23 detsember, 2020

Miljon silmapööritust

Mõtlesin ükspäev sellele aastale tagasi ja sain aru, et mul pole erilist põhjust kiruda. Esiteks on isiklikke kordaminekuid päris mitmeid, näiteks kanada kodakondsuse saamine ja abiellumine. Teiseks on olnud pandeemiat huvitav jälgida - ühest küljest oleme inimkonnana justkui tugevad ja arenenud, oskame kosmosesse lennata ja puha, aga siis tuleb koroona ja terve maailm on käpuli maas. Nii suurtest asjadest loevad järeltulevad põlved ajalooõpikust, aga meie oleme oma silmaga näinud. 

Matt rääkis, et sel hooajal ei ole peaaegu üldse ülemiste hingamisteede haiguseid ja kuna koroonaproove testitakse siin ka gripi suhtes (sümptomid on väga sarnased), on selgunud, et BC-s, kus me (koos ülejäänud 5 miljoni inimesega) elame, pole sel hooajal registreeritud mitte ühtegi (!) gripijuhtumit. Maski kandmine, distantsi hoidmine ja pleksiklaas, mis igale poole ette on pandud, hoiab lisaks kergesti nakkuvale koroonale ka mitte nii kergesti nakkuvad haiguseid ära.

Näiteks Oscar, kes oli terve eelmise sügis-talve-kevade nohus ilmselt rohkem kui ilma nohuta, vahele veel törts palavikku ka, pole sel aastal kordagi haige olnud. Väga positiivne!


Isiklikust arengust veel nii palju, et õppisin lõpuks ometi ideaalseid võiroose tegema. Leidsin ühest toidublogist retsepti, aga midagi jäi maitses või tekstruuris nagu puudu. Tegin korraliku uurimistöö, sain teada, "kuhu koer on maetud", timmisin veidi ka suhkru/soola kogust ja nüüd on mul selline retsept, millega võib igati rahule jääda.

Ükspäev mõtlesin, et tahaks kohvi kõrvale midagi head, aga pagariärisse ei viitsinud sõita ja ise tehes on jälle see häda, et keegi peab terve plaaditäie saia hiljem ka nahka pistma - ühekaupa ju ei küpseta. Siis aga otsustasin, et miks mitte? Tegin retsepti väiksemaks ja küpsetasin neli võiroosi. Kolm ja pool kui täpne olla, see neljas oli veidi alamõõduline.


Selle aasta lõpuks jõudsin ühtlasi sellesse punkti, kus kodu lõplikult sisustatud sai. Kogu aeg oli kuskilt mõni detail puudu, mingi pilt või riiul või muud väikest. Kõige viimaseks-hapupiimaseks jäi magamistoa sein, kuhu ma mitte kuidagi miskit sobivat ei leidnud, aga tühjaks jätta kah ei tahtnud, sest sellisena nägi lagedavõitu välja. 

Ja halleluuja - vahel leiab ka pime kana tera, sest need pildid leidsin küll täiesti kogemata, aga tundusid paljutõotavad ja koju ma nad tõin. Ise olen rahul ja Matt küsis minu arupärimise peale üllatunult, et kas need on uued või? Talle tundus, et kogu aeg on seal rippunud. Mehed!


Hm, mis veel? Lugema olen sel aastal hakanud lausa tööstuslikes kogustes. Igatsesin neid aegu, kus raamat oli A ja O, sest internetti polnud veel leiutatud. Ma olen nii kaugest minevikust pärit. Algus läks vaevaliselt, aga nüüdseks olen jõudnud punkti, kus raamat tundub ekraanidest huvitavam ja selle aasta tulemuseks on hetkeseisuga 69 teost.

Loen peamiselt reitingute alusel ja alla 4.2 punkti üldiselt midagi ette ei võta. Elu on liiga lühike, et keskpärasele kirjandusele võimalust anda. Ma tean, et madalamate hinnetega teoste hulgast võib pärleid leida, sest lugemiselamus on ju subjektiivne. Ja samas tuleb ka ette, et teiste poolt väga heaks kiidetud raamat ei lähe mulle üldse mitte nii väga peale.

Näiteks hiljutine leid, mis algas nii üle mõistuse läilalt, et pidin end ikka kõvasti sundima, et pooleli ei jätaks. See oli nagu mingi ülepingutatud segu "Videvikust" ja "Hallidest varjunditest", kus naine kohtub juhuslikult mehega, kes:

- on füüsiliselt üliatraktiivne, lihastes ja teab mis veel
- üsna noor
- noorusele vaatamata ajukirurg
- (mis tähendab, et minu arvutuste kohaselt pidi ta arstiteaduskonnaga alustama umbes sel ajal kui eakaaslased alles algkooli lõpetasid, aga teate - mõni lihtsalt ongi väga andekas)
- tal ei olnud kunagi ühtki suhet olnud ja ka ei plaaninud kellelegi rohkem kui üht ööd pühendada, aga loomulikult armus peategelasse kõrvuni (ohh, romantika).

Ma ei tea, kas see ongi klassikaline naiste unistus või lihtsalt kirjaniku vildakas fantaasia, aga lääge-magusad armastuslood ei ole minu tassike teed ei paberil ega reaalsuses. 

Ja seda pean kah mainima, et sõna "ajukirurg" kasutati raamatu esimeses veerandis nii-ii palju kordi, et kui oleks iga kord näiteks lonksu veini võtnud, poleks 20ndast leheküljest kaugemale jõudnudki, enne oleks jõudnud end surnuks juua.

Aga lähme edasi:

- peategelane sai kuti õega kohe parimaks sõbrannaks (iseenesestmõistetavalt)
- ja kui teda esimest korda mehe perele tutvustati, haaras ämm ta tugevasse embusesse ning teatas, et tema olevatki see ingel, kelle saabumist on perekond juba viimased kümme aastat oodanud
- siis mainis keegi, et "te peaks abielluma" (nad olid selleks hetkeks ainult mõned kuud tuttavad olnud), mispeale kuum ajukirurg (sest ärgem unustagem, et ta on ajukirurg, ajukirurg, ajukirurg) leidis, et see on geniaalne idee ning nõudis, et nad järgmisel päeval Las Vegasesse lendaks ja KOHE abielluks, mida nad siis muidugi tegidki
- noh ja siis vahepeal ilmus välja VEEL üks superkuum mees, peategelase teismeea kallim, kes SAMUTI oli vahepealsed aastad viisakalt vallaline olnud, sest peategelane oli ka tema unistuste naine ja et liiga vähe-läilaks ei läheks, oli ta nii muuseas ka tippkokk ning linna kõige parema restorani omanik. Noh, rikas muidugi ka. Ja ainus, mida ta üldse elult tahtis, oli muidugi see naine.

Mul on sellise suhkruvati jaoks liiga kuiv aju, ratsionaalsusesagar peksis kogu aeg häirekella. Maitseasi, noh. Edasi läks tegelikult heaks ja selle teise poole põhjal oleks võinud isegi neli-viis punkti anda. Aga algus oli minu jaoks nii piinarikas, et hakkasin muretsema, et kui veel ühe korra silmi pööritan, võivad nad enne peast välja kukkuda kui raamatuga poole peale jõuan. Ei kukkunud siiski.


Ma ei tea, miks ma nii pikalt sellisest raamatust jahun, mida teistele ei soovitaks, aga inimesed on erinevad ja kui teile roosamanna peale läheb, mis aitaks esimese poole vastu pidada, siis palun: "Ei iial enam"/ "It ends with us" Colleen Hoover. Keskmine hinne on tal kõrge, nii et mina olen oma silmapööritusega kenasti vähemuses.

Aga perevägivallast (millest see lõpuks hoopis räägib), on tegelikult palju paremaid teoseid kirjutatud.

Muid uudiseid vist polegi. Meil on siin korralikud koroonapiirangud - kõik kokkusaamised on jaanuari teise nädalani keelatud, nii et jõule tähistab iga pere ainult nendega, kellega koos elab. Mõnusa õhtusöögi teen ikka, glögi saab ka ja Oscari jaoks oleme kuusealuse kinke täis kuhjanud. Ja kuigi ma muidu suurem asi lumesõber ei ole, lootsin, et äkki tuleb seekord vähemalt jõuluks lumi maha, et natuke erilisem oleks. Ja eile tuligi! Meil on veidi liiga soe, et see püsima jääks, aga vähemalt on korra nähtud ja mina olen valmis aastale kriipsu alla tõmbama. Häid pühi!