jääks, mida seni edasi lükatakse, kuni kogu asi ajas mõtte kaotab.

Mina pole muidugi kõige objektiivsem inimene ütlema, et mis on õige. Meie kutsusime kumbki ühe sõbra koos kaaslasega (Kanadas ei saa kahekesi abielluda - kaks tunnistajat peab olema) ja oligi kõik. Pulmapäeval oli täiesti ükskõik, mis mu ümber toimus, ma olin lihtsalt nii piiritult õnnelik selles omas väikeses mullis, koos oma isikliku abikaasaga.

Tagasi vaadates tunnen rõõmu, et meil on perena ühine nimi ja mälestuseks albumitäis ilusaid pilte. Absoluutselt ei oma tähtsust, kui suur või väike oli pidu, kas iga vanatädi ning endise töökaaslase uus kaaslane olid lauas esindatud või kas külalisi oli 4 või 400. Pulmapäevaga on nagu muude suurte ja oluliste asjadega (koolilõpetamine, sünnitus või hambaarstilkäik), et kui see on tehtud, siis ongi tehtud ja jumal temaga. See, mis loeb, on tulemus. 

Mis mõtted teil on? Tiim "väike pulm" või tiim "suur pulm"?

Seitse?

Sõbranna ütles jõululauas, et tal on ideaalne mees ja ma olen nüüd juba mitu nädalat pead murdnud, et mis teeks minu jaoks mehe ideaalseks? 

Meil Matt`iga on selles mõttes täitsa tavaline suhe, et vahel on tõusud ja vahel mõõnad, aga ideaalne pole meist küll kumbki. Ükspäev meenutasime, kuidas üks tark inimene enne Oscari saabumist ütles, et statistika näitab, et paarid on kõige õnnelikumad enne laste sündi... ja uuesti umbes siis kui kõige noorem laps viieseks saab. 

Ma ikka imestan neid, kes mingi miljon last järjest saavad. Kuidas nad jaksavad? Sest kui tahta olla hea vanem, jääb iseenda tassi täitmiseks ja heaks kaaslaseks olemiseks suhteliselt vähe aega. Aga kui lapsi nende esimesel kolmel-neljal aastal prioriteediks ei sea, siis... mis mõte nende saamisel üleüldse on? 

Võtame näiteks selle naispoliitiku, kes (lapsesaamise mõttes) auväärses eas oma seitsmendat ootab. Kuidas tal töö ja karjääri kõrvalt esimese kuue jaoks piisavalt aega jääb? 

Ma ise naudin seda, et kõik Oliverist üle jäävad asjad saab järjest ära anda. Et see etapp on läbitud. Ootan, et ühel päeval oskavad kõik end ise riidesse panna, potil käia ja ei kuku magades voodist välja. Unistan, et kunagi saab köögikappidelt magnetlukud eemaldada ja trepi eest värava ära võtta.

Kui Matt'i õde külas käis, siis ta mingi hetk pakkus, et "võin ta beebit süles hoida, kui tahan". Viisakusest siis hoidsin natuke. Ja sain aru, et minu jaoks on liiga vara. Mulle ei seostu see "oi-kui-nunnu-pisike" (nagu enne ise emaks saamist), vaid "jumal-tänatud-et-mul-endal-enam-nii-väikest-pole". 

Sõbranna ütles, et tal läheb noorem juba kooli, aga teiste beebisid ikka veel sülle ei taha. Et äkki see ei lähegi üle?

Vaatasin ükspäev Instagramis kellegi kodutuuri ja ta mainis esikus oleva nelja paari jalanõude kohta, et talle meeldib ülejäänud ära panna, et esik liiga segamini ei tunduks. Ta elab üksi. Meie puhul tuleb need neli pidevalt-kasutuses-olevat paari järelikult neljaga korrutada, mis selgitab ilmekalt seda, miks esik pidevalt segamini ja liivane on.

Kujutate ette, kui suurt esikut on seitsmelapselisel perel vaja?

Või mismoodi käib pesu sorteerimine? Seitse pluss vanemad - üheksa inimest. Kui ema on kodune, siis ta üldiselt teab, kellele mingi riidetükk kuulub. Aga kui ei ole kodune? Kui sul on kõva karjäär ja seitse last, siis kes selle müsteeriumi ära lahendab? Jäetakse hunnik diivani peale, et iga laps enda asjad ise kaasa haaraks? Ma olen teismeline olnud ja ärge tulge mulle rääkima, et see toimiks.

Eile valmistasin õhtusööki, Oscar istus teisel pool köögiletti. Ajas juttu ja "kogemata" joonistas valgele töötasapinnale rasvakriidiga hunniku kollaseid ringe. Ma panin alles siis tähele kui ta kurtma hakkas, et need maha ei tule. Mõtlesin, et ohoo, hea võimalus oma psühholoogiateadmised tööle panna ja ideaalne ema olla. Selgitasin hästi rahulikult, et me joonistame ainult paberile (paberihunnik oli seal kohe kõrval). Rääkisime ilusti läbi, et lisaks lauaplaadile ei sobi ka põrand ega sein. Küsisin, mis ta arvab, kuidas see puhtaks saada? Proovis rätikuga nühkida ja tõi natuke vett - kumbki ei mõiganud. Jagasin oma tundeid, ütlesin, et mind teeb kurvaks kui ta valge laua peale kollased ringid teeb ja need maha ei tule. Lohutasin, et eks proovime hiljem mõne kemikaaliga.

Hakkisin vahepeal veel paar asja supi sisse ja märkasin siis, et kollaste ringide kõrvale olid tekkinud jämedad sinised ja punased kriipsud. Jälle töötasapinna peale!!! Nagu.... kas ma JUST ei rääkinud sellest?

Siis ma ei osanud enam sellist terapeudi rolli võtta, ütlesin juba natuke pahaselt, et kuule, see küll okei ei ole. Kas sulle meeldiks kui ma su mänguasjade peale niimoodi joonistaks? Vot, mulle ka ei meeldi kui sa mu köögi täis sodid.

Sebisin siis veel ühtteist õhtusöögi kallal kui Oscar kriimulisele ekraanile osutades korraga õnnetult mainis, et oiiii, aga rasvakriit ei tule IPad'i pealt ka maha!

Mu kannatlikkuse tase on tänu lastele kõvasti tõusnud, aga... ütleme nii, et on hetki, mil ma mõtlen, et kuidas on võimalik neid tervelt seitset tahta? Ja kas kannatlikkus kasvab iga lapsega üha suuremaks või tuleb ühel hetkel sein ette ning hakkad sujuvalt hullumeelsuse poole triivima? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid.