20 aprill, 2021

Kuidas uued "kanad" sisse kolida üritasid

Eile hommikul helistas naabrinaine, et kuule, sul on kaks paabulindu ukse taga! Normaalne. On teil muidu kunagi juhtunud, et paabulinnud ukse taha tulevad?

Paabulinde leidub siin mitmetes linnades, aga tavaliselt okupeerivad nad parke, mitte ei käi inimestel ukse taga. Meie linnas on neid nii vähe, et ma ise polnud siiani kordagi näinud, aga sõber räägib tihti, kuidas nad ta poja kooli juures ringi jalutavad. 

Paabud on üsna rahulikud, päris katsuma muidugi ei tasu minna, aga see neid väga ei häiri kui inimene lähemale kõnnib. Ju nad ole harjunud. Peamine probleem, mida tekitavad, on see, et isased ründavad mõnikord pargitud autosid, sest näevad peegeldusel iseennast, arvavad, et see on konkurent ning lendavad kallale.

Saba on uhke, aga aju väike. Mis sa teed...

Need uhke sabaga isendid on isased, emased näevad palju tagasihoidlikumad välja. Saba avatakse täies mõõdus, et pruudile muljet avaldada või vaenlast minema ehmatada. Mul ei õnnestunud seekord sabashow'd näha, sest mõlemad olid isased ja omavahel ilmselt pigem platoonilistes suhetes, polnud vaja vastastikku muljet avaldada.

07 aprill, 2021

Paarisuhte küsimustik, 2. osa

Nonii, jätkame siis. Meenutuseks, et need küsimused olid algselt mõeldud partnerile, saamaks teada kui hästi ta sind tunneb (ja sina teda). Aga ma leidsin, et tore oleks ka iseenda osas läbi mõtiskleda.

Kaks inimest, keda ma kõige enam imetlen - üks sõbranna, kes on sõna otseses mõttes end küünte ja hammastega üles töötanud ning jõudnud absoluutselt igas mõttes eluga sinna, kuhu on tahtnud jõuda. Nii sihikindlaid inimesi on minu meelest vähe. Minu enda elu on rohkem nagu sikk-sakk olnud - hakkan kuskile poole pürgima, aga siis tuleb mingi väljakutse, mis viib mind täitsa teise kohta (noh, teisele poole maakera või uuele erialale või uude suhtesse), kus ma omakorda vaatan, et hmm, pole paha! Lõppkokkuvõttes olen minagi jõudnud enam-vähem sinna, kuhu jõuda olen tahtnud, aga mitte tänu sihikindlusele, vaid täiesti kogemata! Ja kindlasti mitte sellist marsruuti pidi, mida ma nooremana visualiseerisin.

Teine, keda imetlen, on Jordan Peterson, sest mulle on intelligentsed mehed alati meeldinud. Tema loengute, intervjuude ning muude sõnavõttude kuulamine on alati puhas rõõm. Ja targemaks saab ka.

Mis oleks mu lemmikviis õhtut/nädalavahetust veeta - ohhh, tahaks koroonavaba aega, et sõbrad saaks külla tulla! Mulle õudselt meeldib võõrustada! Süüa teha, ette valmistada, isegi pärast koristada meeldib. Sõbrad ise meeldivad muidugi ka. 

Mis on mu suurim hirm/mida kõige rohkem kardan - ämblikke. Absoluutselt kindlasti ämblikke. Ja herilasi. Eelmisel suvel jõudsid meile need uued megasuured aasia tapjaherilased, keda ma küll õnneks veel näinud ei ole, aga ausalt öeldes väga ei taha ka. Laiemas plaanis on suurim hirm see, et kellegagi lähedastest midagi juhtub.

Mis on mu lemmik lapsepõlvemälestus - igasugused lauda ja loomadega seotud asjad. Vanavanematel oli talu ja kuna ma kõik suved ja nädalavahetused nende juures veetsin, on mul kuhjaga mälestusi lemmiksigadest, kes mind nähes kohe külili viskusid (ma käisin neid sulus harjaga sügamas), vastsündinud vasikatest, kellele sai ämbrist sooja piima joota ja üldse sellistest asjadest. Muidu ma eriline loomasõber ei ole, aga see laudaseltskond istus kuidagi väga hästi!

Lemmik tv-show - Kõige lemmikum on "Shameless"! Teine super hea on "Breaking Bad", mis algab aeglaselt, aga ossa raks, kuidas hiljem käima läheb. Iga episood on puhas nauding! Matt'i kõrvalt jäin kunagi vaatama "Sons of Anarchy", mida ise ei oleks osanud elu sees valida, aga täiega meeldis! Head on ka "The Crown", "This is Us", "You", "Working Moms", "Dead to me". Vanematest kindlasti  "Sex and the City", aga see on mul kahjuks juba täitsa pähe kulunud. 

Lemmik film - "The Intouchables" - prantsuse film rikkast halvatud mehest ja tema mustast abilisest. See on lihtsalt nii üle mõistuse naljakas, soe, eluline ja kurb ühekorraga.

Mille osas ma end elu jooksul isiklikus plaanis arendada tahaks - tahaks õppida tennist ja malet. Ja natuke mängin mõttega lisakursused ja praktika ära teha, et ka Kanadas psühholoogi/terapeudi litsents saada, aga no elame-näeme.

Mu ideaaltöö - pole aimugi! See, mida praegu lapsekasvatamise kõrvalt teen, hetkel sobib ja meeldib. Ma arvan, et mingite aastate pärast võiks vahelduse mõttes miskit muud teha, aga eks näis. Senise kogemuse pealt ütleks, et tuleviku planeerimine on üsna mõttetu ettevõtmine, sest lõpuks viskab elu mu ikka kuhu ise tahab.

Lemmik get-away place - kas keegi oskaks aidata, kuidas seda kõige tabavamalt eesti keelde tõlkida? See on üks asi, millele ma Matt'i kohta raudse kindlusega oskaks vastata. Tema tahab igal võimalikul juhul suvilasse sõita. Sinna jõudmiseks tuleb alustuseks 2 tundi praamil ja seejärel 6 tundi autos veeta. Kohapeal pole mitte midagi peale vaikuse nautimise ja paadiga järvel loksumise teha, ümberringi on paksud metsad. Kui me veel Vancouveris väikestes korterites elasime, oli kogu sel ettevõtmisel rohkem võlu, aga nüüd on kodus nii ruumi, mugavusi kui loodust piisavalt, et vabadel päevadel tahaks pigem mõnda uude kohta minna kui terve päev autos passida. 

Mulle näiteks meeldib Vancouveris sõbrannadel külas käia. Jätan Ossu issiga koju ja tuulutan end poes, kohvikus ja parimas seltskonnas. Veel meeldib mulle siinsamas saare peal väikeseid perereise teha, ükskõik, kas linnas või ookeani ääres. Kuskile mõnusasse kohta ööbima jääda, õhtul restoranis käia, niisama uusi kohti näha. Reisida tahaks ka, sel suvel oli plaanis Eestisse lennata, aga koroonal paistavad olevat omad plaanid. Eks näis, mis välja kukub. Hawaiile läheks ka iga kell. Ja üldeüldse USA-sse. Siit on nii lihtne - tund kuni kolm lendamist ja oledki mingis ägedas linnas. Pole ajavahet ega midagi.

Mu lemmik magustoit - ma olen ikka suur magusasõber, nii et mingit üht lemmikut on võimatu välja tuua. Igasugused head koogid ja tordid meeldivad. 

Matt'i lemmik on porgandikook, aga tema üldiselt eriline magusasõber ei ole, talle meeldivad soolased ja rasvased asjad rohkem. Nii et kui ma kodus midagi küpsetan, pean arvestama, et suurem osa tuleb üksi ära süüa.

Mis on ühed tähtsamad juhtumid mu elus ja kuidas ma end nende suhtes tunnen - see on selles mõttes hästi huvitav küsimus, et paneb enda sisse vaatama. Mul tulevad esimese hooga pähe paar negatiivset ja rasket asja, aga kuidagi on nii läinud, et tagasi vaadates on need kõik elukogemusena ära tasunud ja millegi paremani aidanud. Kui elu oleks ainult pilvitu seilamine, siis ei areneks ju ka kuhugi. Matt'i puhul tean täpselt, mis tema number üks oleks arstiteaduskonda sisse saamine. Kanadas peab selleks olema vähemalt üks ülikoolikraad, pluss täidetud rida muid tingimusi ja kõigele lisaks on konkurss väga suur. Enne seda oli ta tarkvarainsener.

Inimene, kes mulle kõige vähem meeldib - selles mõttes on lihtne, et mida vanemaks ma saan, seda vähem negatiivseid tundeid inimesed minus tekitavad. Hetkelist emotsiooni muidugi ikka, no näiteks Donald Trumpi kõnesid on keeruline ilma iivelduseta vaadata, aga muus osas olen õppinud, et lihtsam on end ärritavatest inimestest eemale hoida kui pidevalt nende üle pead vaevata. Vahel muidugi ei õnnestu ka, aga ma vähemalt püüan.

Lemmik restoran - ohhh, ma tahaks Eestisse sööma. Eesti söögikohtadel on latt nii kõrgel, et iga nurga peal saab täielikku gurmeed. Kanadal on muidugi jälle omad eelised, näiteks sushi on väga odav, kohe nii odav, et ma sõin esimese paari aastaga isu täis ja nüüd on see minu jaoks üsna samal pulgal kartuli ja kastmega. Ja kraanivesi tuuakse siin alati automaatselt lauda ning see on loomulikult tasuta.

Kaks mu peamist eesmärki, unistust või soovi - tahaks oma perekonna õnnelikuna hoida ning hea ema olla. Selle viimase osas on esimesed kolm aastat väga hästi välja tulnud, aga väikesele lapsele ongi suht lihtne hea ema olla. Teismelisega oleks ilmselt veidi keerulisem. Aga üldiselt ma arvan, et kui kodus on kõik hästi, ongi juba hea, sest mis muu ikka korda peaks minema? Tulevikus tahaks mingit huvitavat tööalast väljakutset, et end koduväliselt natuke rohkem rakendada kui praegu. 

Kui utoopilistest asjadest rääkida, võiks keegi (Elon Musk?) leiutada mingi kiirema reisimise viisi kui lendamine, sest ajaliselt on kõige lühem võimalus siit Eestisse saada 17h (ühe vahemaandumisega), millele tuleb otsa arvestada 10h ajavahet, mis esimeseks nädalaks elu pea peale keerab. 

01 aprill, 2021

Paarisuhte küsimustik, 1. osa

Lugesin hiljuti üht raamatut, mis räägib paarisuhetest ja seal oli välja toodud rida küsimusi, mida kaaslaselt enda kohta küsida. Hea uudis on see, et Matt'i kohta oskan ma küll pea kõikidele vastata. Aga iseenda osas pole nii kindel... On asju, mis lihtsalt polegi minu jaoks nii olulised, näiteks pole mul lemmikfilmi (Matt'i oma ka ei tea) ning asju, mille üle ei ole lihtsalt teab kui sügavalt juurelnud. Aga võib-olla võiks?

Igatahes olid küsimused huvitavad, panen paremad siia kirja, võib-olla tahate kah oma kaaslasega läbi teha? Või iseennast paremini tundma õppida.

Mis mul seljas oli kui esimest korda kohtusime - seda mäletan väga selgelt, mis Matt'il seljas oli, iseenda osas pole aimugi. Aga iseenda kohta muidugi keegi ei küsinudki. 

Nimeta mu kaks lähimat sõpra - see on küll lihtne. Muuseas, tegelikult oli seal küsimus ka sünnipäevade kohta, aga selle jätsin siit välja, sest kui oma kaaslase sünnipäeva ei oska nimetada, oleks ehk tõesti aeg lahku minna.

Kus ma sündisin - kui ma läksin abiellumiseks avaldust sisse viima (siin ei pea koos minema ja avalduse võib viia kasvõi pulmapäeva hommikul, aga mitte rohkem kui kuus kuud varem), küsiti meie mõlema sünnikohti. Ja ma panin Matt'ile vale linna! Hahaa. Ma teadsin, et kuskil vanematekodu lähedal haiglas ja panin selle linna nime, kus vanemad elavad, aga oli hoopis järgmine. Hiljem läksin siis kõrvad ludus parandama. 

Nimeta mu hobid - mul ei ole kunagi mingit korralikku hobi olnud. Kommipabereid ja udukaid kogusin lapsepõlves... Ahjaa, lugemine on vist ka hobi. Lugeda on mulle alati meeldinud. Aga kui Kanadasse kolisin, avastasin blogimise ja kuna siin on täielik postkaardiloodus, tuli matkamine ka kiirelt juurde ja praegusesse majja kolides tekkis tasahaaval aianduspisik ja see viimane paneb mind ennast kuidagi nii vanana tundma, sest noor inimene ei ütle, et "mu hobiks on aiandus ja kõige eredamalt paneb mu silmad särama suur kott mulda". Aga nii see on. 

Mis mulle praegusel hetkel kõige enam muret teeb - et Oscari aeg väiksemate rühmas saab juuni alguses otsa ja suuremate omas alustab alles sügisel. Mul on suvel kolm kuud järjest non-stop Oscarit. Ilma pausideta. Aga heameelt teeb, et suuremaid muresid hetkel polegi. Nii et tegelikult on ju hästi.

Kes on mu lemmiksugulane? Kes kõige vähem lemmik sugulane? - kõige vähem lemmik on meil mõlemal Matt'i suguvõsas, kõige lemmikumat on aga üsna keeruline valida. Ma tean, et osadel inimestel on mingi eriti lahe onu vms, aga mul on kõik sugulased üsna tavalised, ei oskaks küll öelda, et keegi lausa lemmik oleks.

Mis on mu suurim veel mitte täitunud unistus - ma olen alati kolme last tahtnud, aga vanuse poolest ei vea enam kolme välja kui just teise korraga kaksikud ei tule. Esimese lapse pealt õppisin, et mina ei ole see ema, kes mitu last kiirelt üksteise järel saaks, mul on vaja vahepeal end korralikult välja magada. Noh nii... paar aastat vähemalt.

Mis on mu lemmiksöök - Matt ütleks kohe, et kõik magus ja mingid imelikud eestimaised asjad ka. Ma ise ütleks, et klimbisupp, koorene pasta ja võileivad kuuma teega. Ma jumaldan tee ja võileiva kombot.

Mis sööki ma vihkan - austreid. Näiteks oliive ma vanasti ei söönud, aga harjutasin ja nüüd pole midagi nende vastu. Rukola ei meeldinud üldse, nüüd meeldib väga. Mereandide sõber ma üldiselt väga ei ole, aga söön. Aga vot austrid - ei. Nende juures on absoluutselt kõik valesti, nii maitse kui tekstuur.

Mis kingitus mulle kõige rohkem meeldiks - Matt ütleks, et ehted ja tal on õigus. Õnneks on meil kahel ehete osas ka väga sarnane maitse. Matt'ile meeldivad jällegi igasugu tehnikavidinad. Ma kinkisin talle kunagi drooni ning see vist on ja jääb ainsaks kingituseks, mille üle ta suures vaimustuses oli. Matt'i isa oskab talle aga parimaid kinke valida, igal aastal imestan jõulude ajal - minu jaoks mingi mittemidagiütlev jubin, juhtmed küljes ja Matt lihtsalt särab! Meestevärk.

Kes oli mu lapsepõlve parim sõber - seda ei oska küll keegi ära arvata, sest mu vanavanemate koer on kindlalt kõikidest inimsõpradest eespool. Temaga on seotud ka mu lapsepõlve suurim trauma, sest naabrite suured hulkuvad koerad rebisid ta mu silme all sõna otseses mõttes ribadeks. Sellest ei ole ma siiani üle saanud. 

Mu lemmikpuhkus - neid on mitmeid olnud. Mõlemad Hawaii reisid kindlasti, sest see on lihtsalt niivõrd mõnus koht. Meie juurest on sinna ainult kuus tundi lennata, nii et ma vist veedan kõik tulevikupuhkused ka seal. Filipiinide reis oli hästi sooja fiilinguga ja ägedaid elamusi täis. Namiibia oli ülivinge, sest lihtsalt nii teistmoodi ja ilus, siiamaani vaatan vahel neid liivadüünide pilte. Ebareaalne! Ja esimene välisreis kooriga Saksamaale oli väga eriline ning selle perega, kuhu mind klassiõega majutati, suhtlen siiani (üle 20 aasta hiljem). Ma olen elu jooksul kõvasti reisida saanud ja täitsa üllatusin, et erilisena ei löönud mitte ükski teine koht praegu pähe...

Kumba voodipoolt ma eelistan - uksest kaugemat. Ma olen sellest varem ka kirjutanud, et mees peab ju kollid maha lööma enne kui nad minuni jõuavad. Teil ei ole siis nii või?

Lemmikviis trenni tegemiseks - mulle meeldib hommikul vara jooksmas käia. Kohe pärast ärkamist, tühja kõhuga. Tagasi tulles pikk kuum dušš ja siis mõnus hommikusöök. Aga üldiselt mulle ei meeldi väga trenni teha. Vahel saan kuidagi hea hoo sisse ja liigutan end mitu kuud järjest täitsa tublilt, aga diivanil lösutamist naudin tegelikult märksa enam. 

Kõige piinlikum kogemus - hahaa, seda ma küll ei ütle. Matt'i oma ka ei tea.

-

Aga ma vaatan, et teine sama palju on küsimusi veel, äkki tõmbaks siis praegu otsad kokku ja jätkaks järgmine kord. Kes viitsib, rääkige oma elust ka!