Lugesin hiljuti üht raamatut, mis räägib paarisuhetest ja seal oli välja toodud rida küsimusi, mida kaaslaselt enda kohta küsida. Hea uudis on see, et Matt'i kohta oskan ma küll pea kõikidele vastata. Aga iseenda osas pole nii kindel... On asju, mis lihtsalt polegi minu jaoks nii olulised, näiteks pole mul lemmikfilmi (Matt'i oma ka ei tea) ning asju, mille üle ei ole lihtsalt teab kui sügavalt juurelnud. Aga võib-olla võiks?
Igatahes olid küsimused huvitavad, panen paremad siia kirja, võib-olla tahate kah oma kaaslasega läbi teha? Või iseennast paremini tundma õppida.
Mis mul seljas oli kui esimest korda kohtusime - seda mäletan väga selgelt, mis Matt'il seljas oli, iseenda osas pole aimugi. Aga iseenda kohta muidugi keegi ei küsinudki.
Nimeta mu kaks lähimat sõpra - see on küll lihtne. Muuseas, tegelikult oli seal küsimus ka sünnipäevade kohta, aga selle jätsin siit välja, sest kui oma kaaslase sünnipäeva ei oska nimetada, oleks ehk tõesti aeg lahku minna.
Kus ma sündisin - kui ma läksin abiellumiseks avaldust sisse viima (siin ei pea koos minema ja avalduse võib viia kasvõi pulmapäeva hommikul, aga mitte rohkem kui kuus kuud varem), küsiti meie mõlema sünnikohti. Ja ma panin Matt'ile vale linna! Hahaa. Ma teadsin, et kuskil vanematekodu lähedal haiglas ja panin selle linna nime, kus vanemad elavad, aga oli hoopis järgmine. Hiljem läksin siis kõrvad ludus parandama.
Nimeta mu hobid - mul ei ole kunagi mingit korralikku hobi olnud. Kommipabereid ja udukaid kogusin lapsepõlves... Ahjaa, lugemine on vist ka hobi. Lugeda on mulle alati meeldinud. Aga kui Kanadasse kolisin, avastasin blogimise ja kuna siin on täielik postkaardiloodus, tuli matkamine ka kiirelt juurde ja praegusesse majja kolides tekkis tasahaaval aianduspisik ja see viimane paneb mind ennast kuidagi nii vanana tundma, sest noor inimene ei ütle, et "mu hobiks on aiandus ja kõige eredamalt paneb mu silmad särama suur kott mulda". Aga nii see on.
Mis mulle praegusel hetkel kõige enam muret teeb - et Oscari aeg väiksemate rühmas saab juuni alguses otsa ja suuremate omas alustab alles sügisel. Mul on suvel kolm kuud järjest non-stop Oscarit. Ilma pausideta. Aga heameelt teeb, et suuremaid muresid hetkel polegi. Nii et tegelikult on ju hästi.
Kes on mu lemmiksugulane? Kes kõige vähem lemmik sugulane? - kõige vähem lemmik on meil mõlemal Matt'i suguvõsas, kõige lemmikumat on aga üsna keeruline valida. Ma tean, et osadel inimestel on mingi eriti lahe onu vms, aga mul on kõik sugulased üsna tavalised, ei oskaks küll öelda, et keegi lausa lemmik oleks.
Mis on mu suurim veel mitte täitunud unistus - ma olen alati kolme last tahtnud, aga vanuse poolest ei vea enam kolme välja kui just teise korraga kaksikud ei tule. Esimese lapse pealt õppisin, et mina ei ole see ema, kes mitu last kiirelt üksteise järel saaks, mul on vaja vahepeal end korralikult välja magada. Noh nii... paar aastat vähemalt.
Mis on mu lemmiksöök - Matt ütleks kohe, et kõik magus ja mingid imelikud eestimaised asjad ka. Ma ise ütleks, et klimbisupp, koorene pasta ja võileivad kuuma teega. Ma jumaldan tee ja võileiva kombot.
Mis sööki ma vihkan - austreid. Näiteks oliive ma vanasti ei söönud, aga harjutasin ja nüüd pole midagi nende vastu. Rukola ei meeldinud üldse, nüüd meeldib väga. Mereandide sõber ma üldiselt väga ei ole, aga söön. Aga vot austrid - ei. Nende juures on absoluutselt kõik valesti, nii maitse kui tekstuur.
Mis kingitus mulle kõige rohkem meeldiks - Matt ütleks, et ehted ja tal on õigus. Õnneks on meil kahel ehete osas ka väga sarnane maitse. Matt'ile meeldivad jällegi igasugu tehnikavidinad. Ma kinkisin talle kunagi drooni ning see vist on ja jääb ainsaks kingituseks, mille üle ta suures vaimustuses oli. Matt'i isa oskab talle aga parimaid kinke valida, igal aastal imestan jõulude ajal - minu jaoks mingi mittemidagiütlev jubin, juhtmed küljes ja Matt lihtsalt särab! Meestevärk.
Kes oli mu lapsepõlve parim sõber - seda ei oska küll keegi ära arvata, sest mu vanavanemate koer on kindlalt kõikidest inimsõpradest eespool. Temaga on seotud ka mu lapsepõlve suurim trauma, sest naabrite suured hulkuvad koerad rebisid ta mu silme all sõna otseses mõttes ribadeks. Sellest ei ole ma siiani üle saanud.
Mu lemmikpuhkus - neid on mitmeid olnud. Mõlemad Hawaii reisid kindlasti, sest see on lihtsalt niivõrd mõnus koht. Meie juurest on sinna ainult kuus tundi lennata, nii et ma vist veedan kõik tulevikupuhkused ka seal. Filipiinide reis oli hästi sooja fiilinguga ja ägedaid elamusi täis. Namiibia oli ülivinge, sest lihtsalt nii teistmoodi ja ilus, siiamaani vaatan vahel neid liivadüünide pilte. Ebareaalne! Ja esimene välisreis kooriga Saksamaale oli väga eriline ning selle perega, kuhu mind klassiõega majutati, suhtlen siiani (üle 20 aasta hiljem). Ma olen elu jooksul kõvasti reisida saanud ja täitsa üllatusin, et erilisena ei löönud mitte ükski teine koht praegu pähe...
Kumba voodipoolt ma eelistan - uksest kaugemat. Ma olen sellest varem ka kirjutanud, et mees peab ju kollid maha lööma enne kui nad minuni jõuavad. Teil ei ole siis nii või?
Lemmikviis trenni tegemiseks - mulle meeldib hommikul vara jooksmas käia. Kohe pärast ärkamist, tühja kõhuga. Tagasi tulles pikk kuum dušš ja siis mõnus hommikusöök. Aga üldiselt mulle ei meeldi väga trenni teha. Vahel saan kuidagi hea hoo sisse ja liigutan end mitu kuud järjest täitsa tublilt, aga diivanil lösutamist naudin tegelikult märksa enam.
Kõige piinlikum kogemus - hahaa, seda ma küll ei ütle. Matt'i oma ka ei tea.
-
Aga ma vaatan, et teine sama palju on küsimusi veel, äkki tõmbaks siis praegu otsad kokku ja jätkaks järgmine kord. Kes viitsib, rääkige oma elust ka!
