15 oktoober, 2021

Labastest kommentaaridest

Ma vahel mõtlen, et kes need inimesed on, kes eesti uudiste alla kommentaare kirjutavad? Kas see ongi aus läbilõige rahvastikust? Ühest küljest tahaks uskuda, et ei ole. Teisest küljest... mine tea.

Näiteks poliitikaga seotud teemades jääb silma palju tarbetuid isiklikke solvanguid. Eriti kõvasti saavad hagu naised, näiteks endine president ja Kaja Kallas. Mind jubedalt härib kui inimestel pole midagi sisulist öelda ja siis mõnitatakse välimust või antakse hüüdnimeks KaKa. Ma olen alati arvanud, et kaka-naljade tase saab hiljemalt lasteaia lõpuks otsa, aga võib-olla siis ikkagi mitte.

Vahele avaldatakse artikleid sellest, et ehmatavalt suur osa Eesti lastest tegeleb enesevigastamisega, et koolides on väga palju kiusamist, et Eesti lapsed-noored on suitsiidijuhtumite poolest maailmas esirinnas. Noh ja siis ma mõtlengi, et kui see laste osas nii selgelt ametlikku statistikasse jõuab, siis kust kõik alguse saab? Võib-olla ongi neid kaka-naljade tasemele kinni jäänud vanemaid ikkagi nii palju, et ka järgmine põlvkond saab kahjustatud juba enne kui nad suureks jõuavad kasvada?

Koroonateemadest ma üldse ei räägi! Seesama lasteaia-seltskond arvab oma lõbusate kakanaljade vahel täiesti tõsimeeli, et kui paar FB postitust ja youtube-i videot on ära vaadatud, siis põhimõtteliselt juba ollaksegi arst või teadlane. Arusaamine meditsiinist, uuringutest ja isegi lihtlabasest statistikast on paraku küll olematu, aga selle teeb tasa vali hääl ja lõputult läbinämmutatud loosungid. 

Kuskil oli artikkel, mis pakkus, et vaktsineerimata inimestele võiks haiglaravi piirata. Ja ma tõsimeeli ei saa aru, miks vaktsiinivastased sellele nii tuliselt vastu on? Nende sõnavõtte lugedes jääb mulje, et arstid on lollid ja pahatahtlikud ning ravimitööstus on ainult sellele üles ehitatud, et sind ära tappa. Igaühel on õigus oma arvamusele ja jumala eest, mina ju ka ei tea, võib-olla see kõik ongi tõsi?! Aga mulle jääb selgusetuks, et kuidas nad sel juhul üldse haiglasse julgevad minna? Ilmselgelt ei tegele nendega seal Nõid Nastja ning medikamendid ei koosne teepuuõlist ja c-vitamiinist.

Eesti on koroonajuhtumite arvult miljoni inimese kohta 19. kohal maailmas (ehk 176 riigis on olukord parem kui Eestis), aga kommentaare lugedes jääb mulje nagu oleks just eestlased oma vaktsiinivastasusega jackpot'i koju toonud ja end tõhusalt "paha meditsiini" eest kaitsnud. 

Kui ma puhtalt numbreid vaatan, siis... vist ikka ei tulnud nii hästi välja ju?

Aga noh, üks õhtu juhtusin nägema toredat uut telesaadet "Poissmeeste pidu" ja kui enne oli raskusi ette kujutamisega, et millised need inimesed reaalsuses võiks olla, kes kõiki neid vihaseid ja rumalusest nõretavaid kommentaare kokku klopsivad, siis... noh, nüüd ma suudan neid juba oluliselt paremini visualiseerida. Nad vist ikka ONGI päriselt olemas...

12 oktoober, 2021

Sügistegemised

Mulle on siinne sügis alati meeldinud. Päikest on palju ja loodus püsib kuude kaupa värvilisena. Saab lõputult kampsuneid ja tenniseid kanda. Praegu on muidugi see probleem, et mitte miski ei mahu selga ja tennisepaelu on raske kinni saada. Rõõmustan kui on vihmane ilm ja saab kummikuid jalga panna, sest neil ei ole nööre.

Iga jumala kord kui keegi hakkab võrdõiguslikkusest rääkima, tahaks röögatada, et kus see võrdõiguslikkus lapsesaamise juures on??? Kohe näha, et jumal pidi meessoost olema - kuidas muidu kogu ebameeldiv ja raske osa naiste peale jäi...

Aga ei ole hullu. Täna ostsin omale järjekordse suurema ürbi, mis ei saa poolel kõhul otsa ja nüüd on jälle mõnda aega hea. Muidu võiks ju Matti omi kanda, aga ta on nii pikk, et tema riiete käised ulatuvad mulle põlvedeni. 



Siinse sügise kohustuslik dekoratsioonielement on kõrvits. Kanadas ja Ameerikas tähistatakse tänupüha, mis märgib saagikoristuse lõppu. Kuna tegelikkuses ei ole linnastunud inimestel saagi korjamisega enam midagi pistmist, siis kasutatakse võimalust vähemalt kõrvitsad oma käega välja valida. Neid muidugi müüakse ka kõikides poodides, aga soovi korral võib otse farmi sõita ja porise põllu pealt sobivad ise välja valida.

Kõrvitsapõlluga käib tavaliselt kaasas ka maisilabürint, millest mul kahjuks pilti pole, aga siit on natuke äärt näha:



Kõrvitsapõld jääb pildil nende valmis korjatud kõrvitsate taha ja soovijad võivad sobiva ka sealt välja valida. Lastega selline tore meelelahutus, tänapäeval pole ju igaühel maavanaema, kelle põllu peal pori sees müttamas käia.

Põllu ja sissepääsu vahel töristas traktor, mille järelkärus põhupakkide peal istuvad inimesi sõidutati. Mitte, et distants kõndimiseks liiga pikk oleks, aga meelelahutusena tore.


Ja farmis olid muidugi ka kitsed, jaanalinnud, põrsad, kanad - kogu loomaaed. 

Ma olen siinseid pühasid hindama õppinud. Täpselt nagu keset talve on jõulud, mis aitavad pimeda ja külma aja rõõmsamaks muuta, on siin sügiseti tänupüha koos kõigi kõrvitsate ja dekoratsioonidega ning sellest mõni nädal hiljem halloween. Pole aega tähelegi panna kui ilm külmemaks ja vihmasemaks muutub.

Tänupüha puhul küpsetatakse traditsiooniliselt kalkunit ja kõrvitsakooki, saadakse pere ja sõpradega kokku, vaba päev antakse muidugi ka. Aga Kanadas on tegelikult igas kuus üks esmaspäev vaba - neil on kõikvõimalikud tähtpäevad mugavalt nädalavahetuse kõrvale sätitud. Ja kui liikuv püha (näiteks jõulud) langeb nädalavahetusele, on sellele järgnevad äripäevad vabad.


Kuna detsembrisse ma sel aastal midagi ei plaani - eks näis kui palju beebi kõrvalt üldse aega ja tahtmist millekski jääb - on mul juba praeguseks enamik jõulukingitusi ostetud ja pakitud. Peaaegu oleks hakanud ka beebiriideid soetama, aga suutsin end siiski kokku võtta ja alustuseks vaadata, mis kodus olemas on. Ja selgus, et polegi miskit juurde vaja. Teise lapse saamine on esimesega võrreldes ikka täitsa tasuta!

Peaaegu neljaaastane vahe on selles mõttes kah hea, et ma ei mäletanudki pooli riideid, mis Oscaril on olnud. Osa neist ei jõudnud vist selgagi. Ja kohe päris kindlasti ei mäletanud ma seda kui väike ta sündides oli! Need kõige esimesed hilbud on ikka lausa miniatuursed...