Nii rase, noh

Käisin kirurgi vastuvõtul ja sain palju huvitavaid asju teada! Esiteks kurtsin, et tunnen ennast kuidagi nii palju rohkem rasedana kui eelmisel korral. Noh, mul on muidugi ka objektiivselt võttes mingeid selliseid hädasid, mida Oscarit oodates polnud, näiteks see parem säär, mis on üleni sinine ja kobrulisi veene täis. Valutab ju ka. Jah, seda häda saaks iseenesest veidi leevendada kui kannaks spetsiaalseid tugisukkasid, aga arst ütles juba täitsa alguses, et neist on abi ainult siis kui enne voodist tõusmist jalga tõmmata ja alles magama minnes ära võtta. Kuna veenid plahvatasid mu jalal juba teisel raseduskuul, oleks see tähendanud kaheksa kuud järjest mingis pigistavas sukas elamist. Ma ei hakanud proovimagi. Seda enam, et asi oli kohe esimesest hetkest peale nii halb, et hiljem ootavad mind nagunii süstid ja operatsioon, midagi väga drastiliselt sukaga päästa poleks saanud.

Aga jah, ma tunnen ennast väga rasedana. Kirurg rääkis, et teise (ja iga järjestikuse) rasedusega tunnebki enamik naisi end umbes kolm nädalat ajast ees olevat. Keha mäletab, mida teha; kõht tekib varem, kogu valmistumine käib kiiremini. See omakorda tähendab, et kui Oscar tuli välja 39ndal nädalal, siis seekord tunnen end 39ndal nädalal juba 42 nädalat rasedana!

Ma ütlesin, et pole võimalik, ma tunnen juba praegu, et kohe on viiekümnes algamas! :)

Huvitaval kombel vastavad kõik mõõdud ja kaalud täpselt sellele, kus nad praegu olema peavad. Nii et see ebamugavuse pool on puhtalt tunnetuslik. Ja endiselt ei suuda ma ära imestada, kuidas paljudele naistele meeldib rase olla! Mulle näiteks meeldivad terved hambad ja sellepärast käin tihti hambaarsti juures kontrollis, aga puurimise osa mulle näiteks ei meeldi. See on lihtsalt vahend, et eesmärgini jõuda. Nagu ka rasedus. Eks elame üle muidugi! Pole enam palju jäänud ka.

Kuna Oscar sündis keisrilõikega (oli tuharseisus ja ultraheli andmetel ka mõõtudelt suur), on mul seekord valida, kas proovida ise sünnitada või valida plaaniline keiser. Ise sünnitamisel on pärast keisrit mõned lisaohud pluss veidi väiksem õnnestumisvõimalus ja ma ausalt öeldes pole klassikaline ürgnaine, kes tahaks kõike seda "mõtestatud valu" ja muud kaasnevat kogeda. Seega lähen juba teada-tuntud teed ja tuleb jälle keiser.

Kuupäevi anti kaks. Esimene "ametlik" ja teine "tagavaraaeg" üheksa päeva varasemaks "juhuks kui end selleks ajaks juba täiesti puruõnnetuna tunnen". Ütles nii toredasti, et me ei sunni sind kauem rase olema kui sa tunned, et suudad. Inimlik, noh. Tunneli lõpust hakkas jälle valgus kenasti paistma!

Labastest kommentaaridest

Ma vahel mõtlen, et kes need inimesed on, kes eesti uudiste alla kommentaare kirjutavad? Kas see ongi aus läbilõige rahvastikust? Ühest küljest tahaks uskuda, et ei ole. Teisest küljest... mine tea.

Näiteks poliitikaga seotud teemades jääb silma palju tarbetuid isiklikke solvanguid. Eriti kõvasti saavad hagu naised, näiteks endine president ja Kaja Kallas. Mind jubedalt härib kui inimestel pole midagi sisulist öelda ja siis mõnitatakse välimust või antakse hüüdnimeks KaKa. Ma olen alati arvanud, et kaka-naljade tase saab hiljemalt lasteaia lõpuks otsa, aga võib-olla siis ikkagi mitte.

Vahele avaldatakse artikleid sellest, et ehmatavalt suur osa Eesti lastest tegeleb enesevigastamisega, et koolides on väga palju kiusamist, et Eesti lapsed-noored on suitsiidijuhtumite poolest maailmas esirinnas. Noh ja siis ma mõtlengi, et kui see laste osas nii selgelt ametlikku statistikasse jõuab, siis kust kõik alguse saab? Võib-olla ongi neid kaka-naljade tasemele kinni jäänud vanemaid ikkagi nii palju, et ka järgmine põlvkond saab kahjustatud juba enne kui nad suureks jõuavad kasvada?

Koroonateemadest ma üldse ei räägi! Seesama lasteaia-seltskond arvab oma lõbusate kakanaljade vahel täiesti tõsimeeli, et kui paar FB postitust ja youtube-i videot on ära vaadatud, siis põhimõtteliselt juba ollaksegi arst või teadlane. Arusaamine meditsiinist, uuringutest ja isegi lihtlabasest statistikast on paraku küll olematu, aga selle teeb tasa vali hääl ja lõputult läbinämmutatud loosungid. 

Kuskil oli artikkel, mis pakkus, et vaktsineerimata inimestele võiks haiglaravi piirata. Ja ma tõsimeeli ei saa aru, miks vaktsiinivastased sellele nii tuliselt vastu on? Nende sõnavõtte lugedes jääb mulje, et arstid on lollid ja pahatahtlikud ning ravimitööstus on ainult sellele üles ehitatud, et sind ära tappa. Igaühel on õigus oma arvamusele ja jumala eest, mina ju ka ei tea, võib-olla see kõik ongi tõsi?! Aga mulle jääb selgusetuks, et kuidas nad sel juhul üldse haiglasse julgevad minna? Ilmselgelt ei tegele nendega seal Nõid Nastja ning medikamendid ei koosne teepuuõlist ja c-vitamiinist.

Eesti on koroonajuhtumite arvult miljoni inimese kohta 19. kohal maailmas (ehk 176 riigis on olukord parem kui Eestis), aga kommentaare lugedes jääb mulje nagu oleks just eestlased oma vaktsiinivastasusega jackpot'i koju toonud ja end tõhusalt "paha meditsiini" eest kaitsnud. 

Kui ma puhtalt numbreid vaatan, siis... vist ikka ei tulnud nii hästi välja ju?

Aga noh, üks õhtu juhtusin nägema toredat uut telesaadet "Poissmeeste pidu" ja kui enne oli raskusi ette kujutamisega, et millised need inimesed reaalsuses võiks olla, kes kõiki neid vihaseid ja rumalusest nõretavaid kommentaare kokku klopsivad, siis... noh, nüüd ma suudan neid juba oluliselt paremini visualiseerida. Nad vist ikka ONGI päriselt olemas...